EESTI RELVAJÕUDUDE ORGANISEERIMINE 1918 Eesti relvajõudude organiseerimise katsed
Saksa okupatsiooni ajal
1918. aasta veebruaris okupeerisid Saksa väed Eesti ja 5. aprillil saadeti laiali Eesti sõjavägi. Pärast rahvusväeosade laialisaatmist arutas põrandaalune Eesti Ajutine Valitsus tekkinud olukorda ja leidis, et polgud peaksid peale demobili-seerimist jääma olukorda, kus neid oleks võimalik vajaduse korral uuesti kokku kutsuda.67 Selleks pidid ohvitserid hoidma omavahel sidet. Samuti peeti olu-liseks, et ohvitserid ei astuks sakslaste teenistusse ega sõidaks Eestist ära. Täiel määral need lootused ei täitunud. Juba enne Saksa vägede tulekut lahkus grupp rahvusväeosades teeninud vanemaid ohvitsere Venemaale. Viimaste seas olid 1. Eesti jalaväediviisi ülem polkovnik Johan Laidoner, 3. Eesti jalaväepolgu ülem polkovnik Peeter Raudsepp ja sama polgu alampolkovnik August Kilk.
Osa ohvitsere lahkus Eestist Saksa okupatsiooni ajal (Eesti tagavarapataljoni ülem polkovnik Jaak Rosenbaum, kapten Karl Mutso 1. Eesti suurtükiväe bri-gaadist jmt). Mõned ohvitserid astusid ka Saksa okupatsioonivõimu teenis-tusse.68
Eestisse jäänud ohvitserid püüdsid omavahelist sidet hoida, kuid kuna dokumente selle perioodi kohta säilinud ei ole, siis on raske midagi öelda nende kontaktide iseloomu kohta. Näib, et tihedam läbikäimine toimus 1. Eesti jala-väepolgu ja grupi Eesti tagavarapataljoni ohvitseride vahel. Et mitte sidet kao-tada, astusid mõned 3. Eesti jalaväepolgu ohvitserid Saksa okupatsiooni ajal spordiselts “Kalev” liikmeks.69
Mingid kontaktid säilisid Saksa okupatsiooni ajal ka 2. Eesti jalaväepolgu ohvitseride vahel. Vahetult enne ohvitseride ärasõitu Viljandist kutsus pol-kovnik Johan Unt polgu ohvitserid enda juurde staapi ja palus kõigil edaspidi linna sattudes tema juurde sisse astuda.70 Kui paljud seda võimalust tegelikult kasutasid, pole teada, kuid varsti pärast polgu laialisaatmist sai 3. pataljoni ülem Felix Tannebaum kulleriga teate polkovnik Undilt, kes küsis aruannet sakslaste poolt üle võetud pataljoni varade kohta (seda olevat temalt nõudnud Eesti
67 ERA 2124-3-1413, l. 2. Leitnant Richard Tammemägi. Eesti rahvuslikkude võitlus-jõudude salajane organiseerimine saksa okupatsiooni ajal.
68 Kapten Villem Liivi väitel astusid sakslaste teenistuses üks endine 1. Eesti polgu leitnant ja üks lipnik: ERA 545-1-189, l. 6. Kapten Villem Liivi mälestused. Postimehe andmetel oli 1. Eesti diviisi juhatusel plaan saata mõned ohvitserid ennast Saksamaale täiendama. Vt. Postimees 22.04.1918.
69 ERA 2124-3-516, l. 2. Platon Kuusik. Mälestusi Vabadussõjast 1. jalaväepolgus teenides 1918–1920.
70 ERA 2124-3-267, l. 20. Villem Jakobson. 2. Eesti Rahvusliku polgu loomise päevil Viljandis.
sõjaväe intendant). Pärast seda kohtus lipnik Lucius Treiberg Viljandis Undiga, kes lubas, et kord tuleb aeg, kui polk uuesti kokku saab. Sidemehena Tallinna ja Viljandi vahel tegutses endine 2. Eesti jalaväepolgu ohvitser Eduard Saulep.71 Täpsemad andmed ohvitseride omavaheliste kontaktide kohta Saksa okupat-siooni ajal puuduvad. Võib siiski arvata, et see läbikäimine oli pigem juhuslikku laadi ja puudutas esmajoones lähestikku elavaid ohvitsere.
Kui peale Vabadussõja lõppu tõstatus küsimus väeosade vanusest, väitis Jaan Soots, et kõigile 1917. aastal formeeritud väeosadele ei saa vanust lugeda, kuna nad vahepeal ei tegutsenud. Samas olevat staabid jätkanud tegutsemist ka Saksa okupatsiooni ajal. Ernst Põdderi sõnul oli Andres Larka andnud korral-duse vajakorral-dusel uuesti kokku tulla.72
Enamik ohvitseridest pöördus Saksa okupatsiooni ajal tagasi sõjaeelse elu juurde. Paljud sõitsid maale taludesse, väike osa jätkas poolelijäänud õpinguid Tartus, Riias jm. Nagu Venemaal, nii olid ka Eestis raskemas olukorras linna-dest pärit ohvitserid, kes kogesid karmimalt tööpuudust ja majanduslikku kitsi-kust. Villem Liivi sõnul tegelesid Rakveres elanud ohvitserid enda äraelata-miseks koguni spekuleerimisega. Staabikapten Erich Nikolai korteris oli selleks otstarbeks sisse seatud terve kontor. Kui juulis saabus üleskutse sõita Mur-manskisse Briti-Slaavi Leegioni enamlaste vastu sõdima, võeti see teade Rak-veres rõõmuga vastu.73 Väike grupp eesti ohvitsere astus 1918. aasta sügisel, vaid mõni nädal enne Vabadussõja algust, Pihkva vabatahtlikusse korpusesse.
Ka siin olid põhjused pigem majanduslikud kui ideoloogilised.
Osa Eestisse jäänud ohvitseridest üritas Saksa okupatsiooni ajal Omakaitse sildi all rahvuslikke relvajõudusid organiseerida. Plaan oli luua maakondades usaldusmeeste võrk, hankida relvi ning hoida silm peale sakslastel ja kohalikel kommunistidel. Tallinnas asuva keskuse mõju organiseerimistööle oli väike.
Kõik sõltus kohapealsete juhtide julgusest ja algatusvõimest. 11. novembril 1918. aastal, kui Saksa okupatsioonivõimud tunnustasid Eesti Ajutist Valitsust kõrgema võimuna ja rahvuslikud jõud võisid asuda vabamalt tegutsema, oli olu-kord maakondades järgmine:
Läänemaal olid põrandaaluse organiseerimistöö juhtideks Lääne maakonna endine komissar Eduard Alver ja endine 1. Eesti jalaväepolgu ohvitser lipnik Villem Väeden. Kui sakslased E. Alveri vahistasid, olid andmed paljudest val-dadest meeste, relvade ja laskemoona kohta kogutud. Novembri keskel oli Läänemaa üks kõige paremini organiseeritud maakondadest.
71 ERA 2124-3-1273, l. 2p. Eduard Saulep. Mälestusi 2. polgust enne sakslaste Viljandi okupeerimist.
72 ERA 497-2-905, l. 3. Kõrgemate juhtide nõupidamise stenogramm (dateerimata).
73 Ado Anderkop keelitas ohvitsere mitte sõitma ja viitas ohule, mis võib Eestit ähvardada, kui Saksamaa Läänerindel sõja kaotab. Sõideti keelitamisest hoolimata:
ERA 545-1-189, l. 7. Kapten Villem Liivi mälestused.
Tartumaal alustas leitnant Julius Kuperjanov põrandaalust organiseerimis-tööd 1918. aasta mais ja juba paari kuu pärast oli tal 150 kindlat meest.74 Kuperjanovi ümber koondus grupp endisi Eesti tagavarapataljoni ohvitsere, kes moodustasid hiljem Tartumaa Kaitse Liidu ja Vabadussõjas Kuperjanovi parti-sanide väeosa tuumiku. Augusti lõpuks oli kõigis Tartumaa kihelkondades ja osades valdades usaldusmehed määratud. Oktoobris asuti hankima relvi ja laskemoona.75
Virumaal olid salaorganisatsiooni juhtideks laevakapten Oskar Treilmann (Toomara), Ado Anderkop ja endine 1. Eesti jalaväepolgu ohvitser Villem Liiv.
Augusti algul nimetas Anderkop V. Liivile mõned ohvitserid (sealhulgas staabikapten Aleksander Teppich Vaivaras ja kapten Heinrich Laretei Narvas), kellega käskis kontakti võtta. Peale V. Liivi kuulusid Rakvere tuumikusse veel staabikapten Hugo Jürgenson ja lipnik Georg Agger. Iga liitunud ohvitser tõi organisatsiooni veel üks kuni kaks ohvitseri. Augusti lõpus oli organisatsioo-niga liitunud kuusteist ohvitseri Rakveres ja maakonna tähtsamates keskustes.76 Septembris astus liikumise etteotsa Rakverre elama asunud Nikolai Reek.
Millist rolli üks või teine ohvitser põrandaaluses töös etendas, on tagantjärele raske öelda. Staabikapten Aleksander Teppich sõitis näiteks varsti Venemaale ja mobiliseeriti Punaarmeesse, kust naasis alles pärast Vabadussõja lõppu.77
Oktoobris, kui Läänerindelt hakkasid tulema teated Saksa vägede lüüa-saamisest, muutus põrandaalune tegevus Virumaal aktiivsemaks. Muuhulgas tehti katset sakslastelt toiduainete eest relvi osta. Novembri alguseks oli staabi-kapten Hugo Jürgensonil Rakveres sadakond meest, kellest enamikul olid ka relvad. Neist moodustus hiljem Rakvere kaitseliit ja 5. jalaväepolgu 1. pataljoni tuumik. 1918. aastal Narva-Jõesuus suvitanud kindralmajor Aleksander Tõnis-son teadaolevalt organiseerimistööst osa ei võtnud.
Võrumaal läks organiseerimistöö käima samuti augusti lõpus. Eestvedajaks oli Võru Gümnaasiumi õpetaja ja endine 1. Eesti jalaväepolgu ohvitser staabi-kapten Friedrich Vreemann. Leitnant Oskar Kurvitsa kaudu oli Vreemanil side Tartuga, kust saadi informatsiooni ja juhtnööre. F. Vreemanni ümber koondus kümmekond ohvitseri Võru linnast ja maakonnast. Esialgne plaan kaasata kõik maakonnas elavad ohvitserid siiski ei teostunud.78
Viljandimaal ei suudetud kuigi palju ära teha. Toimusid vaid mõned ohvit-seride koosolekud “Grand Hotellis”, mille sisuks oli peamiselt infovahetus.
Kava, mille kohaselt pidi iga ohvitser leidma kümme usaldusväärset meest, kellest moodustatakse erilised lööksalgad, jäi teostamata. Meeleolu Viljandi
74 ERA 2124-3-1588, l. 1. Jaan Unt. Kuperjanov organiseerib kaitseliitu ja oma parti-sane.
75 ERA 2124-3-1413, l. 7. Leitnant Richard Tammemägi. Eesti rahvuslikkude võitlusjõudude salajane organiseerimine saksa okupatsiooni ajal.
76 ERA 545-1-189, l. 9. Kapten Villem Liivi mälestused.
77 ERA 495-7-5971. Aleksander Teppichi teenistuskiri.
78 ERA 2124-3-1413, l. 9. Leitnant Richard Tammemägi. Eesti rahvuslikkude võitlus-jõudude salajane organiseerimine saksa okupatsiooni ajal.
koosolekutel oli rõhutud ja üldine suhtumine ettevõtmisse skeptiline. Üksikuid organiseerimistöö katseid tehti ka maakonnas, kuid puudus koordineeritud tegevus ja selged liidrid. Pigem oli tegu rahvuslikult meelestatud isikute meel-suse väljendusega kui sihipärase tööga.79
Pärnumaal ei õnnestunud toimivat organisatsiooni luua. Valdades olid küll määratud usaldusmehed, kelle abil tehti rahva seas selgitustööd (peidetud relvi sakslastele mitte ära anda jm).
Paides valitses saksa võim ja vaim. Kui Paidesse kaitseliidu ülemaks mää-ratud alampolkovnik Johan Puskar 15. novembril linna jõudis, ei leidnud ta Järvamaal organiseerimistööst vähimatki jälge. Samuti puuduvad märgid salaorganisatsiooni olemasolust Saaremaal.80
Kokkuvõtteks võib öelda, et Saksa okupatsiooni ajal ei õnnestunud Eestis luua ülemaalist põrandaalust sõjalist organisatsiooni. Pigem oli tegu usaldus-meeste võrguga, mis kogus andmeid maal valitseva meeleolu ja inimeste käes olevate relvade kohta.81 Üksnes Läänemaal ja Tartumaal oli salaorganisatsioon tänu kohalike juhtide energilisele tegutsemisele suutnud tungida sügavamale.
Päris asjata see töö siiski ei olnud. Paljudes kohtades oli loodud ohvitseride ja rahvuslikult meelestatud kodanike rakukesed, kes asusid novembris formeerima Kaitseliitu.
Saksa okupatsiooniga seoses tuleks märkida veel üht asjaolu. Nimelt jõudsid 1918. aasta suvel-sügisel kodumaale kümned Saksa ja Austria-Ungari sõja-vangis olnud eesti ohvitserid.82 Mitmed neist etendasid Vabadussõjas olulist rolli. Nimetagem siin Operatiivstaabi operatiivosakonna ja Korraldusvalitsuse ülemat Paul Lille, 1. jalaväepolgu pataljoni- ja polguülemat (1919 detsembris) Aleksander Pulka, 6. jalaväepolgu roodu- ja pataljoniülemat Jaan Junkrut, 5. jalaväepolgu roodu- ja pataljoniülemat Jakob Munnerit jmt. Saksa oku-patsiooni ajal tuli ka Venemaalt Eestisse mitu ohvitseri, kes Vabadussõja ajal määrati juhtivatele kohtadele. Tuntumad neist kindlasti 5. jalaväepolgu ülema ja 3. diviisi staabiülem Nikolai Reek ning 2. diviisi staabiülem Viktor Mutt.
Nõukogude Venemaa plaanid ja Punaarmee Vabadussõja hakul
Vaherahu sõlmimine Saksamaa ja Entente vahel 11. novembril 1918. aastal asetas Eesti välispoliitiliselt uude olukorda. Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Bresti rahuleping kaotas kehtivuse ja koos sellega pidid Eestist lahkuma ka Saksa väed. Kuigi mõned Euroopa riigid olid tunnustanud Eesti
79 Samas.
80 Samas.
81 Samas.
82 Mittetäielikel andmetel langes I maailmasõja ajal sõjavangi üle 100 eesti rahvusest ohvitseri. Enamus neist pöödus 1918. aastal kodumaale tagasi.
Maanõukogu de facto üleeuroopalise rahukonverentsi kokkukutsumiseni, oli Eesti sattunud “halli tsooni”, kus tema õiguslik seisund oli selgelt määratlemata ja lubas erinevaid tõlgendusi.
Nõukogude Venemaa kartis, et Saksamaa kapituleerumise järel vabad käed saanud Entente väed alustavad tema vastu sõjalist interventsiooni. Seda silmas pidades otsustati anda ennetav löök. Nõukogude Venemaa eesmärgiks oli vallu-tada Läänemere sadamad, tugevdada Petrogradi kaitset mere poolt, valluvallu-tada Ukraina ja Poola kivisöe maardlad ning ühenduse loomine Saksamaa ja Austria-Ungari revolutsioonidega.83 Seega oli Eesti vallutamine osa suuremast operat-sioonist.
Saksamaa kokkuvarisemine tuli paljudele, sealhulgas ka Nõukogude Vene-maa juhtidele, ootamatult. Punaarmee ei olnud sõjaks valmis. Eestiga piirnevas Petrogradi sõjaväeringkonnas algas töö vägede organiseerimiseks alles 1918.
aasta oktoobris-novembris. Loodi kõrgem operatiivkoondis 7. armee näol (armee staap alustas tööd 1. novembril) ja alustati väeosade formeerimist.84
Seega oli Punaarmeel vägede formeerimise seisukohast Eesti rahvaväega võrreldes vaid mõned nädalad edumaad. 1918. aasta kevadel loodud piirikatte üksused ei olnud mõeldud pealetungioperatsiooni läbiviimiseks. Eestisse tungi-mise hetkel ei olnud 7. armee koosseisus ühtegi lõpuni formeeritud ja kõrge lahinguvõimega polgu, brigaadi või diviisi taseme üksust. Enamus teistelt rinnetelt armee tugevduseks määratud jõududest olid saabumata. Punaarmee peamiseks eeliseks Vabadussõja hakul olid mitte niivõrd hästiorganiseeritud väeosad vaid sõjaväelise organisatsiooni olemasolu ja üleolek relvastuses (Vabadussõja alguses puudus Eestil oma suurtükivägi).
16. novembril andis Punaarmee juhataja korralduse tuua Idarindelt ära eesti ja soome punaväe osad ja koondada Jamburgi piirkonda. 7. armee koosseisu lülitati 10. kütidiviis, mis pidi koonduma Novgorodi, Staraja Russa ja Luuga rajooni. Peagi järgnesid korraldused läti punaväe üksuste (1. ja 6. kütipolk ning läti diviisi suurtükivägi) ümberpaiknemiseks 7. armee piirkonda.85 Enamus 7. armee tugevduseks määratud jõududest ei jõudnud pealetungi alguseks (28. novembril) kohale. 10. kütidiviisi esimesed osad jõudsid Staraja Russa rajooni 15. detsembril, diviis läks lahingusse 1919. aasta jaanuaris. Punaarmee kiirustamise põhjuseks oli kartus, et pealetungiga viivitades saavad “rahvus-likud ja kontrevolutsioonilised jõud aega oma relvajõudude korraldamiseks ning need võivad muutuda reaalseks sõjaliseks jõuks.”86
25. novembril 1918. aastal kuulus 7. armee koosseisu kolm kütidiviisi, üksik kütibrigaad, Kroonlinna merekindluse garnison ning piirivalve ja raudteevägede üksused. 7. armee lähemaks eesmärgiks oli vallutada Narva ja Pihkva ning aren-dada pealetungi edasi Tallinna ja Valga suunas. Pealöögi suund oli
83 Eesti Vabadussõda 1918–1920. I, lk. 139.
84 Гражданская война и военная интервенция в СССР. Энциклопедия. Москва 1987, lk. 537.
85 Николай Какурин. Как сражалась революция. Том 2. Москва 1990, lk. 44–45.
86 Samas, lk. 98.
Tallinn. Abilöögid olid suunatud üle Pihkva Tartu ja Valga peale.87 Operat-siooni ajaks allutati 7. armee juhatusele ka Balti laevastik.
Huvitav, et 7. armee staap formeeriti üksiku armeekorpuse staabi eeskujul ning armee varustusorgan formeeriti kõigest diviisi tasemel.88 Seega võib öelda, et kui Eesti kavatses sõja alguses maa kaitseks mobiliseerida ühe kuuest polgust koosneva diviisi, siis vastane formeeris Eesti ja Läti vallutamiseks kolmest diviisist koosneva korpuse.
15. novembril 1918. aastal oli Punaarmee Põhjarinde vägedes kokku 9453 tääki, 38 suurtükki ja mõned eskadronid ratsaväge. Seda jõudu peeti ilmselt piisavaks, et vallutada taganevate Saksa vägede kannul Balti kubermangud.89
Riigikaitse korraldamine
Kui palju teati Eestis Punaarmee kavadest? Näib, et teated Punaarmee aktiviseerumisest piiri taga, jõudsid Eestisse üsna varakult. Saksa okupatsiooni ajal käis üle demarkatsioonijoone tihe salakaubavedu ja üle piiri tulnud inimeste käest kuuldi, et niipea, kui Saksa väed on Eestist lahkunud, alustab Punaarmee pealetungi.90 Johan Pitka kirjutab oma mälestustes, et sai juba 18. oktoobril kindlaid teateid selle kohta, et Jaan Anvelt organiseerib Venemaal kommu-nistlikke väesalku Eestisse tungimiseks.91 Tartumaal kaitseliitu organiseerinud Kuperjanovil oli oma agentuur, mis hankis informatsiooni ka piiri tagant.92 Ajutise Valitsuse esimesel koosolekul 11. novembril 1918. aastal andsid Oma-kaitse juhid üsna täpse ülevaate Narva taga toimuvast öeldes muuhulgas: “Jam-burgis asutatakse Eesti enamlaste polku, kuhu aga väga vähesed sisse astuvad.
Sealsamas on kolm löögipataljoni a 1500 meest, enamasti venelased, distsipli-neerimata, kõlbulikud mitte lahinguteks vaid rüüstamiseks. Kaugemal seisab üks diviis.”93
Seega teati vähemalt vastase vägede koondamistest piiri taga, kuid sellest lähtuvat ohtu ei osatud adekvaatselt hinnata. 14. novembri koosolekul tõdes
87 Samas, lk. 99–100.
88 Директива главного командования командованию Северного фронта, 5.11.1918 // Директивы Главного командования Красной Армии 1917–1920 Москва 1969.
lk.172
89 Н. Какурин. Как сражалась революция, lk. 39.
90 ERA 2124-3-1877, l. 11. Relvastatud sissetungi oht väljastpoolt 1918. a. lõpul (Jakob Saidlo?).
91 Johan Pitka. Minu mälestused suure ilmasõja algusest Eesti vabadussõja lõpuni.
Tallinn 1921, lk. 36.
92 Julius Kuperjanov pidas salajast kirjavahetust enamlaste teenistusse astunud Eduard Keskega, kellega ta oli koos teeninud 5. Kiievi grenaderipolgus. E. Keske astus hiljem Loodearmeesse, kust tuli üle Eesti sõjaväkke. ERA 2124-3-498, l. 6. Alice Kuperjanovi mälestusi okupatsiooni ajast.
93 ERA 31-1-8, l. 11p. Ajutise Valitsuse koosoleku protokoll 11.11.1918.
Karl Ast, et “Narvas on olukord piiri läheduse tõttu tõsine; piiri olevat vaja kindlustada, “eriti kontrabandistide vastu; enamlaste sissetungimist ei olevat nii karta kui nälginud salku.”94 Seega peeti probleemiks pigem salakaubavedu ja nälginud venelaste tungimist Eestisse kui sõjalist rünnakut. Samas tegi Peeter Põld ettepaneku tugevdada kaitset Pihkva suunal takistamaks vene vabatahtliku korpuse sissetungi Lõuna-Eestisse.95
16. novembri Ajutise Valitsuse koosolekul, kus osalesid ka mõned kõrgemad sõjaväe juhid, arvati, et kallaletungi karta pole vaja ja sakslased on kohustatud meie piiri kaitsma.96 Ajutise Valitsuse tegevus neil päevil oli suunatud peamiselt sellele, kuidas Saksa okupatsioonivõimudelt varasid üle võtta. Muret-seti eeskätt sisemise julgeoleku pärast. Valitsuse üheks esimeseks sammuks oli formeerida Tallinna kaitseks 200-meheline palgaline väesalk.97 Riigi välispiiri kaitse osas loodeti Saksa vägedele.
Mõõdukalt optimistlik meeleolu valitses kõikjal. 15. novembri “Sotsiaal-demokraat” kirjutas: “Ärevate kuulujuttude tagasitõrjumiseks teatame, et Nar-vas kui ka mujal piiriäärsetes punktides kõik rahulik on. Seltsimees, kes alles 12. skp. Jamburgist tuli, teatab, et seal mingit meie maale kallale tungimist ei plaanitseta. Hiljuti pidanud Jamburgi punane kaart koosolekut, kus otsustatud meie riigi sisemisse asjusse mitte segada. Eestimaa on Bresti lepingu põhjal Venemaast eraldatud ja sellepärast ei olevat Venemaa proletariaadil huvisid siinsetesse asjadesse segada.”98 Sama kuupäevaga “Päevaleht” teatab: “Arvata-vasti toob Venemaa veristele sündmustele nüüd liitlaste ühine väljaastumine enamlaste valitsuse vastu pea lõpu. Ei sünni seda, siis kestab võitlus veel kaua ja on suur enesepettus, kui mõni arvab, et enamlus Venemaal võitjaks jääb.”99 Ka “Postimees” oli arvamusel, et enamlaste päevad Venemaal on varsti loetud.100
Sarnast küllaltki muretut suhtumist riigikaitsesse näeme Maanõukogu proto-kollides. Esimesel istungil 20. novembril tehti palju ilusaid sõnu, kuid riigi-kaitset ei mainitud sõnavõttudes kordagi. Sama kordus 21. novembri istungil ja alles 22. novembril, pärast seda, kui Punaarmee oli teinud esimese ebaõnnes-tunud katse Narva vallutamiseks, leiti, et riigikaitse küsimust tuleks arutada järgmisel päeval kinnisel istungil.101 Seega tõstatus riigikaitse teema Maanõu-kogus alles 23. novembril ehk viis päeva enne Punaarmee sissetungi. Et sõda on möödapääsmatu, selgus paljudele alles 26. novembril, kui Punaarmee oli vallutanud Pihkva ja linnas asunud vene valgete korpus taandus Eestisse.102
94 ERA 31-1-8, l. 7. Ajutise Valitsuse koosoleku protokoll 14.11.1918.
95 ERA 31-1-8, l. 6. Ajutise Valitsuse koosoleku protokoll 14.11.1918.
96 Eesti Vabadussõda 1918–1920. I, lk. 162.
97 Ajutise Valitsuse koosoleku protokoll nr. 2.12.11.1918.
98 Sotsiaaldemokraat. nr. 4. 15.11.1918.
99 Päevaleht nr. 26. 15.11.1918.
100 Postimees nr. 207, 5.11.1918.
101 Maanõukogu protokoll nr. 62-a 23.11.1918.
102 Eesti Vabadussõda. I, lk. 162.
Miks ikkagi riigikaitsele nii vähe tähelepanu pöörati? Üks põhjus oli ilmselt selles, et Ajutises Valitsuses puudus selgem arusaam Venemaal ja Euroopas toimuvast. Liiga vähe usuti oma jõusse, liiga palju loodeti välisabile, suurriikide omavahelistele lepetele ja nõukogude valitsuse deklaratsioonidele. Tõsi on ka, et kellelgi Ajutise Valitsuse liikmetest polnud varasemast riigijuhtimise koge-must. Enamikule tollasest Eesti eliidist oli riigikaitse tundmatu ja võimalik, et isegi vastumeelne. Vene haritlaskond suhtus traditsiooniliselt umbusuga iga-sugustesse jõustruktuuridesse ja võib arvata, et ka suur osa eesti rahvuslikust haritlaskonnast olid selle mentaliteedi kandjad.
Teisalt võib ignorantsust riigikaitse küsimustes nimetada ka rahvuslikuks alaväärsustundeks, mis ei lubanud näha Eestit võrdväärse partnerina iseseisvate riikide seas, vaid vaatles seda maa-alana, mille saatus sõltub suurriikide suvast.103 Eesti vägede kiire taandumine ja massiline väejooks rindel Vabadus-sõja alguses süvendas sellist mõtteviisi veelgi. Ajutise Valitsuse peavolinik Heinrich Luht ütles 27. detsembril, et kui Tartusse jõudsid teated Inglise laevas-tiku saabumisest Tallinna, levis linnas arvamine, et küllap tulevad inglased ka Tartut kaitsma. Seda ei juhtunud ja Tartu anti ära ilma võitluseta. H. Luht lisas, et “peame tungivalt inglasi paluma meid okupeerida.”104 Sellisel arvamusel paistsid olevat ka Ajutise Valitsuse liikmed. Jaan Teemanti küsimuse peale, kas valitsus ei peaks astuma samme, et inglased meid okupeeriks, vastas Konstantin Päts, et seda küsimust on valitsus vähemalt 20 korda arutanud, lisades, et oleme teinud selles suunas kõik, mis võimalik.105
Riigikaitse alast kogenematust ja ebakompetentsust kohtab ka hiljem. Näi-teks lükati detsembris tagasi inglaste pakutud varustusabi põhjendusega, et see läheb noorele riigile liiga palju maksma. Seda hoolimata Varustusvalitsuse ülema polkovnik Rudolf Reimani väitest, et olukord nõuab igasuguse abi vastuvõtmist. Kui Varustusvalitsuse inseneriosakonna ülem Artur Sinisoff 1919.
aasta veebruaris Inglismaale varustust ja laskemoona hankima sõitis, tuletati talle seal seda meelde.106
Teine näide. 30. novembril 1918. aastal vabastas Ajutine Valitsus Karl Asti ettepanekul mobilisatsioonist raudteelased ja kooliõpetajad.107 Ometi pidi teada olema, et suur osa ohvitseridest on endised kooliõpetajad.108 Kui seda korraldust oleks punktipealt järgitud, oleksid paljud väeosad jäänud Vabadussõja algul ilma juhtideta. Sõjavägede ülemjuhataja ettepanekul tühistas Ajutine Valitsus 4.
103 Ago Pajur. Eesti riigikaitsepoliitika aastail 1918–1934, lk. 30.
104 Maanõukogu protokoll nr. 69a. 27.12.1918. Saatkonna läkitamine Inglise laevastiku juhataja juurde.
105 Samas.
106 ERA 2124-3-1332. Artur Sinisofi mälestused.
107 Ajutise valitsuse protokoll nr. 23. 30.11.1918.
108 Kooliõpetajaid oli Vabadussõja juhtide seas palju. Tuntumatest Anton Irv, Julius Kuperjanov, Karl Laurits, Johan Schmidt jt. Pärnu kaitsepataljoni ohvitserkond koosnes enamuses Pärnumaa koolide õpetajatest. Väeosa 19 ohvitserist 14 olid endised õpetajad.
veebruaril 1919. aastal selle korralduse.109 Kuni selle ajani teenisid õpetajad sõjaväes vabatahtlikena.
Saksa vägede palkamise küsimus
11. novembril 1918. aastal Läänerindel sõlmitud vaherahu kohustas Saksa väge-sid jääma okupeeritud aladele seni, kuni seal on sisemine kord tagatud. Eesti Ajutine Valitsus lootis veel 23. novembril välispiiri kaitsel täielikult sakslastele.
Seda võib mõista – Saksa väed olid sel hetkel ainus arvestatav sõjaline jõud Eestis. 11. novembril asutatud kaitseliit oli mõeldud eeskätt sisemise korra tagamiseks ja paremal juhul nähti selles Saksa vägede reservi.
Ajutise Valitsuse katsetest formeerida välispiiri kaitseks üksus saksa palga-sõduritest, pole seni peaaegu midagi kirjutatud. Märkused selle huvitava epi-soodi kohta puuduvad ka Vabadussõja ametliku ajaloo kronoloogiast.110 Tõe-näoliselt oli saksa palgasõdurite värbamisega seonduv noore vabariigi jaoks ebamugav teema, mida hiljem püüti maha vaikida. Samas räägiti veel 23. no-vembri Ajutise Valitsuse istungil vajadusest palgata Eesti välispiiri kaitseks 3000 saksa sõdurit.111
Saksa vägede palkamise küsimuse algatajateks olid Virumaa mõisnikud.
17. novembril volitas Ajutine Valitsus sõjaministri sakslastega sel teemal kõne-lusi pidama.112 Ajutise Valitsuse poolt pidasid sakslastega läbirääkimisi kindral-major Aleksander Tõnisson ja alampolkovnik Nikolai Reek. Saksa poolt osales kõnelustel Virumaa kreisiülem ja ühe jalaväerügemendi ülem. 19. novembri hommikul kandis sõjaminister Ajutise Valitsuse koosolekul ette, et põhimõtteline kokkulepe sakslastega on saavutatud ja viimased võivat Narva kaitseks formeerida 1000-mehelise vabatahtlike väesalga. Palka nõudsid saks-lased koos ülalpidamise ja korteriga: kompaniiülem 40, rühmaülem 30, all-ohvitser 15 ja soldatid 10 marka päevas. Lepingut nõuti kahe kuu peale. Omalt
17. novembril volitas Ajutine Valitsus sõjaministri sakslastega sel teemal kõne-lusi pidama.112 Ajutise Valitsuse poolt pidasid sakslastega läbirääkimisi kindral-major Aleksander Tõnisson ja alampolkovnik Nikolai Reek. Saksa poolt osales kõnelustel Virumaa kreisiülem ja ühe jalaväerügemendi ülem. 19. novembri hommikul kandis sõjaminister Ajutise Valitsuse koosolekul ette, et põhimõtteline kokkulepe sakslastega on saavutatud ja viimased võivat Narva kaitseks formeerida 1000-mehelise vabatahtlike väesalga. Palka nõudsid saks-lased koos ülalpidamise ja korteriga: kompaniiülem 40, rühmaülem 30, all-ohvitser 15 ja soldatid 10 marka päevas. Lepingut nõuti kahe kuu peale. Omalt