Rahvameditsiini tõlgendamine Eestis

Nii nagu rahvameditsiini ei ole Eesti kultuuriteaduste kontekstis palju uuritud, ei ole ka tingimata olnud vajadust seda defineerida. Rahvameditsiini on Eesti folkloristide seas varem nimetatud näiteks rahvapäraseks arstimiseks, pärimuse sisu täpsemalt kirjeldamata. Eesti rahvameditsiini defineerimise puhul, nagu välismaistegi mõistesisude juures, on ennekõike määrav kohalik pärimuslik kontekst ja materjal, mis seab omad tingimused traditsiooni kirjeldamisele.

Laias laastus on Eestis ja Euroopas käibel olnud ja olev pärimus üsna sarnane ning osaliselt laenuline, võimaldades lokaalsetest eripäradest hoolimata võrrelda eri maade teadlaste definitsioone, mis nii või teisiti on materjalist lähtuvad üldistused.

Ülo Tedre osutab Eesti Entsüklopeedia (1994) vastavas artiklis, et rahva-meditsiin on „rahvapärimuslikud uskumused ja teadmised tervise ja haiguse, haiguste vältimise, ravivõtete ja -vahendite kohta”. Lisaks on artiklis antud lühiülevaade teema sisulisest olemusest, viidates ravivõttestiku psühholoogili-sele ja usundilipsühholoogili-sele taustale ning osutatud ravivahendite ja -võtete kriitilise kasutamise vajalikkusele. Ehkki artikkel lõpeb tõdemusega, et Eesti rahva-meditsiini on seni vähe uuritud (EE 7: 676), oli entsüklopeedia vastava köite ilmumise ajaks rahvameditsiini uurimine saanud juba üsna tugeva aluse.

Üks tsiteeritumaid rahvameditsiini definitsioone Eesti uurijalt pärineb 1980.

aastatest. Etnoloog Andra Veidemann on välja pakkunud järgmise käsituse:

„Rahvameditsiin on üks osa rahvakultuurist. Ta täiendab mingi ajastu kultuuripilti, selles käibivaid arusaamu, olles ise käibearusaamade üks väljen-dusi. Nõnda on rahvameditsiin keeruka, heterogeense, pidevalt areneva struk-tuuriga nähtus, mille teaduslik lahtimõtestamine ja tõlgendamine eeldab kõigi struktuurielementide süsteemset tundmaõppimist konkreetsest kultuurimustrist lähtudes” (Veidemann 1985: 130).

Marju Kõivupuu on vaadelnud rahvameditsiini kui midagi, mis „põhineb perekonna või konkreetse paikkonna pärimusel, empiirilisel kogemusel või üleloomulikul ilmutusel”, olles „sünkreetilise rahvausundi ja rahvapärimuse osa, mis kannab endas nii muinasaja usundilisi arusaamu (sõnamaagia, loitsimised) kui ka kristluse mõjusid (nt piiblimotiivid loitsudes, pühakiri kui ravietenduse atribuut jne.)”. Samuti mahuvad Kõivupuu hinnangul laiemas tähenduses rahvameditsiini mõiste alla „traditsionaalsete kultuuride meditsiin ja

suur osa tänapäeva populaarset nn alternatiivmeditsiini, milles segunevad koolimeditsiin ja varasemad, sealhulgas ka rahvaomased meditsiinialased teadmised” (Kõivupuu 2000: 15, 16).

Proviisoriharidusega uurija Renata Sõukand on välja toonud samalaadsed jooned: „Rahvameditsiini võib vaadelda kogukonna mällu talletatud koge-musliku teadmisena. Teisalt toetub rahvameditsiin iga inimese isiklikus maa-ilmas toimuvale valikule võimalike ravivahendite osas. Inimeste seas ringlev ja põlvest põlve edasi antav pärimus võimaldab vastavate teadmiste levikut, ühtlustumist ja paraku ka kommunikatsioonikadudest tulenevaid moonutusi;

inimeste kui üksikindiviidide valikud ja avastused ravivahendite ning -toimete osas võimaldavad aga traditsiooni rikastumist ja mitmekesistumist.” Semioo-tilisest vaatepunktist lähtudes tõlgendab Sõukand rahvameditsiini kui midagi, mis „tegeleb sisemises looduses tekkinud harjumuspäratute märkide tõlgenda-misega ning otsib lahendusi tekkinud olukorrale nii välisest kui ka sisemisest loodusest endast, rakendades seejuures pärimusekandjate isiklikke kogemusi ja ühiskonna mällu talletatud teadmisi” (Sõukand 2005: 56, 66).

Niisiis on Eestis folkloristid rahvameditsiini defineerinud vähestel kordadel ja pigem viimastel aastakümnetel (1985–2005), kui rahvameditsiini uurimine muutus järjest sihipärasemaks ja olulisemaks. Kõik kolm uurijat on oma määratlustes, lisaks ühistele joontele, toonud eraldi esile täpsustusi rahvame-ditsiini kompleksse olemuse kohta. A. Veidemann on rõhutanud konteksti olulisust rahvameditsiini mõistmisel, M. Kõivupuu on välja toonud sünkreetilisi jooni rahvameditsiini materjalides ning R. Sõukand on ära märkinud isiku-pärimuse mõju ja rolli üldisiku-pärimuse kujunemisel. Tuleb siiski öelda, et päri-muses tekkivaid infokadusid ning -moonutusi ei pea tingimata vaatlema kahetsustundega. Teatavasti on mõne detaili või ka suurema tõekspidamiste kompleksi muutus pärimuslikus ringlemisprotsessis iseenesest loomulik ning ootuspärane. Kõik ühel ajaperioodil rakendatu ei teisene muutuvas ajas paindlikult ning tekkivad moonutused võivad pärimuse kasutamisele hoopis kaasa aidata.

Allpool on esitatud ka väitekirja autori arusaam rahvameditsiinist. Siinjuures on rahvameditsiin eraldatud alternatiivmeditsiinist, mida autor näeb hilislaenuli-suste, üldjuhul kaugematest kultuuridest üle võetud praktikate ning neid saatva teadmiste kogumina (nt mainitud Idamaade ravipraktikad). Rahvameditsiini mõistab autor millegi paikkonnaomasena, millel võib olla ka kindlale väikse-male rühväikse-male iseloomulikke jooni. Samas tekivad kohe teatud probleemid – esiteks on võimalik, et ühel ajastul võõras praktika on mõne aja pärast kohan-datud (kohandunud) ja omastatud, mistõttu tuleb „oma” ja „võõra” vahele range piiri tõmbamisega olla ettevaatlik. Teisalt ei saa kohalike ja laenuliste rahva-meditsiini praktikate segunemist ning sellest tulenevaid oma–võõra küsimusi määratlemisel liigselt esile tõsta. Kindlam on defineerimisel aluseks võtta vasta-vas ajas käibel olev pärimus, mis on segu erinevatest rahvapärastest ja akadee-milistest infoliinidest.

Siinkohal on vaja osutada ka autori arusaamale, et kuigi valdavalt on mitmeid rahvameditsiinis kasutusel olnud ravivõtteid vaadeldud kui teadusliku

meditsiini poolt kõrvale jäetuid (nn gesunkenes Kulturgut), võib sama hästi olla tegu ka ühiste, ajalooliselt tihedalt seotud teadmistega, mis kandusid edasi kahes erinevas harus. Meenutagem, et kooli- ja rahvameditsiini vahel tekkisid olulised lahknevused alles viimaste sajandite jooksul. Koolimeditsiini puhul hüljati teaduse arenedes ja tõestustele põhinedes ühel hetkel varasemad tõeks-pidamised, rahvameditsiini kontekstis aga jäid ravivõtted püsima, sest nende kasutamisest loobumiseks ei olnud konkreetset põhjust. Seega, eitamata seda, et mitmed ravivõtted liikusid tõepoolest haritud meedikute ringkondadest rahva-arstide/maarahva pärusmaale, ei saa kõrvale jätta võimalust, et osa ravivõtteid võisid rahvameditsiinis loomuldasa olemas olla varasema ühisteadmisena ega ole seega seletatavad ainult kohandatud teadmisjäänukitena.

Lähtudes Tiiu Jaago rahvaluule definitsioonist (1999: 70) võiks üsna ligi-lähedaselt defineerida ka rahvameditsiini, kuna tegu on sünkreetilise ning ajas muutuva kollektiivse pärimusega. Teisalt iseloomustab rahvameditsiini tead-miste edastamise eripära ehk teabeliinide mõningane piiratus ja katkestatus – osa rakendatavaid teadmisi on kasutatav vaid kitsas inimeste ringis (ravitsejad) ning seda antakse edasi valikuliselt. Erandiks võivad olla nn ohusituatsioonid, näiteks mõnedes väliseestlaste kogukondades, kus pärimuse säilimise seisukohalt ja lähtudes praktilistest vajadustest võib osutuda möödapääsmatuks avalikustada seni varjatud teadmised laiemale kasutajaringile. Samuti on võimalik, et suuremale osale kasutajaskonnast jääb suuliselt ja kirjalikult alles teatud osa praktiliselt vajalikust ja väärtustatud pärimusest, mille rakendamisele ei ole seatud usundilisi eeltingimusi. Siiski tuleb meeles pidada, et oma mõju rahvameditsiini säilimisele avaldab ka kohalik keskkond ja ühiskond, mis määrab ära soodsad ja ebasoodsad tingimused ühe või teise pärimusteabe säili-miseks ja kasutasäili-miseks ning arenenud ühiskonnas võib rahvameditsiini olulisus taanduda. Autori arusaamisel tähistab kaasajal „rahvameditsiini” mõiste nii arhiivi kogutud, osaliselt oma aktuaalsuse kaotanud ja osalt taaskasutusse võetud, kui ka uuemat, tänapäevaseid haigusi ja ravi puudutavat pärimust.

Selline teadmistekogum ühendab endas praegusel ajal nii usundilisi kui ka teaduslikke tõekspidamisi.

Olles rahvaluulega sügavamalt tutvunud ja seda õppinud 1990. aastatest lähtuvas kaasaegses ja avatud folkloorikäsitluse kontekstis, defineerib väitekirja autor rahvameditsiini järgmiselt:

Rahvameditsiin on sünkreetiline, ajas muutuv ja kultuurilisest kontekstist sõltuv, erinevaid individuaalseid või kollektiivseid teadmistekihte koondav pärimus, mille rakenduslikuks eesmärgiks on ratsionaalsete ja/või irratsionaalsete võtetega tõrjuda tervist ohustavaid tegureid või aidata terviseprobleemide korral. Rahva-meditsiin on osa akadeemilise Rahva-meditsiini poolt alternatiivRahva-meditsiiniks nimetatud tervise edendamise või parandamise praktikatest, mis on seejuures akadeemilise meditsiiniga ajalooliselt seotud ja paralleelselt eksisteeriv.

Eestis on „rahvameditsiini” kõrval käibele tulnud teisi termineid nagu „pärimus-meditsiin”, mis kaasneb tendentsiga kasutada mõiste „rahvaluule” asemel mõistet „pärimus”, aga ka „etnomeditsiin”, mis üldjuhul peaks hõlmama

ükskõik millises ühiskonnas käibivaid seisukohti tervise tagamise ja ravitsemise kohta. Teiste, uurija vaatepunktist ja konkreetsest materjalist sõltuvate üldista-vamate või täpsustaüldista-vamate terminite kasutamist välistamata eelistab väitekirja autor standardset „rahvameditsiini”. Tegu on mõistega, mis oma olemuselt on traditsiooniline, kuid on omakeelse terminina kasutatav ka tänapäevases kontekstis, kui mõiste sisu vaadata ajas muutuvana.

Võrreldes teiste riikide teadlaste koostatud rahvameditsiini definitsioonidega ning arvestades eesti uurijate määratluste suhtelist nüüdisaegsust, on Eesti kontekstis rahvameditsiini vaadeldud kaasajas käibiva ning sünkreetilise ja muutuvana. Seega ei avaldu siin ka eespool välja joonistunud välismaiste definitsioonide areng „vana ja ebausust koormatud” → „tänapäevane ja mitmekesine”. Eesti rahvameditsiini uurijatel tuli alates 1980. aastatest pöörata tähelepanu vahepeal aset leidnud sisulistele muutustele ravitsemispärimuses ja seda ümbritsevale küsimuste kompleksile; range eraldamine usundilisest ja ühiskondlikust kontekstist oli iseenesest asjakohatu. Võib järeldada, et Eesti folkloristid ning teised rahvameditsiini uurijad ei ole olnud altid vanematest pärimuskihtidest kiiresti loobuma, pöörates tähelepanu ainult uutele tendent-sidele, vaid tänapäevaseid arenguid nähakse pigem seostes varasemate tõeks-pidamistega. Seetõttu on eesti rahvameditsiini defineeritud komplekssemalt, kui seda võis leida mitmete teiste riikide teadlaste määratlustes.

Teadusdefinitsioonide taustal jääb vastamata, kuidas määratleb/mõistab rahvameditsiini rahvas ise. Tõenäolisem on, et rahvameditsiini praktiliselt kasu-tajatel ei ole olnud vaja seda nähtust sõnastada. Haiguse korral on pigem esma-tähtis enda heaolu ja tervise säilimine või taastamine. Kasutatav ravivõttestik ja teadete kommentaarid (kui need eksisteerivad) võivad teisalt peegeldada rahvameditsiini kasutajate hoiakuid ravitsemise ning rahvapäraste ravivõtete olemuse ja mõttekuse suhtes. Küll aga on rahvas usundilises kontekstis liigita-nud haigusi ja nende ravimise viise, kusjuures teadmiste liigitamise aluseks on müüdiline mõtlemine: asja või nähtuse nimi (tähendus) ning nähtus ise on üks ja seesama (Kõivupuu 2000: 16; Veidemann 1987: 966).

Üldjuhul on rahvameditsiini nähtud kui rahva seas käibel olevaid vanemaid ja kaasaegsemaid tõekspidamisi tervise ja haiguste ravi kohta, mis on kas rahvalikku päritolu või laenatud koolimeditsiini (hüljatud) ravivõtetest. Ülal-toodud rahvameditsiini definitsioonid osutavad, kuidas rahvaluule mõiste avardudes on avardunud rahvameditsiini sisu mõistmine. Mõiste määratlemine oleneb valdavalt ajastust, uurija positsioonist, uurimise lähtepunktist – kandja järgi, toimemehhanismi järgi, seose järgi usundiga. Rahvameditsiini mõiste arengut vaadeldes on näha, et mõiste laienemine ajas on korrelatsioonis üldise teaduspiiride ja -definitsioonide laienemisega. Definitsioonid kristalliseeruvad vastavatest uurimissuundadest, lähtudes konkreetse teema tunnustest. Kaas-aegsed rahvameditsiini definitsioonid on varasematest sünkreetilisemad ja interdistsiplinaarsemad, ühendades koolimeditsiinist ja rahvausundist pärine-vaid jooni ning on mõjutatud mitmetest uurimissuundadest.

Kahe meditsiinilise praktika vaieldamatult toimiv omavaheline side on olnud ilming, millele teadlased on eri kümnenditel ka osutanud. Rahvameditsiini

olemuse mõistmisel ei saa enam lähtuda seisukohast, et rahvameditsiin ja koolimeditsiin on teineteisest lahus, eraldiseisvad süsteemid. Igasugune kodune ravi, alternatiivravi ja arstiabi on tänapäeval üsna tihedalt seotud kas või fakti tõttu, et patsient võib korraga külastada nii pere- ja eriarste kui ka erinevaid rahvaarste ja sensitiive ning pöörduda abi saamiseks apteeki, mis võimaldab hankida nii teaduslikult tõestatud kui ka alternatiivsüsteemidesse kuuluvaid ravimeid. Nii on nt apteekri pakutav abi alternatiiv ravitseja ja arsti teenustele.

Samuti toimib mõningatel juhtudel erinevate meditsiinisuundade esindajate (ravitseja ja arsti) omavaheline koostöö. Ennekõike ametlikus meditsiini-süsteemis on tänaseks jäetud kõrvale ootus, et rahvameditsiin on midagi kaduvat ja klassikaline meditsiin muutub ainuvalitsevaks. Viimast on arvatavalt lootnud pigem meedikud kui folkloristid, kuigi traditsiooni kadumist peeti umbes 20. sajandi keskpaigani eelduspäraseks ka folkloristide seas.