Ajendid lemmiku valimisel

Esemete valiku ajendid toovad esile väärtused, mis käsitööharrastajatele loomingus olulised.

Esemete saamislugu kirjeldades väärtustatakse esemeid nende esteetilistest, praktilistest, säästvatest, mängulistest ja inspireerivatest omadustest lähtuvalt. Kes püüab leida esemele uue ja tänapäevas praktilise kasutusviisi, kes kasutab säästvalt materjali võttes kasutusele nt kunagi üles harutatud esemete lõngu, kes mängib mustrite ja materjalidega ning kasutab vanu tehnikaid uuel ning tavatul moel, kes valib esemeid, mis on inspireerivad ning lubavad püstitada väljakutsuvaid eesmärke. Kogu tegevust saadab austus endisaegsete meistrite töösse, mida käsitööharrastajad edasi kannavad ja jätkavad.

Blogipostitustes ja konkursitööde kirjeldustes sõnastatu põhjal saab lemmikustaatusesse jõudmist põhjendada ühe või mõnega kaheksast peamisest ajendist, mis iga üksiku valiku tegemisel omavahel kombineeruvad.

➔ Eseme päritolu

Üks ilmselt olulisemaid lemmikustaatuse põhjuseid oli eseme päritolu – side käsitööharrastaja kodukoha või lapsepõlvekoduga muutis museaali tema jaoks teistest erilisemaks. Eset taaselustades soovis sooviti esile tõsta kodukoha pärandit ja selle ilu (vt värvitahvlid 1, 2, 5, 6, 8, 9, 13, 20 ja 39).

Side võis olla veelgi isiklikum, kui konkursitöö aluseks võeti suguvõsast kogutud ese ning uue loomisel kasutati vanavanematest jäänud materjali – konkursitöö elustas suguvõsa pärandi (vt värvitahvel 15).

„Vaip on leitud digitaliseeritud vaibakogu lapates ja on väga isikliku taustaga. Vaiba on valmistanud minu isa vanatädi Anna Bootsmann abiellunud Otskivi oma isatalus. Tänaseks

on Rätsepa talu Muriste külas (Pärnumaa Varbla vald) minu pere valduses. Juba aastaid ootab ühest mu vanaemast jäänud tükk ehtsat musta vaiba kangast. Nüüd on selge missugune muster sellele kangale peab saama. Diivanipadjaks sai üks vaiba nurga muster selleks, et veenduda, kas eelseisev töö on jõukohane ning kuidas mõjuvad kompositsioon ja värvid.“ (lisa 10.4: 9 K)

➔ Eseme erilisus ja maagia

Esemete erilisust ja maagiat rõhutavad kirjeldused on emotsionaalsed ning haaravad. Mõnda käsitööharrastajat köitis eseme erilisus – traditsiooniliselt sellist tüüpi esemetel kasutatavast erinev tikand (vt värvitahvel 7), koti eriline sang (vt värvitahvel 10), harvaesinev ja iseloomuga muster (vt värvitahvel 17), pitsi tavapärasest erinev laius (vt värvitahvel 20) vms. Oma erilisuses kõnetab ese käsitööharrastajat nõudes uut ja erilist loomingulist lahendust ning väärikat teostust.

„/.../ Muster nimelt ei ole Haapsalu sallide nö hittide hulgast, on pigem harvaesinev. /.../

Kui ma neid kahte materjali vaatasin, siis tekitasid need minus mitmeid ja kohati vastakaid mõtteid. Esiteks muidugi see äärepitsiteema, mis Haapsalu salli puhul alati fookuses on ja teinekord hinge kraapima jääb. Tõelist fänni peaksid need kaks ajaloohõngulist pilti õlgu võdistama ajama- missugused servad, milline viimistlus!!? /../ Teine emotsioon, mis nende piltide juures tekkis, oli et muster iseenesest on "iseloomuga", aga tulemus kuidagi lahja.

See on täielikult vaid mu subjektiivne arvamus, sallid fotodel ON ausad ja väärikad, aga nagu ma ütlesin, siis koekiri hakkas minuga juba idee alguses oma keelt rääkima. Rääkis ta seda, et palun koo mind nii, et minust jääks tugev ja jõuline mulje! Palun vali selline materjal, millest ei oleks kellelgi võimalik mööda vaadata! Nagu pildilt näha, tegingi ma just seda- valisin silmahakkava värvitooniga peenvillase sallilõnga ja kudusin rõõmuga.“

(tabel 6: 3 B)

Side esemega võis tekkida ka emotsionaalsel tasandil – üks paljude hulgast, mis ometi köidab pilku ja sunnib tegutsema (vt värvitahvel 38). Põhjalikumal süvenemisel võis muuseumiese käsitööharrastaja täielikult oma lummusesse haarata ning luua silla minevikust tänapäeva.

„Esialgu olin lummatud selle albumi kaantest, puidust, valmistusviisist. Võtsin välja paberi, pliiatsi ja mõõdulindi, täheldasin üles mõõdud ja koostasin eseme kirjelduse, et teostada nende järgi sama uhke teos. Kui aga hakkasin lähemalt uurima albumi sisu, sinna kirja pandut, sest tegemist oli ühe skaudirühma albumiga, unustasin end lausa mitmeteks tundideks lugema ja elu üle mõtisklema – mis kõik kunagi on olnud ja toimunud, avastad

enda jaoks midagi erilist. Sellest lummusest ei suutnud ma ka selle albumitegemise juures loobuda /.../“ (lisa 10.4: 36 K)

Eseme võis eriliseks muuta ka selle armetu olukord, mis lausa sundis uut looma.

„Üks oli eriti armetus olukorras ja köitis mu südame.“ (lisa 10.4: 24 K)

➔ Eseme praktilisus

Mõni käsitööharrastaja pidas vajalikuks mõnd eset taas kasutusse tuua ning valis ERMi esemekogust unustusehõlma vajunud asja millel oma praktilisuses võiks ka tänapäeval olla väärtus, olgu selleks siis kas nõelakoda (vt värvitahvel 28) või tuulistel päevadel asendamatu pottmüts (vt värvitahvel 27). Praktilist väärtust kannavad ka sepistatud töövahendid ja räimerest (vt värvitahvlid 30 ja 34).

Mõnel juhul võlus käsitööharrastajat aga esiemade praktiline ja säästlik materjali kasutamise viis, mis ei lasknud raisku minna ühelgi riideribal ning nii valmis kangajääkidest rullnukk (vt värvitahvel 26).

➔ Materjal

Eseme materjal võis ajendiks olla kahel erineval viisil. Esiteks võis originaaleseme materjal ja selle kasutamine või uuesti kasutusele võtmine olla huvipakkuv: näiteks jäärakoti nahka tänapäeval üldjuhul enam ei kasutata, kuid ometi on tegemist tänuväärt materjaliga, millest saab valmistada võluvaid tarbeesemeid (vt värvitahvel 16).

Teiseks võis materjal anda võimaluse mängida ja nö rikkuda traditsioone: riide või naha asemel kasutada villa ja viltimist (vt värvitahvlid 27 ja 29), lõnga värvida taimede asemel seentega (vt värvitahvel 31), nõelakoda teha materjale tavapärasest vastupidiselt kasutades (vt värvitahvel 28) jne.

„Kui traditsiooniline nõelakoja tupp on tehtud metallist ja kanderihm tekstiilist või nahast, siis mina kasutasin kanderihmaks jämedat vaskset ketti, mis moodustab ühtlasi ka vöö lisaks kandepaelale ja millele on kaunistuseks lisatud mõned metallist ripatsid. Keti kogupikkus on ca 186cm. Nõelakoja tupp on tehtud plastikust, mis on kaetud linase kangaga.“ (lisa 10.4:

22 K)

➔ Käsitöötehnika

Eseme valikul võis otsustavaks saada võimalus omandada selle valmistamise tehnika ja väljakutse,

mille esitas selle keerukus (vt värvitahvlid 7, 10 ja 19).

„/.../ kuna ma olen nüüd hakanud tegelema sellise uue materjaliga nagu savi, mis mul varem nagu ei ole tuttav olnud, ma olen õppinud mõned aastad. Olen iseõppija. Siis ma mõtlesin, et see on selline hea ülesanne iseendale tekitada. /.../ kuna mul jah jälle natukene uus lahendus, uus kaunistustehnika, uus glasuur, kõik on selle jaoks konkreetselt olen välja mõelnud, siis loomulikult see oli väljakutse.“ (4 TT)

➔ Eseme sobivus kaasaega

Silmahakkav võis olla eseme tänapäevane tegumood (vt värvitahvel 12) või uusi ja erinevaid kaasaegseid kasutusviise lubav lihtne lõige: kunagise rulltubakakoti ainetel sündisid pinalid, rahakotid jms (vt värvitahvel 29).

➔ Muster

Väga palju ideid sünnib võimalusest mängida mustritega. Käsitööharrastajat paelub võimalus tuua oma töös välja mustri ilu, rõhutada seda omalt poolt mõne väikse aktsendiga mängides värvide ja vormiga: Haapsalu salli jõulist mustrit aitab rõhutada uus kirgas värv (vt värvitahvel 17), kindakirjale annab sära erksavärviline lõng (vt värvitahvlid 8 ja 35) või muutub see sootuks tundmatuseni värvikirevatel ja pitsilistel poolkinnastel (vt värvitahvel 2), triibukanga rütmipildi muudab uueks isevärvitud lõng (vt värvitahvel 31).

Mustreid uuel ja ebatraditsioonilisel viisil kasutades saab hõbeehetes siduda kodarad silmadega (vt värvitahvel 33), tanude ja käiste pitsidest sünnivad jõuluehted (vt värvitahvel 22), kindakirjad satuvad sokkidele ja vestidele (vt värvitahvlid 35 ja 14), järjehoidjad ja märkmikke katavad rahvuslikud tikandid (vt värvitahvlid 21, 24 ja 25) ning õllekapa mustrid on trükitud kaelussallidele (vt värvitahvel 40).

Muster on käsitööharrastajate käes tänuväärne ja paindlik loomevahend, mis lubab ennast korrata lõpmatutel kordumatutel viisidel.

➔ Esteetiline väärtus

Kogu eelnevat loetelu seob omavahel esemete esteetiline väärtus, mida nad käsitööharrastajate silmis omavad. Eseme, mustri ja tehnika ilu on see, mis teda paelub ja inspireerib ning uuel ja kordumatul viisil taaselustamist ootab.