Rahvameditsiinilise materjali kogumine ja korraldamine

Eesti Rahvaluule Arhiivi asutamisel 1927. aastal oli materjalide hulk umbes 250 000 lehekülge varasemate aastakümnete jooksul kogutud folkloristikke käsikirju (Loorits 1937: 17). Kümme aastat hiljem, 1937. aastal, oli kogudes ühtekokku 257 967 lehekülge käsikirjalist materjali, millest üle 80 000 ühiku puudutas usku ja kombeid (Viidalepp 1937: 65). Rahvameditsiiniliste teadete laekumist ei ole nendes aruannetes eraldi välja toodud, nii on teemassepuutuva materjali toonast tegelikku hulka raske määrata.

Alates 1928. aastast hakkas ERA ajakirjanduses avaldama rahvaluule küsitluskavasid. Kolme aasta jooksul ilmus 12 väikest küsimuslehte, igaühes kümmekond küsimust (laulude, juttude, kommete jpm, pisut ka rahvameditsiini kohta). Kirjavahetust hakati pidama nendega, kes küsimustele korralikult vastasid, korraldati ka järelkogumist. Korrespondentide tööd soodustasid ulatus-likumad küsitluskavad, mis ilmusid 1934. a. (Herbert Tamperelt uuemate rahvalaulude, Richard Viidalepalt rahvajuttude kohta). Äärmiselt oluline oli 1936. a. trükivalgust näinud Richard Viidalepa (1904–1986) koostatud brošüür

„Juhiseid rahvaluulekogujatele. Mida ja kuidas koguda?”, mis sisaldas ka küsi-musi rahvameditsiini kohta. Pärast mainitud küsitluskavade ilmumist muutus korrespondentide töö uurijate hinnangul sisukamaks. Oma osa pärimusliku materjali laekumisel andis „Rahvapärimuste Selgitaja“ ilmumine. Kokku ilmus esimest folkloristlikku kogumistööd suunavat sariväljaannet üheksa numbrit.

Bülletääni avaldati kaks korda aastas ning see sisaldas peale küsitluskavade ja muude kirjutiste aruandeid korrespondentide saavutuste kohta, muude saadetiste kõrval on tihti mainitud ka rahvameditsiinilist andmestikku. 1940. aastal avaldati R. Viidalepa koostatud ning rahvaluulekogujatele suunatud üldjuhiste teine, täiendatud ja parandatud trükk (vt Viidalepp 1970: 57–58).

Sisulise töö kvaliteedi pärast on 1920. aastate lõpus muret väljendanud O. Loorits: „/---/ Teiseks suuri raskusi tekitavaks paheks on murdetermino-loogia puudumine, millele ei juhitud omal ajal küllaldaselt tähelepanu. Eriti kibedasti annab end tunda usundilise terminoloogia auklikkus: väga paljud vanavara kogujad on paigutanud oma ainestiku lihtsalt kirjakeelse termino-loogia alla. /---/ Igas vallas tuleksid märkida üles need mitmedkümned varju-nimed, mis omistatakse näit. kuradile, surnuile ja kodukäijaile, nõidadele ja tarkadele, arstele ja ennustajile, haigusile (näit. lendva–rabanduse, halli–

külmtõve terminoloogilised vahed jne.), tuulispeale, libahundile jne. /---/”

(Loorits 1928: 4). Oskar Loorits oli ERA algusaegadel see uurija, kes huvitus ja püüdis koguda rahvameditsiinilist materjali ning koostas vastavasisulisi küsitluskavasid ja nimestikke. Looritsa kõrval tegeles rahvameditsiiniga, ennekõike arhiivimaterjali korralduslikult poolelt, Herbert Tampere.

Tolleaegset tööd, sealhulgas rahvameditsiinialase materjali korrastamist, kajastavad peamiselt aastaaruanded. 1928.–1929. aasta kohta on muude arhiivi-tööde ja probleemide kirjeldamise juures märgitud, et aruandlust puudutava aasta jooksul on süstemaatiliselt asutud materjali kiireks leidmiseks ja

kasutamiseks mõeldud käsitsi väljakopeeritud sedeleid sisuliselt korraldama.

Nii seati näiteks mõistatused vastuste järgi tähestikulisse järjekorda, süstemati-seeriti unenägusid, rahvameditsiini ja rahvakalendri materjale ning töökombeid (Viidalepp 1937b: 67). Aasta hiljem võis Richard Viidalepp tõdeda: „On jätka-tud sedelite süstematiseerimist, pidades eriti silmas rahva kalendrit, meditsiini, meteoroloogiat, unenägusid ja töökombeid (karjandus, põllundus jm) kui ka usundit. Ometi ei ole taodeldud veel lõplikku ideoloogilist korraldust, vaid pää-rõhku on pandud materjalist ülevaate saamiseks, et tühikuid ja arusaamatusi süstemaatse ja intensiivse järelkorjandusega parandada. Põhjalikumalt ja järjekindlamalt (ühes vastavate märk- ja otsisõnade noteerimise või sedelda-misega) on korraldatud mõistatusi, loitse, mänge, loodushääli ja osalt juba ka tekkelugusid” (Viidalepp 1937b: 69). 1930.–1931. aasta kohta seisab ülevaates, et kopeerimise ja registrite koostamise kõrval on kolmandaks tähtsaimaks sisetööks olnud koopiate tüpoloogiline korraldus. Samuti jätkati varasemate põhimõtete alusel juttude, uskumuste ja kommete ning mõistatuste süstemati-seerimist (Viidalepp 1937c: 71).

1933.–1935. aastal deponeeriti kolmes jaos erinimelise rahvaluulekoguna Akadeemilise Loomaarstiteadusliku Seltsi (ALS) 4093-leheküljeline sedelkogu (vt Anderson, Loorits 1934: I; Anderson, Loorits 1935: IV–V), mis sisaldab erinevaid rahvapäraseid loomaarstimisviise. Uskumuste ja kommete alla arvati sellest ajast veel loitsud ehk „nõiasõnad“, taevakirjad, õnneketid jne (Viidalepp 1937d: 75). Eesti rahvaveterinaarmeditsiini kogumist vaadelnud Enn Ernits on sellekohase tegevuse jaganud kaheks: 1) juhusliku laekumise periood ning 2) sihipärase kogumise periood aastatel 1912–1937, millest esimene pool seostub loomaarst Johannes Kooli tegevusega, teine aga Akadeemilise Loomaarstitea-dusliku Seltsi kogumislähetustega. Rahvaveterinaariat puudutav materjal jäi analüüsimata, samuti loobuti omal ajal ALSis teisendite kogumisest (Ernits 2001: 137, 147–148). Ka ERA kogude koosseisus on rahvaaveterinaaria andmestik jäänud suures osas analüüsimata.

Rahvameditsiini kogumisjuhendid annavad mõningase pildi, mida rahva-meditsiinilise materjali all mõisteti ja talletada sooviti: „Väga hinnatavad oleksid pildid rahvapärasest arstimisest ja ennustamis- ning nõidumis-toiminguist: näit. arstimistoiming ohvrikivil või -allikal, ka saunas või mujal, küla-arstide tegevus, arbumine, tilpamine, „kaalumine“, sõnadelugemine, posi-mine, maagiliste märkide ja toimingutega tervistamine jm.” Pildistamisvõima-luste puudumisel soovitatakse korrespondentidel kirjeldatavat täiendada joonis-tega, eriti mängude puhul, kuid „võidakse joonistada ka ohvrikive, pühi puid, nõidustoiminguid, isegi haldjaid, näkke, vaime, kodukäijaid, painajaid jne., kui joonistaja neid tõesti on isiklikult näinud” (Viidalepp 1938a: 129, 131).

Kõige paremini edenes toonaste folkloristide tegevust rahvameditsiini uurimise seisukohalt hinnates loitsumaterjaliga tegelemine, kuid ka see ei leidnud oodatud lõpplahendust. Kuigi loitsud (nõidussõnad) ei puuduta ainult rahvameditsiini, vaid neid kasutatakse mitmetes tõrje- ja kaitsemaagilistes toimingutes, on raviloitsude hulk siiski üsna suur. Mõnda aega oli õhus koostöö soomlastega loitsude korrastamiseks ja publitseerimiseks. Sel teemal esines

1930. aastate lõpul Soome-Eesti rahvuslike teaduste uurijate kongressil profes-sor Viljo Johannes Mansikka, kes tegeles eesti nõidussõnade läbitöötamise ja trükkitoimetamisega (Tampere 1939: 246). Vastavad eeltööd tegid tänapäevaste hinnangute järgi suuremas osas siiski eesti folkloristid. Ehkki V. J. Mansikka avaldas mõned artiklid eesti rahvameditsiinist ja loitsudest 1920.–1930. aastatel ja ka hiljem (Ribenis 1997: 427), ning pidas 1936. aasta aprillis Akadeemilises Rahvaluule Seltsis ettekande „Haiguste põhjusest ja tekitajaist eesti rahva-meditsiinis”¹³, jäi plaan eesti nõidussõnad trükis avaldada siiski täitmata – 1940.

aastal nendib Oskar Loorits ühes aruandes, et soomlaste abi loitsude trükki-andmisel pole oodatud tulemusi andnud (Loorits 1940: 41). Loitsude põhjali-kuma käsitluseni jõuti oluliselt hiljem. Samamoodi jäi ilmumata plaanitud mahukas käsitlus eesti maa-alustest (Veidemann 1990: 86).

Eesti Rahvaluule Arhiivi esimese napi paarikümne aasta tööd iseloomustab valdavalt erinevatest kogudest koondatud arhiivimaterjalide kopeerimine ning korraldamine. Aeganõudva arhiivitöö kõrvalt käidi kogumisretkedel ning suheldi korrespondentide ja arhiivikülastajatega. Ehkki arhiivil oli rahalistele võimalustele vastavalt abitöölisi ning materjalide kopeerimisel kasutati ka näiteks ülikooli rahvaluule õppetooli tudengite abi, nähtub mitmetest ülevaadetes sisalduvatest märkustest, et nii mõnigi kord tuli viimaste töö ümber teha. Süstematiseerimis- ja sedeldamistööde juures on aruannetes eraldi mai-nitud ka rahvameditsiini andmete korraldamist ja loitsutekstide süstemati-seerimist.

Andmete kogumisel pöörati tol ajal olulist tähelepanu kontekstile, samuti innustati kirjasaatjaid jäädvusma rahvameditsiini andmete visuaalset külge – paluti teha fotosid ja jooniseid erinevatest arstimistoimingutest. Seega nähti rahvameditsiini kogumist laiemas, mitte ainult tekstilises plaanis. Lisaks oli toonastel uurijatel varasemate kirjalike andmete põhjal võimalik teha vajalikke järeldusi ning suunata kogujate tähelepanu kontekstile, mis seni rahvamedit-siiniliste toimingute jäädvustamisel kõrvale oli jäänud.

Jakob Hurda kogumisprintsiipide järgi koguti andmeid kõikide rahvaluule aspektide kohta, sealhulgas ei jäänud kõrvale rahvameditsiiniline materjal.

Ainüksi Richard Viidalepa 1936. aastal kokku pandud pikka küsitluskava vaadates on näha teemade mitmekesisus ning erinevad aspektid, nii võib rahvameditsiini leida mitmete küsimustiku alateemade alt. Arvatavasti oli rahvameditsiinilise andmestiku kogumise üks eestvedajaid Oskar Loorits, kes usundiloolasena pööras sellisele materjalile enam tähelepanu. Nii on O. Looritsa koostatud mõned käesolevas töös analüüsitavad küsitluskavad. Ühe rahva-meditsiinilise materjali korraldaja ning esimese suurema folkloristliku, 1940.

aastal ilmunud silma- ja kõrvahaigustele pühendatud küsitluskava koostajana on juba mainitud Herbert Tamperet¹⁴.

13 Andmed pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu bibliograafia-osakonna andmebaasist Eesti ajakirjanduse analüütiline bibliograafia

(http://www2.kirmus.ee/biblioserver/).

14 H. Tampere peamisteks uurimisteemadeks kujunesid rahvalaulud ja -muusika.

2.3. Rahvameditsiini käsitlevad küsitluskavad