Kokkuvõtteks

Paljude rahvapäraste ravivõtete harrastamist on nii Eestis kui ka teistes maades pikka aega ametlikult ignoreeritud, ometi kestab see edasi tänapäevani. Üheks ajalooliseks teguriks on olnud arstide vähesus, teisalt kindlasti eneseravi käe-pärasus ning automaatne pärimusteadmine ja -käitumine. Samuti oli ravitsejaga kergem suhelda kui kõrgesti haritud arstiga. 19. sajandil valitses Eesti kon-tekstis veel keeleprobleem – haritud arstid olid enamjaolt saksakeelsed.

Tõrjudes iganenud ravivõtteid ja tõekspidamisi ning vaieldamatust pika-aegsest sümbioosist hoolimata end üha tugevamalt rahvameditsiinile vastan-dades toimus teadusliku meditsiini lahknemine rahvapärasest ravist mitme sajandi vältel, eriti kiirelt aga alates 19. sajandist ja ka 20. sajandil tänu teadussaavutustele keemias, füüsikas, arstiteaduses. Oluliseks teguriks võib lugeda ka usundilise tausta järkjärgulist taandumist seoses ühiskondlike muu-tustega (nt linnastumine) ja hariduse kasvuga, mis aitas elanikkonnal paremini omandada uusimaid terviseteemalisi tõekspidamisi ja seletusi. Siiski jäid koolimeditsiinis varasemalt tunnustatud (rahvameditsiiniga ühised), kuid teaduse arenedes hüljatud võtted nii inertsist kui ka lihtsalt harjumusest kasutusele ravitsejate ja rahva seas üldisemalt. Üheks ravivõtete püsimise tingimuseks võib lugeda ka põhimõtteliste muutuste toimumise aeglust rahva-meditsiini kontekstis.

Meditsiini edusammud (näiteks kirurgias, diagnostikas, avastused ravimi-tööstuses), mis näisid viivat üha parematele tulemustele, ei ole pakkunud lõplikku ja rahuldavat lahendust. 20. sajandi kolmandal veerandil teravnes ühiskondlike muutuste ja protestilainete kontekstis kriitika ka teadusliku meditsiini suunal ning Euroopas hakati taas tundma suuremat huvi rahvalike ravivõtete, sh suuresti võõrapäraste tervise parandamise viiside vastu.

Ajalooliselt on rahvameditsiini uurinud ja määratlenud pigem arstid, lähtudes erialasest huvist ja vastandades rahva seas käibivaid ravivõtteid kooli-meditsiinis kasutatutele ning viidates pärimusele kui vanale ning koolimeditsiini suhtes alamale ja laenulisele. Meedikud on pärimuses käibel olevat vaadelnud rohkem praktilisest küljest, arvestades rahvameditsiinis kasutatavate vahendite ja võtete hindamisel teaduslikult põhjendatavaid andmeid ning testide tule-muslikkust. Huvi muutuse tingis ühest küljest vajadus pöörata ennekõike tähelepanu uutele arengutele teaduslikus, üha enam spetsialiseeruvas meditsii-nis. Ilmselge on ka, et uurimisteemade jaotumine teadusmaastikul on olnud paratamatu ja kujunenud mitmetest teguritest sõltuvalt.

Nii nagu meedikud on tauninud rahva soosivat suhtumist ravitsejatesse, on 20. sajandi humanitaarteadlased kahetsusega nentinud arstide liialt suurt osakaalu ning rahvapärimuse uurijate liialt vähest huvi teema vastu.

Folkloristlikust seisukohast lähtudes on ka arvatud, et arstid ei oska teemat käsitleda piisavalt homogeenselt, sama arvamus on tõenäoliselt kehtinud ka vastupidi. Etnograafid–folkloristid on rahvameditsiini selle uurimise algus-aegadest peale defineerinud kui usundilistele praktikatele tuginevat teadmiste-kogumit. Teisalt on ka humanitaarteadlaste seisukohad pikalt lähtunud

eeldusest, et rahvameditsiin on ametlikust meditsiinist alam ja kaduma määratud ning seda on analüüsitud teadusmeditsiini kategooriaid kasutades.

Rahvameditsiini uurimine humanitaarias on ennekõike sõltunud vastavate erialade tekkimisest ja arengust, üldistest kogumis- ja teadustööde tingimustest ning teadlaste huvisuundadest erinevate uurimisteemade analüüsil. Aja, aga ka näiteks antropoloogia, folkloristika ja etnoloogia edenedes on rahvameditsiini uurimise üle võtnud loetletud erialade esindajad, tegeledes rohkem usundi-spetsiifiliste teemade ning kompleksküsimustega, püüdes haarata uskumus-süsteeme tervikuna ning jäädvustada rahvameditsiini kasutamist pärimus-kandjate seisukohast. Muidugi võib rahvameditsiini uurida ka psühholoogia, semiootika, ajaloo ning teadusmeditsiini seisukohtadest lähtudes.

Üleüldise moderniseerumise taustal iseloomustas 20. sajandi algupoolt tekstidele lähenemine ajaloolis–geograafilisest seisukohast ja ka vastavad uurimispõhimõtted. Enne Teist maailmasõda hakati vaatlema materjali sisulist poolt. Pärast sõda jätkati esialgu väheaktiivses uurimises kinnistunud printsiibist – rahvameditsiin kui koolimeditsiini variant, lähtudes rahvamedit-siini irratsionaalse ja ratsionaalse külje analüüsist. 20. sajandi keskel korral-datud interdistsiplinaarsed sümpoosionid Põhjamaades, neile järgnenud kogu-mised ja uued uurimused ning laiemalt ühiskonna muutunud suhtumine teadusliku meditsiini eksimatusse sundisid teadlasi ümber hindama rahva-meditsiini sisu ja kestmajäämist.

Rahvameditsiini uurimist ja määratlemist raskendab uuritava materjali sünkreetilisus, erinevad interdistsiplinaarsed lähenemisvõimalused, kohalikud eripärad. Teadusmaailm seab teadlasele enamasti ette nõude suruda uuritav materjal selgelt piiritletavatesse, hõlmavatesse raamidesse. Sellist lihtsustatud lähenemist rahvameditsiiniline materjal aga ei võimalda. Rahvameditsiini mõis-te sisu muutumise taustal nähtub ajastuline konmõis-tekst: kui nt 19. sajandil ja veel 20. sajandi teisel poolel suhtuti rahvameditsiini (eriti koolimeditsiini esindajate poolt) suure põlastusega, siis praeguseks on suhtumine rahvameditsiini (enne-kõike taimravisse), ühtlasi ka alternatiivsetesse ravivõtetesse mõnevõrra libe-raliseerunud nii meedikute seas kui ka ühiskonnas üldiselt. Samuti on arutletud rahvameditsiini kuuluvuse üle – puudutab see ju nii folkloristikat kui teadus-likku meditsiini, aga ka näiteks antropoloogiat, religiooniteadust, psühholoogiat, semiootikat ja botaanikat. Üha enam on vastavate erialade esindajad arendanud ka omavahelist koostööd rahva/alternatiivmeditsiini uurimisel.

Mida lähemale 20. sajandi lõpule, seda enam on vaadeldud ühiskonna ja väiksema kohaliku rühma seoseid tervikuna; arstide, ravitsejate ning haigete suhtlusvõrgustikke ja neid mõjutavaid sügavamaid tegureid, tehnoloogia mõju patsientide käitumisele, mitmeid raviliikumisi jne. Lisaks on uurimata paljugi arhiividesse kogutud materjalidest, mille analüüsil tuleb jälgida nii toonast kogumiskonteksti kui ka nüüdseks muutunud teaduslikke lähenemisi.

Otsides rahvameditsiini püsimajäämise põhjusi, on neid leitud nii erinevatest ajajärkudest ladestunud kultuurikihtidest kui ka varasemate uurimuste ekslikest lähtekohtadest. Kroonilised, pidevalt vaevavad haigused, millele otsitakse lõplikku leevendust, aga ka püsivad traditsioonilised tõekspidamised, on ühed

tegurid, mis sunnivad haigeid kasutama kõiki võimalikke lahendusi. Alternatiiv-sete ravivõimaluste valiku suurenemine ning ühiskonna muutumine, Euroopa rahvastiku vananemine ja sellest tingitud suurem sotsiaalhoolekande vajadus on koolimeditsiini sundinud ümber hindama oma rolli rahva tervise ja haigustega tegelemisel. Pikaealisusega kaasnevad probleemid ajendavad parima lahenduse leidmiseks omakorda otsima abi mitmest allikast.

Rahvameditsiinilise pärimuse kandjaks varasematest sajanditest kaasajani võib lugeda nii üht või teist konkreetset ravitsejat kui ka igaüht meist. Kõik kannavad endas mingit osa teadmistest, kuidas hoiduda ühest või teisest haigusest või kuidas toimida näiteks vigastuste või külmetushaiguste korral.

Konkreetset isiklikku pärimust mõjutavad siinjuures lähikondlased, haridus, isiklikud elu jooksul kujunenud tõekspidamised ja äraproovitud vahendid, usk pärimustraditsiooni või teadusse.

Kas sunnitud olukorras või omal vabal valikul on rahvameditsiin, laiemalt alternatiivravi, tavainimesele üks võimalus akadeemilise meditsiini kõrval.

Lõplik otsus millegi kasutamise või mittekasutamise kohta tehakse isikliku äranägemise kohaselt või lähima suhtluskonna standarditest mõjutatuna. Kui lisaks on pääs arstide juurde ühel või teisel põhjusel (endiselt) keeruline või vastumeelne, kasutatakse lahenduste otsimisel oma paremat äranägemist ja veendumusi ning võidaksegi otsustada rahvaarsti või muu alternatiivravi pakkuja kasuks.

Haige tervenemises on hakatud rõhutama haige enda osalust raviprotsessis, mis on üks osa edukast paranemisest. Suhtlus haige, arsti–ravitseja ning haigete ja nende pereliikmete või muu tugisüsteemi vahel on määrava tähtsusega haige meelestatuse ja kogu ravi tulemuslikkuse jaoks. Haigete umbusk arstidesse võib põhineda suuresti koolimeditsiinis pikka aega kehtinud praktikal mitte rääkida haigele tõtt tema seisundi kohta. Ehkki 21. sajandi alguseks oli sellisest lähene-misest juba ammu loobutud, võib mälestus või vanematest generatsioonidest pärinev veendumus mainitud käitumisjoonises endiselt määrata patsiendi umbusklikku suhtumist arstidesse ning suuremat usaldust rahvaravitsejate vastu.

Analüüsides rahvameditsiini uurimise ajalugu, koorus mõttekäikudest välja soovitus kasutada rahvameditsiini uurivat distsipliini märkiva terminina Birgitte Rørbye pakutud mõistet „meditsiinifolkloristika”. Ilmsesti on B. Rørbye mõiste kujundamisel saanud mõningat innustust terminist „meditsiiniantropoloogia”.

Praegusaja võimalike uurimisteemade paljusust arvestades tähistaks meditsiini-folkloristika väitekirja autori arvates ja Birgitte Rørbye seisukohtadele tugi-nedes rahvameditsiini uuringuid nii ajaloolises plaanis (hõlmates sealhulgas pikaajaliselt arhiividesse kogutud, kuid seni uurimata materjale), nüüdisaegses kirjaühiskonnas ning kindlasti ka virtuaalses keskkonnas. Meditsiinifolkloristika nõuab tänapäeva avatud teaduse tingimustes interdistsiplinaarset ja rahvus-vahelist lähenemist rahvameditsiinile, teistele alternatiivravi suundade ja kooli-meditsiini kokkupuutepunktidele, eri uurimisvõtete rakendamist vastavalt materjali sisule ning püstitatud uurimisülesannetele.

Rahvameditsiin ei ole arhailine ja iganenud, pigem tähendab see eri aegu siduvat ja ajas teisenevat teadmiskogumit. Igal juhul tuleb kogutud

andmesti-kule läheneda ajaspetsiifiliselt. Oluliseks on muutunud küsimus rahvameditsii-nist mitte lihtsalt kui meditsiirahvameditsii-nist, vaid kui rahvausundi ning laiemalt võttes folkloori osast. Rahvameditsiin uurimisainesena ei ole eraldatav oma loomu-likust toimimiskeskkonnast, uskumuskompleksist ega suhtlusvõrgustikust.

Praktikas hõlmab rahvameditsiin konkreetsest haigusest paranemist (või haiguse tõrjet) sõltuvalt kehtivatest tõekspidamistest ja käepärastest rakendatavatest vahenditest.

21. sajandi alguseks on toimunud teatavad muutused teaduslikus lähene-mises rahvameditsiinile. Kultuuriuuringute kontekstis on mõistetud, et alterna-tiivsed ravivõtted ei kao, vaid teisenevad ja täienevad vastavalt ümbritsevas ühiskonnas toimuvatele muutustele. Aset on leidnud ka kahe traditsiooniliselt eraldatud meditsiinilise vaatepunkti taaslähenemine ehk rahvameditsiinis tarvi-tatava taimravi aktsepteerimine teaduslikus meditsiinis ning loodusravi muutu-mine nn täiendraviks. Alternatiivmeditsiini tähtsuse tõus ja professionaliseeru-mine 20. sajandi teisel poolel on andnud haigetele suuremad ja mitmekesisemad valikuvõimalused oma tervise parandamisel, muutes ühteaegu kirjumaks konkurentsi rahvaliku ravitsemise ja akadeemilise meditsiini vahel. Rahva-meditsiin 21. sajandil on vabalt muutuv ja teisenev, üldine ja samas kohaspetsii-filine pärimus, ühendades teadmisi ja oskusi koolimeditsiini ning erinevate alternatiivsete võimaluste vallast.

Kunagi pidas folkloristika rahvatraditsioone kultuuri ajalooliseks väljenduseks:

selle kohta sai teavet arhiividest. Tänapäeval peame neid traditsioone kultuuri dünaamiliseks väljenduseks, mis kohandub muutuva ühiskonnaga.

Bente Alver, Torunn Selberg (1989)

2. RAHVAMEDITSIINI KOGUMINE JA UURIMINE