Üldkäsitlusi

Eesti rahvameditsiini, nii nagu muudki folkloori, on mõjutanud kristlik kultuur (katoliiklik ja luterlik, mitmed usuliikumised), pikaaegne seotus vene ja saksa kultuuriruumiga, rahvusliikumine duaalses püüdes unustada talupoeglikud kombed, kuid samas leida iseennast rahvuskultuuri kaudu (vrd Viires 2001:

231). Pärimusdetailide laenamisele, teisenemisele ja taandumisele on mõju avaldanud ka 19. sajandi lõpust hoogustunud urbaniseerumine, haridustaseme tõus, tehnika ja teaduse areng, ühiskonna üldine muutumine.

Rahvameditsiin on tugevalt seotud usundilise maailmavaatega, maagilise mõtteviisiga. Nii on haigust vaadeldud võõrjõudude (irdhingede, haigus-vaimude, nagu hall või katk) tungimisena inimese kehasse, samuti on haigusi põhjendatud elavate ja surnute pahatahtlikkusega. Samas võivad välised jõud, näiteks vesi, aidata haigustest vabaneda; surnutega seostuvates hiiekohtades, kivide ja allikate juures on käidud haigusi arstimas. Kristlik lähenemine seletab kallaletunge inimkehale kuradi käsilastega, teisalt võib haigus olla jumala karistus (Loorits 1990: 61–75, ka Loorits 1940; Loorits 1951).

20. sajandisse jõudis eesti rahvausund läbipõimununa eri religioonidest, kohalikest ja laenulistest usundilistest tõekspidamistest, traditsioonijäänukitest ja uuematest arengutest. Rahvausund on leplikum ja altim muutustele kui kirjalikus raamistuses kõrgreligioon, võimaldades Paulsoni määratluse kohaselt

„topeltreligiooni” ehk kommete järgimist kahes süsteemis korraga (Paulson 1997: 47–48, 159). Rahvameditsiinis kajastub taoline topeltsüsteem sünkree-tilise, kristlik–usundilise ravivõttestiku kaudu. Iiri uurija Brian M. Hughes’ile (Hughes 2006) toetudes võib väita, et usk ja rahvausund täiendavad teineteist.

Teisalt on pärimus ja religioon omavahel alati tihedas seoses olnud (ristimärgi kasutamine, religioosse sisuga loitsutekstid, pühapildid ravimisprotsessis jne).

Seetõttu on pärimuse kandjal üsna lihtne liikuda ühest usu(ndi)süsteemist teise.

Varasematel sajanditel ei olnud meditsiiniline mõtlemine ja praktika omavahel tingimata seotud ning usk imerohu olemasolusse hakkas klassikalises meditsiinis taanduma alles 17. sajandi lõpuks (Foucault 2003: 450). Lahkne-mine rahvameditsiini ja koolimeditsiini vahel, kuni viimane märkimisväärse ülekaalu saavutas⁴, jõudis murdepunkti 19. sajandil. Sinnamaani oli erinevus rahvapärase ravimise ja õpetatud arstide tegevuse vahel hägune, sest ka koolimeditsiinis oli oluline roll platseeboefektil ja mõningate ravivõtete põhjendatus osutus küsitavaks hiljem. Teadusliku meditsiini ja rahvameditsiini vahe on aga selles, et kui meditsiinile on olemuslik arusaamade pidev kriitiline kontrollimine, uute meetodite uurimine ja katsetamine, siis rahvameditsiinis jäädakse pikema aja jooksul äraproovitud tõekspidamiste juurde (Weiser-Aall 1964: 226–227). Meditsiini teaduslikuks muutumise aluseks on olnud mittenakkuslike haiguste epidemioloogia ja biostatistika; pikaajalised uuringud on võimaldanud jälgida haiguste esinemist, levikut, kulgu ja ravimeetodite tõhusust (Kaasik 2008: 329). 20. sajandi keskpaigani kirjutasid meditsiinist ja meditsiini ajaloost ennekõike arstid, mistõttu on meditsiiniajalugu kujutatud kui edulugu, ehkki sellel on olnud oma ebaõnnestumised (Otto 1993: 25, 26, 29–

30), ennekõike lõplike lahenduste ja kõrgete ootuste täitmata jätmise kontekstis.

Samuti ei saa välistada, et lisaks meditsiiniteaduse arengule 19. sajandi lõpul – 20. sajandi algul põhjustas osade haiguste taandumise (või aitas nende taandumisele kaasa) järjest muutuv elustiil ja -keskkond. Loomulikult toimis ka vastupidine efekt – uued tingimused lõid pinnase uute haiguste tekkeks.

Soome folkloristi Lauri Honko hinnangul eristab varasemat meditsiini nüüdisaegsest ennekõike erinev haiguse mõistmine ja ravimeetodid, mis sõltuvad sotsiaalsest ja kultuurilisest kontekstist. Ka on ta küllalt stereotüüpselt arvanud, et teaduse arenedes muutusid varasemad akadeemilised vaatepunktid koolimeditsiini seisukohalt iganenuks ja šokeerivaks, kuid jäid püsima kooli-hariduseta ja arstiabita rahva seas (Honko 1964: 290, 291). Meditsiin näis ühel hetkel olevat jõudnud punkti, kus senine teadmiste vahetus rahvameditsiiniga muutus võimatuks, nii tundus õigustatud ka ratsionaalsete rahvapäraste oskuste ignoreerimine (Keinänen 2003: 43).

Eestis püüdsid tuntud ja eesti rahvameditsiini suhteliselt hästi tundvad meedikud nagu Karl Ernst von Baer, Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald meditsiiniteaduse ja üldise tervishoiuteadlikkuse edenedes võidelda rahvalike ravivõtete kasutamise vastu. Ometi kogusid Jakob Hurda korrespondendid muu pärimuse seas 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul hulgaliselt rahvalikke ravivõtteid, sest usundiline praktika oli visa käibelt kaduma. Jakob Hurda küsitluskava ning selle põhjal laekunud materjal on

4 Selle arengutee põhjalikuks kirjelduseks Prantsusmaa näitel võib lugeda Michel Foucault uurimusi, eriti tema 1963. aastal ilmunud teost „Kliiniku sünd” (Naissance de la Clinique), vt Foucault 2006.

ühtlasi olnud aluseks edasisele folkloori ning kitsamalt rahvameditsiini andmete kogumisele ja uurimisele Eesti folkloristikas.

Keskne koht Eesti teadusliku meditsiini arengus oli toonasel keiserlikul Tartu ülikoolil kui teadusasutusel. Paljud teadusavastused, milles osalesid siin praktiseerivad ja töötavad arstiteadlased, sündisid meditsiiniliste eriharude siseselt 19. sajandil (geneetika, kirurgia, biokeemia, füsioloogia, sünnitusabi).

Uute suundade teke (nt farmakoloogia), uute sünteetiliste ravimite ja meetodite kasutuselevõtt (nt organite siirdamine) ning hügieeni areng on muutnud arstiabi efektiivsemaks. 19. ja 20. sajandit iseloomustab meditsiini spetsialiseerumine ja tehnologiseerumine (Otter 1995: 102–150), erinevalt rahvameditsiinist, kus on aegade jooksul kinnistunud teatud erinevate haiguste ravitsejad või ravivõtete kasutajad (nt roosiarst, kupuarst) ja edasist spetsialiseerumist tingimata ei toimu.

Eesti rahvameditsiini uurinud etnoloog Andra Veidemann on rahva- ja kooli-meditsiini kõrvutades leidnud, et mõlemal on oma klassifitseerimise süsteem, kuid rahvameditsiini iseloomustab reaalsuse seletamine mitmel võimalikul viisil, teaduslikus meditsiinis kehtivad aga kindlad reeglid (Veidemann 1987:

966). Pikalt püsinud sidet kahe suuna vahel näitab ka see, et paljud rahva-pärased ravimid on Eesti pärimusse jõudnud kunagiste uute meditsiiniavastuste ja Eesti kalendrikirjanduse kaudu. Ühtlasi oli 18. ja 19. sajandil ilmunud eesti-keelne kalendrikirjandus esimene perioodika liik, mille vahendusel meditsiini-teadmisi maarahvale propageeriti; ajalise ja ühiskondliku nihke tõttu oli sealne info ilmumise ajaks teaduse arengust juba maas, kuid sihtgrupi jaoks veel tundmatu (Martsoo 2007: 7–34; vt ka Sõukand 2005).

Samaaegselt koolimeditsiini arenguga on ajapikku kasvanud ka avalikkuse nõudmised. Patsientides tekitab pettumust ja viha, kui ei suudeta kontrolli alla saada või tuvastada kroonilisi terviseprobleeme, rasket haigust, epideemiat või kui ravimitööstuse saavutused jäävad maha kiiresti muteeruvate haigustekitajate põhjustatud probleemidest. Kõrge majandusliku arengutasemega riikides eksisteerib rahvameditsiin üldjuhul lahus teaduslikust meditsiinist ning enamasti selle teenuse pakkujaid ei kontrollita. Euroopas on erandiks Saksamaa, kus ravitsejate tegevus ja kontroll nende üle legaliseeriti juba 1939. aastal. Näiteks Aafrika riikides, Indias ja mõnes Ladina-Ameerika riigis, kus ravitsemisel on pikaajaline ajalooline traditsioon ning sotsiaalsete ja majanduslike põhjuste tõttu ei ole ametlik arstiabi hästi kättesaadav, on rahvameditsiin käibel kõrvuti teadusliku meditsiiniga. Ravitsejate tegevust püütakse neis riikides kontrollida patsientide ohutust silmas pidades (Karagodina 2006: 63), mis ei tähenda siiski rahvaravitsejate populaarsuse taandumist.

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (World Health Organisation, WHO) raportid tõestavad samuti, et rahva- või alternatiivmeditsiin on maailmas teadus-meditsiini kõrval, regioonist sõltuvalt, tugeval või väga tugeval positsioonil.

Seda ka lääneriikides, kus alternatiivravi (valdavad suunad on siin homöopaatia, nõelravi, kiropraktika ja taimravi) kasutab umbes pool elanikkonnast; Aafrikas, Aasias ja Okeaanias on traditsioonilise rahvapärase ravi kasutajate hulk, koloniaalsüsteemi ja lääneliku teadusmeditsiini juurutamise järelmõjudest

tulenevalt, riigiti 30–80 % (vt WHO 2001; ka Raal 2007: 21–27). Eestis ei ole alternatiivravi reguleerivaid seadusi ega vastavaid ametlikke institutsioone, samas on taimse päritoluga ravivahendid saadaval nii retseptiravimitena, mida kontrollitakse, kui ka käsimüügis (WHO 2005: 100–101). WHO andmetel on alates 1990. aastast (aruande avaldamiseni) saanud üle 300 Põhjamaade ja Balti riikide meediku väljaõppe akupunktuuri ja Hiina meditsiini alal (WHO 2001:

103).

2005. aastal toimus Eesti Haigekassa ja Sotsiaalministeeriumi ühistöös uuring arstiabiga rahulolu kohta, mille raames küsitleti 1446 inimest. Kokku-võtvast statistikast nähtub, et umbes pooled vastajatest ei pöördu arsti poole, sest saadakse ise hakkama või on põhjuseks ajapuudus või pikad vastu-võtujärjekorrad. Samuti eelistatakse ennast ise ravida, kui terviserike tabab tööl olles või töövälisel ajal (Eesti Arst 2006: 61–62). Eelduspäraselt jäävad eneseabi alla nii kodused apteegi- kui ka rahvameditsiinilised ravivahendid.

Teatud reservatsiooniga võib oletada, et osa neist, kes aitavad end ise või kasutavad arstiabi, võivad tegelikkuses pöörduda ka ravitsejate poole.

Ehkki teaduslik meditsiin on end valdavalt vastandanud rahvameditsiinile, on tegu pikka aega samalaadseid ravivõtteid kasutanud, eri suundades, kuid ühe eesmärgi nimel liikuvate harudega. Ideaalis on nii koolimeditsiin kui ka rahvameditsiin pühendunud haiguste ärahoidmisele ja ravile. Arsti ja ravitseja roll on aidata võidelda haigustega ning taastada kehaline, hingeline ja sotsiaalne tasakaal, olgu selle all mõeldud maagia abil üleloomulike jõudude kontrollimist või teaduslike avastuste toel haigustekitajate vaoshoidmist ja/või kahjutustamist.

Rahvameditsiin võimaldab lihtsat ja käepärast eneseabi, kuid ei ole välistatud, et abi otsitakse mujalt kui pere- või erialaarstilt ning seda pakub ravitseja. Rahvameditsiini ja ravitseja abi ollakse teinekord valmis proovima ka umbusust hoolimata, viimases hädas, või lihtsalt proovimise pärast. Salapärased toimingud või käitumine, erilaadne ümbruskond (ravitseja kodu või ravitse-miseks kohandatud ruum) ja mitmed muud pisitegurid lisavad ravitsemis-protsessile müstilist võlu, apelleerides hoomamatu kõrgema jõu kaasmõjule haiguse ravis. Teaduslikult põhjendatud kontekstis võimaldavad aga ka aptee-kides pakutavad käsimüügiravimid leida kiiret lahendust kergematele tervise-probleemidele (eri)arsti või ravitseja poole pöördumata. Nii võib ravi(tse)ja rolli tõusta hoopis apteeker.

1

.2. Rahvameditsiini mõiste määratlemisest