Seega oli Punaarmeel vägede formeerimise seisukohast Eesti rahvaväega võrreldes vaid mõned nädalad edumaad. 1918. aasta kevadel loodud piirikatte üksused ei olnud mõeldud pealetungioperatsiooni läbiviimiseks. Eestisse tungi-mise hetkel ei olnud 7. armee koosseisus ühtegi lõpuni formeeritud ja kõrge lahinguvõimega polgu, brigaadi või diviisi taseme üksust. Enamus teistelt rinnetelt armee tugevduseks määratud jõududest olid saabumata. Punaarmee peamiseks eeliseks Vabadussõja hakul olid mitte niivõrd hästiorganiseeritud väeosad vaid sõjaväelise organisatsiooni olemasolu ja üleolek relvastuses (Vabadussõja alguses puudus Eestil oma suurtükivägi).
16. novembril andis Punaarmee juhataja korralduse tuua Idarindelt ära eesti ja soome punaväe osad ja koondada Jamburgi piirkonda. 7. armee koosseisu lülitati 10. kütidiviis, mis pidi koonduma Novgorodi, Staraja Russa ja Luuga rajooni. Peagi järgnesid korraldused läti punaväe üksuste (1. ja 6. kütipolk ning läti diviisi suurtükivägi) ümberpaiknemiseks 7. armee piirkonda.85 Enamus 7. armee tugevduseks määratud jõududest ei jõudnud pealetungi alguseks (28. novembril) kohale. 10. kütidiviisi esimesed osad jõudsid Staraja Russa rajooni 15. detsembril, diviis läks lahingusse 1919. aasta jaanuaris. Punaarmee kiirustamise põhjuseks oli kartus, et pealetungiga viivitades saavad “rahvus-likud ja kontrevolutsioonilised jõud aega oma relvajõudude korraldamiseks ning need võivad muutuda reaalseks sõjaliseks jõuks.”86
25. novembril 1918. aastal kuulus 7. armee koosseisu kolm kütidiviisi, üksik kütibrigaad, Kroonlinna merekindluse garnison ning piirivalve ja raudteevägede üksused. 7. armee lähemaks eesmärgiks oli vallutada Narva ja Pihkva ning aren-dada pealetungi edasi Tallinna ja Valga suunas. Pealöögi suund oli
83 Eesti Vabadussõda 1918–1920. I, lk. 139.
84 Гражданская война и военная интервенция в СССР. Энциклопедия. Москва 1987, lk. 537.
85 Николай Какурин. Как сражалась революция. Том 2. Москва 1990, lk. 44–45.
86 Samas, lk. 98.
Tallinn. Abilöögid olid suunatud üle Pihkva Tartu ja Valga peale.87 Operat-siooni ajaks allutati 7. armee juhatusele ka Balti laevastik.
Huvitav, et 7. armee staap formeeriti üksiku armeekorpuse staabi eeskujul ning armee varustusorgan formeeriti kõigest diviisi tasemel.88 Seega võib öelda, et kui Eesti kavatses sõja alguses maa kaitseks mobiliseerida ühe kuuest polgust koosneva diviisi, siis vastane formeeris Eesti ja Läti vallutamiseks kolmest diviisist koosneva korpuse.
15. novembril 1918. aastal oli Punaarmee Põhjarinde vägedes kokku 9453 tääki, 38 suurtükki ja mõned eskadronid ratsaväge. Seda jõudu peeti ilmselt piisavaks, et vallutada taganevate Saksa vägede kannul Balti kubermangud.89
Riigikaitse korraldamine
Kui palju teati Eestis Punaarmee kavadest? Näib, et teated Punaarmee aktiviseerumisest piiri taga, jõudsid Eestisse üsna varakult. Saksa okupatsiooni ajal käis üle demarkatsioonijoone tihe salakaubavedu ja üle piiri tulnud inimeste käest kuuldi, et niipea, kui Saksa väed on Eestist lahkunud, alustab Punaarmee pealetungi.90 Johan Pitka kirjutab oma mälestustes, et sai juba 18. oktoobril kindlaid teateid selle kohta, et Jaan Anvelt organiseerib Venemaal kommu-nistlikke väesalku Eestisse tungimiseks.91 Tartumaal kaitseliitu organiseerinud Kuperjanovil oli oma agentuur, mis hankis informatsiooni ka piiri tagant.92 Ajutise Valitsuse esimesel koosolekul 11. novembril 1918. aastal andsid Oma-kaitse juhid üsna täpse ülevaate Narva taga toimuvast öeldes muuhulgas: “Jam-burgis asutatakse Eesti enamlaste polku, kuhu aga väga vähesed sisse astuvad.
Sealsamas on kolm löögipataljoni a 1500 meest, enamasti venelased, distsipli-neerimata, kõlbulikud mitte lahinguteks vaid rüüstamiseks. Kaugemal seisab üks diviis.”93
Seega teati vähemalt vastase vägede koondamistest piiri taga, kuid sellest lähtuvat ohtu ei osatud adekvaatselt hinnata. 14. novembri koosolekul tõdes
87 Samas, lk. 99–100.
88 Директива главного командования командованию Северного фронта, 5.11.1918 // Директивы Главного командования Красной Армии 1917–1920 Москва 1969.
lk.172
89 Н. Какурин. Как сражалась революция, lk. 39.
90 ERA 2124-3-1877, l. 11. Relvastatud sissetungi oht väljastpoolt 1918. a. lõpul (Jakob Saidlo?).
91 Johan Pitka. Minu mälestused suure ilmasõja algusest Eesti vabadussõja lõpuni.
Tallinn 1921, lk. 36.
92 Julius Kuperjanov pidas salajast kirjavahetust enamlaste teenistusse astunud Eduard Keskega, kellega ta oli koos teeninud 5. Kiievi grenaderipolgus. E. Keske astus hiljem Loodearmeesse, kust tuli üle Eesti sõjaväkke. ERA 2124-3-498, l. 6. Alice Kuperjanovi mälestusi okupatsiooni ajast.
93 ERA 31-1-8, l. 11p. Ajutise Valitsuse koosoleku protokoll 11.11.1918.
Karl Ast, et “Narvas on olukord piiri läheduse tõttu tõsine; piiri olevat vaja kindlustada, “eriti kontrabandistide vastu; enamlaste sissetungimist ei olevat nii karta kui nälginud salku.”94 Seega peeti probleemiks pigem salakaubavedu ja nälginud venelaste tungimist Eestisse kui sõjalist rünnakut. Samas tegi Peeter Põld ettepaneku tugevdada kaitset Pihkva suunal takistamaks vene vabatahtliku korpuse sissetungi Lõuna-Eestisse.95
16. novembri Ajutise Valitsuse koosolekul, kus osalesid ka mõned kõrgemad sõjaväe juhid, arvati, et kallaletungi karta pole vaja ja sakslased on kohustatud meie piiri kaitsma.96 Ajutise Valitsuse tegevus neil päevil oli suunatud peamiselt sellele, kuidas Saksa okupatsioonivõimudelt varasid üle võtta. Muret-seti eeskätt sisemise julgeoleku pärast. Valitsuse üheks esimeseks sammuks oli formeerida Tallinna kaitseks 200-meheline palgaline väesalk.97 Riigi välispiiri kaitse osas loodeti Saksa vägedele.
Mõõdukalt optimistlik meeleolu valitses kõikjal. 15. novembri “Sotsiaal-demokraat” kirjutas: “Ärevate kuulujuttude tagasitõrjumiseks teatame, et Nar-vas kui ka mujal piiriäärsetes punktides kõik rahulik on. Seltsimees, kes alles 12. skp. Jamburgist tuli, teatab, et seal mingit meie maale kallale tungimist ei plaanitseta. Hiljuti pidanud Jamburgi punane kaart koosolekut, kus otsustatud meie riigi sisemisse asjusse mitte segada. Eestimaa on Bresti lepingu põhjal Venemaast eraldatud ja sellepärast ei olevat Venemaa proletariaadil huvisid siinsetesse asjadesse segada.”98 Sama kuupäevaga “Päevaleht” teatab: “Arvata-vasti toob Venemaa veristele sündmustele nüüd liitlaste ühine väljaastumine enamlaste valitsuse vastu pea lõpu. Ei sünni seda, siis kestab võitlus veel kaua ja on suur enesepettus, kui mõni arvab, et enamlus Venemaal võitjaks jääb.”99 Ka “Postimees” oli arvamusel, et enamlaste päevad Venemaal on varsti loetud.100
Sarnast küllaltki muretut suhtumist riigikaitsesse näeme Maanõukogu proto-kollides. Esimesel istungil 20. novembril tehti palju ilusaid sõnu, kuid riigi-kaitset ei mainitud sõnavõttudes kordagi. Sama kordus 21. novembri istungil ja alles 22. novembril, pärast seda, kui Punaarmee oli teinud esimese ebaõnnes-tunud katse Narva vallutamiseks, leiti, et riigikaitse küsimust tuleks arutada järgmisel päeval kinnisel istungil.101 Seega tõstatus riigikaitse teema Maanõu-kogus alles 23. novembril ehk viis päeva enne Punaarmee sissetungi. Et sõda on möödapääsmatu, selgus paljudele alles 26. novembril, kui Punaarmee oli vallutanud Pihkva ja linnas asunud vene valgete korpus taandus Eestisse.102
94 ERA 31-1-8, l. 7. Ajutise Valitsuse koosoleku protokoll 14.11.1918.
95 ERA 31-1-8, l. 6. Ajutise Valitsuse koosoleku protokoll 14.11.1918.
96 Eesti Vabadussõda 1918–1920. I, lk. 162.
97 Ajutise Valitsuse koosoleku protokoll nr. 2.12.11.1918.
98 Sotsiaaldemokraat. nr. 4. 15.11.1918.
99 Päevaleht nr. 26. 15.11.1918.
100 Postimees nr. 207, 5.11.1918.
101 Maanõukogu protokoll nr. 62-a 23.11.1918.
102 Eesti Vabadussõda. I, lk. 162.
Miks ikkagi riigikaitsele nii vähe tähelepanu pöörati? Üks põhjus oli ilmselt selles, et Ajutises Valitsuses puudus selgem arusaam Venemaal ja Euroopas toimuvast. Liiga vähe usuti oma jõusse, liiga palju loodeti välisabile, suurriikide omavahelistele lepetele ja nõukogude valitsuse deklaratsioonidele. Tõsi on ka, et kellelgi Ajutise Valitsuse liikmetest polnud varasemast riigijuhtimise koge-must. Enamikule tollasest Eesti eliidist oli riigikaitse tundmatu ja võimalik, et isegi vastumeelne. Vene haritlaskond suhtus traditsiooniliselt umbusuga iga-sugustesse jõustruktuuridesse ja võib arvata, et ka suur osa eesti rahvuslikust haritlaskonnast olid selle mentaliteedi kandjad.
Teisalt võib ignorantsust riigikaitse küsimustes nimetada ka rahvuslikuks alaväärsustundeks, mis ei lubanud näha Eestit võrdväärse partnerina iseseisvate riikide seas, vaid vaatles seda maa-alana, mille saatus sõltub suurriikide suvast.103 Eesti vägede kiire taandumine ja massiline väejooks rindel Vabadus-sõja alguses süvendas sellist mõtteviisi veelgi. Ajutise Valitsuse peavolinik Heinrich Luht ütles 27. detsembril, et kui Tartusse jõudsid teated Inglise laevas-tiku saabumisest Tallinna, levis linnas arvamine, et küllap tulevad inglased ka Tartut kaitsma. Seda ei juhtunud ja Tartu anti ära ilma võitluseta. H. Luht lisas, et “peame tungivalt inglasi paluma meid okupeerida.”104 Sellisel arvamusel paistsid olevat ka Ajutise Valitsuse liikmed. Jaan Teemanti küsimuse peale, kas valitsus ei peaks astuma samme, et inglased meid okupeeriks, vastas Konstantin Päts, et seda küsimust on valitsus vähemalt 20 korda arutanud, lisades, et oleme teinud selles suunas kõik, mis võimalik.105
Riigikaitse alast kogenematust ja ebakompetentsust kohtab ka hiljem. Näi-teks lükati detsembris tagasi inglaste pakutud varustusabi põhjendusega, et see läheb noorele riigile liiga palju maksma. Seda hoolimata Varustusvalitsuse ülema polkovnik Rudolf Reimani väitest, et olukord nõuab igasuguse abi vastuvõtmist. Kui Varustusvalitsuse inseneriosakonna ülem Artur Sinisoff 1919.
aasta veebruaris Inglismaale varustust ja laskemoona hankima sõitis, tuletati talle seal seda meelde.106
Teine näide. 30. novembril 1918. aastal vabastas Ajutine Valitsus Karl Asti ettepanekul mobilisatsioonist raudteelased ja kooliõpetajad.107 Ometi pidi teada olema, et suur osa ohvitseridest on endised kooliõpetajad.108 Kui seda korraldust oleks punktipealt järgitud, oleksid paljud väeosad jäänud Vabadussõja algul ilma juhtideta. Sõjavägede ülemjuhataja ettepanekul tühistas Ajutine Valitsus 4.
103 Ago Pajur. Eesti riigikaitsepoliitika aastail 1918–1934, lk. 30.
104 Maanõukogu protokoll nr. 69a. 27.12.1918. Saatkonna läkitamine Inglise laevastiku juhataja juurde.
105 Samas.
106 ERA 2124-3-1332. Artur Sinisofi mälestused.
107 Ajutise valitsuse protokoll nr. 23. 30.11.1918.
108 Kooliõpetajaid oli Vabadussõja juhtide seas palju. Tuntumatest Anton Irv, Julius Kuperjanov, Karl Laurits, Johan Schmidt jt. Pärnu kaitsepataljoni ohvitserkond koosnes enamuses Pärnumaa koolide õpetajatest. Väeosa 19 ohvitserist 14 olid endised õpetajad.
veebruaril 1919. aastal selle korralduse.109 Kuni selle ajani teenisid õpetajad sõjaväes vabatahtlikena.
Saksa vägede palkamise küsimus
11. novembril 1918. aastal Läänerindel sõlmitud vaherahu kohustas Saksa väge-sid jääma okupeeritud aladele seni, kuni seal on sisemine kord tagatud. Eesti Ajutine Valitsus lootis veel 23. novembril välispiiri kaitsel täielikult sakslastele.
Seda võib mõista – Saksa väed olid sel hetkel ainus arvestatav sõjaline jõud Eestis. 11. novembril asutatud kaitseliit oli mõeldud eeskätt sisemise korra tagamiseks ja paremal juhul nähti selles Saksa vägede reservi.
Ajutise Valitsuse katsetest formeerida välispiiri kaitseks üksus saksa palga-sõduritest, pole seni peaaegu midagi kirjutatud. Märkused selle huvitava epi-soodi kohta puuduvad ka Vabadussõja ametliku ajaloo kronoloogiast.110 Tõe-näoliselt oli saksa palgasõdurite värbamisega seonduv noore vabariigi jaoks ebamugav teema, mida hiljem püüti maha vaikida. Samas räägiti veel 23. no-vembri Ajutise Valitsuse istungil vajadusest palgata Eesti välispiiri kaitseks 3000 saksa sõdurit.111
Saksa vägede palkamise küsimuse algatajateks olid Virumaa mõisnikud.
17. novembril volitas Ajutine Valitsus sõjaministri sakslastega sel teemal kõne-lusi pidama.112 Ajutise Valitsuse poolt pidasid sakslastega läbirääkimisi kindral-major Aleksander Tõnisson ja alampolkovnik Nikolai Reek. Saksa poolt osales kõnelustel Virumaa kreisiülem ja ühe jalaväerügemendi ülem. 19. novembri hommikul kandis sõjaminister Ajutise Valitsuse koosolekul ette, et põhimõtteline kokkulepe sakslastega on saavutatud ja viimased võivat Narva kaitseks formeerida 1000-mehelise vabatahtlike väesalga. Palka nõudsid saks-lased koos ülalpidamise ja korteriga: kompaniiülem 40, rühmaülem 30, all-ohvitser 15 ja soldatid 10 marka päevas. Lepingut nõuti kahe kuu peale. Omalt poolt lubasid vabatahtlikud tuua kaasa toiduainete tagavara, millest oleks jätkunud 350 mehele 5–6 kuuks. Samuti lubati eestlastele pärast missiooni lõppu üle anda kogu sõjavarustus.113 Ajutine Valitsus kuulas ettekande ära, kuid otsust sakslaste palkamise kohta ei langetanud, käskides läbirääkimisi jätkata.
Samal päeval teatasid sakslased, et vastavalt Saksa sõjaväe juhatuse otsusele lähevad väed koju. Pikema kauplemise järel lubati kohale jääda kuni 24. no-vembrini, kuid veel samal päeval tuli Viru maakonna valitsuselt teade, et sakslased on formeerinud neli 250 mehelist kompaniid koos kuulipildujate ja ratsaväe salgaga. Üksus olevat valmis asuma kaitsele Uusna-Sõrenetsi lõigus
109 ERA 496-4-551, l. 60. Ajutise Valitsuse otsus 4.02.1919.
110 Eesti Vabadussõda 1918–1920. II, lk. 578–584.
111 ERA 31-1-8, l. 34p. Ajutise Valitsuse protokoll. 23.11.1918.
112 Ajutise Valitsuse koosoleku protokoll nr. 10. 17.11.1918.
113 Ajutise Valitsuse koosoleku protokoll 19.11.1918: ERA 31-1-8, l. 22–22p.
paigutades reservi Narva-Jõesuusse juhuks, kui seal asuvad Saksa üksused peaksid rindelt lahkuma. Selle peale teatasid Nikolai Reek ja Aleksander Seiman, et mingit kokkulepet Saksa valitsusega polegi vaja. Piisab, kui sõlmida leping teenistusest vabanevate sõduritega. 21. novembril tehti sellekohane ettepanek sõjaministrile ja veel samal päeval sõitis kindral Aleksander Tõnisson Narva sakslastega läbirääkimisi jätkama.114
23. novembri Eesti Maapäeva kinnisel koosolekul jääb endiselt kõlama, et Saksa väed on ainus reaalne jõud Eesti kaitseks. Kuna Saksa okupatsiooni-võimud olid teinud takistusi Eesti relvajõudude formeerimisel, siis usuti Saksa sõjalisele abile olevat koguni moraalne õigus. Mingit konkreetset otsust saks-laste palkamise osas samas ei tehta.115 Sama päeva Ajutise Valitsuse istungil arvab Jaan Raamot, et lisaks Virumaal mobiliseeritutele tuleks värvata Saksa vägedest 3000 meest.116
24. novembril teatas Saksa rügemendi ülem Nikolai Reegile, et annab lõp-liku vastuse 25. novembri keskpäevaks. N. Reek oli kindel, et sakslastega jõu-takse kokkuleppele ja palus sõjaministril eraldada 60 000 marka neile palga maksmiseks. 25. novembril saatiski viimane kapten August Schwartzi ja leit-nant Albert Murriku kaudu Reegile 60 000 marka teatades, et see summa on mõeldud Narva liini kindlustamiseks, kuid sellest võib ka sakslastele palka maksta. Vahepeal oli olukord aga muutunud. 25. novembril ei leidunud saksa sõdurite seas enam piisavalt vabatahtlikke. 26. novembril teatas ka Aleksander Seiman Narvast, et Saksa 405. rügemendi ülema sõnul polevat mingit lootust, et sõdurid kauemaks rindele jäävad.117 Selle järel olevat tehtud katset värvata saksa vabatahtlikke Riiast, mis samuti ebaõnnestus.
Seega – kui vabatahtlikke oleks ka olnud, puudus Ajutisel Valitsusel 20. no-vembril kindel seisukoht. Kui 25. nono-vembril lõpuks otsusele jõuti, et sakslastega peaks kaupa tegema, oli juba hilja.118 Konstantin Päts on hiljem öelnud, et saksa ohvitserid oleksid nõus olnud, kuid asi jäi katki sõdurite komiteede vastuseisu tõttu.119
Ajutise Valitsuse protokolle sirvides jääb mulje, et Ajutine Valitsus suhtles siiski tihedalt ka saksa sõdurite komiteedega.120 Eesti võimustruktuurid olid ju lõpuks, nii nagu ka sõdurite komiteed, revolutsiooni sünnitatud ja ehk loodeti, et seal mõistetakse neid paremini. Kohati see nii ka vist oli, kuigi üksikute näidete varal ei ole võimalik üldistusi teha. 11. novembril heiskas staabikapten Hugo Jürgenson koos kahe ohvitseriga Rakveres Hotel du Nord vastas asuva maja
114 ERA 2124-3-1555, l. 4. Robert Tuvikene. Vabatahtlike saksa sõdurite palkamise küsimus Narva rinde kaitseks.
115 ERA 78-1-114, l. 3. Maapäeva protokoll nr. 62. 23.11.1918.
116 ERA 31-1-8, l. 34p. Ajutise valitsuse koosoleku protokoll 23.11.1918.
117 ERA 544-1-20, l. 19. 4. jalaväepolgu ülema polkovnik Aleksander Seimani raport.
118 ERA 2124-3-1555, l. 5–6. Robert Tuvikene. Vabatahtlike saksa sõdurite palkamise küsimus.
119 Maanõukogu protokoll nr. 62-a. 27.12.1918. Ajutise Valitsuse aruanne.
120 Ajutise Valitsuse protokollid 12.11.1918, 13.11.1918, 16.11.1918.
katusele sinimustvalge lipu, mille Saksa kreisipealik koos sõjaväepolitseiga maha võttis. Lipp õnnestus tagasi panna saksa sõdurite komitee abiga ja majas alustas tööd kaitseliidu staap.121 Samas võib tuua ka vastupidiseid näiteid. Võrus oli just saksa sõdurite komitee see, kes 3. jalaväepolgu formeerimist kõige rohkem takistas.
Täna võime spekuleerida, mis oleks saanud, kui 1000-meheline Saksa “vaba-korpus” oleks Vabadussõja algul Viru rindele jäänud. Ilmselt ei oleks Puna-armee edenemine Narva-Tallinn suunal olnud nii kiire, nagu ta oli sõja esimes-tel nädalaesimes-tel. Pikemas perspektiivis oleks ilmselt tekkinud probleemid lojaal-susega. Kui mitte enne, siis kindlasti 1919. aasta kevadel Landeswehri saaga hakul. Iseasi, kas sakslased oleksid nii kaua Eestis püsinud. Lisaks pidi Ajutine Valitsus sakslaste palkamise küsimuses arvestama ka lääneliitlaste arvamusega, mis oleks kujunenud ilmselt negatiivseks.
Rahvaväe formeerimine
11. novembril 1918. aastal kokku tulnud Ajutine Valitsus võttis oma teisel istungil 12. novembril vastu otsuse sõjaväe (Rahvaväe) loomisest.122 Ühe esi-mese asjana otsustati asutada palgaline kaitsesalk Tallinnas korra tagamiseks, mille jaoks eraldati 200 000 rubla endise Eesti diviisi intendandi varudest.123 Välispiiri kaitsel loodeti, nagu eespool juba öeldud, Saksa vägedele.
13. novembril saabusid Eestisse välisdelegatsiooni liikmed Karl Menning ja Jaan Tõnisson, kes omasid paremat ülevaadet Nõukogude Venemaal toimuvast ja osundasid sealt lähtuvale ohule. 16. novembri Ajutise Valitsuse koosolekul tõstatas Jaan Tõnisson Rahvaväe loomise küsimuse. Talle oponeeriti esialgu ägedalt. Põhilised vastuargumendid olid: 1) Eestil puudub raha suurema sõjaväe ülalpidamiseks, 2) enamlaste rünnakut pole vaja karta, kuna nad on meid tunnustanud (rahvaste enesemääramise deklaratsioon), 3) enamlased on liialt hõivatud siseprobleemidega ja 4) kui nad peaksid ründama, siis kaitsevad meid Saksa väed.124 Lõpuks otsustati formeerida ajutine 25 000 mehe suurune Rahva-vägi, mille asemel loodeti siis, kui Eesti riiklus on piisavalt kindlustunud formeerida alaline sõjavägi. See pidi toimuma hiljemalt 1919. aasta kevadel.125
Rahvavägi pidi komplekteeritama vabatahtlikest. Mobilisatsioonikava nägi ette, et kui 28. novembriks pole piisavalt vabatahtlikke kokku tulnud, siis rakendatakse sundmobilisatsiooni. Mobilisatsiooni esimeseks päevaks määrati
121 ERA 545-1-189, l. 11. Kapten Villem Liivi mälestused.
122 Vabadussõja ajal oli paraleellselt kasutusel Rahvaväe ja sõjaväe mõiste. Käesolevas töös on kasutatud mõlema nimekuju.
123 Ajutise Valitsuse protokoll 13.11.1918.
124 Jaan Tõnisson. Eesti iseseisvuse tähe all // Iseseiswuse tuleku päiwilt. Tartu 1923, lk. 112–113.
125 Postimees 1918, nr. 217. 17.11.1918. Eesti Rahvaväe kokkukutsumisest. Jaan Poska ja Andres Larka Ajutise Valitsuse nimel 16.11.1918.
21. november. Samas otsustati mobiliseerida kohe kõik ohvitserid, arstid ja sõjaväe ametnikud.
Tasub märkida, et poliitikud eesotsas Jaan Tõnissoni ja Jaan Poskaga pool-dasid vabatahtlikku, kuna sõjaväelased toetasid algusest peale sundmobilisat-siooni.126 Nagu hiljem selgus, oli viimastel õigus. Vabatahtlike mobilisatsioon kukkus läbi ja sellega kaotati mitu väärtuslikku päeva. Samas võiks küsida, mida oleks andnud sundusliku mobilisatsiooni kohene rakendamine? Suur osa sundkorras mobiliseeritud meestest jooksis juba esimestes lahingutes laiali ning üksused muutusid võitlusvõimeliseks alles pärast seda, kui olid vabanenud kõhklevast ja kohati isegi vaenulikult meelestatud elemendist.
16. novembril moodustati Eesti Rahvaväe Korraldamise Komisjon eesotsas sõjaministriga (komisjoni liikmed olid kindralmajorid Aleksander Tõnisson ja Ernst Põdder, polkovnik Ernst Limberg, kaugesõidu kapten Johan Pitka ning mõtte algatajana Jaan Tõnisson) ning õhtuks oli kava valmis ja mobilisatsioon kuulutati välja.
Rahvaväe struktuuri aluseks oli kindralite Andres Larka ja Aleksander Tõnissoni poolt 1918. aastal Soomes maapaos viibides koostatud kava “Eesti sõjaväe koosseis.”127 Selle kava järgi pidi loodav Eesti sõjavägi koosnema ühest diviisist, mille koosseisus on kuus jalaväepolku, suurtükiväepolk, ratsaväepolk ja inseneripataljon. Miks nägi kava ette ainult ühe diviisi formeerimist, pole päris selge. Siin võib olla mitu põhjust. Esiteks kindralstaabi ja üldse staabi-ohvitseride nappus. Eestis puudus sel ajal lihtsalt kaader suurema arvu staapide formeerimiseks. Seda kinnitas ka hilisem Vabadussõja käik, kus tunti suurt puudust vilunud staabiohvitseridest.
Teiseks põhjuseks võis olla relvade ja varustuse nappus. Maksimaalne, millele võis loota, oli 1918. aasta kevadel sakslaste poolt konfiskeeritud 1. Eesti jalaväediviisi varad. Muud relvastust ja varustust polnud kusagilt võtta ja oli vähe lootust, et sakslased midagi oma varudest annavad. Nii ka lõpuks läks.
Loomulikult ei saanud A. Larka ja A. Tõnisson 1918. aasta suvel Soomes ette näha ka Punaarmee sissetungi Eestisse.
Miks ei taastatud aga 1. Eesti jalaväediviisi? Siin võisid põhjuseks olla rahvusväeosades valitsenud meeleolud. 1918. aasta kevadeks olid mitmed 1. Eesti jalaväediviisi allüksused sattunud enamlaste mõju alla. 12. detsembril 1918., kui Ajutises Valitsuses tuli esmakordselt jutuks sõjaväe organiseerimise kava, ütles polkovnik Rudolf Reiman otse välja, et kevadine sõjavägi ei kõlba kuhugi ja lihtsam oleks luua uus.128 Rahvusväeosi uurinud Vitali Loki hinnangul oli 1. Eesti diviis 1918. aasta veebruaris minetanud lahinguvõime. See oli ainult struktuurilt sõjaväeline organisatsioon, kuid sisult oli tegemist relvastatud
126 ERA 2124-3-1883, l. 10. Vabatahtlike mobilisatsioon 1918. a lõpul.
127 ERA 495-12-715, l. 9. Valter Martma. Meie suurtükiväe organisatsioon, relvastis ja tegevuse iseloomustus Vabadussõjas.
128 ERA 31-1-8, l. 3p. Ajutise Valitsuse protokoll 12.11.1918.
inimmassiga, kellest suurem osa soovis võimalikult kiiresti koju saada.129 Iseasi on muidugi, kas 1. Eesti diviis tervikuna üldse kunagi lahinguvõimeline oli.
16. novembril 1918. aastal andis sõjaminister välja salajased juhised maa-kondade rahvaväe komisjonidele, kus oli kirjas maamaa-kondadest ja Tallinnast sõjaväeteenistusse võetavate piirarvud. Siin torkab selgelt silma Ajutise Valit-suse mure kokkukutsutava sõjaväe meelValit-suse pärast. Näiteks oli Tallinnast kavas võtta vaid 300 meest, kui Harjumaa kvoot oli näiteks 1200. Ühtekokku pidid rahvaväe komisjonid vastu võtma 12 000 meest.130 Näeme siin olulist lahkne-vust numbrites. Ajutine Valitsus oli välja kuulutanud, et moodustatakse 25 000 meheline Rahvavägi, kuid tegelikult oldi valmis vastu võtma vaid 12 000 meest.
Näib, et 12 000 oli tegelik number, millega tegelikult arvestati. 25 000 jättis manööverdamisruumi juhuks, kui mobilisatsioon peaks väga hästi minema ja kusagilt õnnestub hankida juurde relvi ja varustust. 12 000 meest oli ka liiga vähe arvestades diviisi 6-polgulist struktuuri. Tõenäoliselt taheti formeerida esialgu igas polgus vaid üks kuni kaks pataljoni ustavatest meestest. Selle tuumiku ümber oleks hiljem liitunud mobilisatsiooni käigus teenistusse kutsutud kõhklev element.
1918. aastal Soomes Eesti sõjaväe struktuuri koostades ei võinud kindralid Aleksander Tõnisson ja Andres Larka ette näha, millal ja millistes oludes seda rakendama hakatakse. Igal juhul näib, et struktuur oli koostatud pigem rahu- kui sõjaaja vajadusi silmas pidades. Diviisi staap koopeeris Vene armeekorpuse koosseisus oleva diviisi staabi struktuuri ja ei sobinud seetõttu kahel rindel opereerivate vägede juhtimiseks. Vägede juhtimise hõlbustamiseks oli ette nähtud küll kolm brigaadi ülemat, kuid brigaadi staapi polnud ette nähtud.131 Vabadussõja käik näitas, et ainult ühel diviisil põhinev Eesti sõjaväe struktuur oli ebaõnnestunud ja sõja käigus tuli formeerida Lõunarinde tarvis eraldi ope-ratiivkoondised.
Eesti Rahvaväe organisatsioon 1918. aasta detsembri alguses oli järgmine.
Sõjaministeeriumile allusid Rahvavägi ja Peastaap, kusjuures viimane tegeles vägede organiseerimisega. Operatiivjuhtumist teostasid diviisi ja brigaadi üle-mad. Rahvaväe kõrgemaks juhiks oli sõjaminister, kes täitis ka peaministri kohuseid, mis muutis vägede juhtimise kohmakaks.
Oluliseks sammuks vägede operatiivjuhtimise parandamiseks oli Operatiiv-staabi loomine ja kodumaale jõudnud Johan Laidoneri määramine selle ülemaks
Oluliseks sammuks vägede operatiivjuhtimise parandamiseks oli Operatiiv-staabi loomine ja kodumaale jõudnud Johan Laidoneri määramine selle ülemaks