INSENERIVÄE JUHID
Inseneriväe ohvitseride koondamine Eestisse sai alguse rahvusväeosade for-meerimise perioodil. 1917. aasta suvel astusid 1. Eesti jalaväepolku inseneriväe lipnikud Friedrich Olbrei ja William Tomingas. Kuna 1. Eesti jalaväepolgu koosseisus ei olnud eraldi inseneriüksust ette nähtud, siis püüti eesti rahvusest inseneriväelasi esialgu koondada Peeter Suure merekindluse koosseisu kuulu-nud 118. jalaväediviisi inseneriroodu. F. Olbreil ja A. Tomingasel tekkisid seal õige pea hõõrumised venelastest ohvitseridega ja septembri lõpus lahkusid F. Olbrei ja A. Tomingas roodust, esmalt Balti mere laevastiku lennuväe diviisi ja sealt edasi Jevpatoriasse merelennuväe kooli.394
Eesti insenerirood formeeriti lõpuks 1917. aasta detsembris asutatud 1. Eesti jalaväediviisi koosseisus (roodu ülemaks oli leitnant Artur Normak), mis tegutses kuni Saksa okupatsioonivõimud 1918. aasta aprillis rahvusväeosad laiali saatsid.
Inseneriväe üksuse asutamise küsimus kerkis uuesti päevakorda 1918. aasta sügisel. Juba 18. novembril asus 5. jalaväepolgu sidekomando ülem staabi-kapten Nikolai Peterson inseneriväelasi Tallinna koondama ja 19. novembril pandi alus Inseneripataljonile. 21. novembril nimetati pataljoni ülemaks kapten Voldemar Riiberg, kes jäi sellele kohale kuni Vabadussõja lõpuni.
Vabadussõja lõpus olid Inseneripataljoni koosseisus kolm sapööriroodu, teedeehituse rood (formeeriti 1919. aasta septembris tööroodu baasil), pontooni-park (vene pontoonpataljoni varustusega), neli telegraafijagu, kolm raudtee-roodu (remontrongi), õppekomando, töökomando ja pataljoni staap. Vabadus-sõja alguses kuulusid pataljoni koosseisu ka autorood ja lennuväe salk, mis hiljem eraldusid iseseisvateks üksusteks. Enamus Inseneripataljoni üksusi ei paiknenud kompaktselt, vaid olid komandeeritud rindele diviisistaapide käsu-tusse (sapööriroodud, kaablijaod). Selline topeltalluvus tekitas arusaamatusi käsuliinides. Sellele juhtis tähelepanu Inseneripataljoni ülem Voldemar Riiberg oma ettekandes Inseneri valitsuse ülemale 1919. aasta juulis.395 Üldiselt vastas Vabadussõja aegne Inseneripataljon oma koosseisult pigem polgule kui patal-jonile.396
Inseneripataljoni esimeseks ülesandeks Vabadussõjas oli side loomine rindel asuvate üksuste ja diviiside staabi vahel ning raudteede ja raudteesildade parandamine tagamaks soomusrongidele liikumisvabadus. Selleks otstarbeks moodustati raudtee roodust (ülem leitnant Artur Laurenberg) kolm remontrongi,
394 Sidepataljon 15-aastane // Sõdur. 1933, nr. 45/46. 1933, lk. 1313.
395 Vt. ERA 498-15-84, l. 328. Voldemar Riibergi raport Inseneri Valitsuse ülemale.
Inseneripataljoni poolt diviiside juurde lähetatud sapööriroodud allusid ühelt poolt diviisi insenerile, kuid olid samal ajal endiselt Inseneripataljoni ülema alluvuses.
396 ERA 636-1-422, l. 72. Inseneri pataljoni ülema raport Inseneri valitsuse ülemale veebruar, 1920.
mis 1919. aasta jaanuaris rindele saadeti: 1. remontrong lipnik Voldemar Kesse juhatusel sõitis välja 12. jaanuaril; 2. remontrong lipnik Nikolai Leydeni juha-tusel 17. jaanuaril ning 3. remontrong alamleitnant Valentin Beckmani juhajuha-tusel 21. jaanuaril.
Sideüksusena formeeriti Inseneripataljoni koosseisus telegraafirood, mille ülemaks määrati leitnant Roman Remmel (hiljem Friedrich Kapsi). Rood koos-nes esialgu kahest kaablijaost ja telegraafi sidekomandost. Hiljem formeeriti kõigi diviiside juurde kaablijaod. Viimased olid sisuliselt liiniehituse üksused, mis tagasid ühenduse diviisi staabi ja diviisi piirkonnas asuvate üksuste vahel.
1. kaablijagu alamleitnant Friedrich Kapsi juhatusel läks Lõunarindele 2. diviisi ülema käsutusse 19. jaanuaril 1919. aastal. 2. kaablijagu lipnik Karl Elleri juhtimisel vastutas side eest Tallinna ja Viru rinde staabi vahel. Seoses 3. diviisi formeerimisega asutati 3. kaablijagu, mille ülemaks määrati lipnik Carl Birck.
Tallinnas korraldas sidevõrku selleks eraldi formeeritud komando, mida juhatas lipnik Adolf Strauss.
Koos traatsidega loodi ka raadioside üksus (Sädetelegraafijaam), mis ei kuulunud Inseneripataljoni koosseisu, vaid allus esmalt Peastaabi ja hiljem Ülemjuhataja staabiülemale. Raadioside organiseerijaks Vabadussõjas oli leit-nant Friedrich Olbrei. Üksuse peamiseks ülesandeks oli side pidamine oma ja Inglise laevastikuga ning Peastaabi teadete edastamine välismaale
Kogu Vabadussõja aja tundis Inseneripataljon suurt puudust sidevahenditest, sealhulgas liiniehitusmaterjalidest. Maksimaalselt püüti ära kasutada olemas-olevat sidevõrku. Sideliinide ehitamiseks kasutati kas okastraati või mujalt maha võetud püsijuhtmeid.397
Sarnaselt telegraafiroodu kaablijagudega formeeriti iga diviisi jaoks sapööri-rood. 1. sapöörirood leitnant Gustav Meisteri juhtimisel sõitis Viru rindele 19. jaanuaril 1919. aastal. Päev hiljem läks Lõunarindele 2. sapöörirood lipnik Rudolf Jonitsa juhatusel. Sapöörid olid esialgu tööriistadeta, mistõttu neid ei olnud võimalik otstarbekohaselt kasutada.398 3. sapöörirood formeeriti 1919. aasta kevadel ning sõitis alamleitnant Friedrich Solba juhtimisel 3. jala-väediviisi piirkonda 29. aprillil 1919.
Sapööride ülesandeks olid peamiselt positsioonide kindlustustööd, kuuli-pildujapesade ja blindaažide ehitamine, traattõkete rajamine ja sildade paran-damine. 1. sapöörirood kandis näiteks iga paari päeva tagant tehtud töödest diviisiülemale ette. 23. ja 24. märtsil 1919. aastal tehtud tööde loetelust võib lugeda: Ehitatud 300 sammu traataeda Jamburgi tee ja Lilienbachi vahel, täidetud 200 kotti liivaga ja Lilienbachi veetud. Popovka küla juures 170 kotti liivaga täidetud, jätkatud miinipilduja ja pommipildujate positsioonide rajamist, 250 meetrit saksa kaevikuid puhastatud.399
397 Sidepataljon 15-aastane, lk. 1315.
398 ERA 544-1-197, l. 4. jalaväepolk Vabadussõjas.
399 ERA 544-1-88, l. 26. 1. sapööriroodu ülema k.t. alamleitnant Jaan Risti raport
Seega oli enamus Inseneripataljoni koosseisu kuuluvaid üksusi rindel, kuna Tallinna jäid pataljoni staap, helgiheitjate rood ning lennu-, autorood. Neist aktiivselt tegutses vaid autorood, kuna helgiheitjate rood likvideeriti juba 11. jaanuaril. Lennuvägi muutus iseseisvaks 22. veebruaril 1919 ja eraldus Inseneripataljonist 1. märtsil 1919.400 22. mail 1919. aastal eraldus pataljonist autorood, mis liideti Soomusautode kolonniga.
Inseneriväe juhid Vabadussõjas
I maailmasõja ajal teenis Vene armees veidi üle saja eesti rahvusest inseneriväe ohvitseri. Enamus neist olid nn. sõjaaegsed ohvitserid, kaadriohvitsere oli vaid tosinkond, kellele lisandusid mõned reservlipnikud.
Huvitav on märkida, et mitte ükski kaadriohvitseridest ei olnud lõpetanud Nikolai Inseneriväekooli. Paar ohvitseri olid sooritanud küll Nikolai Inseneri-väekooli juures ohvitseri eksami eksternina ja ühe ohvitseri kohta täpsemad andmed puuduvad. Enamik enne I maailmasõda inseneriväes teeninud eestlasi olid endised jalaväe ohvitserid, kes olid läinud üle inseneriväkke. Näiteks lõpe-tas Aleksander Männik 1901. aastal Moskvas Aleksei Sõjakooli, mille järel ta määrati 109. Volga polku. I maailmasõja eel leiame Aleksander Männiku juba inseneriväe kaptenite nimekirjast.401 Tartumaalt pärit Aleksander Linno olid lõpetanud samuti Aleksei Sõjakooli Moskvas ja läinud hiljem üle inseneriväkke.
I maailmasõja eel teenis Aleksander Linno 20. sapööripataljonis.
Mõned ohvitserid läksid inseneriväe üksustesse otse jalaväekoolist (inseneri-väkke arvati nad siiski pärast vastava eksami sooritamist). 1912. aastal Vilno Sõjakooli lõpetanud Villem Saarsen asus teenima 4. sapööripataljoni. Portu-peejunkruna oli V. Saarsenil võimalus teenistuskohta valida, kuid mingil põhju-sel eelistas ta inseneriväge jalaväele.
Teadaolevalt vanimaks eesti rahvusest inseneriväe ohvitseriks oli 1901.
aastal Nikolai Inseneriväekooli juures ohvitseri eksami sooritanud Eestimaa kubermangust pärit Aleksander Lindenvald. Lindenvald võttis osa Vene-Jaapani sõjast, kus paistis silma Port Arturi kaitsmisel, mille eest talle omistati Georgi
400 Eesti väed said esimese lennuki pärast Narva vallutamist 1919. jaanuaris, mis tegi 15. veebruaril esimese lahinglennu käies 5. polgu ülema Nikolai Reegi korraldusel vaenlase positsioone pommitamas. Lennuväe peamised ülesanded Vabadussõjas olid siiski luure ja propaganda. Mitmel korral lennati sügavale vaenlase tagalasse Gatšina, Krasnaja Gorkas ja Oranienbaumi piirkonnas. Lõunarindel pommitati Ostrovi raud-teejaama ja Velikaja sildu Pihkvas. Enamiku lahinglendudest Vabadussõjas tegi vanem allohvitser Karl Haas. Lennusalga ülemaks oli mereväelendur staabikapten Jüri Ots. Vt.
lähemalt: ERA 515-1-257, l. 1. Lennuväe salga ülema Jüri Otsa koostatud ülevaade salga ajaloost. F. Gerdessen, T. Kitvel, J. Tilk. Aeg. Mehed. Lennukid. Eesti lennun-duse arengulugu kuni 1940. aastani. Tallinn 2001.
401 Список капитанам инженерных войск по старшенсту. Составлен по 1-е Oктября 1913. года. С.-Петербург 1913, lk. 149.
ordeni 4. järgu orden. Pärast Vene-Jaapani sõda üritas A. Lindenvald astuda Nikolai Inseneriväe Akadeemiasse, kuid edutult. 1915. aasta jaanuaris oli kapten A. Lindenvald 2. telegraafiroodu komandör.402 Tema edasine saatus on teadmata, kuid tõenäoliselt elas ta I maailmasõja üle ning siirdus pärast seda emigratsiooni.
Vabadussõjast võttis osa alla poole eestlastest inseneriväe ohvitseridest, enamik sõjaaegsed ohvitserid. Kaadriohvitsere oli vaid üks (Voldemar Riiberg).
Mõned inseneriväe kaadriohvitserid opteerusid pärast Vabadussõja lõppu Eestisse ja jätkasid teenistust Eesti sõjaväes (Villem Saarsen, Richard Jürgens-Jürisson), kuid mitme mehe saatus on teadmata (Aleksander Linno, Karl Fuchs, Aleksander Lindenvald). Üks ohvitser suri I maailmasõja ajal (staabikapten Johan Trossi).403
Üks põhjus, miks Vabadussõja alguses oli Eestis väga vähe inseneriväe ohvitsere, võis olla see, et rahvuslik insenerirood formeeriti suhteliselt hilja.
Jalaväes teenimisest ei olnud inseneriväe ohvitserid üldiselt huvitatud. Seda kinnitab 1917. aasta suvel Eestisse saabunud lipnike F. Olbrei ja A. Tomingase käitumine. Kui selgus, et inseneriüksuse formeerimisest asja ei saa, sõitsid mehed tagasi Venemaale.
1. Eesti jalaväediviisi koosseisus formeeritud inseneriroodus poleks jätkunud ka kõigile ohvitseridele teenistuskohti. Eeskätt kehtib see vanemate ohvitseride kohta, kellest mitmed olid selleks ajaks ise rooduülemad. Vaevalt oleksid nad olnud huvitatud teenistusest madalamal kohal. Vanematest inseneriväe ohvit-seridest ainsana Vabadussõtta jõudnud kapten Voldemar Riiberg ei olnud samuti rahvusväeosades teeninud.
Eesti Vabadussõja aegse Inseneripataljoni juhtide tuumik koosnes sellele vaatamata suures osas endistest. 1. Eesti jalaväediviisi inseneriroodu ohvit-seridest. Neile lisandusid mõned ohvitserid, kes olid teeninud jalaväes (Fried-rich Kapsi) või olnud 1918. aasta algul Tallinnas Peeter Suure merekindluse koosseisu kuulunud üksustes (autoroodu ülem Hans Võrk näiteks).
Enamus eesti rahvusest sõjaaegsetest inseneriväe ohvitseridest oli lõpetanud Nikolai Inseneriväe kooli sõjaaegse lühendatud kursuse.404 Mõned ohvitserid olid õppinud Ust-Ižora Inseneriväe Lipnikekoolis. I maailmasõja ajal avati inseneriväe lipnike kool ka Kiievis, kuid autoril puuduvad andmed, et seal oleks eestlasi õppinud. Mitu meest olid lõpetanud jalaväekooli nagu näiteks Inseneripataljoni telegraafiroodu ülemad Roman Remmel ja Friedrich Kapsi, samuti remontrongide ning kaablijagude ülemad. Näib, et remontrongide üle-matest omas vaid 2. rongi ülem Paul Tomson varasemast kokkupuudet raudteega (oli enne maailmasõda lõpetanud Tallinnas raudteekooli).
402 РГВИА 409-1-послужной список 191–521 (1915). Aleksander Lindenvaldi teenis-tuskiri.
403 РГВИА 409-2-послужной список 8215; послужной список 276–765 (1915).
Johan Trossi teenistuskiri.
404 I maailmasõja ajal kestis lühendatud kursus kaheksa kuud. See oli oluliselt rohkem kui jalaväekoolides, kus kursus kestis kolm kuni neli kuud.
Suurem osa Inseneripataljoni juhte omas piisavat ettevalmistust. Rohkem kui ohvitseridest oli Vabadussõja ajal puudus kogenud inseneri ja side eriala sõduritest ning allohvitseridest. Vabadussõja alguses saadeti sageli inseneriväes teeninud sõdurid jalaväkke, kust neid tuli hiljem välja nõuda.405
Eestlaste kõrval teenis Vabadussõja ajal Inseneripataljonis juhi kohal vähe-malt kaks saksa rahvusest ohvitseri. Nendeks olid 3. kaablijao ülem lipnik Carl Birck ja 2. remontrongi ülem lipnik Nikolai Leyden. Neist esimene teenis sellel kohal kuni Vabadussõja lõpuni, kuna N. Leyden astus hiljem Balti pataljoni.
405 Kui pärast Vabadussõda hakati reservi korrastama, siis kerkis inseneriväe kaadri-küsimus uuesti päevakorda. Vt. ERA 498-15-25, l. 160–161. Voldemar Riibergi ette-kannet Inseneri valitsuse ülemale 7.3.1920.