2. RAHVAMEDITSIINI KOGUMINE JA UURIMINE EESTIS
2.4. Kokkuvõtvalt rahvameditsiini kogumisest ja uurimisest enne Teist
20. sajandil alguse saanud institutsionaalse eesti folkloristika juured on 19.
sajandil toimunud eneseteadvuse tõusus, talupoegade majandusliku olukorra suhtelises edenemises, hariduse olulisuse mõistmises ja kättesaadavuse paranemises. Püüe olla teistest parem ja kultuursem viis ühest küljest oma juurte eitamiseni, samas kui ärkamisaja vooludes rõhutati omamaisust, oma kultuuri ja iseolemist.
Pikka aega traditsiooniliselt domineerinud rahvameditsiini kõrval hakkas 19.
sajandil senisest hoogsamalt arenema eesti teaduslik meditsiin, mille keskuseks oli Tartu Ülikool. Siin ja mujal Venemaal ning Euroopas tegid oma avastuste ja tööga ilma näiteks K. E. von Baer ja P. Karell. Eestlaste kultuurielu etteotsa jõudsid samuti meedikud F. R. Faehlmann ja F. R. Kreutzwald, kes olid enamasti rahvapärast arstikunsti taunival seisukohal. Nii soovitasid näiteks P. E. Wilde, von Baer ja F. R. Kreutzwald abivajajatel ennemini pöörduda koolitatud arsti kui kahtlase posija juurde, kel ei ole meditsiinilist väljaõpet.
Ehkki mitmed neist tundsid hästi kohalikku rahvameditsiini, ei pööratud erilist tähelepanu rahvameditsiini asetusele usundilises kontekstis, vaid lähtuti meditsiinilistest seisukohtadest.
Populaarsetes talurahvakalendrites avaldatud rahvapärase ja teadusliku meditsiini segamaterjali kõrval ilmus üha enam koolimeditsiini seisukohalt tõsiseltvõetavaid tervishoidu käsitlevaid raamatuid (19. sajandil nt F. R.
Kreutz-waldilt), pisut hiljem ajakirju (hinnatumaid oli „Tervis”). 20. sajandil tõusis üha enam eestikeelse arstkonna osakaal meedikute seas, ajapikku toimusid mitmed kultuurilised ja ühiskondlikud muutused, mis mõjutasid inimeste igapäevast tervisekäitumist, kasutusele võeti üha uusi ravimeid, ilmus uuemat, laiemale lugejaskonnale mõeldud tervishoiu- ja hügieenialast kirjandust. Inimeste usaldus rahvaravitsejate vastu ning neilt abi otsimine ei lakanud, kuid kahanes märgatavalt Eesti Vabariigi perioodi lõpuks.
Eesti Rahvaluule Arhiivi loomise üks tugisambaid on Jakob Hurda kogu, mis toetub 19. sajandi lõpul alanud laiaulatuslikule vanavara talletamise kampaa-niale. Hurda küsitluskava sisaldas ka rahvameditsiini käsitlevaid küsimusi, põhirõhuga etnobotaanikal. Esimese spetsiifiliselt sisuka ja eri aspekte käsitleva küsitluskava koostas veterinaar Johannes Kool, kes „Eesti Kirjanduse” kaudu ärgitas eeskätt loomaarste, kuid ka loomapidajaid ja muidu tähelepanelikke kaaskodanikke loomade rahvapäraseid arstimisviise koguma. Seejuures püüdis J. Kool loomade ravitsemisele lisaks saada teavet seni põhjalikult kogumata inimeste haiguste ja terviseprobleemide kohta.
Esimesed folkloristide–etnograafide koostatud küsitluskavad eesti rahva-meditsiini kogumiseks ilmusid, kui loodi vastavad akadeemilised institutsioonid.
1919. aastal rajatud Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool ning 1927. asutatud Eesti Rahvaluule Arhiiv andsid folkloristlikele uurimustele uue aluse ning varasemast erineva, mittemeditsiinilise vaatenurga. Folkloristlike institutsioonide, rahvaluule õppetooli ja arhiivi loomine 20. sajandi esimesel veerandil oli oluline samm teadlaste väljaõppel, pärimuse kvaliteetsel kogumisel, säilitamisel ja uurimisel. Ühtlasi on sel ajal loodud printsiibid, mis omakorda lähtusid Jakob Hurda printsiipidest, aluseks tänini kestvale folklooriuurimisele.
Ilmselt ajastuomasest eestilikkuse taotlusest tulenevalt eelistati võõrkeelse termini asemel pigem eestikeelset uurimisala määratlust „rahvaluule”.
20. sajandi eesti arstidest on ühe viidatuima ülevaate rahvameditsiinilisest andmestikust laste- ja naistehaiguste ning sünnituse kohta andnud Jüri Grünthal.
Tuginedes M. J. Eiseni kogule, vanemale kirjandusele ja enda kogutud and-metele on ta pärimuslikku materjali kirjeldades üsnagi neutraalsel positsioonil.
Esimene tsiteerituim kultuuriuurija kirjutatud eesti rahvameditsiini analüüsiv artikkel sellest ajast pärines siiski soome etnograafilt Ilmari Manninenilt, kes tõi esile rahvameditsiini põhilisi toimimisjooni soome-ugri usundilises süsteemis.
Eesti folkloristika institutsionaliseerumine ei toonud rahvameditsiini uurimi-ses endaga siiski kaasa erilist õitseaega ega plahvatuslikku arengut. Pigem oli rahvameditsiinilise materjali esiletõusu silmas pidades enne arhiivi rajamist ning isegi Ilmari Mannineni ja Jüri Grünthali artikleid tähelepanuväärseim hoopiski Voldemar Sumbergi koostatud, EÜSi Arstiteaduse Osakonna toime-tatud ja 1921. aastal Eesti Rahva Muuseumi väljaannete seerias avaldatud sünnitustemaatikale, surnute, erinevate haiguste ravile ning ravitsejatele kesken-dunud küsitluskava. Ravitsejaid käsitlevate küsimuste kõrval osutati seejuures haigete suhtumisele tava-arsti, mida teistes küsitluskavades enamasti ei tehtud.
Niisamuti pöörati Eesti Tervishoiu Muuseumi (V. Sumbergi osalusel koostatud) küsitluskavas tähelepanu arstimises tarvitatavatele esemetele ning ravitsejate
tegelikele teadmistele inimkehast, aspekt, mis samuti puudus folkloristide küsitluskavadest.
Enamik sel perioodil publitseeritud küsitluskavasid on avaldatud „Rahva-pärimuste Selgitaja” seerias. Lisaks on küsitluskavasid säilinud Eesti folklo-ristika ajaloo materjalide hulgas. Küsitluskavade korduvateks teemadeks on rahvapärane arstimise ja haiguste terminoloogia, erinevate haiguste ravi käsitle-vad küsimused, mis enamasti on esitatud lakoonilises stiilis (haigus – kuidas raviti?). Samuti kordusid küsimused sünnituse, raseduse ja ravitsejate kohta, mitmel puhul tõusis rahvameditsiin esile nt rahvahuumori all. Üksikutel juhtu-del pöörati küsitluskavade koostamisel tähelepanu ravitsemises kasutatavatele esemetele, teadmistele anatoomiast ning koolitatud arsti usaldamisele. Trükis avaldatud küsitluskavasid täiendasid enamasti koostajatepoolsed põhjalikud juhised kogujatele.
Käsitletavale perioodile iseloomuliku tendentsina tuleb lisaks meedikute huvile toonitada kasvavat folkloristide–etnograafide tähelepanu rahvameditsiini kogumise ja uurimise vastu. Teemale ja materjalile või vähemasti võimalikele kogujatele on erialadest sõltuvalt lähenetud mõnevõrra teistsugustelt alustelt.
Folkloristid vaatlevad ja küsitlevad inimesi usundilise maailma sünkreetilisest kompleksist lähtudes. Arstid ja veterinaarid on vastajatena ennekõike silmas pidanud kolleege ning neid pädevamateks nimetades küsitluskavade üles-kutsetes ka esmalt nende poole pöördunud.
Eesti Vabariigi aegsete uurijate peaülesanne oli käsikirjalise materjali korrastamine ja pärimuse lisakogumine. Jooksvate tööde kõrvalt toimisid edukalt folkloristide endi välitööd ning suhtlus korrespondentide võrguga.
Rahvaveterinaaria-alast pärimusmaterjali silmas pidades oli oluliseks jätkuks Johannes Kooli algatusele Akadeemilise Loomaarstiteadusliku Seltsi stipen-diaatide kogumistöö; vastav kogu liideti rahvaluule arhiiviga 1930. aastate keskel. Igapäevaste ülesannetena tegeleti arhiivis laekuva ja olemasoleva rahva-meditsiinilise materjali kartoteeki kopeerimise ja süstematiseerimisega. Käsi-kirjalise materjali kogumise kõrval ergutati korrespondente jäädvustama olulisi isikuid, esemeid ja kohti (ülesvõtted, joonistused) ning avaldati sellekohaseid juhendeid. Küllalt suurt tähelepanu pöörati pärimuse terminoloogiale, konteks-tile, taustale ja kõrvalliinidele.
ERA tööd iseloomustas Eesti Vabariigi perioodil frontaalne kogumine, mis jättis veidi vähem ruumi uurijate erihuvidele, kuid aitas kindlasti kaasa laiahaar-delisele materjali tundmisele ja mõistmisele. Oskar Looritsale pühendatud järelehüüdes on Ivar Paulson maininud toonaste ERA töötajate raskusi süvauurimuste avaldamisel (Paulson 1964: 380–381). Rahvameditsiinilist and-mestikku silmas pidades tuleb tõdeda, et kuigi jooksvalt vastavaid teateid koguti ning teiste folkloorsete huvisuundade kõrval oli tegu mõõdukalt aktuaalse teemaga, siis põhjalikemate ülevaadeteni sel ajal ei jõutud. Oma osa praktilise rahvameditsiini uurimise katkemises oli Teisel maailmasõjal ning nõukogude ajal kehtestatud uutel prioriteetidel. Ometi võib peatükis käsitletud paarikümmet aastat nimetada rahvameditsiini uurimise üsna korralikuks ettevalmistusetapiks Eesti folkloristikas.