Eesti kütidiviis (brigaad)

1. Nõukogude Läti kütidiviis

Formeeriti 1918. aasta aprillis läti kütipolkude baasil. Diviis võitles Baltikumis kuni 1919. aasta oktoobrini ja saadeti siis Lõunarindele.

Diviisi ülemateks Vabadussõja ajal olid Peter Avens (kuni 11.01.1919), Gustav Mangulis (12.01–26.03.1919) ja Anton Martuševitš (27.03–20.10.1919).

Kõik diviisiülemad olid vanad kaadriohvitserid. G. Mangulist ja P. Avensit mainiti seoses 11. kütidiviisi ja Nõukogude Läti armeega. Kindralmajor A. Mar-tuševitš (1863–1944) oli lõpetanud Pauli Sõjakooli 1883. aastal. 1917. aasta suvel oli ta 110. jalaväediviisi brigaadiülem ja detsembris (sama?) diviisi vali-tud komandör.⁵¹⁰

Diviisi staabiülemaks oli staabikapten Karlis Schwede, operatiivosakonna ülemaks samuti keegi staabikapten ja viimase abiks alamleitnant Ozols (endine 430. jalaväepolgu rooduülem). Diviisi operatiivosakonnas teenis veel leitnant Janis Spangeris (endine Turkestani kütidiviisi staabi adjutant ja XIII armee-korpuse staabi käsundusohvitser). Diviisi luureosakonda juhtis leitnant Osvald Lacis, inspektorosakonna ülemaks oli staabikapten Arnold Burbe, diviisi side-ülemaks lipnik Heide (endine 44. jalaväediviisi inseneriroodu noorem ohvitser) ja suurtükiväe ülemaks üks endine alampolkovnik.⁵¹¹

1. Eesti kütidiviis (brigaad)

1. Eesti kütidiviis formeeriti 7. armee koosseisus 1919. aasta märtsis 1. Eesti-maa kütidiviisi nime all. 6. juunil 1919. formeeriti ümber üksikuks Eesti bri-gaadiks. Osales sõjategevuses 1919. aasta kevadel Narva, Pihkva, Võru ja Tartu all. Juunist augustini lahingutes Pihkva all ja augustis–septembris Dvinski platsdarmil.

Diviisiülemateks olid Leonhard Ritt (7.03–24.05.1919) ja Jakob Palvadre (24.05.1919–1920). Leitnant L. Ritt oli teeninud inseneriväes ja oli 1917. aasta sügisel leitnandi aukraadis. J. Palvadre ei olnud aga ilmselt üldse ohvitser. 1919.

aasta suvel oli Eestimaa brigaadi ajutiseks ülemaks leitnant Männikoks, kes oli varem teeninud jalaväepolgus rooduülemana. Brigaadi staabiülemaks oli leit-nant Trofim Maasik. Operatiivosakonna ülemaks oli staabikapten Andrei Põld, kes oli ühtlasi kõige kõrgema aukraadiga ohvitser brigaadis. Brigaadi sideroodu juhtis sõdur, brigaadi majandusülem oli endine allohvitser, kes Punaväes oli

509 РГВА 200-12-3, l. 44.

510 РГВА 25888-3-234, l. 190.

511 РГВА 104-5-450, l. 1–2p.

jõudnud teenida juba polguülema abina. Eesti brigaadi telegraafiroodu ülem Johannes Mikfeldt ei olnud varem sõjaväes teeninud. 1919. aasta suvel teenis Eesti brigaadi staabis ühtekokku vaid viis endist ohvitseri. Lisaks operatiiv-osakonna staabiülemale A. Põldile olid endised ohvitserid veel brigaadi inten-dant Andrei Kurišev, brigaadiülema abi operatiivalal Ivan Leht ja gaasi-ko-mando ülem Johannes Hermann.⁵¹²

Punaarmee juhid ja Eesti Rahvaväe juhid

Nagu eelnevast ülevaatest nähtub, koosnes Eesti vägede vastu tegutsenud Puna-väe kõrgem juhtkond suures osas vana Vene armee kaadriohvitseridest. Staapi-des teenis hulgaliselt endisi kindralstaabi ohvitsere, kusjuures eriti palju oli nende seas 1917. aasta sügisel akadeemia lühendatud kursuse lõpetanuid. Asjata ei öelnud Venemaa valge liikumise üks silmapaistvamaid juhte kindral Anton Denikin, et Punaarmee rajati vana armee kindralkonna baasil.⁵¹³ Siia võiks lisada, et oma tubli panuse andsid ka kindralstaabi ohvitserid.

Huvitav, et Punaarmee rahvuslike väeosade juhtivkoosseis oli Punaarmee ülejäänud osadega võrreldes suhteliselt nõrgema ettevalmistusega. Eriti paistis silma Eesti diviis (brigaad), mille juhtide enamuse ettevalmistus oli puudulik.

Üks põhjus, miks eesti punaväes teenis vähe endisi ohvitsere, peitub tõe-näoliselt 1917. a asutatud eesti rahvusväeosades. Rahvusväeosad aitasid 1917–

1918. aastal kodumaale koondada suure osa eesti soost ohvitseridest, kes moo-dustasid hiljem Vabadussõjas (eriti selle algupoolel) Eesti sõjaväe selgroo.

Saksa okupatsioon sundis ohvitsere küll Eestist lahkuma, kuid see arv oli tühine Eestisse tulnud ohvitseride koguarvu silmas pidades.

Suur osa Vabadussõjas Eesti vägede vastu tegutsenud Punaarmee kõrge-matest juhtidest olid päritolult aadlikud. Punaväe juhtide seas oli nii endisi Paažide korpuse kasvandikke kui kaardiväe ohvitsere. Madalamatest seisustest ohvitsere oli kõrgemate juhtide seas vaid mõni üksik ja neistki oli enamus lät-lased või eestlät-lased. Nii võib öelda, et Eesti sõjaväe juhtkond meenutas oma sotsiaalse kuuluvuse poolest palju enam tööliste ja talupoegade armeed, kui end kõigi rõhutute vabastajana esitleva Punaarmee juhatus.

Operatiivtaseme ja taktikalise taseme juhid

Hoolimata sellest, et Punaarmee staapides teenis palju suurepäraseid spetsia-liste, ei õnnestunud Punaarmeel võitu saavutada. Mis oli selle põhjuseks?

Selleks, et analüüsida ja hinnata Punaarmee staapide tööd, tuleb esmalt välja

512 РГВА 190-3-830, l. 402–409.

513 А. Кавтарадзе. Военные специалисты на службе Республики Советов 1917–

1920, lk. 10.

selgitada, millised olid väeosa juhi, tema staabi ja komissaride omavahelised suhted. Teiste sõnadega: kui palju sekkusid komissarid vägede operatiivjuhti-misse? Punaarmee rinnete, armeede ja diviiside eesotsas olid kolmeliikmelised sõjarevolutsiooni nõukogud, kuhu lisaks juhile (tavaliselt endine ohvitser ehk военспец) kuulusid ka kaks komissari.

Kahtlemata suhtus osa Punaarmeesse mobiliseeritud ohvitseridest nõu-kogude võimu vaenulikult. Sellest annab tunnistust 7. armee staabi ohvitseride vandenõu, mille üheks võtmeisikuks oli armee staabiülem Vladimir Lundeq-vist.⁵¹⁴ Paljudele Punaarmees teeninud endistele ohvitseridele oli ka vastu-meelne sõdida oma endiste relvavendade vastu. See kehtib küll rohkem Vene Põhjakorpuse ja Loodearmee kohta, mille staapides teenis arvukalt kindraleid ja vanemaid staabiohvitsere. Eesti sõjaväe Vabadussõja aegne vanemate juhtide kaader oli suhteliselt noor ja väiksearvuline. Kuigi vanematel kaadriohvitseridel ja eeskätt kindralstaabi ohvitseridel oli samuti “tutvusi” teisel pool rindejoont.⁵¹⁵

Paljud endised ohvitserid ei astunud Punaarmeesse mitte sümpaatiast nõu-kogude võimu vastu, vaid soovist vabastada sakslaste poolt okupeeritud lääne-poolsed kubermangud. Olukorras, kus Saksa väed asusid Vene territooriumil, võrdunuks teenistusest lahkumine deserteerimisega. See seletab, miks paljud endise Põhja- ja Läänerinde staabi ohvitserid, liitusid vabatahtlikult Puna-armeega.

Staapide tähtsust kahandas sõjategevuse iseloom, millel oli tugev sissisõja varjund. Sissisõjas on staapide roll reeglina väiksem kui nn. konventsionaalses sõjas. Sissisõjas sõltub lahingu tulemus mõnest roodu või pataljoni ülemast sageli enam kui sajakonna kilomeetri kaugusel asuva armeestaabi ohvitseridest.

Suur osa kokkupõrkeid-lahinguid Vabadussõjas toimus just roodu ja pataljoni tasemel.

Üks oluline ja seni sõjaajaloolaste tähelepanuta jäänud põhjus oli see, et Punaarmee madalama taktikalise tasandi juhtide ehk siis roodude ja pataljonide ülemad (sageli ka polkude ülemad) jäid hariduselt ja lahingukogemuselt alla Eesti sõjaväe sama taseme juhtidele.

Arhiivimaterjale sirvides peab üllatusega tõdema, kui paljude Eesti vägede vastu tegutsenud punaväe polkude eesotsas olid vaid lipnikud ja leitnandid, vahel isegi allohvitserid ja sõdurid. Kui Eesti sõjaväe polkude ülemad (nagu ka enamus madalama taktikalise tasandi juhid) olid 100% endised ohvitserid, siis vastaspoolel oli küllalt polkusid, kus teenis vaid mõni üksik ohvitser ning ena-mus või isegi kõik allüksuste juhid olid sõdurid või allohvitserid. Näiteks oli

514 20.12.1918. kehtis Lev Trotski direktiiv, mille kohaselt võis Punaarmeesse värvata ainult neid ohvitsere, kelle perekonnad asusid nõukogude poolt kontrollitud terri-tooriumil. Alati seda direktiivi ei täidetud. 7. armee ohvitseride vandenõu ühe juhi V. Lundeqvisti perekond asus Krimmis, pealegi oli tegu endise kaardiväe ohvitseriga.

(РГВА, 190-3-821, l. 102). Sellele vaatamata usaldati V. Lundeqvistile Petrogradi suun-da kaitsva 7. armee staabiülema vastutusrikas koht.

515 J. Soots oli õppinud akadeemias koos V. Mediokritski ja V. Tsõgalsikiga, J. Laido-ner ja A. Larka koos V. Lundeqvistiga jne.

Viru rindel tegutsenud 11. kütidiviisi 49. kütipolgu ülemaks endine jefreitor.⁵¹⁶ 167. ja 500. kütipolgu ülemateks olid endised allohvitserid.⁵¹⁷ 10. kütidiviisi koosseisu kuulunud 168. kütipolgu ülemateks olid alamleitnant (vana armee jalaväepolgu sapöörikomando ülem), kelle hiljem vahetas välja lipnik. 158.

kütipolgu ülemaks oli keegi allohvitser.⁵¹⁸

Sama kehtis 1919. aasta kevadel 165. kütipolgu kohta. 168. kütipolgus teeni-sid pataljoni- ja roodukomandöri kohtadel peamiselt sõdurid ja allohvitserid.

19.08.1919. Eesti vägede poole üle tulnud lipnik Grube sõnul oli 170. küti-polgus ohvitsere vähe ja roodusid juhtisid endised allohvitserid.⁵¹⁹ 46. kütipolku juhtis Vabadussõja esimeses lahingus Narva all lipnik nii nagu ka 2. Eesti kommunistlikku kütipolku.⁵²⁰ 1919. aasta aprillis ei olnud 46. kütipolgus ühtegi lipnikust kõrgema aukraadiga ohvitseri. Roodukomandöridest oli endisi ohvit-sere vaid üks.⁵²¹ Nõrga juhtide koosseisuga paistis silma 53. kütipolk, mille üle-maks oli samuti endine allohvitser. Mitme polgu eesotsas oli leitnant või staabi-kapten, kellel varasemast vaid roodu või paremal juhul pataljoni juhtimise kogemus.⁵²² Näiteks oli Jaroslavli kütipolgu ülemaks leitnant (kommunist), endine Tšehhi Jan Husi nimelise polgu eskadronikomandör. Sama polgu kolmest pataljoniülemast olid üks alamleitnant, üks lipnik ja üks endine kaardi-väe grenaderipolgu allohvitser. Kolme roodu ja kuulipildujakomando eesotsas olid samuti endised allohvitserid.⁵²³ 6. kütidiviisi koosseisus Narva vallutamises osalenud 3. Soome kommunistlikku kütipolku juhtis endine staabikapten Blago-veštšenski.⁵²⁴

1919. aasta kevadel olid ka enamiku läti kütipolkude ülemateks alamleit-nandid või leitalamleit-nandid. 13. Läti kütipolgu ülemaks oli ühe vangistatud puna-väelase tunnistuse kohaselt “endine kaelakohtu süüalune”, kes ei olnud tõe-näoliselt ohvitser.⁵²⁵ Hiljem liideti 13. läti kütipolguga 1. Pihkva kütipolgu kaadrid ja uueks polguülemaks sai 1. Pihkva polgu ülem endine staabikapten Aleksander Tšerepanov.⁵²⁶

516 ERA 515-1-632, l. 447–448. 49. kütipolgu võitleja Nikita Samsonovi ülekuulamise protokoll.

517 ERA 515-1-632, l. 115p. Vangide ülekuulamse protokoll. 7.08.1919.

518 РГВА 190-3-831, l. 188.

519 ERA 515-1-632, l. 125. Lipnik Grube ülekuulamise protokoll 20.09.1919.

520 G. Leets. Vabadussõja algus, lk. 57. Rahvaväe 4. jalaväepolgus oli sel hetkel 595 meest, kellest 114 olid ohvitserid.

521 РГВА 190-3-830, l. 49–49p.

522 РГВА 190-3-831, l. 96p; ERA 518-1-150, l. 28, 50p.

523 РГВА 104-5-452, l. 180–181p.

524 ERA 495-10-105, l. 92. Polk tegutses lühikest aega Järva- ja Tarumaal Aidu, Must-vee ja Jõgeva all ja viidi 1919. aasta Must-veebruaris Karjala rindele.

525 ERA 518-1-150, l. 139. Raport Punaarmee üksuste koosseisu ja paiknemise üle 26.04.1919.

526 ERA 518-1-50, l. 100. Raport Punaarmee üksuste koosseisu ja paiknemise üle 18.04.1919.

Eelpool öeldu kinnituseks vaatame lähemalt kahe Vabadussõja alguses Lõunarindel Eesti vägede vastu tegutsenud läti kütipolgu juhte. 9. Läti kütipolk tegutses 1919. aasta alguses Valga ja Hargla piirkonnas. Polgu ülemaks oli endine leitnant Vilis Rundal, tema abiks endine 431. jalaväepolgu pataljoniülem leitnant Paškevitš (läks hiljem vaenlase poole üle). Polgu adjutandiks oli endine 512. jalaväepolgu roodukomandör. Polgus oli kolm pataljoni, millest kahe ülemateks olid leitnandid ja ühel lipnik. Üheksast roodukomandörist olid endi-sed ohvitserid viis, kellest kaks läksid vaenlase poole üle (6. roodu ülem alam-leitnant Purvin ja 9. roodu ülem lipnik Zakis). Vaenlase poole läks ka polgu sapöörikomando ülem lipnik Strauja. Selles polgus olid endised ohvitserid veel pataljonide kuulipilduja komandode ülemad ja miinipilduja komando ülem.

Polgu ratsaluure komando ülemaks oli endine allohvitser ja sidekomando ülemaks sõdur-telefonist.⁵²⁷

7. Läti kütipolk tegutses 1919. aasta alguses Ruhja ja Salatsi lähistel. Polgu-ülemaks oli leitnant Aleksander Daumanis, tema abiks staabikapten Karlis Sprencis ja adjutandiks endine staabikirjutaja (kommunist). Kõik kolm patal-joniülemat olid endised alamleitnandid. Üheksast roodukomandörist olid endised ohvitserid vaid kaks ja needki lipnikud. Ülejäänud roodukomandörid olid endised allohvitserid. Nagu 9. läti kütipolgus, nii olid ka siin kõik kuuli-pildujakomandode ülemad endised ohvitserid. Polgu ratsaluure- ja sidekoman-dode ülemateks olid jefreitorid Bruno Mauer ja Alfred Hauck.⁵²⁸

Samasugune olukord valitses ka teistes läti kütipolkudes. 4. läti kütipolgu ülemaks oli endine leitnant ja 6. kütipolgu ülemaks alamleitnant. 4. läti küti-polgu kaheksast rooduülemast olid vaid kolm endised ohvitserid (kaks leitnanti ja lipnik). Kaks rooduülemat ei olnud varem üldse sõjaväes teeninud.⁵²⁹

Läti ratsaväediviisis oli peale diviisiülema, kelleks oli staabikapten, vaid kolm ohvitseri. Polkude ja eskadronide ülemad olid eranditult kas sõdurid või allohvitserid.⁵³⁰

Kõige suurem komandöride defitsiit oli eesti punaväes. 2. Eesti kütipolgu ülem oli endine lipnik, kelle hiljem vahetas välja allohvitser. 1. Eesti kütipolgus olid kõik rooduülemad endised allohvitserid, niisamuti 2. pataljoni ülem.⁵³¹ 1919. aasta juulis ei teeninud Eesti ratsaväepolgus ühtegi ohvitseri. Polgu-ülemaks oli veltveebel August Sorksepp, 2. ja 3. eskadroni ülemad ei olnud varem sõjaväes teeninud.⁵³² Ühtegi ohvitseri ei olnud ka Eesti brigaadi sapööri-roodus, mille ülemaks oli sõjaväeametnik Otto Adamberg.⁵³³ Sellest, kui suur puudus valitses eesti punaväes igasugu spetsialistidest, näitab juhtum Riia

527 РГВА 25888-3-234, l. 186–187.

528 РГВА 25888-3-234, l. 175–179.

529 ERA 495-10-105, l. 16p. Vangidelt saadud andmed Punaarmee juhtivkoosseisu kohta.

530 РГВА 190-3-825, l. 16–17.

531 РГВА 190-3-830, l. 122p–123.

532 РГВА 190-3-831, l. 386.

533 РГВА 190-3-831, l. 389.

tehnikumi üliõpilase Vladimir Horniga, kellele pakuti Eesti diviisi inseneri kohta. V. Horn võttis endale mõtlemisaega ja põgenes üle rindejoone Ees-tisse.⁵³⁴

Huvitav, et sel ajal, kui roodudes ja eskadronides nappis vilunud komandöre, oli brigaadi riidelao nimekirjas kaks “tervet” ohvitseri – kornet Andrei Lilient-hal ja alamleitnant Gustav Urm.⁵³⁵ Võimalik, et endisi ohvitsere umbusaldati sedavõrd, et neid ei söandanud määrata vastutavatele kohtadele.

Sama pilti näeme teistes väeosades. 1918. aasta lõpus Võru-Tartu suunal tegutsenud 2. Novgorodi diviisi kuues jalaväepolgus oli kokku 91 ohvitseri, kellest juhi kohal teenis vaid 30. Vaid ühe polgu (8. Novgorodi polk) ülmaks oli endine ohvitser. Enamus ohvitseridest olid “degradeeritud” rühmaülemaks, mõned teenisid roodu ülema abina (roodude ülemad ise olid sageli allohvitserid või isegi sõdurid). 7. Novgorodi polgu nimekirjas oli näiteks 17 ohvitseri, kellest 1 teenis pataljoniülema, 2 rooduülema ja 1 polgu majandusülema kohal.

Seda pole just palju silmas pidades, et polgus oli kolm pataljoni ja üheksa roodu. 9. Novgorodi polgus olid ohvitserid kahe pataljoni ja kolme roodu üle-mad (polgus oli kokku 14 ohvitseri). 11. Novgorodi polgus teenisid endised ohvitserid ühe pataljoni ja kolme roodu ülematena (polgus oli 10 ohvitseri). 12.

Novgorodi polgus olid ohvitserid ühe pataljoni, kahe roodu ning sapööri- ja kuulipilduja komandode ülemad (polgus kokku 14 ohvitseri).⁵³⁶

Kuigi Punaarmees võis roodu või pataljoni ülemaks nimetada ka sõduri või allohvitseri, nappis väeosades komandöre. Nii olid 10. kütidiviisi koosseisu kuuluvas Eesti brigaadis 1919. aasta mais vakantsed 5 pataljoniülema, 15 rooduülema, 24 komandoülema ja koguni 150 rühmaülema kohta.⁵³⁷ See ei saanud jätta mõju avaldamata brigaadi tegevusele lahingus.

Sarnane olukord valitses mitte ainult jalaväes. Eesti vägede poole üle tulnud punaväelase Boris Rakovski (?) tunnistuste kohaselt ei teeninud 1919. aasta kevadel Pihkva ümbruses tegutsenud neljal punaste soomusrongil ühtegi ohvitseri. Rongide ülemateks olid madrused või sõdurid.⁵³⁸ B. Rakovski sõnu kinnitavad teiste vangilangenud punaarmeelaste tunnistused, mille järgi ei olnud ühtegi ohvitseri 1919. aasta algul Narva ja Jamburgi vahel tegutsenud soomus-rongil nr. 2 ega Elva ja Valga vahel tegutsenud soomussoomus-rongil nr. 5. Mõlema rongi ülemaks olid madrused.⁵³⁹ Võrdluseks olgu öeldud, et Eesti soomus-rongidel teenisid juhi kohtadel (rongi komandant, patareide ja komandode ülemad, dessantüksuse ülemad jt.) pea eranditult endised ohvitserid. Nii oli 1919. aasta jaanuaris soomusrongidel nr. 1 ja 2 kokku 48 ohvitseri.⁵⁴⁰

534 ERA 518-1-150, l. 192–192p. Vladimir Horni ülekuulamise protokoll.

535 РГВА 190-3-831, l. 399.

536 РГВА 104-5-354, l. 55–64.

537 РГВА 190-3-823, l. 467p–468.

538 ERA 518-1-150, l .193. Boris Rakovski ülekuulamise protokoll.

539 ERA 495-10-105, l. 18. Vangidelt saadud andmed Punaarmee üksuste juhtivkoos-seisu kohta.

540 ERA 529-1-12, l. 1, 2. LRSR 1 ja LRSR 2 teeninud ohvitseride nimekiri.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Nõukogude võimul oli piisavalt jõudu, et moti-veerida või sundida oma teenistusse astuma sadu kindraleid, polkovnikuid ja kindralstaabi ohvitsere, kuid neil ei olnud piisavalt jõudu tegemaks sedasama tuhandete pataljoni- ja rooduülematega.⁵⁴¹ Võimalik, et just Punaarmee mada-lama taktikalise tasandi komandöride puudulikus ettevalmistuses, peitub Eesti võidu üks põhjuseid Vabadussõjas.

541 Komissaridel oli staapides teenivaid endisi ohvitsere vojenspetse kergem kontrollida kui rindel asuvaid arvukate roodude ja pataljonide komandöre.

11. PEATÜKK.

EESTI OHVITSERID VENE KODUSÕJA RINNETEL

Koguteose Eesti Vabadussõda andmetel tuli Vene armeest üle Eesti sõjaväkke üle 2132 eesti rahvusest ohvitseri.⁵⁴² Arvestades, et I maailmasõja lõpus oli elus kuni 3000 eesti rahvusest ohvitseri, näeme, et Vabadussõjas ei osalenud neist ligikaudu 1/3. Kaadriohvitseride osas oli see näitaja veel kõrgem – Vaba-dussõjas ei osalenud enam kui pooled eesti kaadriohvitserid. Suurem osa neist viibis Vabadussõja ajal Venemaal ja võitles erinevatel kodusõja rinnetel.

Selle küllaltki arvuka seltskonna kohta ei ole kahjuks eriti palju teada. Vene kodusõjas osalenud eesti ohvitsere ei ole seni eraldi uuritud. Kui mõne eest-lasest punakomandöri kohta võib nõukogude perioodi ajalookirjandusest üht-teist leida, siis Valges armees võidelnud ohvitseride kohta pole avaldatud sisuliselt midagi. Ometi teenis mitusada eestlasest ohvitseri vabatahtlikult või sunniviisiliselt Valgearmees, sealhulgas mitmed neist juhtivatel kohtadel. Vähe-malt kaheksa eestlast võttis Vene kodusõjast osa Valgearmee polgu või brigaadi ülemana. Tosinkond ohvitseri teenis armeede, korpuste ja diviiside staapides.

Kuidas sattusid eesti ohvitserid Vene kodusõtta?

Järgnevalt vaatame põhjuseid, miks mitusada eesti rahvusest ohvitseri ei jõudnud Vabadussõja alguseks Eestisse. Kuigi tagantjärele pole võimalik seletada iga üksiku ohvitseri tegutsemismotiive ja valikuid, võimaldab ligemale 300 ohvitseri teenistuslehe ja opteerumistoimiku materjalide võrdlus teatud üldistusi teha.

Enamus Vabadussõja aegsest juhtivkoosseisust oli teeninud rahvusväe-osades. Võib liialdamata väita, et rahvusväeosadeta oleks Vabadussõja alguses olnud Eestis märksa vähem ohvitsere. Just rahvusväeosades koos teeninud ohvitserid moodustasid Vabadussõja hakul formeeritavate väeosade tuumiku.

Nagu enamus rahvusväeosades teeninud ohvitsere võitles Vabadussõjas, osales rahvusväeosadesse tulemata jätnud ohvitseride enamus kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt Vene kodusõjas. 1918. aasta märtsis-aprillis, kui toimus vana armee väeosade likvideerimine ja ohvitserid massiliselt demobiliseerusid, oli ohvitseride liikumine Venemaal juba raskendatud. Teisisõnu, neil eestlastest ohvitseridel, kes ei olnud 1918. aasta veebruariks Eestisse jõudnud (rahvus-väeosad olid andnud kodumaale sõiduks suurepärase ettekäände), oli seda hiljem Saksa okupatsiooni ja enamlaste kehtestatud liikumispiirangute raske või hoopis võimatu teha.⁵⁴³

542 Eesti Vabadussõda. I, lk. 56.

543 Tegelikult pääses Eestisse tagasi ka Saksa okupatsiooni ajal, kuid seda võimalust kasutasid vähesed. Näiteks tuli Saksa okupatsiooni ajal Eestisse meie Vabadussõja aegne 2. jalaväediviisi staabiülem kindralstaabi staabikapten Viktor Mutt. Palju sõltus

Näib, et suur osa rahvusväeosadesse tulemata jätnud ohvitseridest ei soovi-nud seal ise teenida. Eeskätt puudutab see vanemaid kaadriohvitsere ja kindral-staabi ohvitsere, kelle jaoks rahvusväeosades ei leidnud sobivat teenistuskohta.

Teatavasti said rahvusväeosade asutajad esialgu loa vaid ühe jalaväepolgu formeerimiseks. Selge on, et ühes polgus poleks leidunud kohta kõigile kaadri-ohvitseridele. Ainuüksi eestlastest polkovnikuid ja alampolkovnikuid oli 1917. aasta sügisel ligemale poolsada. Ühes jalaväepolgus poleks midagi teha olnud ka tosinal kindralstaabi ohvitseril. Kindralstaabi alampolkovnik Juhan Tõrvand kommenteeris oma 1917. aasta sügisel tehtud valikuid lühidalt:

“Kindralstaabi ohvitseril ei ole polgus midagi teha. Tervis ei luba rivi alal teenida.”⁵⁴⁴ 1917. aasta novembris kohtus Juhan Tõrvand Jaan Sootsiga, kellega arutati muuhulgas rahvusväeosadesse tuleku võimalusi. Pärast Ülemjuhatuse Peakorteri likvideerimist Mogiljovis ja ülemjuhataja kindral Nikolai Duhhonini tapmist, oli Juhan Tõrvand enda sõnul valmis Eestisse tulema, kuid lugenud ühest Harkovi ajalehest, et Eestis on võimule tulnud enamlased, loobus kodu-maale sõitmise kavatsusest.⁵⁴⁵ Loomulikult ei oleks jalaväepolgus kohta olnud ka ratsa- ja suurtükiväelastel, inseneri- ja sapööriohvitseridel, intendantidel, topograafidel ja lenduritel, keda oli ligikaudse hinnangu kohaselt 1917. aasta lõpuks vähemalt paarsada.

Rahvusväeosadesse jätsid tulemata ohvitserid, kelle elu ja teenistus oli tihe-dalt seotud Venemaaga. Siia kuuluvad Venemaa eestlased, suur osa kaadri-ohvitsere, samuti terve hulk enne maailmasõda Venemaal õppinud ja töötanud eestlasi. Polkovnik Jaak Rosenbaum, kes kohtas kodusõja ajal Siberis Jaan Tõrvandit, küsis temalt arvamust kodumaale sõidu kohta. J. Tõrvand vastas, et ei näe Eestisse naasmisel mõtet ja et ta on Venemaal hästi kodunenud.⁵⁴⁶ Palju-del kodusõja järel Eestisse opteerunud kaadriohvitseriPalju-del oligi raskusi kohane-misel. Neljast opteerunud kindralstaabi ohvitserist adapteerusid tegelikult vaid kaks: Juhan Tõrvand ja Aleksander Parv. Anton Laurits oli kõigi märkide järgi üsna venestunud ning oli puuduliku eesti keele tõttu sunnitud teenima oma kvalifikatsiooni arvestades vähetähtsatel kohtadel.

Paljud ohvitserid siirdusid pärast demobiliseerimist oma endisesse elukohta.

Kaadriohvitseride puhul tähendas see linna või asulat, kus polk enne sõda paiknes. Seal oli ohvitseril korter isiklikke asjadega, sageli ka perekond. Teada on palju juhtumeid, kus kaadriohvitser sõitis pärast demobiliseerimist 1918.

aasta kevadel oma endisesse teenistuskohta ja ei pääsenud sealt enam liikuma.

Kodusõja käigus ta mobiliseeriti punaste või valgete poolt sõltuvalt sellest, kus

ohvitseri asukohast ja informeeritusest. Tõenäoliselt oli armee või rinde staabis teenival kindralstaabi ohvitseril paremad võimalused kui kusagil Siberis või Kaukaasias teenival lipnikul või leitnandil.

544 ERA 1131-1-23. Juhan Tõrvand sai I maailmasõjas raskelt haavata ja suunati pärast paranemist Poltaavasse evakueeritud Vilno sõjakooli lektoriks.

545 ERA 1131-1-1, l. 24. Juhan Tõrvandi päevaraamat.

546 Jaak Rosenbaum. Näljas, alasti ja rahata: kirjad Vene kodusõjast. Tallinn 1938, lk.

67.

garnison asus. Nii sattusid enne sõda Kesk-Venemaa kubermangudes asunud polkudes teeninud kaadriohvitserid sagedamini Punaarmeesse, sel ajal kui Ukrainas, Kaukaasias, Lõuna-Venemaal või Siberis asunud polkude ohvitserid teenisid Valges armees. S. Volkovi arvates oli just ohvitseride naasmine oma vanasse teenistuskohta põhjuseks, miks enamlastel õnnestus kodusõja ajal Punaarmeesse mobiliseerida nii palju ohvitsere.⁵⁴⁷ Näiteks mobiliseeriti enne sõda Peterhofis elanud lipnik Vassili Jürgenson varsti pärast koju naasmist Punaarmeesse.⁵⁴⁸ Venemaale oma perekonna juurde või isiklike asjade järgi sõitis ka osa rahvusväeosades teeninud ohvitsere. Nii sõitis alampolkovnik August Kilk 1918. aasta alguses Eestist Vladimirisse oma perekonna juurde.

Peagi A. Kilk vangistati ja suleti Butõrka vanglasse.⁵⁴⁹

Mitu eesti ohvitseri mobiliseeriti Loodearmeesse oma kodukohas Pihkva ja Petrogradi kubermangus (staabikapten Eduard Keske, leitnandid Karl-Leonhard Paulson ja Aksel Vall, lipnikud Johannes Juur, Oskar Pollmann, Aleksander Sibul).⁵⁵⁰

Kaltinast Tsarskoje Selo kreisis mobiliseeriti Loodearmeesse seal enne sõda kooliõpetajana töötanud endine 7. grenaderipolgu pataljoniülem staabikapten Jakob Jakobson.⁵⁵¹ Siia kategooriasse kuuluvad ka kõik enne maailmasõda Venemaal õppinud eestlased, kes pärast demobiliseerimist püüdsid pooleli-jäänud haridusteed jätkata. Kuid mitte ainult. Näiteks sõitis Tartu ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonna tudeng leitnant Gustav Tohver pärast Eesti okupeerimist sakslaste poolt Harkovisse, et jätkata õpinguid sealses ülikoolis.

Kodusõja ajal mobiliseeriti ta Punaarmeesse. Paljud Eestis asunud õppeasutused evakueeriti rinde lähenedes ja õppurid sõitsid neile 1918. aasta suvel-sügisel järele. Nii sattusid mitmed eesti gümnasistid Vene kodusõtta, kus mõned neist ohvitseriks ülendati. Näiteks sõitis 1918. aasta septembris Tallinna Aleksandri gümnaasiumi õpilane Roman Widerfeldt Tauria kubermangu Melitopoli, kuhu kool oli evakueeritud. 1919. aasta jaanuaris mobiliseeriti ta Denikini armeesse, kodusõja lõpul oli R. Widerfeldt alamleitnandi aukraadis.⁵⁵²

Seega sõltus ohvitseri saatus kodusõja ajal suurel määral sellest, kus ta asus 1918. aasta kevadel-suvel. Paljud 1917. aasta sügisel Siberis lipnike kooli

Seega sõltus ohvitseri saatus kodusõja ajal suurel määral sellest, kus ta asus 1918. aasta kevadel-suvel. Paljud 1917. aasta sügisel Siberis lipnike kooli

Im Dokument 1918–1920 (Seite 138-200)