„Minu lemmiku“ konkurss oli käsitööharrastajatele väga huvipakkuv. Ühelt poolt käsitöökonkursid tavaliselt ongi neile huvipakkuvad: need kehtestavad piirid, mille raames peab leidma hea, intrigeeriva ja teostatava idee; need distsiplineerivad ja sunnivad pingutama; need pakuvad rahulolutunnet, kui leitud idee on õnnestunult teostatud ja püstitatud eesmärk saavutatud; need annavad võimaluse näha, kuidas teised osalejad on sama ülesande lahendanud. Idee leidmine on neile oluline osa ülesandest, mille nad mõnikord ühendavad eesmärgiga õppida midagi uut – mõne uue tehnika vms. Kokkuvõttes tähendab konkurss käsitööharrastajale tavaliselt huvitavat väljakutset ning ERMi ülesandepüstitus oli nende jaoks väga intrigeeriv ja inspireeriv.
Erinevad kategooriad esitasid osalejale erineva iseloomuga ülesande ning olid erinevatel põhjustel huvipakkuvad. Autentse eseme valmistamist hinnati ühelt poolt jõukohaseks pigem väga heade käsitööoskustega inimesele, sest see andis võimaluse demonstreerida häid tehnilisi oskuseid; teiselt
poolt pidasid mõned vastanutest seda enda jaoks igavaks. Autentsest esemest inspireeritud eseme valmistamine aga pakkus võimalust loomingulisuseks ning väljakutset interpreteerida endisaegset eset tänapäeva kontekstis. Kokkuvõttes näis interpreteerimine ülesandepüstitusena olevat käsitööharrastajate jaoks mõnevõrra intrigeerivam: nad eelistasid mitte lihtsalt korrata, vaid kordusesse lisada oma „loo“.
„Aga et ma ma oskaksin selle tuua nagu... tänapäeva... minu jaoks on see hästi oluline et et et just nagu tänapäevaseks muuta ja eee mit-mitte istuda nagu selles kinni mis kunagi oli vaid vaid võtta sealt see kübeke ja ja panna nagu see kasvama ja ja siis teha ja mõelda ja /.../ noh see on ka käsitöö et osta poest lõnga ja-ja ja-ja midagi kududa kuskilt vaadata mõni muster, see on see on kahtlemata käsitöö aga, aga min-minu-minu jaoks on käsitöö natuke rohkem. Ta on ka võib-olla ka mingi hinge ja ja ja väega ja rohkem nagu mõtlemist mõtlemist vajab nagu tegemist.“ (7 MH)
Käsitööharrastajad peavadki „Minu lemmiku“ puhul oluliseks ennekõike huvitavat väljakutset, mis konkurss neile esitas. Nad ei pea väga oluliseks fakti, et just ERM on konkursi korraldaja – kui analoogse konkursi oleks korraldanud mõni teine muuseum või asutus, ju oleks ka siis hea meelega kaasa löödud. ERMi nimi iseenesest lisab konkursile ehk mõnevõrra prestiiži, kuid olulisemad on siiski teised ERMiga seonduvad aspektid – ERMi külluslikud kogud, kompetentne žürii, võimalus pääseda oma tööga konkursi lõpunäitusele ERMi, senine ERMiga seotud isiklik kogemus. Huvi konkursi vastu on ajendatud pigem sümpaatiast ERMi vastu ning soovist toetada muuseumi tegevust ja eesmärke, mitte ei lähtu soovist osaleda prestiižsse muuseumi korraldatud konkursil.
„Et põhimõtteliselt ka mõni muu korraldaja, kui on selline konkurss... see võiks olla huvitav... no oleneks vist teemast. Aga eesti rahva muuseum on on nagu eriti sümpaatne asutus minu jaoks. /.../ Nii et loomulikult see on... vist ikkagi huvitavam kui kui et see oleks mujalt korraldatud. Minu jaoks.“ (4 TT)
Laiemas plaanis peavad käsitööharrastajad konkurssi vajalikuks ennekõike kui ERMi tutvustajat ning rahvusliku käsitöö propageerijat. Konkurss toob inimesi muuseumisse ning tutvustab laiemale auditooriumile käsitööpärandit ning selle kasutamise võimalusi tänapäeval. Lisaks on konkurss käsitööharrastajatele vajalik ka nö tsunftisisese informatsiooni vahetamiseks: konkursil saab vaadata teiste töid ja tutvuda nende ideedega. Käsitööharrastajate jaoks on see äärmiselt põnev.
„Huvitav on näha mida teised teevad. Just et seal sellistele käsitööinimestele on niisugune võimalus... võimalus ennast proovile panna või või midagi teha või nagu selline
inspiratsioon ja väljakutse. Põnev.“ (4 TT)
➔ Konkursi korraldus
Ridamisi ettepanekuid teeb käsitööharrastaja konkursi korralduse parandamiseks. Ollakse seisukohal, et konkurss võiks olla regulaarne ning see aitaks kindlasti suurendada osalejate arvu ning saavutada avalikkuses suuremat kõlapinda. Konkursi laiem kajastamine meedias aitaks ERMil täita harija ja propageerija rolli ning tuua uusi külastajaid muuseumisse. Regulaarsus omakorda teeks konkursil osalemise käsitööharrastajatele endile oluliselt lihtsamaks. Näiteks peab üks respondent üheks autentse eseme kategooriasse väheste konkursitööde laekumise põhjuseks kolmekuist ajalimiiti – autentse eseme kopeerimine on nõudlik töö ning kolmest kuust jääb tema hinnangul väheks. Juba töövahendite ja materjali hankimine võib võtta aega, sest mõnel juhul tuleb need tellida välismaalt. Lisaks nõuab kopeerimine väga häid tehnilisi oskusi, mis oluliselt kitsendab võimalike osalejate ringi. Regulaarne konkurss annaks talle võimaluse pikemalt oma tööd ette planeerida ning varakult muretseda töövahendid ja materjalid.
Konkursile registreeruda oli kerge – registreerumisankeet oli lihtne, seda oli mugav internetis täita, samuti oli mugav tööd interneti kaudu esitada. Samuti sobis, et konkursile registreerumine toimus tähtajatult ning liituda sai jooksvalt konkursi toimumise aja vältel. Tänu sellele sai registreeruda ja oma töö esitada ka viimasel konkursipäeval ning ei pidanud muretsema, kas ikka jõutakse oma töö tähtaegselt valmis ja esitatud või mitte.
➔ Konkursi žürii
Mõned vastajad hindasid ka kompetentse žürii olemasolu. Ühelt poolt oldi seisukohal, et kuivõrd žürii koosneb käsitöömaailmas tuntud ja tunnustatud nimedest, siis aitab see hoida konkursi taset ning töö esitavad vaid heade ja väga heade käsitööoskustega inimesed. Teiselt poolt lisas professionaalidest koosnev žürii konkursile usaldusväärsust: žüriiliikmete kompetentsus aitas välistada subjektiivsust ja tagas vähemalt teatud piirini objektiivsuse konkursitööde hindamisel.
➔ Osalemismotiivid
Kõige enam motiveeris käsitööharrastajaid osalema konkursi ülesandepüstitus. See oli nende jaoks intrigeeriv ja huvitav, pani mõtted tööle ja andis võimaluse leida enda jaoks põnev ning väljakutse esitav idee.
„/.../ sealt sain selle meili et selline konkurss tuleb ja kuna ma olen nüüd hakanud tegelema sellise uue materjaliga nagu savi, mis mul varem nagu ei ole tuttav olnud, ma olen õppinud
mõned aastad. Olen iseõppija. Siis ma mõtlesin, et see on selline hea ülesanne iseendale tekitada. Mis on minu huvidega kokkulangev, ma olen nagunii käinud varem juba seal Eesti Rahva Muuseumi kogudes vaatamas neid nõusid, et... et väga hea on niisugune konkreetne ülesanne konkreetne tähtaeg et ma proovin, siis ma vaatan kas tuleb midagi välja.“ (4 TT) Väljakutsele lisandusid teised ajendid:
• võimalus eksponeerida oma loomingut
„Kui sa oled ka kümne esimese seas et siis on ikkagi see näitus ka nagu väga oluline.“ (1 MR)
• teha enesele ja oma käsitööloomingule reklaami
„Noh ta on ju ikkagi nagu... noh... ma saan oma toodet ju ikkagi tutvustada ja näidata, reklaamida ja näitus tuleb ja... noh, eks eks ta ole ikka ju selline huvipakkuv ja tore.“ (7 MH)
• soov anda taas elu mõnele esemele või mustrile, mis unustusehõlma vajunud
„/.../ noortel on just seda... noh, tähendab, neil on pealehakkamist. Aga nendel oleks vaja nüüd siukest elavat eeskuju, noh kes teeks ütleme nendest vanadest asjadest mingisuguse uue, uue asja. Et tooks need vanad mustrid välja, sest igaüks ei pääse ka ja ei oska seda otsida võib-olla sealt.“ (2 HV)
• saada oma oskustele tagasisidet
„Võib-olla sealt saab mingisuguse tagasiside. /.../ sest et noh ma ei ole ju seda rahvuslikku käsitööd õppinud.“ (2 HV)
Auhinda, õigust kopeerida 65 € ulatuses ERMi kogudest tasuta museaale või teha teisi fototöid, konkursil osalejad motiveerijana ei nimetanud. Üks vastanutest arvas, et summa polnud esiteks kuigi suur ning teiseks paelus teda pigem võimalus näitusele pääseda.
➔ Ootused
Konkursiga ei olnud käsitööharrastajatel seotud mingeid väga selgeid isiklikke ootusi või ei soovitud neid otsesõnu väljendada. Konkursi tulemusi oodati siiski väga: sooviti näha, mida teised teevad. Teiste osalejate loomingulisi lahendusi peeti väga huvipakkuvaks.
„Noo, ma oota-ootasin hästi seda lõpptulemuse, seda, pildigaleriid. Sest... hästi huvitas
mind ka see, et mis mis teised on teinud ja, ja ja kui suuri esemeid on tehtud ja kui kui täpselt on neid ERMi esemeid kasutatud. Et see oli küll et hästi ma ootasin kuidas, kui see üldse lõp-, läbi saaks. Et see oli küll selline ootus.“ (8 AU)