Kultuuriline kodanik ja kultuuriline osalus

Osalemine institutsionaalsel tasandil on alati küsimus võimusuhetest, muuseumide puhul seega muuseumi ja tema auditooriumi vahelistest võimusuhetest. Muuseum on harjunud kontrollima pärandi tähendust ja väärtust ning seega ka identiteedi ja mineviku küsimusi (Heijnen 2010: 13).

Igasugune osaluspraktika institutsioonis eeldab järelikult teatava piirini autoritaarsest positsioonist loobumist ning see on oluline tähelepanek, kui rääkida avatud muuseumist ja osalusmuuseumi võimalikkusest. Küsimus võimusuhete muutumisest on see, mis teeb diskursiivse muutuse

muuseumide jaoks raskeks.

Esmalt peatume indiviidi ja osaluse vahekorral. Viies demokraatliku osaluse protsessid paljudelt-paljudele kommunikatsioonmudeli tasandile muutub osalus fragmenteeritumaks ning inimese osaluse ja kaasatuse määrab pigem see, kui ta on kodanikuna teiste inimestega seotud (Pruulmann-Vengerfeldt & Runnel 2010: 121).

Peter Dahlgreni (2006) järgi võib igapäevane loomulik vestlus juhul, kui see hakkab omandama poliitilisi konnotatsioone, aktiveerida nõrga, mitte otsuseid tegeva avaliku sfääri, mis on avaliku osaluse eelduseks, kuna see aitab inimestel luua demokraatia ideaalide kohta isiklikke ja sotsiaalseid tähendusi. Dahlgren'i mõtet edasi arendades väidavad Pruulmann-Vengerfeldt & Runnel (2010: 121), et on olemas oluline ja vähe kasutatud potentsiaal poliitiliseks ja avalikuks osalemiseks, mida on võimalik rakendada ka mäluasutuste kontekstis.

Igapäevased kodanikuks olemise kogemused loovad meist kultuurilise kodaniku [ingl cultural citizenship] (Pruulmann-Vengerfeldt & Runnel 2010: 121), kelleks olemist saab defineerida kui:

„kogukonna ehitamise ja sidemete loomise protsessi ja kogukonnaga seotud olemise refleksiooni, mille eelduseks on osalemine kultuuriteksti loovates tegevustes, nagu lugemine, tarbimine, tähistamine ja kritiseerimine, mida pakub (populaar)kultuuri valdkond.“

(Hermes 2005: 10)

Tsitaadis on kultuuriliseks kodanikuks olemine mh seostatud tarbimisega ning autorid näevadki kultuuripärandiga tegelevaid institutsioone kui potentsiaalselt osaluskultuurist sõltuvaid kohti, kus loomine ja tarbimine kodaniku tasandil segunevad (Pruulmann-Vengerfeldt & Runnel 2010: 122).

See tähendab, et ka muuseumis võivad aset leida kollaboratiivsetele, ainult tänu oma liikmete loovale panusele, jagamisele ja osalusele eksisteerivatele kogukondadele iseloomulikud tegevused (Pruulmann-Vengerfeldt & Runnel 2010: 122 ).

Osalusviise institutsioonides ja demokraatlikes protsessides on kirjeldatud erinevalt. Muuseumide igapäevaseid osaluspraktikaid analüüsinud Simon (2010) liigitab erinevad osaluse vormid lähtudes sellest, milliseid funktsioone osalus toetab. Funktsioonid moodustavad maatriksi (vt tabel 1), milles muuseumi enda roll on kord suurem, kord väiksem. Erinevalt harjumuspärastest demokraatlike protsesside osaluse kirjeldamise viisidest (Citizens... 2001; International... 2007) peab Simon vääraks hierarhia kehtestamist ning leiab, et erinevad osalusviisid täiendavad teineteist ning sõltuvad muuseumi eesmärkidest ja võimalustest (Simon 2010).

Tabel 1. Osalusviisid muuseumis (Simon 2010: 190-191)

Mitte palju – seni kuni osalejad järgivad meie

Kuidas

Peatume siiski ka osalusviiside hierarhilisel (Citizens... 2001; International... 2007) liigitamisel, et mudelite põhimõtteline erinevus selgelt välja tuua ning põhjendada, miks on töö kontekstis mudelina kasutatud Simon'i (2010: 190-191) maatriksit.

Hierarhilised mudelid on suhteliselt laialt ja erinevates eluvaldkondades kasutusel ning need on välja töötatud ennekõike demokraatia protsesside ja avaliku sektori institutsioonide tegevuse analüüsiks. Ka muuseumiprotsesside analüüsis võib hierarhiliste mudelite kasutamine olla põhjendatud. Pruulmann-Vengerfeldt (2011) leiab, et kui muuseumi kontekstis rääkida poliitiliselt motiveeritud osalusest või muuseumist kui avaliku sektori institutsioonist, siis võib olla oluline analüüsida osalusviise astmelisel skaalal. See tähendab, et sobiva analüüsivahendi valik peab sõltuma konkreetse osaluspraktika kontekstist ning analüüsi eesmärgist.

Levinud osalusviiside hierarhia on International Association of Public Participation'i IAP2 avalikkuse osaluse spekter¹ (International... 2007), mis eristab osaluspraktikas avalikkuse mõju kasvu otsusprotsessis viiel tasandil. Iga tasandi lõikes on välja toodud avalikkuse osalemise eesmärk, lubadus avalikkusele ja näidistehnikad. Spektri (International... 2007) tasandid ja eesmärgid on:

• informeerimine [ingl inform]: avalikkusele on tagatud tasakaalustatud ja objektiivne teave toetamaks probleemide, alternatiivide, võimaluste ja/või lahenduste mõistmist;

• konsulteerimine [ingl consult]: analüüside, alternatiivide ja/või otsuste kohta on kogutud avalikkuse tagasiside;

• kaastöö [ingl involve]: protsessi vältel on suhtlus avalikkusega vahetu, et kindlustada avalikkuse huvide ja eesmärkide järjepidev mõistmine ja arvestamine;

1 Käesolevas töös on korrigeeritud spektri kahe tasandi tõlget: Hinsbergi & Kübara (2009) eestindatud 'koostöö' ja 'partnerlus' on asendatud vastavalt mõistetega 'kaastöö' ja 'koostöö', kuivõrd terminid 'koostöö' ja 'partnerlus' on sisuliselt sünonüümid. Mõiste 'kaastöö' sobivusele viitavad ka spektris toodud näidistehnikad: töötoad ja nõuandva iseloomuga küsitlused [ingl deliberative polling].

• koostöö [ingl collaborate]: avalikkusega ollakse partnerlussuhetes igas otsustamise aspektis, sh alternatiivide väljatöötamises ja sobivaima lahenduse kindlaks tegemisel;

• võimustamine [ingl empower]: lõpliku otsuse tegemise õigus on avalikkuse käes.

Demokraatlike otsustusprotsesside ja avaliku sektori institutsioonide hindamiseks välja töötatud spektrit on võimalik kasutada ka muuseumide osaluspraktika selgitamisel ning nagu öeldud, just puhkudel, kui on vaja selgitada auditooriumi osalust passiivne-aktiivne skaalal. Edukalt on seda teinud Visnapuu (Visnapuu 2010), kasutades spektrit ERMi osalusviiside määratlemisel.

Töös on analüüsivahendina, nagu juba öeldud, kasutatud Simon'i (2010: 190-191) maatriksit, mis lubab „pehmemat“ lähenemisviisi osalusviiside hindamiseks. Oluline valikukriteerium oli tõik, et eksperimendi korraldamisel ei olnud oluline analüüsida konkursi mõju muuseumipraktikale, vaid sihtrühma valmisolekut osaleda. Küll aga vaadatakse analüüsi käigus, kui sügavat osaluskogemust konkurss kaasalööjatele pakkus, võttes abiks Simon'i (2010: 26) „minust-meieni“ disaini mudeli (joonis 2).

Joonis 2. „Minust meieni“ disaini mudel (Simon 2010: 26)

Kultuuriinstitutsiooni muutmisel sotsiaalseks sõlmpunktiks on vaja kaasa haarata üksikud indiviidid ning toetada nendevahelisi sidemeid. Simon (2010: 26) nimetab seda „minust-meieni“ disainiks,

5. ASTE

Indiviidid on üksteisega sotsiaalselt seotud 4. ASTE

individuaalsed interaktsioonid on võrguna ühendatud ühiskondlikuks

kasutamiseks 3. ASTE

individuaalsed interaktsioonid on tervikuna võrguks ühendatud

2. ASTE

indiviid on interaktsioonis sisuga

1. ASTE

indiviid tarbib sisu MINA

MEIE

selgitades külastajakogemuse arengut isiklikust üksteisevaheliseks interaktsiooniks viieastmelise mudeli abil. Astmete aluseks on sisu, muutujateks aga külastajate ja sisu vahelise interaktsiooni viis ning moodus, kuidas sisu aitab neil teiste inimestega sotsiaalselt kontakteeruda (Simon 2010: 26).

Esimene aste tagab külastajale ligipääsu otsitud sisule; teine aste annab võimaluse uurimiseks, tegutsemiseks ja küsimuste küsimiseks; kolmas aste lubab näha, kuhu konkreetse külastaja huvid ja tegevus sobituvad laiemas institutsiooni auditooriumi ringis; neljas aste aitab külastajatel luua sideme konkreetsete inimeste, kas siis töötajate või teiste külastajatega, kellega nende huvid kattuvad sisu ja tegevuste osas; viiendal astmel muutub kogu institutsioon sotsiaalseks ruumiks, mis on täis potentsiaalselt huvitavaid, väljakutseid esitavaid ja ahvatlevaid kohtumisi teiste inimestega.

(Simon 2010: 26-27)