SUURTÜKIVÄE JUHID VABADUSSÕJAS Suurtükivägi Vabadussõjas
Vabadussõja alguses ei olnud Eestil suurtükke ega oma suurtükiväge. 1918. aas-ta novembris oli vaid grupp suurtükiväe ohvitsere, kes asusid suurtükiväge looma. Kogu Vabadussõja aja tundis Eesti sõjavägi puudust suurtükkidest, laskemoonast ja kogenud suurtükiväe eriala ohvitseridest. Suurtükiväe tähtsust Vabadussõjas on hinnatud erinevalt. Mitme autori arvates ei suutnud suur-tükivägi pakkuda jalaväele piisavalt tuletoetust.323 Leitnant Ernst Õunapuu on väitnud, et suurtükiväe roll oli pigem psühholoogiline. Oma uurimuses “Meie vägede operatiivne ja taktikaline juhtimine vastupealetungi ajal Lõunarindel 1919. aasta jaanuaris ja veebruaris” ütleb ta, et suurtükiväge kasutati patareide ja rühmadena, mis oli hea vägede moraali tõstmiseks. Samas jäi seetõttu suur-tükiväe tulemõju nõrgaks ega suutnud tõhusat toetust pakkuda. Et aga vaenlane oli nõrk, siis see puudus endast eriti tunda ei andnud.324 Vabadussõjast on teada juhuseid, kus suurtükiväge kasutati jalaväe kõikuma löönud moraali tugevda-miseks. Näiteks saatis 2. diviisi ülem polkovnik Viktor Puskar 1919. aasta augustis eesliinile diviisi suurtükiväe reservi (1. kindluse raskesuurtükiväe divisjon) selleks, et tõsta selle abil jalaväe üksuste raugema kippuvat võitlus-vaimu. Divisjon oli puudulikult komplekteeritud ja seetõttu osaliselt lahingu-võimetu.325
Kindral Aleksander Tõnisson on koguni öelnud, et Vabadussõja ajal suur-tükiväge kui sellist üldse ei olnud.326 Teistsugusel seisukohal on suurtükiväe tegevust Vabadussõjas uurinud Valter Martma, kelle sõnul suutis suurtükivägi ennast sõja lõpuks siiski maksma panna.327 A. Tõnisson võrdles Vabadussõja aegset suurtükiväge tõenäoliselt tsaariarmee suurtükiväega I maailmasõjas ja selles mõttes ei kannatanud esimene loomulikult võrdlust välja.
Vabadussõjast võib tuua näiteid selle kohta, kuidas suurtükiväe tegutsemine otsustas lahingu saatuse. Teada on juhtumeid, kus vaenlane sunniti taanduma ainult suurtükitule abil. 1919. aasta augusti lõpus murdis Punaarmee Irboska lähistel sisse 7. jalaväepolgu positsioonidesse. Irboskas patareisid
323 ERA 495-12-742, l. 38. Arnold Nõmm. Võitlus vastase suurtükiväega. Tallinn 1932.
Paul Villemi on nimetanud suurtükiväe tegevust ebaefektiivseks, kus jalavägi oli sunni-tud ründama vaenlase kindlustasunni-tud positsioone sageli ilma suurtükiväe toetuseta. ERA 495-12-833, 61. Paul Villemi.
324 ERA 495-12-837, l. 127. Ernst Õunapuu. Meie vägede operatiivne ja taktikaline juhtimine vastupealetungi kestel Lõunarindel 1919. a. jaanuaris ja veebruaris.
325 ERA 2124-3-1172, l. 122. Richard Rubach. Suurtükivägi Vabadussõjas 25. mai – 25.
aug. 1919. Käsikiri.
326 ERA 497-2-905, l. 6. Kõrgemate juhtide nõupidamise stenogramm (dateerimata).
327 ERA 495-12-715, l. 117. Valter Martma.
nud 2. suurtükiväe polgu ülem Johannes Roska koondas kõik lähikonnas asunud väli- ja kindlusesuurtükiväe patareid koos diviisi suurtükiväe reserviga (mis talle ei allunud) üheks löögirusikaks. Patareid sõitsid täiskiirusel lahtisele positsioonile ja avasid otsesihtimisega tule vaenlase ahelike pihta. Kiire ja tabava tulega vaenlane peatati ja sunniti taanduma. Kolonel Georg Leetsi väitel oli see suurim suurtükitule kontsentratsioon Lõunarindel Vabadussõja ajal.
Patareide tuli oli nii mõjuv, et 7. jalaväepolgu osad võtsid kaotatud positsioonid tagasi ühegi püssilasuta.328 Analoogne juhtum leidis aset 1919. aasta novembris Viru rindel, kui vastane murdis Dubrovka juures sisse 8. jalaväepolgu seisu-kohtadesse. Kriitilises olukorras sai suurtükivägi 23. novembril loa taanduda Narva, mida selles rindelõigus asunud Vene Loodearmee patareid kohe ka tegid. 1. suurtükipolgu 3. välipatarei ülem otsustas aga mitte taanduda. Paigu-tanud osa oma mehi ahelikku suurtükkide kaitseks, avas patarei Dubrovkasse tunginud vaenlase löögiosade pihta marutule. 21 minuti jooksul laskis patarei välja 627 mürsku. Punased löödi taganema ja reservist appi rutanud 9. jala-väepolk hõivas võitluseta kaotatud positsioonid.329
Kuigi selliseid näiteid suurtükiväe tarmukast tegutsemisest Vabadussõjas võiks tuua veel, tuleb siiski nõustuda väitega, et meie suurtükivägi ei suutnud Vabadussõjas tagada jalaväele piisavat tuletoetust. Eriti sõja esimestel kuudel (kuid ka hiljem) tundis jalavägi suurt puudust mõjusast suurtükiväe toetusest.
Vaid sõja viimaste kuude kaitselahingutes Narva all, kus rindel oli suurtükiväge rohkem (välipatareidele lisandusid püsipatareid), oli suurtükiväe roll vaenlase rünnakute tõrjumisel suurem.
Nagu iga teise tehnilise relvaliigi puhul, sõltub ka suurtükiväe edu või eba-edu tema materiaalosast. Vabadussõjast kirjutanud autorid on ühel meelel, et meie suurtükiväe tehniline seisund oli vaenlasega võrreldes viletsam. Enamus kasutusel olnud suurtükkidest olid vanad ja tehniliselt kehvas seisukorras.
Suurtükkide teenindamist ja varustamist komplitseeris eri suurtükisüsteemide suur arv. 1. suurtükipolgu 2. patarei ülem Jaan Tõnisson pidi rindele jõudes esimese asjana hakkama meeskonda välja õpetama, kes polnud varem 1895.
aasta süsteemi suurtükkidega kokku puutunud.330 Kõik see avaldas loomulikult mõju suurtükiväe tegevusele.
Kergete välisuurtükkide nappuse tõttu olid Vabadussõjas jalaväe saatesuur-tükkidena kasutusel raskesuurtükid (6” haubitsad), mille manööverdamisvõime oli piiratud. Kuna suurtükke oli vähe, ei olnud võimalik neid rikkimineku korral kiiresti asendada. Vabadussõja lõpus olukord selles osas mõnevõrra paranes.
Suurtükiväe tegevust Vabadussõjas mõjutas sidevahendite ja hobuste nappus (näiteks taandumisel Pihkva all 1919. aasta augustis). Omades vaid 2–3 km kaablivaru oli ka raske olnud luua korralikku vaatluspunktide võrku ja pidada samal ajal sidet jalaväe ja naabruses asuvate patareidega. Seetõttu püüdsid
328 ERA 2124-3-591, l. 1–2. Georg Leetsi mälestused Vabadussõjast.
329 Heinrich Stunde. Suurtükiväe tegevus Viru rindel novembri ja detsembri kuudel 1919. aastal // Sõdur. 1928, nr. 13/14, lk. 500.
330 ERA 599-1-17, l. 15. Alamkapten Jaan Tõnissoni vahvuse kirjeldus.
patareide ülemad valida oma positsiooni jalaväele võimalikult lähedale, et minimeerida sideliinide pikkust.331 Osalt sidevahendite, osalt ilmselt vilunud tulejuhtide nappuse tõttu, oli suurtükivägi sunnitud tulistama sageli (eriti Vabadussõja esimestel kuudel) lahtiselt tulepositsioonilt.332
Suurtükiväe tegevust piiras laskemoona nappus. Veel 27. augustil 1919. aas-tal väljastas Suurtükiväe valitsuse ülem kirja, kus on öeldud, et “inglise 18 nae-laste mürskude varu Tallinnas on otsa lõppenud ja 6” (briti) moon samuti. Selle asemel tarvitatud vene haubitsa moon on samuti otsakorral ning puudus võib tulla ka 3” moonast.”333 Samas oli olukord väeosade kaupa üsna erinev. Jääb mulje, et vähemalt kindluse patareide jaoks oli moona piisavalt.334
I maailmasõjas oli suurtükiväe peamiseks ülesandeks olnud võitlus vaenlase suurtükiväega. Vabadussõjas oli suurtükiväe esimeseks ja peamiseks siht-märgiks vaenlase jalavägi.
Võrreldes jalaväega oli Vabadussõja aegne suurtükivägi väike ja tema for-meerimine algas hiljem. Esimene patarei formeeriti alles pärast Punaväe sisse-tungi algust. Lõunarindele jõudis esimene patarei 26. detsembril 1918. aastal ehk peaaegu kuu pärast sõja puhkemist. 1919. aasta alguses oli rindel neli pata-reid, neist kolm Viru rindel. Vähese arvu suurtükkidega oli raske toetada jala-väge, mis oli pidevalt liikumises ja tegutses enamasti roodude kaupa. Seetõttu tegutses suurtükivägi peamiselt rühmade ja üksikute suurtükkidena, harvem patareidena.
Suurtükkide väikest arvu püüti korvata mobiilsusega. Patarei paiknes tava-liselt jalaväe asetuse keskel tehes sealt väljasõite ohustatud rindelõiku. Sellised väljasõidud kurnasid mehi ja hobuseid.
Suurtükiväe hajutatus ei võimaldanud teostada tsentraliseeritud juhtimist.
Kolmest välisuurtükiväepolgust olid divisjoniülemad vaid 1. suurtükipolgus.
Üheks põhjuseks võis siin olla ka vanemate suurtükiväe ohvitseride nappus.
Suurtükiväe ja jalaväe koostöö Vabadussõjas jättis palju soovida. Suur-tükiväe tegevust mõjutasid negatiivses suunas ka suurSuur-tükiväe alal ebakompe-tentsed jalaväe ohvitserid, kellele suurtükivägi operatiivselt allus ja kellelt sai oma ülesanded. Jalaväe juhid ei osanud suurtükiväge lahingus kasutada ega arvestanud tihtipeale selle relvaliigi spetsiifiliste vajadustega. Sageli ei teinud jalaväe juhid vahet isegi väli- ja kindluse patareidel nõudes viimastelt sama-sugust liikuvust nagu välisuurtükiväe patareidelt. Ettekandes 2. jalaväediviisi
331 Hetki meie suurtükiväe tegevusest Vabadussõjas // Sõdur 47/48. 1935. lk .1111.
332 ERA 2124-3-1171, l. 112. R. Rubach. Suurtükivägi Vabadussõjas. 16. veebr.–25.
maini 1919.
333 H. Stunde. Suurtükiväe tegevus, lk. 500.
334 7. jalaväepolgu ülem Paul Kunnus on meenutanud, et kindlusepatareidel oli nii palju mo ona, et võis lasta isegi varblasi: Bombardeerisime iga päev punaste seisukohad 2–3 korda lihtsalt huvi pärast läbi. Mürske oli saada palju – neid pidi aga omal jõul kohale toimetama. Raskepatarei ülemaks oli leitnant Hellat. Temal olid hangitud täpsed laske-andmed, mille tõttu laskis ka häbemata tabavalt. ERA 2124-3-497, l. 6. Paul Kunnuse mälestused Vabadussõjast.
ülemale 13. aprillil 1919. aastal iseloomustab 2. suurtükiväe polgu ülem patareide kasutamist jalaväe ülemate poolt järgmiselt: “Väga tihti tuleb ette, et polgu ja pataljoni ülemad patarei ülemale mitte ainult tarvilikku ülesannet ei anna, vaid ka positsioonid määravad, seejuures aga ise väga väikeseid teadmisi omavad.”335
Üks näide siinkohal suurtükiväe ja jalaväe juhtide suhtest. Paus lahingu-tegevuses Viru rindel 1919. aasta suvel võimaldas viia osa vägesid Lõuna-rindele landesveeri vastu. 1. jalaväediviisi ülema otsusel valiti LõunaLõuna-rindele saatmiseks välja 1. suurtükipolgu 1. patarei. 1. suurtükipolgu ülem, kes oli ühtlasi ka diviisi suurtükiväe ülema kohustäitja, protesteeris selle otsuse vastu, kuna 1. patarei oli saanud alles paari päeva eest uued inglise suurtükid ja meeskonnad polnud õppinud neid käsitsema.336 Seega oli kõnealune patarei Viru rindel asunud suurtükiväe üksustest kõige vähem lahinguvalmis. 1. jala-väediviisi juhtaja kindral Aleksander Tõnisson jäi aga endale kindlaks ja 1. patarei sõitis oma uute inglise suurtükkidega 19. juunil Narvast välja. Või-malik, et oma osa oli siin asjaolul, et 1. suurtükipolgu ülem Hugo Kauler oli mõni päev varem haigestunud tüüfusesse ja polgu ülema kohuseid täitis 2. patarei ülem Jaan Tõnisson. Raske öelda, kas Kauleri kohalolek oleks midagi muutnud. Teada on, et kindral A. Tõnisson vastuvaidlemist ei sallinud, liiatigi teise relvaliigi auastmelt noorema ohvitseri poolt. Lisaks võis diviisiülema otsust mõjutada teadmine, et Lõunarindele läks 1. jalaväepolk, millega 1. patarei oli Vabadussõja algusest saadik koos töötanud.
Oluline on teada, et enamus jalaväepolkude ja üksikute pataljonide ülematest olid sõjaaegsed ohvitserid, kes I maailmasõja ajal olid juhtinud paremal juhul roodu või pataljoni ja neil puudus lähem kogemus suurtükiväega koos töötamisest. Vene armees ei pidanud roodu- ega pataljoniülemad suurtükiväega koostööd organiseerima, vaid said korraldused kõrgemalt poolt.
Suurtükiväe ja jalaväe koostöö oli probleemiks terve Vabadussõja jooksul ja kõiki puudusi kõrvaldada ei õnnestunudki. Tõe huvides olgu öeldud, et see oli olnud probleemiks ka Vene armees I maailmasõja ajal. Vene jalaväe juhid ei tundnud suurtükiväge ega osanud seda kasutada. Kuna suurtükivägi (erinevalt jalaväest) ei osale lahingu kõigis elementides, siis peeti seda vähetähtsaks.337 Enne I maailmasõda korraldati siiski jalaväe ohvitseridele vastavaid kursusi, kuid kuna suurtükiväe areng XX sajandi algul oli kiire, siis ei suutnud kursused ajaga sammu pidada. 338
Vene jalaväediviisi suurtükivägi oli kohmakas ja paistis lahinguväljal liialt silma. Manööversõjas oli iga jalaväepolgu juurde kinnitatud oma patarei, mis koosnes kuuest 76,2 mm (1902) välisuurtükist. See patarei võis tegutseda ka
335 ERA 2124-3-1892, l. 11. Suurtükiväe organiseerimine 1918. a. lõpul.
336 ERA 2124-3-1172, l. 11. Richard Rubach. Suurtükivägi Vabadussõjas 2.mai 1919–
25.aug.1919.
337 Георги Теодори. Тактика артиллерий. Петроград 1918., lk. 2.
338 http://militera.lib.ru/science/barsukov/index.html (31.05.2008).
polgu suurtükiväena, kuid vajadusel võidi suurtükid anda pataljonide ülemate käsutusse.339
Suurtükiväe formeerimine
Suurtükiväe formeerimine algas ametlikult 16. novembril 1918, kui kuulutati välja vabatahtlike mobilisatsioon. Sel päeval saatis sõjaminister alampolkovnik Martin Terrasele telegrammi, milles palus viimasel võimalikult kiiresti Tallinna sõita, et asuda suurtükiväge formeerima.340 Sõjaministri päevakäsuga 24. no-vembril 1918 nr. 2 määrati Terras loodava Suurtükiväe valitsuse ülemaks.341 Endine Eesti Suurtükiväe brigaadi 2. patarei ülem kapten Hugo Kauler nimetati 1. suurtükiväepolgu formeerijaks ja ajutiseks ülemaks.
Tegelikult algas suurtükiväe formeerimine varem. Juba 15. novembril 1918 oli Hugo Kauler asunud Eesti Kaitse Liidu staabi teadmisel Tallinna koondama endise 1. Eesti suurtükiväe brigaadi ohvitsere. 19. novembril 1918. hakkas suurtükiväelaste registreerimise ja teenistuskohale määramisega tegelema lipnik Georg Kirschbaum, kes tegeles samal ajal Suurtükiväe valitsuse loomisega.342 Kuidas sattus lipnik Kirschbaum nii vastutusrikkale kohale, ei ole päris selge.
Sel ajal oli Eestis temast palju vanemaid ja kogenumaid suurtükiväe ohvitsere.
Tõenäoline seletus asjale on see, et vanemad suurtükiväeohvitserid hoidsid sel ajal teenistusest kõrvale ja lipnik G. Kirschbaumil “jätkus kõige rohkem ener-giat ja optimismi raskes olukorras tööle hakkamiseks.”343 6. detsembril 1918 lõppes Peastaabi formeerimine ja Suurtükiväe valitsuse ülemaks kinnitati alampolkovnik Martin Terras (tagasiulatuvalt alates 21. novembrist). Lipnik G. Kirschbaum nimetati tema abiks.
Suurtükiväe valitsuse ülem allus Peastaabi ülemale ja tema tööplaan esitati kinnitamiseks 17. detsembril. Selle plaani kohaselt “Suurtükiväe valitsus orga-niseerib, formeerib, juhib, korraldab ja kontrollib kõiki temale alluvaid üksusi.
Samuti valvab suurtükkide korrashoiu, laskemoona ja varustuse üle.”344 Suur-tükiväe valitsusel oli seega kaks ülesannet: vägede varustamine ja uute üksuste formeerimine. Samuti kuulusid Suurtükiväe valitsuse kompetentsi väljaõppega seonduvad küsimused. Suurtükiväe valitsusele allus ka Suurtükiväe ladu, mille
339 Lisaks võis polk saada neljast kuni kuuest 37 mm suurtükist koosneva patarei. Vt.
ERA 495-12-695, l. 17. Georg Leets. Jalasuurtükivägi. 1932.
340 ERA 2124-3-1892. l. 1. Suurtükiväe organiseerimine 1918. a. lõpul.
341 Suurtükiväe Valitsuse tööd korraldas Vabadussõja esimesel nädalal Georg Kirsch-baum. Martin Terras oli 25. novembril 1918. sõitnud Viru rindele ilmselt eesmärgiga hankida sakslastelt suurtükke.
342 ERA 2124-3-1892, l. 2–3. Suurtükiväe organiseerimine 1918. a. lõpul.
343 Samas, l. 3.
344 Samas, l. 9.
ülesandeks oli koguda sakslastest maha jäänud relvi ja varustust ning seada korda remonditöökojad.345
23. veebruaril 1919. aastal allutati Suurtükiväe valitsus Ülemjuhataja staabile. Alates 19.01.1919 kuni juuli lõpuni oli Suurtükiväe valitsuse ülemaks Soome armee kindralmajor Paul Londen.346 1. suurtükipolgu adjutandi Georg Kromeli sõnul olevat Paul Londen olnud kõrk ja suhelnud alluvatega vene keeles. Nii olevat alamleitnant Alvin Adler, kellel oli õnnestunud Rakverest enne enamlaste tulekut vaevalt põgeneda, saanud kindralilt 10 päeva peavahti selle eest, et tal puudusid sinelil pagunid. Kindral ise ja tema kaasa toodud adjutant kandsid soome mundrit.347
1. augustil 1919. aastal asendas P. Londeni Herbert Brede, kes oli sellel kohal kuni Vabadussõja lõpuni.
Suurtükiväe valitsuse peamiseks ülesandeks Vabadussõja alguses oli suur-tükkide ja laskemoona hankimine. 1. Eesti suurtükiväe brigaadi suurtükid ja varustuse olid sakslased konfiskeerinud. Niisiis valitses Vabadussõja alguses suur puudus nii suurtükkidest, mürskudest, hobustest kui muust suurtükiväe varustusest. Kui rindel läks mõni suurtükk rikki, ei olnud seda sageli võimalik asendada.348
Esimesed suurtükid, mis hankida õnnestus, paigutati soomusrongidele.
Tagantjärele võib öelda, et see oli õige otsus. Välipatareide formeerimine võttis aega ja need poleks olnud küllalt mobiilsed tagamaks jalaväele toetust kogu rinde ulatuses. Esimese suurtükilasu Vabadussõjas tegi LRSR 1 Vaivara raud-teejaama lähedal 2. detsembril 1918. aastal.349
Järgnevalt vaatame, kuidas kulges suurtükiväe üksuste formeerimine. Kindralite Aleksander Tõnissoni ja Andres Larka poolt Soomes koostatud kava kohaselt pidi Eesti sõjaväe tuumikuks oleva diviisi koosseisus formeeritama üks suurtükipolk. Eraldi suurtükiväe juhi institutsiooni kava ette ei näinud. Kuna patareide formeerimine suurtükkide puudusel viibis, tegeles suurtükipolgu ülem esialgu ka Suurtükiväe valitsuse kompetentsi kuuluvate küsimustega.
1. suurtükiväe polgu formeerimine Tallinnas algas 21. novembril 1918.
Ohvitseride kogumine oli alanud varem seoses 16. novembril välja kuulutatud ohvitseride mobilisatsiooniga. Esimesed ohvitserid polgus olid tulevane polgu-ülem Hugo Kauler, majanduspolgu-ülem Richard Lessel ja adjutant Georg Kromel.350 1. suurtükipolgu struktuur kinnitati 8. detsembril. Polgus olid staap, kolm
345 ERA 2124-3-719 l. 10. Valter Martma. Meie suurtükiväe organisatsioon, relvastis, varustus ja tegevuse isloomustus Vabadussõjas.
346 ERA 498-16-10, l. 77. Sõjavägede ülemjuhataja päevakäsk nr. 28. 19.01.1919.
347 ERA 2124-3-477, l. 5p. Gustav Kromel. 1. Suurtükiväepolgu esimese adjutandi isik-likke mälestusi 1918–1919 a.
348 ERA 2124-3-1792, l. 1. Suurtükivägi Vabadussõjas 25.08.1919–3.1.1920.
349 ERA 2124-3-719 l., l. 13. Valter Martma. Meie suurtükiväe organisatsioon, relvastis, varustus ja tegevuse isloomustus Vabadussõjas.
350 ERA 2124-3-1892, l. 5. Suurtükiväe organiseerimine 1918. a. lõpul
joni (igas divisjonis 2 patareid) õppekomando ja sidekomando. Nelja-suurtükilises patareis olid sidekomando, luurekomando ja voor. Seega pidi divisjonis olema 8 ja polgus kokku 24 suurtükki. Polgus oli ette nähtud 4 staabi-ohvitseri, 30 vanemstaabi-ohvitseri, 3 arsti, 9 ametnikku, 119 allohvitseri ning 925 kapralit ja reameest. 1.12.1918 oli 1. suurtükipolgus vaid 91 meest, neist 19 ohvitseri.351 Patareide tegelik formeerimine sai siiski alata alles pärast Soome abi kohale jõudmist. Esimesed kaks välisuurtükiväe patareid komplekteeriti suurtükkidega 13. detsembriks. Taandumise käigus õnnestus formeerida kuus patareid, millest kolm läksid Viru rindele ja kolm Lõunarindele.
Koos 2. jalaväediviisi asutamisega Lõunarindel 21. jaanuaril 1919. aastal algas ka 2. suurtükiväe polgu formeerimine kapten Herbert Brede juhtimisel.
Relvad ja isikkoosseis saadi peamiselt 1. suurtükipolgust. 16. veebruaril sõitis polgu staap Tartusse 2. diviisi ülema käsutusse.
3. jalaväediviisi formeerimine tingis vajaduse uute suurtükiväe üksuste järele. 14. märtsil 1919. aastal alustas alampolkovnik Martin Terras Sõjavägede ülemjuhataja korraldusel 3. raskesuurtükiväe divisjoni formeerimist, mis hiljem nimetati ümber 3. suurtükiväe polguks. Suurtükkide ja ohvitseride kaadri puudusel osutus uue polgu formeerimine keeruliseks. Uute patareide asutamine osutus võimalikuks alles pärast Soome abivägede lahkumist, kes jätsid eest-lastele oma suurtükid ja varustuse.
Lisaks välisuurtükiväele formeeriti Vabadussõja ajal kolm kindluse raske-suurtükiväe divisjoni. 1. kindluse raskeraske-suurtükiväe divisjon formeeriti 6. det-sembril 1918. Vene merekindluse relvade haldamiseks ja kasutamiseks.
1919. aasta kevadel saadeti divisjoni liikuvad kindluse patareid Lõunarindele 2. diviisi ülema käsutusse. 1. kindluse raskesuurtükiväe divisjon jõudis for-meerida ja rindele saata 6 patareid.
2. kindluse raskesuurtükiväe divisjonile pandi alus 4. jaanuaril 1919. aastal Tallinnas. Divisjon tegutses peamiselt Narva rindel, kus etendas olulist osa Vabadussõja lõppvõitlustes. 2. kindluse raskesuurtükiväe divisjoni kuulus Vabadussõja ajal maksimaalselt üheksa patareid, millest vahetult sõjategevuses osales kuus. 1920. aasta jaanuaris formeeriti ka 3. kindluse raskesuurtükiväe divisjon, mis aga lahingutegevusest enam osa võtta ei jõudnud.
1919. aasta aprilliks oli Eesti sõjaväes moodustatud kolm suurtükiväepolku, kaks kindluse raskesuurtükiväe divisjoni ja viis iseseisvat patareid ühtekokku 31 patarei ja 102 suurtükiga. Neist 17 olid välisuurtükiväe patareid 62 suurtükiga ja 14 raskesuurtükiväe patareid 40 suurtükiga. Tagalas tegutsesid veel kaks pata-reid (Sõjakooli patarei ja tagavara patarei, mis hiljem formeeriti divisjoniks).
Esimeses koolitati suurtükiväe ohvitsere ja teises allohvitsere ja tehnikuid.352 Nagu näha oli 1919. aasta kevadeks suurtükiväe arvukus kasvanud, kuid pike-maks oli veninud ka rinne ning suurtükiväe asetus rindel oli endiselt hõre.
351 Toe Nõmm. Eesti suurtükivägi 1918–1940. Relvastus ja ülesehitus // Laidoneri muuseumi aastaraamat. Tallinn 2004, lk 55.
352 Samas, lk 76.
Vabadussõja lõpuks oli suurtükiväes kolm suurtükiväepolku, kolm kindluse raskesuurtükiväe divisjoni, Balti, Ingeri ja Katšanovi patareid, kuus positsiooni-patareid ning Soomusautode kolonni juures asuv patarei – ühtekokku 45 väli-suurtükiväe patareid. Neile lisandusid soomusrongidel asuvad suurtükid – kuus patareid laiarööpmelistel ja viis suurtükiväe rühma (poolpatareid) kitsarööpme-listel rongidel (kokku 8,5 arvestuslikku patareid).353 Soomusrongide suur-tükivägi allus soomusrongide suurtükiväe inspektori kaudu suurtükiväe valit-susele.
Kuna suurtükiväge oli vähe, siis paigutati patareisid pidevalt ümber. See tekitas segadust asjaajamises. Jalaväe ülemad harjusid oma patareidega ja ei tahtnud neid ära anda. Sagedaste ümberpaigutamiste ja ümberformeerimiste tõttu hoiti patareide kirjavahetust eraldi kaustas.
Suurtükiväe polgud allusid administratiivselt Suurtükivalitsusele ja opera-tiivselt diviiside ülematele. Patareid allusid operaopera-tiivselt selle jalaväepolgu ülemale, kelle vastutusalas nad asusid. Samas lugesid end patareide ülemateks ka suurtükiväe polkude ülemad (kui vanemad suurtükiväe juhid) ja nende abid.
Kuna võimupiirid olid täpselt määratlemata, esines sellel pinnal arusaamatusi.
Eesti rahvusest suurtükiväeohvitserid Vene armees
Võrreldes jalaväega teenis enne I maailmasõda tsaariarmees suhteliselt vähe eesti rahvusest suurtükiväe ohvitsere. Teadaolevalt teenis ajavahemikul 1900–
1914 tsaariarmees 24 eestlasest suurtükiväe eriala kaadriohvitseri (ca 9%
kaadriohvitseride üldarvust). Suurtükiväe ohvitseride vähesus võis olla tingitud karmimatest nõuetest hariduse osas suurtükiväekooli sisseastumisel. Kui jalaväe junkrukooli võeti vastu linnakooli või lõpetamata gümnaasiumi baasil, siis suurtükiväe kooli (nagu ka inseneriväe kooli) sisseastumisel nõuti täielikku keskharidust. Võib arvata, et paljud gümnaasiumi täiskursuse lõpetanud eest-lased eelistasid sõjaväekarjäärile õpinguid kõrgkoolis või leidsid pärast güm-naasiumi lõppu tööd mõnel tsiviilerialal.
Lisaks oli konkurss suurtükiväe kooli suurem kui jalaväe koolis. Kuni XIX sajandi lõpuni koolitas Venemaal suurtükiväe ohvitsere vaid üks õppeasutus – Mihhaili suurtükiväekool Peterburis. Alles 1894. aastal reorganiseeriti Kons-tantini sõjakool suurtükiväe kooliks. Nii valitses XIX sajandi viimastel kümnen-ditel suurtükiväe ohvitseridest suur puudus. Eriti terav oli probleem kindluse suurtükiväes, kus teenimist peeti vähem prestiižikaks kui väli- või ratsasuur-tükiväes. Kuna suurtükiväe ohvitsere nappis, võisid jalaväekooli lõpetanud ohvitserid pärast stažeerimist suurtükiväes ja eksami sooritamist, minna üle suurtükiväkke. 24 eesti rahvusest suurtükiväe kaadriohvitserist olid vaid pooled lõpetanud Mihhaili või Konstantini suurtükiväe kooli (vastavalt kuus ja seitse
353 T. Nõmm. Eesti suurtükivägi 1918–1940. Relvastus ja ülesehitus // Laidoneri muu-seumi aastaraamat. Tallinn 2004, lk 79.
ohvitseri).354 Kümme ohvitseri olid lõpetanud jalaväekooli ja läinud hiljem üle suurtükiväkke. Ühe ohvitseri kohta andmed puuduvad.355 Autorile teadaolevalt ei ole ükski eestlane õppinud ka Mihhaili suurtükiväe akadeemias.
24 ohvitserist oli 1914. aasta suvel-sügisel teenistuses 17 meest. Kolm ohvit-seri olid surnud (Mihkel Grünbach, Alfred Saar, Julius Uder), üks ohvitser oli erus (Eduard Johanson), kuid mobiliseeriti I maailmasõja ajal ning ühe ohvitseri kohta andmed puuduvad (Viktor Valge). Lisaks kaadriohvitseridele olid veel vähemalt paarkümmend eestlast sooritanud enne I maailmasõda suurtükiväe reservlipniku eksami. Seega küündis eesti rahvusest suurtükiväe ohvitseride koguarv I maailmasõja künnisel umbes 40 isikuni.
I maailmasõja ajal lisandus veel umbes 130 eestlasest suurtükiväe ohvitseri.
Nendegi hulgas oli arvestatav hulk jalaväest üle tulnuid. Seega võib öelda, et I maailmasõja ajal teenis suurtükiväes ühtekokku vähemalt 160–170 eesti rahvusest ohvitseri, mis moodustab vaid veidi üle 6% eesti rahvusest ohvitseride koguarvust.
1917. aasta sügisel oli elus vähemalt viisteist suurtükiväe eriala kaadriohvit-seri. Kolme mehe kohta andmed puuduvad. Alfred Birkenbergi ja Oskar Uusi mainitakse viimast korda 1914. aasta suvel.356 Kapten Vladimir Mõtuse kohta pärinevad viimased andmed 1910. aastast, mil ta teenis Vladivostokis 9. Ida-Siberi suurtükiväe brigaadis.357 Arvestades et suurtükiväe kaotused I maailma-sõjas olid suhteliselt väikesed, siis võib arvata, et 1917. aasta sügisel oli elus ka
1917. aasta sügisel oli elus vähemalt viisteist suurtükiväe eriala kaadriohvit-seri. Kolme mehe kohta andmed puuduvad. Alfred Birkenbergi ja Oskar Uusi mainitakse viimast korda 1914. aasta suvel.356 Kapten Vladimir Mõtuse kohta pärinevad viimased andmed 1910. aastast, mil ta teenis Vladivostokis 9. Ida-Siberi suurtükiväe brigaadis.357 Arvestades et suurtükiväe kaotused I maailma-sõjas olid suhteliselt väikesed, siis võib arvata, et 1917. aasta sügisel oli elus ka