RATSAVÄE JUHID VABADUSSÕJAS
Eesti Vabadussõja aegne ratsavägi oli jalaväega võrreldes väikesearvuline ja tema roll ei olnud võrreldav jalaväega. 1919. aasta suvel koosnes Eesti ratsavägi kümnekonnast eskadronist, kus teenis kokku umbes 2000 meest (sealhulgas 40 ohvitseri ja umbes 1000 meest mõõgaeskadronides).289 Ratsaväe tuumiku moodustasid kaks ratsapolku, tagavaradivisjon ja paar üksikut eskadroni. Ka Eesti vägede vastu opereerinud Punaarmees puudusid suuremad ratsaväeosad.
2. jalaväediviisi staabiülema Viktor Muti hinnangul tegutses Lõunarindel meie 2. ja 3. jalaväediviisi vastas 1919. aasta kevadel umbes kaheksa eskadroni ratsa-väge (ca 1000 meest).290 Vaenlase ratsaväe peajõud asusid Lõuna-Venemaal ja Ukrainas, kus olid selle väeliigi tegevuseks sobivamad tingimused. Eesti vägede vastu tegutsesid peamiselt üksikud eskadronid ja divisjonid kütidiviiside koos-seisus.291
Meie ratsaväe Vabadussõja aegsetest juhtidest tuntuim on kindlasti 1. ratsa-polgu ülem ja hilisem kindral Gustav Jonson. Enamik teisi Vabadussõja aegseid ratsaväe juhte on laiemale avalikkusele vähem tuntud või hoopis tundmata.
Käesolevas töös on vaatluse alla võetud nende üksuste juhid, mis viibisid rindel ja võtsid osa lahingutegevusest. Seega siis 1. ratsapolk292 koos tema juures asu-nud poolpatareiga, 2. ratsapolk ja Tallinna üksik eskadron. Kõrvale on jäetud tagavaradivisjon (ei võtnud osa sõjategevusest), Soomusrongide diviisi eskad-ron ja jalaväepolkude ratsaluurajate komandod, mis ei kuulunud ratsaväe koosseisu ja mida on käsitletud vastavalt soomusrongide ja jalaväe peatükkide juures.
Eesti rahvusest ratsaväe ohvitserid Vene armees
I maailmasõja hakul teenis Vene armees vähemalt üheksa eesti rahvusest või eesti päritolu ratsaväelasest kaadriohvitseri: Erich Bachman, Edgar Hansen, Georg Köler, Richard Luik, Alfons Parrison, Georg Rautsman, Heinrich Rauts-man, Konstantin Reitel ja Arnold Rumm. Lisaks teenis üks ohvitser ratsasuur-tükiväes (Eduard-Arnold Luik) ning üks jalaväekooli lõpetanud ohvitser ratsa-väe korpuse staabis (Roman Raudvere). I maailmasõjas hukkus autori andmetel üks ohvitser – 1915. aastal suri vangistuses 4. Astrahani tragunipolgu
289 ERA 495-10-4, l. 355p. Ülevaade Eesti sõjaväe organisatsiooni ja koosseisu kohta.
290 Viktor Mutt. Võru alt Jakobstadti. Tartu, 1927, lk. 26.
291 13.11.1918. kinnitas Sõjarevolutsiooni Nõukogu kütidiviisi uue struktuuri, mille koosseisus oli ette nähtud kolm üksikut ratsaväedivisjoni (üks igas kütibrigaadis).
Divisjon koosnes kahest eskadronist.
292 1. ratsapolku on sageli nimetatud ka lihtsalt Ratsapolguks. Eristamaks teda selgemini 2. ratsaväepolgust, on käesolevas töös kasutatud nimetust 1. ratsapolk.
meister Arnold Rumm.293 Lisaks kaadriohvitseridele teenis I maailmasõja ajal ratsaväes ja ratsasuurtükiväes kuni kümmekond eesti soost reservlipnikku, kellest tuntuim oli juba mainitud Gustav Jonson. I maailmasõja ajal lõpetas ratsaväekooli või ülendati väeosas lipnikuks umbes poolsada eestlast. Seega võis eesti rahvusest ratsaväe ja ratsasuurtükiväe ohvitseride koguarv I maailma-sõjas küündida 65–70 isikuni.
Kuigi lõviosa tsaariarmees teeninud eesti soost kaadriohvitseridest olid jala-väelased, teenis kõrgeima aukraadiga eestlane paradoksaalsel kombel just ratsa-väes. Selleks oli Vaimõisast pärit kindralleitnant Heinrich Rautsman (Raud-sepp),294 kes noore lipnikuna oli 1. Moskva tragunipolgu koosseisus võtnud osa 1877.–1878. aasta Vene-Türgi sõjast.295 Vabadussõja ajal oli elus ka teine Vene-Türgi sõjas osalenud eesti soost ratsaväeohvitser. Selleks oli dr. Philip Karelli poeg Aleksander Karell, kes oli küll 1905. aastal alampolkovniku aukraadis 13. Belgorodi ulaanipolgu eskadroni ülema kohalt erru läinud.296 Eestlastest ratsaväe ohvitserid oli I maailmasõja lõpul paremal juhul eskadroni või komandoülemad rittmeistri või staabirittmeistri auastmes. Enamus olid polkude nooremad ohvitserid, lisaks tosinkond komandoülemat. Huvitav, et enamus vanemaid eesti ratsaväeohvitsere teenis tragunipolkudes, mida peeti husaari- või ulaanipolkudega võrreldes vähem prestiižikaks. I maailmasõja ajal ohvitseriks ülendatud eestlased teenisid ka ulaani- ja husaaripolkudes, piirivalve ratsaväe üksustes ning isegi kasakapolkudes.
Vene ratsaväe mentaliteedi lahutamatuks koostisosaks oli üleolekutunne teiste väeliikide (eriti jalaväe) suhtes. Mõnel juhul ilmutas see end isegi rahvus-väeosades. Näiteks väljastas Saksa okupatsiooni aegne Eesti ratsapolgu ülem Adolf Rosenberg (baltisakslane) 7. märtsil 1918. aastal järgmise sisuga päeva-käsu: “Iga Ratsaväe soldat peab teadma, et tema Ratsaväe mees on ja mitte jalaväe – Ratsavägi on igas riigis paremas kuulsuses kui jalavägi, sellepärast peab Ratsavägi kah meil Eesti omas täies hiilguses ja kuulsuses olema.”297 Näib siiski, et need hoiakud ei olnud eesti ratsaväelaste seas väga levinud. Igal juhul
293 РГВИА фонд 409, послужной список 118–378. Arnold Rummi teenistusleht.
294 Tallinna kubermangugümnaasiumi juubelialbumis esineb ka nimekuju “Raudsep.”
Vt. Heinrich Hradetzky. Schüler-Verzeichnis des Revalschen Gouvernements-Gym-nasium 1805–1890. Reval, 1931, lk. 193.
295 РГВИА ф. 409, послужной список 334–758. Heinrich Rautsmani teenistusleht;
РГВИА f. 409, послужной список 177–511; 155–077; 334–778. H. Rautsmani poeg Georg Rautsman oli samuti ohvitser, kes enne I maailmasõda teenis 14. Väikevene tragunipolgus. Isa teenistuslehe järgi otsustades oli ta 1918. aasta alguses elus. Ratsaväe ohvitser oli ka H. Rautsmani teine poeg Vladimir, kes lõpetas 1915. aastal Nikolai ratsa-väekooli. Kodusõja ajal võitles V. Rautsman valgetes vägedes Lõuna-Venemaal. Ta suri Pariisis 1966. aastal. Vt. С. Волков. Офицеры армейской кавалерий, lk. 440.
296 РГВИА фонд 409, послужной список 295–662; 983–990. Aleksander Karelli teenistusleht. A. Karell suri Taanis 1929. aastal.
297 ERA, f. 618, n. 1, s. 2, l. 15. Eesti ratsaväe polgu päevakäsk nr. 7. 7.03.1918. Adolf Rosenberg hiljem Eesti sõjaväes ei teeninud. 1918. aasta sügisel formeeris ta Pihkvas vene valgete Põhjakorpust.
ei esinenud Eesti sõjaväes Vabadussõja ajal selliseid ratsaväe ja jalaväe vahelisi hõõrumisi, nagu neid tuli ette tsaariarmees ja Vene kodusõja ajal valgetes vägedes.298
Ratsaväeohvitserid rahvusväeosades
Rahvusväeosade formeerijad said loa esialgu vaid ühe jalaväepolgu asuta-miseks. Seega puudus ratsaväelastel, erinevalt jalaväelastest, 1917. aastal ette-kääne Eestisse sõiduks. Ohvitseri jaoks (eriti rindel asuvas väeosas teeniva ohvitseri jaoks) oli üleminek rahvusväeossa ka keerulisem kui lihtsõduril. Nii olidki rahvusväeosadesse tulnud ratsaväelased organiseerinud eraldi komando, kuid olid pikka aega sunnitud läbi ajama ilma ohvitserideta. Lõpuks koman-deeriti mitmesaja pealise ratsaväelaste komando juurde paar jalaväe ohvitseri 1. Eesti jalaväepolgust. Tuleb siiski tunnistada, et suur osa eesti ratsaväelasi (sealhulgas ohvitsere) jõudis enne Saksa okupatsiooni algust kodumaale. Mõned ratsaväe ohvitserid teenisid rahvuslikes jalaväe polkudes ja tagavarapataljonis (Konstantin Reitel, Artur Stolzen, Robert Kull, Richard Uritam jt.).
Hoolimata pingutustest ei saanud Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee Vene sõjaväevõimudelt kirjalikku luba rahvusliku ratsaväepolgu asutamiseks. Kuna 1917. aasta detsembris oli käimas 1. Eesti diviisi formeerimine (milleks samuti luba ei olnud), tegi komitee Eesti diviisi ülemale ettepaneku alustada ratsaväe-polgu formeerimist jalaväediviisi tarvis.299 Jaan Sootsi mälestuste järgi for-meeriti ratsaväepolk 1. Eesti diviisi staabi algatusel ja koostöös Eesti Sõjaväe-laste Ülemkomitee mobilisatsiooni osakonna ülema kapten Konrad Rotschil-diga.300
Ratsaväelaste koondamine ja väeosa formeerimine Viljandis algas 3. det-sembril 1917. Eesti esimese ratsaväeosa formeerijaks nimetati endine 3. Riia piirivalvepolgu ohvitser staabikapten Artur Stolzen. Detsembri lõpuks oli formeeritud ratsapolgu koosseisus kolm eskadroni, kuulipilduja- ja töö-komando. Polgu ülemaks oli A. Stolzen, 1. eskadroni ülemaks alamleitnant Boris Andrejev, 2. eskadroni ülemaks staabirittmeister Gustav Jonson, 3. eskad-roni ülemaks leitnant Boris Leemann ja kuulipilduja komando ülemaks alam-leitnant Johannes Palitser. Polgu formeerimist ei õnnestunud lõpule viia ja 1918. aasta jaanuari algul saadeti esimene eesti ratsaväeosa enamlaste survel laiali.301 Juba 7. jaanuaril 1918. käskis A. Stolzen ratsapolgul uuesti koonduda
298 Ratsaväe ja jalaväe vastasseisul on Vene armees pikad traditsioonid. Pikka aega oli teenistus ratsaväes aadli privileeg. Veel enne I maailmasõda oli ratsapolkude ohvitseride seas aadli osakaal tunduvalt suurem kui jalaväes. Ratsaväes oli polkusid, mille ohvitser-kond koosnes 100% aadlist.
299 ERA 495-12-746, l. 8. Leitnant Heino Onny. 1. Ratsapolk Vabadussõjas 1918–1920.
300 V. Lokk. Eesti rahvusväeosad 1917–1918. Formeerimine ja struktuur, lk. 158.
301 Sealsamas, l. 8. Vt. ka Johannes Riisenberg. Eesti ratsavägi 1917. a. ja temaga ühenduses olevad sündmused // Sõdur. 1931, nr. 19, 21, 22, 24.
Rapla ja Hagudi rajooni, et jätkata formeerimistööd. Kuid ka see üritus jäi pooleli ja lõpuks saadeti polk diviisiülema korraldusel laiali.302 Pärast ratsapolgu laialisaatmist Viljandis hakkas lipnik Leopold Tõnson formeerima 1. Balti ratsapolgu juurde eesti eskadroni (5. üksik eesti eskadron). Formeeri-misrajooniks oli Valga, hiljem Voldi raudteejaama ümbrus. Saksa okupatsiooni hakul läks ka see väeosa laiali.303
Kuigi ratsapolgu formeerimist ei õnnestunud rahvusväeosades lõpule viia, oli tehtul ometi suur tähtsus. Enamus rahvusväeosades teeninud ratsaväe-ohvitsere ilmus Vabadussõja algul vabatahtlikult Ratsapolku. Ühine teenistus rahvusväeosades ja pingeline vahekord enamlastega tsementeeris ratsaväe juhtide tuumiku, kelle juhatusel eskadronid 1918. aasta detsembris rindele sõitsid.
Ratsaväeohvitserid ja Vene kodusõda
Eesti ohvitseride kodumaale koondamise peamiseks mootoriks 1917.–1918.
aastail olid rahvusväeosad. Kuna esimesed rahvusväeosad olid jalaväe üksused, siis ei kiirustanud enamus eestlastest ratsaväe ohvitsere kodumaale sõiduga.
Pärast Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt, oli see aga juba keeruline. Vana armee lõplik lagunemine toimus 1918. aasta märtsis, kui Eesti oli okupeeritud.
Nii jäid paljud eesti soost ratsaväe ohvitserid Venemaale ja olid sunnitud võitlema Vene kodusõjas. Kaheksast kaadriohvitserist osales Vabadussõjas neli (Edgar Hansen, Richard Luik, Alfons Parrisson ja Konstantin Reitel). Neist A. Parrison teenis Vabadussõja alguses Pihkva vabatahtlikus korpuses, kust tuli 1919. aasta aprillis üle Eesti sõjaväkke. Valges armees võitlesid Erich Bachman ja Georg Köhler (esimene jõudis pärast vangilangemist teenida ka Punaarmees).
Heinrich ja Georg Rautsmani tegevuse kohta Vabadussõja ajal täpsemad and-med puuduvad, kuid võib arvata, et vähemalt esimene neist oli seotud valgete vägedega.304
Ratsaväeohvitseride (eeskätt vanemate kaadriohvitseride) saatust võis mõju-tada asjaolu, et ratsaväe kaotused I maailmasõjas olid jalaväega võrreldes kordades väiksemad, mis tähendab, et paljudes ratsaväe polkudes säilis enne-sõjaaegne polgu ohvitseride tuumik. Valdavalt monarhistlikult meelestatud tuu-mik hoidis revolutsiooni järgses segadikus kokku ja püüdis pärast vana armee lagunemist pääseda Donimaale või Siberisse, kus oli alanud valgete vägede
302 ERA 495-12-746, l. 9. Heino Onny. 1. Ratsapolk Vabadussõjas 1918–1920.
303 Samas. Saksa okupatsiooni ajal kutsuti ratsapolk lühikeseks ajaks uuesti kokku.
Polgus olid juhtivatel kohtadel baltisakslased või saksastunud eestlased, kes Vaba-dussõja ajal eelistasid võidelda vene valgete väeosades (staabirittmeistrid Hugo Borgest, Herbert Eichorn, Georg Köhler, leitnant Armin Piepenberg). Polgu ülemaks oli samuti baltisakslane staabirittmeister (?) Adolf Rosenberg
304 H. Rautsman opteerus 1920. aastate algul Eestisse Konstantinooplist, kuhu ta oli evakueeritud Krimmist koos kindral Wrangeli armee riismetega.
formeerimine. Kindlasti polnud juhus, et Valge liikumise eesotsas oli nii palju ratsaväe ohvitsere.305 Hinnanguliselt teenis Vene kodusõja ajal kummagi poole ratsaväe üksustes kokku vähemalt paarkümmend eesti rahvusest ohvitseri, kellest mõned tulid Vabadussõja ajal üle Eesti sõjaväkke. Näiteks teenisid Valges väes leitnant Alfred Terras Eesti piirides tegutsenud Stanislav Bulak-Balahovitši ratsapartisanide salgas, leitnant Vladimir Rautsman teenis kindral Wrangeli juures Krimmis, staabirittmeister Hugo Kübar Siberis ratsajäägrite polgus, lipnik Heinrich Vomberg 1. Kirgiisi ratsapolgus, lipnik Peeter Tiirik Doni kasakaväes jne.