JALAVÄE JUHID VABADUSSÕJAS
Jalavägi oli Vabadussõja kõige arvukam ja kõige olulisem väeliik. Jalavägi kandis Vabadussõjas lahingute põhiraskust, kuna teised väeliigid teda selle juures vaid assisteerisid. Jalaväekooli oli lõpetanud 546 meest ehk 74% käes-olevas töös käsitletud Vabadussõja juhist (739 isikut). Kõik nad ei teeninud küll jalaväes (mõnikümmend isikut teenis suurtüki- ja inseneriväes), kuid koos reservlipnike ja väeosas lipnikuks ülendatutega küündis jalaväe taustaga juhtide osakaal Vabadussõjas 75% juhtide koguarvust. Kolonel Paul Villemi arvutuste kohaselt moodustasid jalaväe juhid Vabadussõja aegsetest operatiivtaseme juhtidest 54,4%.256 Jalaväe rajatud kaevikute liin markeeris Vabadussõja lõpus Eesti Vabariigi idapiiri järgmiseks 20 aastaks.
Formeerimise printsiibi järgi võib Vabadussõja aegsed jalaväe üksused jagada kolme suurde gruppi. Esimese gruppi kuuluvad rahvusväeosade baasil loodud väeosad (1., 2., 3. ja 4. jalaväepolk). Teise grupi moodustavad 1918.
aasta sügisel mobilisatsiooni käigus formeeritud 5. ja 6. jalaväepolk. Kolmanda grupi moodustavad vabatahtlikest ja maakondlike kaitseliidu salkade baasil loodud üksused (7., 8. ja 9. jalaväepolk, Kuperjanovi partisanid, Sakala parti-sanid, Kalevlaste Maleva ja Scouts pataljon).
Vabadussõja lõpus oli Eesti sõjaväe koosseisus kolm jalaväediviisi, mille tuumiku moodustasid kolmteist jalaväepolku. Lisaks paiknes rindel ja tagalas hulk väiksemaid üksusi (piirikaitse pataljonid, maakondade kaitsepataljonid, diviiside reservpataljonid jm.).
Jalavägi Vabadussõjas
Jalaväe tegevus Vabadussõjas lähtus I maailmasõja kogemusest koopeerides seda siiski vaid osaliselt. Vabadussõja aegne rinne erines oluliselt I maailmasõja omast. Vägede tihedus rindel oli erinev, et mitte öelda võrreldamatu. Nii näiteks asus 1917. aastal Vene Läänerinde põhjalõigus 120 km laiusel rindel terve 3. armee (staap Polotskis), s.o. kolm korpust, kaheksa jalaväediviisi ja üks ratsaväediviis (ca 228 000 meest). Rinde kesklõigus (samuti 120 km) asus 10. armee (staap Molodetšnos), mille koosseisus oli neli korpust, kaksteist jalaväe- ja kaks ratsaväediviisi (281 000 meest).257 Vabadussõjas oli Eesti vägedel Lõunarindel 6. jaanuaril 1919. aastal 2688 tääki ja 127 mõõka258 ning
256 P. Villemi. Meie operatiivala juhid Vabadussõjas, lk. 824.
257 http//mod.mil.by/11krasnaja.html. Kasutatud 12.01.2008.
258 ERA 2124-3-1176. Lõunarinde vägede koosseisu tabel
Viru rindel samal ajal 3977 sõdurit ja ohvitseri.259 Eriti hõre oli vägede asetus Lõunarinde paremal tiival. Sõja jooksul Eesti vägede arvukus küll kasvas, kuid tääkide arv jäi nii Viru rindel kui Lõunarindel alla 10 000.
Vabadussõda oli suures osas manööversõda (eriti Lõunarindel), mis sisaldas sissisõja elemente. Väed paiknesid hõredalt mehitatud rindel väikeste gruppi-dena ja tegutsesid nii rünnakul kui kaitses enamasti roodude kaupa. Suurem osa lahinguid ja kokkupõrkeid Vabadussõjas toimuski roodu ja pataljoni tasemel.
Eriti Vabadussõja alguses meenutas poolte tegevus pigem lahingluuret (раз-ведка с боем). Jalavägi liikus regedel ja püüdis võimalusel tungida vaenlasele selja taha. Roodud ja rühmad lähenesid vaenlasele hanereas. Rünnakule mindi hõreda ahelikuna Roodudel reserve ei olnud. Pataljonil enamasti mingi reserv oli. Suurtükitule ettevalmistus praktiliselt puudus. Poolte kokkupõrked arenesid harva täägivõitluseks. Eestlased jätkasid tulistamist ka läheda maa pealt ning tavaliselt ei pidanud vaenlane vastu ning põgenes või alistus. Vaenlase jälita-miseks kasutati küüthobuseid. Pealetungil näitasid nii juhid kui sõdurid üles algatusvõimet ja leidlikkust. Läbimurded püüti likvideerida polgu reservi abil.260 Pimeduse saabudes lahing tavaliselt katkestati. Nii kaotati öösel sageli kontakt vaenlasega, mis hommikul võis tuua ebameeldivaid üllatusi.261
Vabadussõja lahingute intensiivsus ja üksuste kaotused ei kannata võrdlust I maailmasõja ja Vene kodusõjaga. Ainuüksi Kornilovi polk (hiljem diviis) osales ajavahemikus 1917–1920 ühtekokku 570 lahingus, kus kaotas lange-nutena 13 500 meest ehk ligikaudu sama palju, kui Eesti Rahvavägi kogu Vabadussõja jooksul kokku. Sealhulgas kaotas polk tapetutena 4 polguülemat, 64 pataljoniülemat, 472 rooduülemat ja 4781 nooremat ohvitseri. Polgu kao-tused formeerimisest alates 1917. aastal olid surnute ja haavatutena 48 000 meest.262 Ühegi Eesti üksuse kaotused Vabadussõjas ei küüni nendele kaotustele ligilähedalegi. Kolmteist kuud kestnud sõjategevuse jooksul jäi langenud ohvitseride arv üksustes enamasti kümne piiresse.
Vabadussõja algusest kuni lõpuni vahetpidamata rindel olnud 1. jalaväepolk kaotas kogu sõja jooksul langenutena 11 ohvitseri ja 15 ohvitseri sai haavata.
Seega langes igas kuus keskmiselt 1 ohvitser.263 Protsentuaalselt kõige enam langenuid oli 6., 3. ja 9. jalaväepolgus, kus see näitaja jääb 6–7% vahele.264
259 ERA 2124-3-1251, l. 19. Viru rinde vägede koosseisu tabel 6. jaanuaril 1919. Mõle-mal juhul on arvestatud ka Vene Valgearmee, Soome abivägede ja baltisakslaste üksu-seid, mis moodustasid sel perioodil rindel asunud vägedest arvestatava osa.
260 ERA 495-12-833, l. 121–122. Paul Villemi Operatiivse ja taktikalise juhtimise põhi-jooned Vabadussõjas. Kõrgema Sõjakooli lõputöö.
261 ERA 495-12-837, lk. 34. Ernst Õunapuu. Meie vägede operatiivne ja taktikaline juhtimine vastupealetungi kestel Lõunarindel 1919.aasta jaanuaris ja veebruaris.
262 Николай Пятницкий. Корниловский ударный полк // Российский военный сборник. Выпуск 16. Военная мысьл в изгнаний. Москва 1999, lk. 218–219.
263 1. Jalaväe rügement. Iseseisvuse võitluspäevil. Lühike tegevuse ülevaade. Korral-danud major August Tomander. 1. jalaväerügemendi kirjastus 1930. lk. 95.
264 Jaan Maide. Ülevaade Eesti Vabadussõjast 1918–1920. Tallinn 1933, lk.460.
Teisalt olid mõne väeosa kaotused suhtes isikkoosseisu siiski küllalt suured.
Näiteks LRSR 1 (koos dessandiga) sai Vabadussõjas haavata 179 meest ehk 97% isikoosseisust. LRSR 3 oli see näitaja 71 (55%), Scouts pataljonil 399 (51%) ja kuperjanovlastel 497 (45%).265
Vahet “ilmasõja” rindega tajusid sõdurid ja ohvitserid ka ise. 2. jalaväe-polgus teeninud endine Vene armee veltveebel August Pedius armastas korrata, et Vabadussõda pole mingi sõda ja võrdles seda karjapoiste mänguga, kus
“kellelgi pole midagi karta.”266 Ometi langes nelja Georgi risti kavaler A. Pe-dius just Vabadussõjas Petseri all peetud lahingutes.
I maailmasõda Idarindel lõppes teatavasti kaevikusõjaga, kus jalaväe peamiseks eesmärgiks oli tõkestada vaenlase edasitungi. Katseid rindest läbi murda võeti Idarindel ette harva ja need lõppesid enamasti suurte kaotuste ja piiratud taktikalise eduga. Positsioonisõjale on iseloomulik avatud tiibade puudumine, sideühendus kõrgemal asuva staabiga on tagatud nagu ka suur-tükiväe tuletoetus ja võimalus saada abi diviisi või korpuse reservist. Eesliinil asunud üksused said kindla intervalli järel puhkust, varustamine toimus suure-mate tõrgeteta.
Selline kindlustatud positsioonidel mitmekordsete traattõkete taga kuude viisi passimine süstis ohvitseridesse passiivsust. Seda on oluline teada, kuna suurem osa Eesti Rahvaväe juhtidest oli lõpetanud sõja- või lipnikekooli ajavahemikus 1915–1917 ning näinud rindel peamiselt või ainult positsiooni-sõda (Idarindel asendus manööverpositsiooni-sõda positsioonisõjaga 1915. aasta sügisel).
Vabadussõjas osalenud ohvitseride kaebused olid enamasti kolme liiki:
1) Roodule või pataljonile antud rindelõik või vastutusala oli Vene lahingu-määrustiku kohaselt liiga pikk ja seda ei olevat võimalik olemasolevate jõududega kaitsta
2) Pidevalt tuli tegutseda olukorras, kus tiivad olid ohustatud. Ohvitserid olid harjunud stabiilse rindejoonega, kuna Vabadussõjas olid üksused pidevas liikumises. Olukorrad vaheldusid kiiresti ja see pidi olema kaevikusõjaga harjunud ohvitseride jaoks uus kogemus.
3) Nõrk suurtükitule toetus või selle puudumine.
Näiteks tegutses Läti Volmari polk alampolkovnik Julius Jansoni juhtimisel I maailmasõja mallidest lähtuvalt. Polguülem ei tahtnud võtta enda alla pikemat rinnet, kui oli harjunud I maailmasõjas kuni diviisi juhatus oli sunnitud sekkuma: “Polkovnik E. Kubbolt saadud andmeist võib aru saada, et teie püüate enda alla võtta pidevalt kitsast rinnet ja nõuate naaberosadelt oma tiibade jul-gestamist. Meie lahingutegevuse viisid erinevad tunduvalt harilikest just selles, et polk võtab enda alla mitte kaks kuni kolm, vaid kümneid verstasid, jul-gestades tiibu laialise luurega ja hoolsa valvega. Kunagi ei roni meie rindelt,
265 Samas.
266 ERA 2124-3-990, l. 20. 2. jalaväepolgu reamehe Juhan Pihlaku mälestused Vaba-dussõjast.
vaid teotseme haaravalt, kasutades ootamatust ja vastase moraalset nõrkust.
Lööme alati kiirusega, et ette jõuda vastasest.”267
Positsioonisõjas on frontaalrünnak kõige levinum rünnakuviis. Vabadussõjas 7. jalaväepolku juhatanud alampolkovnik Paul Kunnus: “Ohvitserkonna laituseks peab ütlema, et nad enamikus ei pidanud lugu sügavaist haaranguist ja julgeist retkedest. Taktikalised teadmised olid puudulikud.”268 Väeosade kaupa oli pilt muidugi erinev. Mõned üksused, nagu näiteks Sakala partisanid, olid kuulsad just selle poolest, et püüdsid igal võimalusel vaenlasele selja taha tun-gida. Palju sõltus konkreetse väeosa juhtidest. Paljud Vabadussõja ajal energilise tegutsemisega silma paistnud ohvitserid olid endised Vene polkude luurekomandode ülemad. Viimastelt nõuti suuremat initsiatiivi ja iseseisvust kui tavalistelt pataljoni- või rooduülematelt. Luurekomando ülemad olid Sakala partisanide juht Otto Oidermann, Soomusrongide divisjoni ülem Anton Irv, 8. jalaväepolgu pataljoniülem Oskar Eller jmt. Julius Kuperjanov oli teeninud 5. Kiievi grenaderipolgu luurekomando ülemana.
Väeosade ja allüksuste ülemate ettekannetest nähtub, et sõjas käinud mehed hoidsid Vabadussõja algul mobilisatsioonist kõrvale. Vabatahtlike seas oli omakorda palju neid, kes polnud varem sõjaväes teeninud. “Roodudes olid sõdurid enamikus noorukid ja kaitseliitlased, kellel sõjaväeteenistusest aimugi polnud, kes püssi tarvitada ei osanud ega mingisugust distsipliini ei tundnud.
Ametimeeste kohtadele roodudes paigutati väheseid tagavaraväelasi ja lihtsalt vahvaid mehi. Puudusid õppinud alamohvitserid. Mehi, kes kuulipildujat tundsid, peaaegu ei olnudki.”269 2. ratsapolgu ülem Richard Luik on kirjutanud, et 1919. aasta kevadel, kui polk rindele läks, ei osanud osa sõdureid isegi püssi kaitseriivist vabastada väites, et see on rikkis.270
Olukorda raskendas vilunud allohvitseride nappus ja kõigist tsaariaegsetest
“unteritest” ei olnud kasu. Näiteks pani üks endine tsaariarmee veltveebel mehed enne öörahu kasarmus koha peal marssima ja vene laule laulma. Relvi ei õpetatud. Kui rood esimest korda laskmas käis, ei saanud enamik mehi 100 sammu pealt ühtegi tabamust märklauda. Rindele minnes oli mehi, kes ei osanud püssi laadida.271
9. jalaväepolguga Vabadussõja kaasa teinud Mart Tuisk kirjeldas, et juba esimesed kokkupõrked vaenlasega Heinaste all näitasid, kui raske on täiesti väljaõpetamata meestega sõdida: “Paljud ei osanud rindele minnes püssi kasu-tada. Ei osatud ahelikku hargneda ega tuntud jalaväe taktika põhialuseid. Pärnu koolipoisid, kes muidu säilitasid vaenlase tule all külma verd, heitsid üksteise selja taha maha ega saanud tuld avada, kuna tagumised mehed oleks tabanud
267 Eesti Vabadussõda I, lk. 520.
268 ERA 2124-3-497, l. 13. Paul Kunnuse mälestused Vabadussõjast.
269 ERA 2124-3-391, l. 8. Jüri Kibari mälestused Vabadussõjast.
270 ERA 2124-3-665. Kolonel Richard Luige mälestused Vabadussõjast.
271 ERA 2124-3-453, l. 7–8. Juhan Koovi mälestused Vabadussõjast.
esimesi.”272 Seega pole imestada, et püssitule tabavus lahingus (Vabadussõjas) oli nõrk, kuigi sedasama on väidetud ka vastase kohta.
Loomulikult oli selliste üksuste juhtimine lahingus keeruline ja asetas ohvitseridele lisakoormuse – kõigele muule lisaks tuli tegelda ka väljaõppega.
Aeg väljaõppeks aga puudus ja nii toimus tegelik väljaõpe sageli rindel lahin-gute käigus.
Vabadussõjas ja eriti selle algupoolel oli otsustava tähtsusega moraal. Lahin-gu võitis sageli see pool, kes julges esimesena püsti tõusta ja rünnakule minna.
Skaudid nimetasid seda “tormamiseks.” “Skaudid ei teadnud igakord sugugi, kus asus vaenlane ja kui palju neid oli. Nad tormasid hooga peale. Nad ei võit-nud mitte niivõrd oma jõuga kui moraaliga ja julge tormamisega.”273 Sarnast taktikat kasutasid ka teised üksused, kus oli palju noori vabatahtlikke. Eriti paistis “tormamine” levinud olevat soomusrongide löögiosades, kus teenis palju sõjaliselt vilumata vabatahtlikke. Jalaväepolkudes järgiti rohkem traditsioonilist jalaväe taktikat.
Tüüpiline näide “tormamisest” on Jäneda küla vallutamine LRSR 1 dessandi poolt. Rong peatus, et dessant maha lasta. Dessandi juht leitnant Eduard Neps hüppas vagunist välja ja hakkas üksi vaenlase suunas jooksma. Talle järgnesid lipnik Paul Villemi ja veel üks vabatahtlik. Villemi on seda episoodi oma päevaraamatus kirjeldanud järgmistelt: “Mina hüppasin oma ohvitseride ja vabatahtlike komando vagunist esimesena välja. Neps ei maldanud oodata, kui kogu dessant rongilt maha tuleb, vaid pani Jäneda poole jooksu. Mul oli kavas võtta oma mehed lahingukorda ja siis minna küla peale, kuid et rongi koman-dandi abi Neps, kes oli määratud dessandi üldjuhiks, pani kohe liduma, siis ei jäänud ka mul midagi muud üle, kui jooksin kaasa. Minuga tuli kaasa veel vabatahtlik Harald Lippand (langes 18. veebruaril 1919). Nii jooksime kolme-kesi Jäneda küla poole. Samal ajal põgenesid enamlased külast eemale metsa suunas.”274
Nagu öeldud, oli soomusrongide löögiosades palju noori vabatahtlikke, kes polnud varem sõjaväes teeninud. Seetõttu võisid “tormamisel” olla pragmaati-lised põhjused. Kuna nii paljudel puudus sõjaline ettevalmistus, oli selline üksus lahingus raskesti juhitav. Ehk ei olnud ohvitseridel lihtsalt valikut? Noorte ja kogenematute meestega lahingusse minnes oli võib-olla kõige õigem võtta risk ja tormata vaenlasele otse peale lootes, et selle närvid ei pea vastu. Vabadus-sõda näitas, et selline “tormamine” tõi sageli ka edu. Kuid selline taktika võis edu tuua vaid nõrga moraaliga vaenlase puhul. Kogenud ja külma närviga vaenlasega kokku puutudes võis “tormamine” tuua endaga kaasa ränki kaotusi.
Nii juhtus skautidega Ivanovo-Bolotovo lahingus 6. aprillil 1919. aastal, kui kaotati korraga 32 meest, neist 13 surnutena (teiste seas langesid leitnandid
272 Eesti rahvaväe 9. jalaväe polk: 16. jaanuarist 1919 – 1. jaanuarini 1921 / korraldanud komisjon: alamkapten Mart Tuisk, alamkapten Johan Tomson ja alamkapten Kristof Maasik. 1921, lk. 30.
273 Aarne Võting. Scouts Rügement Vabadussõjas. Tallinn 1936, lk. 200.
274 ERA 2124-3-1701, l. 17p. Paul Villemi päevaraamat.
Jakob Rehe ja Johannes Paulmeister). Rünnak ebaõnnestus ja B kompanii hävitati peaaegu täielikult.
Jalaväepolkude ja üksikpataljonide ülemad
Lisaks kõrgema sõjalise haridusega ohvitseridele tunti Vabadussõja ajal puudust ka vilunud staabiohvitseridest (polkovnikud, alampolkovnikud), kuigi siin ei olnud probleem nii terav kui kindralstaabi ohvitseride puhul. Kinnitatud koos-seisude järgi oli jalaväepolgus ette nähtud 5 staabiohvitseri ja 70 vanem-ohvitseri kohta. Tegelikkuses oli Vabadussõja ajal polkudes heal juhul üks kuni kaks staabiohvitseri. Ainult üks staabiohvitser (polguülem) oli 1919. aasta sügisel 1., 2., 4. ja 5. jalaväepolgus, kuna 3., 6., 8. ja 9. jalaväepolgus ei olnud ühtegi staabiohvitseri. 2. jalaväepolgu ülem alampolkovnik Hans Kurvits oli seejuures sõjaaegne ohvitser, kes 1917. aasta suvel oli veel leitnandi aukraadis.
Vaid 7. jalaväepolgus oli enamuse Vabadussõja ajast üks kuni kaks staabi-ohvitseri. Samas oli see polk ohvitseridega alakomplekteeritud (1919. aasta sügisel ettenähtud 70 ohvitseri asemel 45–50).275 Ühtegi staabiohvitseri ei teeni-nud Vabadussõja ajal ka Kuperjanovi ja Sakala partisanide pataljonis ning Kalevlaste Malevas. Scouts pataljonis teenis üks ohvitser (alampolkovnik Adolf Aalberg).
Ühtekokku teenis Vabadussõjas polguülema ja üksikpataljoni ülema koha peal 35 ohvitseri. Neist kaadriohvitsere oli 14. Paul Villemi andmetel olid neli polgu- ja üksikpataljoni ülemat teeninud Vene armees polguülemana: Otto Heinze, Siegfried Pinding ja Johan Unt ning polguülema abina oli teeninud kolm ohvitseri: Aleksander Tõnisson, Ernst Limberg ja Eduard Kubbo.276
Nimetatud ohvitseride kogemused polguülemana olid siiski väga erinevad.
Kõige kauem oli polguülemana teeninud Otto Heinze (5. Soome kütipolk), kes oli juhtinud polku ka lahingus. Seevastu Siegfried Pinding oli polguülem vaid lühikest aega 1917. aastal rinde tagalas asuvas polgus, mis oli täielikult polgu komitee kontrolli all. Kindralstaabi akadeemia lõpetanuid oli polguülemate hul-gas üks (Nikolai Reek 5. jalaväepolgus). Üks polguülem polnud lõpetanud sõja- ega lipnikekooli, vaid oli 1915. aasta detsembris rindel vahvuse eest lipnikuks ülendatud (8. jalaväepolgu ülem Otto Sternbeck). Enne Eestisse tulekut oli O. Sternbeck teeninud jalaväepolgus luurekomando ning gaasikomando ülemana. O. Sternbeckil olid Vabadussõjas kaks abi: leitnant Aleksander Rosalk ja alamkapten Paul Triik, kes olid mõlemad endised rooduülemad.
Võru kaitsepataljon paistis silma selle poolest, et pataljoni ülem alamkapten August Sarapuu oli ainus ohvitser väeosas. Pataljonis teenisid ohvitseri kohtadel enamasti allohvitserid, kelle seas oli mitu lätlast Karula ja Hargla kihelkonnast.
275 ERA 497-2-239, l. 29. 7. jalaväepolgu koosseisu tabel.
276 P. Villemi. Meie operatiivala juhid Vabadussõjas, lk. 824.
Kõige rohkem oli polgu- ja üksikpataljoniülemate seas endiseid Vene armee pataljoni- ja rooduülemaid, lisaks mõned komandode ülemad. Järva kaitse-pataljoni formeerija ja esimene ülem Konstantin Kanep oli olnud roodu noorem ohvitser. Kalevi Maleva mõlemad juhid Vabadussõjas (Leopold Tõnson ja Otto Tief) olid Vene väe lipnikud. 5. jalaväepolgu ülem Johan Stahl oli teeninud I maailmasõja ajal korpuse vooris ja lahingutest osa ei võtnud. Konstantin Kanep oli sõjategevusest osa võtnud vaid sõdurina kaardiväe Käkisalmi polgu koosseisus. Vabadussõja ajal tegeles K. Kanep peamiselt formeerimistöö ja majandusküsimustega ning pidas sidet kohalike omavalitsusautuste ja Tallin-naga, kuna pataljoni operatiivjuhiks oli Edmund Hindper (operatiivadjutant), kellest hiljem sai 7. jalaväepolgus 2. pataljoni ülem.
Väeosade ülemad vahetusid Vabadussõjas üldiselt harva. Enamasti oli polkudel-pataljonidel sõja jooksul kaks, kõige rohkem kolm ülemat. Ainult üks juht oli 8. jalaväepolgul (Otto Sternbeck), ning Sakala partisanide pataljonil (Otto Oidermann). Vabatahtlikest koosnevates üksustes vahetus juhtide kaader harvem, kui tavalistes jalaväepolkudes. Väeosas valitsenud vaim liitis mehi ühte ja peale haavatasaamist püüti võimaluse korral oma üksusesse tagasi tulla.
Teada on, et iga üksus on oma juhi nägu ja Vabadussõjas osalenud üksused ei olnud erandiks. Kuperjanovi ja Sakala partisanid olid algusest peale väga aktiivsed, kuna mõned teised väeosad olid kuulsad oma passiivsuse poolest.
7. jalaväepolgu kohta on öeldud, et ta püüdis ka pealetungi ajal esimesel või-malusel kaevuda.277
Julius Kuperjanov paistis sõja algusest peale silma julge ja energilise tegut-semisega, kes taandus vastumeelselt ja otsis pidevalt kontakti vaenlasega.
Selline käitumine oli eriti Vabadussõja esimestel nädalatel pigem erandiks kui reegliks. Jaan Undi väitel oli J. Kuperjanov juba 6. jaanuaril 1919. aastal teinud ettepaneku Tartut rünnata ja palunud selleks diviisi ülemalt toetust, et see tegut-seks samal ajal aktiivselt Tapa suunal. J. Kuperjanovi salgas oli sel ajal veidi üle 200 mehe. Tartus oli ligikaudu 600 punaväelast 4 kuulipildujaga. Salga ohvit-serid laitsid plaani maha. Isegi, kui Tartu oleks õnnestunud vallutada, ei oleks seda tõenäoliselt suudetud enda käes hoida. Mingit toetust teistelt 2. diviisi osadelt polnud loota. Lähim väeosa (2. jalaväepolk) asus Põltsamaal ja oli pärast pikka taandumist sellises seisundis, et ei oleks ilmselt olnud suuteline kohe Tartu peale minema. Kuperjanovile ei meeldinud ohvitseride otsus, kuid ta aktsepteeris seda ja otsustas Tartu ründamisega oodata.278 Samas iseloomustab see episood hästi Kuperjanovit kui juhti. Võimaluse korral rünnata vaenlast igal pool sõltumata jõudude vahekorrast. Kindlasti aitas sellele kaasa J. Kuperjanovi teenistus I maailmasõjas polgu luurekomando ülemana. Legendi Kuperjanovist toetas ka tema võõrapärane välimus. Partisan Julius Urm on kirjutanud:
277 ERA 495-12-833, l. 61–62 Paul Villemi. Operatiivse ja taktikalise juhtimise põhi-jooned.
278 ERA 2124-3-1588, l. 7–8. Jaan Unt. Mälestused Vabadussõjast.
“Kuperjanov kandis vurre ja kammis juukseid nagu Doni kasakate “essauuli”
ohvitser. Doni kasakad ja “essauulid” olid kuulsad oma vahvuse poolest.”279 Oluline oli ka see, kuidas oli üksus komplekteeritud. Vabatahtlikest koos-nevad üksused olid siin paremas olukorras, kuna said sageli endale ise mehi valida. Kui 21. veebruaril 1919 saabus Sakala partisanide pataljoni täiendus, käskis pataljoni ülem Otto Oidermann Viljandist pärit meestel ette astuda. Sel kombel võeti vastu üle 130 mehe.280 Väeossa, kus olid ees tublid ohvitserid, tulid ka vabatahtlikud meelsamini. Oidermann oli oma meeste seas väga populaarne (teda kutsuti “vanaks Otiks”). Lahingkäske oli ta seletanud tabavalt ja selgelt ning mehi ergutanud heatujulise ja lõbusa vestlusega.281 Pataljon oli oma ülemasse sügavalt kiindunud ja kui 1920. aasta kevadel määrati uueks väeosa ülemaks kapten Villem Marder, pidi see peaaegu kaasa tooma mässu.282
Üheks väeosa sisemist kliimat mõjutanud teguriks oli, kas juhid ja meeskond olid omavahel varasemast tuttavad. Mida rohkem selliseid kontakte oli, seda tugevam oli sisemine side. Juhuslikult komplekteeritud üksused näitasid ennast Vabadussõjas nõrgemast küljest (osa maakondade kaitsepataljone ja nn.
numbripolkusid).
Niinimetatud löögiosades oli olukord teistsugune. Paljud Kuperjanovi parti-sanide väeosa ohvitserid tundsid üksteist juba varasemast ajast. Võrreldes teiste Vabadussõja aegsete väeosadega, oli selliste kontaktide arv Kuperjanovi väe-osas tunduvalt suurem. (vt. lisa nr. 20). Partisanide 24 Vabadussõja aegsest juhist pooled, eesotsas Julius Kuperjanoviga, olid teeninud Tartus Eesti taga-varapataljonis. See oli väeosa, kus valitsesid tugevad enamlikud meeleolud.
Võimalik, et teenistus vaenulikus keskkonnas ja pidev vastasseis enamlastega liitis veelgi enam rahvuslikult meelestatud ohvitsere.
Paljud kuperjanovlased olid tuttavad aga veelgi varasemast ajast. Kümme-kond Kuperjanovi väeosa ohvitseri olid õppinud koos Tartu Linnakoolis ja Tartu kommertskoolis. Julius Kuperjanov ja 4. roodu ülem (pärast J. Kuper-janovi surma pataljoni ülemaks määratud) Jaan Unt õppisid ühel kursusel 4. Petrogradi lipnikekoolis ja teenisid hiljem koos 5. Kiievi grenaderipolgus, J. Unt roodu- ja pataljonikomandörina ning J. Kuperjanov polgu luurekomando ülemana. Ühes lipnikekoolis õppisid ja samas polgus teenisid ka 2. roodu ülem August Evert ja ratsaluurajate komando ülem Johannes Tiimann. Mitu ohvitseri olid pärit samast vallast ja võisid olla samuti varem omavahel tuttavad. Kudina vallast olid pärit mõlemad 9. roodu ülemad Erich Rätsep ja Gustav Sepp, samuti 2. roodu ja hiljem 2. pataljoni ülem Johannes Soodla ning aseohvitser Nikolai Annuk. Ahjast olid pärit August Evert ja aseohvitser Daniel Kurre, Alatskivilt 3. roodu ülem (hiljem 3. pataljoni ülem) Rudolf Kuslap ning aseohvitserid V. Sepp ja August Bringfeld.
279 ERA 2124-3-1596, l. 6. Julius Urmi mälestused Vabadussõjast.
280 ERA 2124-3-1638, l. 5. Johan Valgma (Naba) mälestused Vabadussõjast.
281 ERA 2124-3-671, l. 3. Aleksander Lusiku mälestused Sakala partisanidest Vabadus-sõjas.
282 ERA 2124-3-1638, l. 68. Johan Valgma (Naba) mälestused Vabadussõjast.
Kui Kuperjanovi partisanide tuumik oli koos teeninud Eesti tagavara-pataljonis, siis Sakala partisanide pataljoni tuumik teenis 1917–1918 koos 2. Eesti polgus (Otto Oidermann, Johannes Holland, Ferdinand Klemmer, Juhan Pärnits, Tõnis Koern ja Eduard Saulep). Eesti tagavarapataljonis teenisid koos lipnik August Laatsarus (3. roodu ülem 1919. aasta juunist kuni Vabadussõja lõpuni) ja alamleitnant Jakob Rehe (4. roodu ülem 1919. aasta sügisel).
Mitu Sakala partisanide väeosa juhti olid pärit Viljandimaalt või olid selle kandiga muul moel seotud. Lisaks Otto Oidermannile olid Viljandimaal
Mitu Sakala partisanide väeosa juhti olid pärit Viljandimaalt või olid selle kandiga muul moel seotud. Lisaks Otto Oidermannile olid Viljandimaal