Käsitööharrastajaid seob ERMiga isiklik kogemus. Nende kokkupuuteviisid ERMiga võivad olla väga mitmekesised alustades püsiekspositsiooni külastusest lõpetades kogust fotokoopia tellimisega. Olulisel kohal on ERMi virtuaalsed keskkonnad, rahvuslikku käsitööd käsitlevad trükised, näitused ja maakonnamuuseumid. Mõned respondendid on liitunud ERMi infolistiga või on osalenud ERMi üritustel. Vähetähtsal kohal ei ole ERMi töötajad, kui nende poole on pöördutud kas mõne spetsiifilise rahvariiete-alase küsimusega või kui on kuulatud nende loenguid. Kui õpitakse mõnd käsitööeriala, siis ollakse tõenäoliselt sattunud ERMi kogudesse seoses õppetööga, kuid päris mitmed käsitööharrastajad on kogusid külastanud vaid oma hobiga seoses. Mõnda neist seob ERMiga koguni koostöökogemus näiteks mõne käsitööühenduse kaudu, mille liige ollakse.
Kõik need kontaktid on olulised ning nende kaudu on kujunenud käsitööharrastaja ERMi-kogemus.
Kõige üldisemalt hinnatakse ERMi-kogemust positiivselt, kuid tuuakse välja ka nõrku kohti. Nagu ERMi töötajadki ootavad käsitööharrastajad ERMi uut maja, sest loodetakse, et püsiekspositsioon ja näitused muutuvad siis põhjalikumaks ja ERMi kogude külastamine mugavamaks ning esemete hoidmistingimused paranevad.
5.3.1 Püsiekspositsioon ja näitused
Püsiekspositsiooniga on käsitööharrastajad üldiselt rahul ja seda peetakse huvitavaks, kuigi arvatakse, et see võiks olla veelgi mitmekesisem. Samas mööndakse, et ruumipuudus ilmselt rohkem ei võimalda. Mõned respondendid arvavad, et püsiekspositsiooni kõrval võiks olla rohkem teemanäitusi. Näiteks pakutakse välja idee teha näituseid rahvariietest Eesti erinevate piirkondade
kaupa või läbi aasta vältava näitusetsükli, mis tutvustab erinevaid tööriistu ja nende kasutusviise vastavalt aastaajale. Mainitakse ka, et näituste teemad on vahel üsna kummalised, kuid leitakse, et eks ERMi külastavatel inimestel on väga erinevad huvid. Mõnel juhul on isiklikud käsitööalased huvid aga nii spetsiifilised, et kaheldakse, kas ülejäänud ERMi auditooriumile ühe inimese eelistuse põhjal koostatud näitused üldse huvi pakuksid.
5.3.2 Trükised
Olulised ERMi-kogemuse kujundajad on käsitööharrastajate jaoks ERMi rahvuslikku käsitööd käsitlevad trükised. Neid hinnatakse väga, neid tuntakse üsna hästi ning peetakse autoriteetseteks allikateks pärandkultuuri küsimustes. ERMi trükised on üks käsitööharrastajaid ja kogu ühendav lüli – sageli leitakse just sealt huvipakkuv ese, mida hiljem viite kaudu kogust otsima minna.
Trükised on digitaalsete kogude kõrval põhiline aken ERMi, kui puudub võimalus isiklikult kohale tulla.
„Ja muidugi mis ERMis on on palju nende enda väljaandeid kus on ka sellist lisa nagu uurimisinfot et. Kuidas näiteks rahvariiete juures kotte kanda või milliseid ehteid... kanti.
Sellist... sellist üldistust et need raamatud mis neil on seal need on väga head.“ (4 TT)
ERMi trükiste kõrval kasutatakse ka teisi väljaandeid, milles on ERMi kogudest pärit esemeid. Üks respondent pidas väga oluliseks, et ka sedasorti trükistes oleks olemas korrektsed viited. Kasvõi seepärast, et vajadusel hõlpsasti originaalini jõuda. Ta leiab, et ERM peaks nõudma korrektset viitamist ning seda nõuet laiemalt teadvustama.
5.3.3 Kogud
Väga erilist kogemust pakub käsitööharrastajatele kogude külastamine. Kogu külastamine on nende jaoks kõige isiklikum ja vahetum viis ERMiga suhelda. Kogud pakuvad palju vajalikku informatsiooni, kuid selle kõrval pole vähem tähtis emotsionaalne elamus – tunnetatakse esemete maagiat ja võidakse ennast seal täiesti unustada.
„Aga kui ma sinna kogudesse läksin siis ma absoluutselt unustasin selle konkursi ja siis ma ainult vaatasin seda mida ma lihtsalt tahtsin uurida või mille kohta ma tahtsin teada. Nii et ma pidin lõpuks võtma sinna konkursile ikkagi sealt pildikogust ühe kausi, mida ma olin ise lasknud varem pildistada.“ (4 TT)
Ligipääsu ERMi kogudele peetakse üldiselt heaks ning kokkupuudet kogudega hinnatakse reeglina
positiivselt. Käsitööharrastajatel on hea meel ERMi kogude kasutamise võimaluse üle ning seda võimalust ei võta täiesti iseenesestmõistetavalt. Arvatakse, et esemete säilimise nimel võib olla põhjendatud teatav ligipääsu piiramine, kuid lisatakse, et digitaalne andmebaas peaks sel juhul olema märksa põhjalikum.
Hetkel ollakse üsna rahul digitaalse vaibakoguga http://vaibad.erm.ee/, kuid ei olda üldse rahul Eesti Muuseumide Veebiväravaga www.muis.ee. Seda ollakse kasutanud, kuid kasutajakogemus on tavaliselt olnud frustreeriv. Loetletakse üles mitmeid digitaalse kogu puuduseid: andmebaasis on hetkel koos fotodega üleval vähe esemeid, olemasolevatel puudub sageli kogumisinfo ja kirjeldused või on esemed valesti ja puudulikult kirjeldatud, otsingusüsteem on väga puudulik, paljudest esemetest ei ole fotosid ning olemasolevad fotod ei ole piisavalt informatiivsed, lehe kasutajasõbralikkus jätab soovida.
Mida digitaalselt andmebaasilt oodatakse? Ennekõike põhjalikku informatsiooni esemete kohta – kogumisinfot, korrektseid kirjeldusi, kvaliteetseid fotosid. Fotode kvaliteedi suhtes ollakse väga nõudlik. Vaja pole mitte ilusaid, vaid eseme kirjeldamise seisukohalt informatiivseid fotosid. See tähendab fotosid pahupooltest, eseme detailidest, õmblustest jms. Fotosid peab olema piisavalt palju, et esemest põhjalikku ülevaadet saada ning fotol võiks olla eseme viide ja paikkond.
Samuti ollakse seisukohal, et digitaalne andmebaas ei saa mitte kunagi täielikult kaotada füüsilise kogu kasutamise vajadust ning põhjendatud huvi korral peaks ligipääs füüsilisse kogusse olema võimalik. Kaheldakse, kas digitaalne andmebaas suudab kõiki käsitööharrastajate vajadusi rahuldada ka siis, kui seda on oluliselt täiendatud. Arvuti võib moonutada eseme koloriiti, ei võimalda süveneda pisidetailidesse jne, jne. Vajadus eset füüsiliselt näha jääb kindlasti alles näiteks koopia ja põhjalikuma uurimustöö tegemisel või mõne keerulisema tehnilise lahenduse uurimisel.
„.... Noh mõlemal on oma roll et kui on vaja lihtsalt mingit infot esemete kohta, siis siis see digitaalne oleks ju ideaalne. Et teed kodus arvuti lahti ja kui see info on seal olemas, siis sealt vaatadki. Siis ei pea minema kohale, kedagi ei pea tülitama... ei pea seal raamatutes lappama... see oleks ju suurepärane. Aga kui sa tahad ikkagi näha, kuidas see ese, noh tema selliseid noh valmista, kuidas ta on tehtud või või tema niisukest... kuidas ta on, kuidas ta on nagu käega katsuda näiteks või... või lähedalt silmaga vaadata siis sel-seda digitaalne kogu ei saa ju pakkuda ka siis kui ta on juba väga... väga kaugele arenenud.“ (4 TT)
Digitaalse andmebaasi funktsiooni nähakse ennekõike võimaluses teha põhjalik eeltöö enne füüsilise kogu külastamist. Hetkel digitaalne andmebaas seda võimalust ei anna ning see tekitab
probleeme ka füüsilise kogu efektiivsel kasutamisel. Kogusse minnes ei ole piisavat ülevaadet huvitavast teemast. Tavaliselt on kogus üht tüüpi esemeid palju, kuid välja tuuakse neist päeva jooksul vaid vähesed. Kogu lahtioleku aeg on piiratud ning kaugemalt tulija seab see tõsise probleemi ette: tavaliselt püütakse oma käik mahutada ühe päeva sisse, kuid üks päev ei pruugi olla piisav, et hoomamatult suures kogus huvipakkuvast teemast mingisugunegi ülevaade saada. Väga ei ole abiks ka fotokoopiate tellimise võimalus ning seda kahel põhjusel. Esiteks pole fotode tellimine väga taskukohane ning teiseks ei pruugi foto olla eset piisavalt kirjeldav. Hea meelega teeks nad fotod kohapeal ise.
„No põhimõtteliselt ongi teine takistus see, kui palju seal sa saad päeva jooksul sealt välja küsida. Ja ja kui palju sa võid seal pildistada. Õigemini on niimoodi et ERMis sa ise pildistada ei tohigi seal kohalik fotograaf, see peab pildistama siis. Ja noh see on ka jälle selline küsimus et noh, ma tahaks ise pildistada sellepärast et ma tean kuidas ja mismoodi mul on seda infot vaja. Mul on lihtsam see asi ise ära teha kui see kui ma pean hakkama veel mingit fotograafi eee nagu seletama mismoodi ja kuidas.“ (5 KG)
Kogu kasutamisel tekitab probleeme ruumipuudus. Külastajate töösaal, õigemini küll töötuba, on kitsuke. Kui kogus on mitu külastajat, siis ei saa esemeid korralikult laiali laotada ning võimatus segamatult tööd teha tekitab rahulolematust. Ruumipuudus võib olla isegi sedavõrd häiriv ning teha töötamise sedavõrd võimatuks, et pigem loobutakse kogu külastamisest.
„No muidugi üks üks kõi-kõige murelikum koht oli see mis on ka ERMi töötajatel võib-olla endal et et see, see ruum kuhu toodi esemeid välja et see oli nii nii kohutavalt pisike et et kui seal oli juba enne keegi ees siis siis sa ei saand võib-olla sellel päeval minna kui sa tahtsid sest ruum oli täis ja kui sul oli seal mõni suurem vaip või mis iganes et siis, et noh minu jaoks nagu number üks oli see, et mul ei olnud nagu absoluutselt võimalik seal nagu rahulikult töötada et ma pidin nagu arvestama nende poolt dikteeritud aja-ajaga ja, jaja kuidagiviisi seal noh, lauanurgas kügelema ja ei olnud nagu rahulik, inimesed käisid ja noh, selles mõttes küll. /.../ Vaibad on suured ja noh, et see ruum oli seal alati nii umbne kui neid asju toodi et ma ei, ma ei ma ei lihtsalt ma ei tahtnud seal olla nagu et. Et ühte-ühtepidi on need museaalid sellised toredad ja hõngulised aga teisipidi on nad ikkagi ka... eee tõesti sellised ju vanad ja mustad et sa ei, noh et kui kui sa ikkagi päevas pead töötama läbi 20 vaipa siis, mingis kinnises um-umbses ruumis et, ma ei oleks seda lihtsalt suutnud teha.“ (7 MH)
Kokkuvõttes saab öelda, et käsitööharrastaja ligipääs kogudele on üldiselt hea, kuid see aheneb järsult, kui ei elata Tartus. Kohe tõusevad kõik eelpool kirjeldatud probleemid kogude kasutamisel teravalt päevakorda: kogude lahtioleku aeg, väga piiratud eeltöö tegemise võimalus, ruumipuudus, kallid fototööd. Ja isegi siis, kui elatakse Tartus, tuntakse suurt puudust korralikust digitaalsest andmebaasist, mis lubaks enne kogusse tulekut teha piisava eelvaliku. Võib öelda, et hinnatakse nii enda kui ka muuseumitöötajate aega ja digitaalne andmebaas säästaks mõlemat.
5.3.4 Töötajad
Käsitööharrastaja jaoks on ERMi väga oluline visiitkaart selle töötajad. Peamiselt puututakse ERMi töötajatega kokku kas püsiekspositsiooni, näituseid ja kogusid külastades või ERMist mõnes küsimuses infot pärides. Üldiselt kirjeldatakse kontakti ERMi töötajatega kui väga meeldivat. Väga hinnatakse asjatundlikke ja põhjalikke vastuseid, mida ERMi töötajad annavad, hinnatakse töötajate vastutulelikkust ja abivalmidust. ERMi inimestega suhtlemise kogemust tõstetakse korra esile ka võrreldes teiste Taru muuseumidega.
„Vahepeal otsisin, käisin ERMis ja ma käisin praktiliselt kõigis Tartu muuseumides otsimas... enda majast pilte. Ja siis ma sain erinevatest muuseumidest jälle sellise suhtlemise kogemuse, kuidas kuskil vastu võeti sellist inimest kes niimoodi, koduloo, teemat, uurib ja pilte tahab ja tahab ka piltidest koopiaid ja Eesti Rahva Muuseum oli kindlasti üks kõige sõbralikumaid ja kenamaid kohti kust oli... oli küll noh kallis neid pilte tellida aga see oli täiesti teostatav. Aga samas ma pidin näiteks Tartu Linnamuuseumis käima kohal... ma ei mäleta kas 6 või 7 või 8 korda. Küll ei olnud seal õiget inimest ja siis tuli mul eraldi minna mingit paberit avaldust täitma ja... ja ma tundsin et ma olen nagu tüliks ja segan. See oli nii ebameeldiv. Aga Eesti Rahva Muuseumis... no absoluutselt ei olnud nii.“ (4 TT)
Üldiselt meeldivat kogemust varjutavad siiski mõned ebameeldivad kontaktid. Kõige nõrgemaks kohaks näivad olevat kogud. Kogukülastamise kogemused võivad olla risti vastukäivad.
Kogukülastus võib olla nii huvitav ja tore kui ka suhteliselt ebameeldiv. Kogukülastuse kirjeldus võib olla näiteks selline:
„No enda kogemuse kohta ma... või enda kogemuse järgi ma ei oska küll midagi muud tahta sest et see koguhoidja oli kohe väga väga sõbralik ja vastutulelik ja väga huvitav oli rääkida, hästi palju rääkisime, jagasime oma teadmisi seal vastastikku.“ (4 TT),
aga ka selline:
„/.../ no ma ei tea häbi võib-olla öelda aga aga nad nagu nagu nagu meie kui noh nagu klientide vastu olid tegelt ikka äärmiselt ebasõbralikud. Nad nagu hoiavad nagu kümne küünega seda et nad tegelt ei tahaks sulle ju mitte midagi näidata. Jääb küll selline mulje ja kui nad toovad sulle siis no selle ühe kinda eksju paarist, mõlemat ju ei too, et siis nad ka nagu vaatavad nii et sa jumala eest noh noh ma muidugi saan et peavad sul olema kas valged kindad ja harilik pliiats ja nii nii edasi aga no minu arust on nad noh kuidagi sellised äärmiselt nagu nagu jäigad ja külmad ja ja ega nad nagu hea meelega küll nagu ei taha et sa seal käid nagu. mida sa nuusid siin ringi ja. ei taha nagu et /.../“ (1 MR),
või selline:
„Noh teine asi on see ka et ega sealt kastidest noh näitas ka ju see kogemus et ega sealt ei pruugi nagu kõike üles leida et seal on mõnes kohas on ilusti tõesti suured esemed on ilusti riiuli peal lähed vaatad ühelt poolt ja teiselt poolt aga... kasvõi mingid peitleid ja värke aga kui seal tööriistad olid väiksemad siuksed et... kuskil kasti sees ja 10 kasti on üksteise peal ja siis no... no sa pead ikkagi seal sorama ja vaatama ja siis on seisab sul keegi seal ukse peal seljataga ja vaatab kella kogu aeg /.../ et noh kui ta seal seisab seal kellaga seal ukse peal ja vaatab kurva näoga sulle otsa kogu aeg et noh... et see ei ole ka päris see eksju.“ (6 AV) Kirjeldused näitavad, et mingitel puhkudel tajub käsitööharrastaja väga teravalt, et muuseumitöötajal ei ole temaga tegelemiseks kas väga palju aega, tahet või võimalust. Ta võib aimata selle taga probleeme näiteks töökorralduses või -mahus, kuid tal ei ole ka päris selget ettekujutust, millised on muuseumitöötajate ees seisvad probleemid. Häiriv kogemus aga jääb.