D. Metoodika ja allikad

2. INIMESE PLURIPOTENTSETE TÜVIRAKKUDEGA SEOTUD

2.1. Inimembrüo mõiste

3.3.2. Inimese embrüonaalsete tüvirakkudega seotud leiutiste ja nende

Kuigi eespool on juba avaliku korraga vastuolu hinnates toodud esile olulised õigushüved, mille rikkumine võib tulla inimese ES-rakkudega seotud leiutiste puhul vastuolu hindamisel kõne alla, ja hinnatud neid PatS § 7 lg 1 p 1 ja muude õigusdokumentide valguses, on autori arvates vajalik järgnevalt hinnata seda, kas leiutised või nende kaubanduslik kasutamine võiks olla vastuolus moraaliga.

Hindamisel on autor kasutanud erinevaid moraalifilosoofia suundi. Kuigi ava-liku korra ja moraali üldpiirangu puhul on tegemist kahe eraldi testiga, võivad tihti avaliku korraga kaitstavad õigushüved olla väärtused, mida kaitstakse mo-raali alusel.

Moraali vallas ongi keskseteks väärtused. Väärtuste näideteks on elu, armas-tussuhted, vabadus, privaatsus, õnn, loominguline tegevus, teadmine, tervis, ausus ja ratsionaalsus.628 Oma väärtustest tuletame me printsiibid, mida võime nimetada tegevust juhtivaiks väärtuste „kehastajateks“, sest nad teevad selgeks väärtustes peituva tegevust juhtiva või ettekirjutusliku jõu. Väärtusest „elu“ tuletame me printsiibid „edenda ja kaitse elu“ ning „sina ei pea mitte tapma“. Enamik süs-teeme tunnistab, et kõik või enamik meie väärtusi on prima facie ehk üleskaalu-tavad; st nad on kaalutlused, mis juhivad meie tegusid, ja alati kui nad omavahel kokku põrkuvad, tuleb neid kõrvutada ja vaagida, et otsustada, milline printsiip konkreetses olukorras teise üles kaalub. Kui oleme otsustanud, millist printsiipi tuleb rakendada, peame otsustama teha moraalselt õiget tegu ja lõpuks selle teo tegema.629 Samas tuleb arvestada, et väärtused, mida arvesse võtta, sõltuvad samuti hindajast. Ei ole välistatud, et väärtusmõisted osutuvad amoraalseks.630

Võttes arvesse Euroopa Patendiameti juhist631 moraaliga vastuolu hinda-misel, tuleb leida need põhimõtted, mida tuleb kaitsta ka Eestis ja millega

628 L. P. Pojman. Eetika, lk 124. Võrdluseks võib välja tuua aga näiteks J. Finnise pakutud 7 absoluutset inimtegevuse põhiväärtust ehk inimlikku hüve: elu, teadmised, mäng, esteetiline kogemus, suhtlemine, sõprus, praktiline mõistlikkus ja usk, vt lähemalt J. Finnis. Natural Law and Natural Rights. Oxford: Clarendon Press 1980, lk 83–89; P. Jõgi. Õigus ja eetika:

teooriad õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS 1997, lk 60; M. Rosentau. Õiguse olemus: sotsiaalse käitumise funktsionaalne programm.

Doktoritöö. Juhendajad R. Narits ja E. Loone. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2004, lk 35.

629 L. P. Pojman. Eetika, lk 124, 126.

630 M. Rosentau, lk 19.

631 Euroopa Patendiameti juhis oli asjas Plant Genetic Systems järgmine: „Moraali mõiste on seotud uskumustega (veendumustega), et teatud käitumine on õige ja aktsepteeritav, samas teine käitumine on vale, selline uskumus (veendumus) on leitav aktsepteeritud normides, mis on sügavalt juurdunud teatud kultuuris. Euroopa patendikonventsiooni ees-märkidest lähtuvalt on selleks kultuur, mis on omane Euroopa ühiskonnale ja tsivilisat-sioonile. Seega, Euroopa patendikonventsiooni artikli 53(a) järgi, leiutised, mille kasutamine (rakendamine) ei ole kooskõlas traditsiooniliselt aktsepteeritud käitumisstandarditega, mis kuuluvad selle kultuuri juurde, on patendikaitse alt välistatud moraaliga vastuolu tõttu.” Vt T 356/93, Plant Genetic Systems, p 6. Nimetatud määratlusest on lähtutud ka pärast selle otsuse tegemist.

võivad inimese ES-rakkudega seotud leiutised ja nende kaubanduslik kasutamine olla vastuolus.

Kui vaadata seda, missugused võiksid üldse olla moraaliprintsiibid ja kas on olemas üldse üldkehtivaid printsiipe, mida järgida ja mis ei sõltu ajast ega ruumist ega kohast, siis selles osas on erinevaid teooriaid. Eetiline relativism leiab, et pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe, vaid et kõik moraalipõhimõtted kehtivad ainult suhteliselt, olenedes kultuurist või individuaalsest valikust. Subjektiivse eetilise relativismi (subjektivismi) järgi ei sõltu moraal mitte ühiskonnast, vaid indiviidist. Konventsionaalne eetiline relativism (konventsionalism) – vaade, et pole olemas objektiivseid moraaliprintsiipe, kuid kõik kehtivad moraaliprint-siibid on õigustatud (või nende tõesus on tagatud) kultuurilise heakskiiduga – tunnistab moraali ühiskondlikku iseloomu.632 Vastukaaluks eetilisele relativismile on aga moraaliobjektivism, mille järgi on moraaliprintsiipidel kultuurilisest heakskiidust sõltumatu objektiivne kehtivus. Moraaliabsolutismi (et on olemas üleskaalumatud moraalipõhimõtted, mida ei tohi kunagi rikkuda) esindajaks on loomuseaduse eetika.633 Moraaliabsolutismist mõõdukam variant on mõõdukas objektivism, mille järgi on olemas kehtivad tegutsemisreeglid, millele üldiselt tuleks alluda, kuid mida moraalse konflikti tingimustes võib üles kaaluda mõni teine moraaliprintsiip. Mõõduka objektivismi kohaselt võib leiduda mõningaid absoluutseid või üleskaalumatuid printsiipe, kuid objektivismi tõesus ei nõua, et neid oleks palju (või et neid oleks üldse).634 Seega erinevad teooriad lähtuvad erinevatest arusaamadest moraaliprintsiipide kehtivuse osas. See muudab oma-korda inimese ES-rakkudega seotud leiutiste puhul hinnatavate moraaliprint-siipide valimise keerulisemaks.

Fundamentaalsetele väärtustele ja printsiipidele, millega võiks siiski arvestada tüviraku-uuringutes, on viidanud Euroopa Eetikagrupp (the European Group on Ethics in Science and New Technologies (EGE)).635 EGE leiab, et on mitmeid fundamentaalseid väärtusi ja printsiipe, mis on ühised Euroopa riikidele. Need väärtused ja printsiibid on järgmised: a) austus inimelu ja inimväärikuse vastu;

b) inimeste kannatuste leevendamine; c) õiglus ja heategevus; d) teadusuuringute vabadus; e) isiklik autonoomia; f) proportsionaalsus (vt EGE arvamused 12636 ja

632 L. P. Pojman. Eetika, lk 59, 62, 66. Vt ka nt P. J. Olscamp. An introduction to philo-sophy. New York: Ronald Press 1971, p 231–233; J. Rachels. Ethical relativism. – Encyclo-paedia Britannica. Arvutivõrgus: https://www.britannica.com/topic/ethical-relativism (8.11.2017); M. Velasquez et al. Ethical Relativism. – Markkula Center for Applied Ethics.

Arvutivõrgus: https://www.scu.edu/ethics/ethics-resources/ethical-decision-making/ethical-relativism/ (8.11.2017).

633 L. P. Pojman. Eetika, lk 83–87.

634 Ibid, lk 93.

635 Direktiivi artikkel 7 sätestab, et Komisjoni teaduse ja uute tehnoloogiate eetika Euroopa töörühm annab hinnangu kõikidele biotehnoloogia eetikaaspektidele.

636 Opinion of the European Group on Ethics in Science and New Technologies to the European Commission: Ethical Aspects of Research Involving the Use of Human Embryo in the Context of the 5th Framework Programme. Opinion No 12, 23 November 1998, p 8.

15637). A. M. Viens peab aga üsna kahetsusväärseks, et EGE ei anna mitte min-geid selgitusi, kust need väärtused tulevad, samuti ei anna selgitust nende väär-tuste ja printsiipide kohta. Samuti viitab EGE sellele, et fundamentaalsete print-siipide seas, millele hinnangu andmisel tuginetakse, peaks prioriteet olema inim-elu austamise printsiibil (EGE arvamus 12, § 2.10). EGE viitab ka inimkeha mittekommertsialiseerimise printsiibile, mis ei ole aga nimetatud fundamen-taalsete printsiipide hulgas. EGE väidab samas, et mittekommertsialiseerimise printsiip tuleneb Põhiõiguste hartast ja inimõiguste ja biomeditsiini konvent-sioonist, mis keelab teenida kasumit inimkehast ja selle osadest.638

Arvestades EGE pakutud printsiipe, siis inimelu ja inimväärikust kaitstakse ka avaliku korra osana. Järeldades, et tõenäoliselt ei riku inimese ES-rakkudega seotud leiutiste loomine inimelu austamise põhimõtet, samuti inimväärikuse põhimõtet, võib autori arvates tõdeda, et samadel argumentidel, mis on esitatud käesoleva töö alapeatükkides 3.3.1.2.2 ja 3.3.1.3.2 avaliku korraga vastuolu hinnates, võib järeldada, et tegemist poleks ka moraaliga vastuolus olevate leiu-tistega (PatS § 7 lg 1 p 1 sõnastust arvestades). Sarnaselt avaliku korraga vastu-olu hinnates läbi viidud kaalumine on asjakohane moraaliotsustuste tegemisel.

Tuletades väärtustest (näiteks elu ja tervis) põhimõtted („edenda ja kaitse elu“,

„ära tapa“), tuleb neid teiste väärtustega kõrvutada ja vaagida, et otsustada, milline printsiip teise konkreetses olukorras üles kaalub. Sarnaselt avaliku korra hindamisel tehtud autori järeldus, et mõnepäevase rakukobara potentsiaal saada inimeseks ei saa üles kaaluda degeneratiivseid haigusi põdevate inimeste elu, tervist ja inimväärikust, on asjakohane ka moraaliga vastuolu hindamisel. Juba sündinud inimelu ei saa võrdsustada paaripäevase rakukobara võimaliku elu-potentsiaaliga.

Lisaks eelmises lõigus märgitud põhimõtetele võib viidata põhimõttele, et inimese embrüonaalsete tüvirakkudega seotud leiutiste kaubanduslik kasutamine võib rikkuda inimelu mittekommertsialiseerimise põhimõtet (seega ka inim-väärikuse põhimõtet), kuna tegelikult räägitakse moraali üldpiirangu puhul ju kaubanduslikust kasutusest, mitte leiutisest või selle loomisest. Samas tekib ikkagi küsimus, miks inimese embrüonaalsete tüvirakkude kommertsialiseeri-mine peaks olema moraaliga vastuolus. Võib muidugi väita, nagu autor juba ava-liku korraga vastuolu hinnates viitas, et kuna inimembrüo tuleb tüvirakkude saa-miseks hävitada, siis ei ole moraalne teenida hiljem kasu leiutisest, mille saami-seks on embrüo hävinud ehk potentsiaalne elu on hävinud. Võib väita, et ei ole õige muuta blastotsüsti pelgalt objektiks.

A. M. Viens on väitnud, et on kolm levinumat allikat, mille alusel öeldakse, et tüvirakkude kommertsialiseerimine on moraalselt vale: ekspluateerimine (ingl.

k. exploitation), täpsemalt kaubanduslik kasutamine ehk ekspluateerimine,

637 Opinion of the European Group on Ethics in Science and New Technologies to the Euro-pean Commission: Ethical Aspects of Human Stem Cell Research and Use. Opinion No 15, 14 November 2000, p 14–15.

638 A. M. Viens, p 90–91.

modifitseerimine (kaubastamine – ingl. k. commodification)639 ja objektifitseeri-mine (ingl. k. objectification). Samas saab kõigile neile väidetele esitada põh-jendatud vastuväiteid, mida Viens on teinud.640 Nii väidab A. M. Viens eksplua-teerimise argumendi vastu, et Euroopa Liidu piires on küllalt tooteid, millele tagatakse patendikaitse ja mis puudutavad inimkeha ja selle osi, mille kauban-duslikku kasutamist ei peeta vastumeelseks (näiteks juuksed parukate tege-miseks, sperma kunstlikuks viljastamiseks jne). Euroopa kontekstis pole selget ja sisulist põhjendust, mis toetaks väidet, et tüvirakkude patentimine on eba-õiglane ekspluateerimine. A. M. Viens leiab, et on ebaselge, kuidas me peaksime mõistma inimelu kommodifitseerimist ja miks tähendaks inimembrüote kasuta-mine seda juhtumit. Lisaks võib väita, et tüvirakkudega seotud leiutiste patenti-mise puhul pole tegemist täieliku kommodifitseeripatenti-misega (ingl. k. complete modification), vaid mittetäieliku kommodifitseerimisega (ingl. k. incomplete com-modification). Sellisel juhul omab objekt nii seesmist (olemuslikku) kui ka instrumentaalset väärtust. Näiteks on inimese elul nii seesmine (olemuslik) väärtus kui ka instrumentaalne, kui kindlustusseltsid maksavad inimese surma puhul kindlustusraha. Igapäevases elus on mitmeid mittetäieliku kommodifit-seerimise juhtumeid, mis on täiesti legaalsed ja mida ei peeta sugugi moraalselt vastuvõetamatuks. Selleks, et öelda, et mittekommertsialiseerimise printsiibi allikaks on aga objektifitseerimise ebaõigsus, oleks vaja selget definitsiooni, missugused inimembrüote kommertsliku kasutamise juhtumid oleks käsitatavad objektifitseerimisena, ning vajalikke ja piisavaid tingimusi, mis lubaks meil eristada lubatavaid ja lubamatuid objektifitseerimise juhtumeid.641

Vastukaaluks inimelu, inimkeha ja tüvirakkude mittekommertsialiseerimise põhimõttele saab tuua kannatuste leevendamise argumendi. Isegi kui leida, et embrüol võiks olla väärikus, siis väärikus on ka neil isikutel, kes põevad raskeid haigusi, mille raviks tüvirakkudega seotud uuringuid tehakse. Isegi kui EL liik-mesriigi kohus omistaks isiku staatuse gastrula staadiumis olevale moodustisele, ei saaks ta selliseid õigusi anda teiste inimeste kahjuks. Brüstle’i kaasuses olid rakud mõeldud leevendama inimeste kannatusi seoses haigustega. Vajab veel kord rõhutamist, et täiesti teoreetiline ja praktikas tõestamata potentsiaal isi-kustamata in vitro blastotsüstil areneda inimkehaks ilma seda naise kehasse siir-damata ei saa kaaluda üles potentsiaali suurendada tegelike inimeste väärikust ja terviklikkust. Degeneratiivsed haigused ähvardavad igaühe väärikust ja terviklikkust.642

639 Vt kommodifitseerimise kohta nt K. P. Rippe, S 100; M. J. Hanson. Biotechnology and Commodification Within Health Care. – The Journal of Medicine and Philosophy 1999/24 (3), p 267 ff; M. J. Radin. Contested Commodities: The Trouble with Trade in Sex, Children, Body Parts and Other Things. Cambridge, MA: Harvard University Press 1996;

P. Treichel, p 456, 471.

640 A. M. Viens, p 94 ff.

641 Ibid. Vt objektifitseerimise kohta nt M. C. Nussbaum. Objectification. – Philosophy and Public Affairs 1995/24 (4), p 257.

642 J. Hitchcock, C. Sattler de Sousa e Brito. Should patents determine, p 398.

Hinnates leiutiste kaubandusliku kasutamise vastuolu moraaliga, tuleks arves-tada ka erinevaid moraalifilosoofia suundi.

Teooriaid, mis rõhutavad teo iseloomu, nimetatakse deontoloogilisteks (kreeka sõnast deontos, mis tähendab „kohust“).643 Deontoloogia on moraalifilosoofia suund, mis väidab, et osa moraalseid kohustusi kehtib absoluutselt. See omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele. Moraalne tegu on ajen-datud teatud motiivist ehk kohusetundest. Tähtis pole mitte teo tagajärg, vaid hea tahe. Moraalireeglid kehtivad kõigile ühtemoodi, need on universaalsed.644 Deontoloogilise teooria puhul ei määra mitte tagajärjed teo õigsust ja väärust, vaid teatud jooned teos eneses või reeglis, mille üksikjuhuks või näiteks tegu on. Eesmärk ei õigusta kunagi abinõu.645 Näideteks on kümme käsku, loomu-seaduse eetika, nagu seda tunnustab roomakatoliku kirik, ja Kanti kategoorilise imperatiivi teooria.646 Deontoloogilisi teooriaid on kahte liiki: teo- ja reeglide-ontoloogilised teooriad (nt Kanti reeglideontoloogiline teooria) ehk partikularism ja generalism.647 Teodeontoloogia järgi on iga moraaliotsustus ainulaadne ning me peame otsuse tegemisel toetuma oma südametunnistusele või moraalsele intuitsioonile. Reeglideontoloogia kohaselt saame me eristada üldiseid moraali-reegleid, mis on universaliseeritavad kõigi moraaliotsustuste jaoks.648

Immanuel Kanti (1724–1804) kui tuntuima deontoloogilise suuna esindaja õpetus on käesoleva töö seisukohalt oluline muu hulgas seetõttu, et tema on kaasaegse inimväärikuse mõiste oluline kujundaja.649 Ta oli esimene, kes kasutas normatiivset väärikuse mõistet.650 Ta väitis, et on olemas kaht liiki käske või imperatiive: hüpoteetilised ja kategoorilised. Hüpoteetilised imperatiivid on tingi-muslikud, olles kujul „kui tahad X-i, siis tee A!“. Kategoorilised imperatiivid pole tingimuslikud, vaid universaalsed ning mõistuslikult paratamatud. Kanti kategoorilise imperatiivi põhiversioon ütleb: „Toimi ainult sellise maksiimi koha-selt, mille kohta sa saad tahta, et sellest saaks üldine seadus.“651 Näideteks on

643 L. P. Pojman. Eetika, lk 34.

644 Eetikaveeb. Deontoloogiline eetika. Arvutivõrgus:

http://www.eetika.ee/et/moraal/teoreetiline_eetika/deontoloogia (8.11.2017).

645 L. P. Pojman. Eetika, lk 215–216.

646 Ibid, lk 34; M. Luts. Õigusfilosoofia I. Sissejuhatus õigusfilosoofiasse: õpik Tartu Üli-kooli õigusteaduskonna üliõpilastele. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS 1997, lk 111; M. W.

Hallgarth. Consequentialism and Deontology. – R. Chadwick (ed). The Concise Encyclo-pedia of the Ethics of New Technologies. San Diego: Academic Press 2001, p 79–83.

647 L. P. Pojman. Eetika, lk 216.

648 Eetikaveeb. Deontoloogiline eetika. Vt 20. sajandi deontoloogia tuntud esindaja W. D.

Rossi kohta lähemalt näiteks M. W. Hallgarth, p 83–85.

649 Inimväärikuse põhimõtte kohta vt lähemalt käesoleva töö alapeatükk 3.3.1.3.

650 R. Kipke, E. Gündüz, S 11.

651 „Handle nur nach derjenigen Maxime, durch die du zugleich wollen kannst, dass sie ein allgemeines Gesetz werde.“, vt lähemalt I. Kant. Grundlegung zur Metaphysik der Sitten, S 421; „Handle nach der Maxime, die sich selbst zugleich zum allgemeinen Gesetze machen kann.“, vt I. Kant. Grundlegung zur Metaphysik der Sitten, S 436–437.

„ära murra kunagi oma lubadust“ ja „ära tee kunagi enesetappu“.652 Kant pakkus välja veel kaks kategoorilise imperatiivi sõnastust. Esimene neist on eesmärkide printsiip, mis väidab: „Tegutse nii, et sa kohtleksid iseend ning teisi inimesi mitte kunagi pelgalt vahendina, vaid alati ühtlasi eesmärgina.“653 Reservatsioon „mitte kunagi pelgalt vahendina“ on oluline, kuna inimlikus reaalsuses ei saa vältida osalist vahendlikustamist.654 Selle maksiimi mõte on, et inimesed pole objektid või vahendid mingite (ühiste) eesmärkide saavutamiseks. Alati tuleb nii ennast kui ka teisi inimesi kohelda kui tingimusteta väärtuslikke. Kategoorilise impera-tiivi teine sõnastus on autonoomia printsiip, mis väidab: „Tegutse nii, et kohtled iga ratsionaalse olendi tahet kui universaalse seaduse andjat.“ See tähendab, et moraaliprintsiibid oleme me endale ise kehtestanud, neid ei määra mingi jumalik või väline autoriteet. Kanti eetika järgi jõuavad kõik inimesed, kui nad oma sisimas moraaliprintsiipide üle reflekteerivad, samasugustele tulemustele.655

Deontoloogilisele teooriale omaseid põhimõtteid kasutatakse tänapäeval ka leiutiste patenditavuse hindamisel, kui tõstatatakse küsimus vastuolust moraaliga.

Deontoloogilist lähenemist kasutati ka Brüstle’i kaasuse puhul.656 Lähtudes ees-pool kirjeldatud deontoloogilisest lähenemisest ja hinnates inimese ES-rakku-dega seotud leiutiste kaubandusliku kasutamise vastuolu moraaliga, siis võib sarnaselt Brüstle’i kaasusele järeldada, et embrüo hävitamist ei saa kuidagi õigustada selle kasuga, mida leiutise kaubanduslik kasutamine hiljem kaasa tuua võib. Embrüo hävitamine on moraalselt vale ja kuigi teo eesmärgiks on välja töötada ravivõimalusi ravimatute haiguste raviks, ei oma eesmärk deontoloogi-lise lähenemise puhul tähtsust. Eesmärk ei õigusta kunagi abinõu ning embrüo hävitamine tähendab potentsiaalse elu käsitamist pelgalt vahendina oma ees-märkide (mh tulu teenimise) saavutamiseks, mis pole aga lubatud. Seega deontoloogilist lähenemist aluseks võttes võib jõuda järeldusele, et inimese ES-rakkudega seotud leiutiste kaubanduslik kasutamine on vastuolus moraaliga.

Samas on õigusteadlane A. Plomer viidatud sellele, et kui lähtuda I. Kanti klassikalisest õpetusest (mis kuulub samuti deontoloogilise lähenemise hulka),

652 Vt I. Kant. Grundlegung zur Metaphysik der Sitten, S 421–422; L. P. Pojman. Eetika, lk 34–35; D. Bell. Kant. – N. Bunnin, E .P. Tsui-James (eds). Oxford/Cambridge (Mass.):

Blackwell 1996, p 598–601; M. Luts. Õigusfilosoofia, lk 110.

653 „Denn vernünftige Wesen stehen alle unter dem Gesetz, daß jedes derselben sich selbst und alle andere niemals bloß als Mittel, sondern jederzeit zugleich als Zweck an sich selbst behandeln solle.“, vt lähemalt I. Kant. Grundlegung zur Metaphysik der Sitten, S 433.

„Handle so, dass du die Menschheit sowohl in deiner Person, als in der Person eines jeden anderen jederzeit zugleich als Zweck, niemals bloß als Mittel brauchst.“, vt I. Kant. Grund-legung zur Metaphysik der Sitten, S 429; L. P. Pojman. Classics of Philosophy. Volume II, Modern and Contemporary. Oxford: Oxford University Press 1998, p 773.

654 E. Saarinen. Läänemaise filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini. Tallinn:

Avita 1996, lk 217.

655 Eetikaveeb. Deontoloogiline eetika. Vt ka I. Kant. Grundlegung zur Metaphysik der Sitten, S 393 ff; M. Luts. Õigusfilosoofia, lk 110.

656 J. Pila, P. L. C. Torremans. European Intellectual Property Law, p 106. Vt lähemalt Brüstle’i kaasuse kohta käesoleva töö 2. peatükist.

ei saaks kindlalt väita, et inimembrüole laieneb inimväärikus. Seda põhjusel, et inimembrüol puudub mõtlemisvõime ja võime teha autonoomseid otsustusi.

Samuti ei andvat inimväärikuse uuemad versioonid alust omistada inimvääri-kust varajases arengujärgus olevatele inimembrüotele.657

Lisaks deontoloogilisele lähenemisele tuleb arvestada leiutise kaubandusliku kasutamise vastuolu hindamisel moraaliga teleoloogilist moraalifilosoofia suunda.

Teleoloogilised teooriad (kreeka sõnast telos, mis tähendab „eesmärgile suuna-tud“) keskenduvad moraalse õigsuse ja vääruse määramisel peamiselt tagajärge-dele658 – teo moraalse õigsuse määrab teo tagajärg. Teo moraalse õigsuse määrab see, kui suur on teost saadav kasu. Mida suurem on kasu, seda parem on tegu moraalses mõttes.659 Kõige kuulsam neist teooriatest on utilitarism, mille esitasid Jeremy Bentham (1748–1832)660 ja John Stuart Mill (1806–1873).661 Utilitarism nõuab, et teeksime seda, millel kõige tõenäolisemalt on kõige paremad tagajärjed;

tee see tegu, mis toob kaasa kõige rohkem õnne kõige suuremale hulgale.662 Utilitarismi sisuliseks tuumaks on aidata kaasa inimeste (ja võib-olla ka loomade) hüvangule ning leevendada kannatust.663 Lisaks kuulub teleoloogiliste eetikateooriate hulka nt eetiline egoism, mis väidab, et inimesed tegutsevad ainult omaenda hüvesid silmas pidades. Teoorial on mitmeid variatsioone.664 Utili-tarismile omaseid põhimõtteid kasutatakse tänapäeval tihti ka patendiõiguses, et õigustada leiutistele patendikaitse tagamist olukorras, kus tõstatatakse vastuolu moraaliga.

Kui lähtuda inimese ES-rakkudega seotud leiutiste patenditavuse hindamisel utilitarismist, millest lähtus Euroopa Patendiamet OncoMouse’i kaasuses kasu-likkuse kaalumise testi kasutades,665 võib autori arvates järeldada, et tüvirakkude uuringud ja nende tulemuste patentimine ja tüvirakkude kommertsialiseerimine

657 A. Plomer. The Law and Ethics of Medical Research: International Bioethics and Human Rights. London/Sydney/Portland, Oregon: Cavendish Publishing Limited 2005, p 70;

D. Beyleveld, R. Brownsword. Human Dignity in Bioethics and Biolaw. Oxford: Oxford University Press 2001, p 110–111, 157–158; P. H. D. Batista, S 518.

658 L. P. Pojman. Eetika, lk 35.

659 Eetikaveeb. Teleoloogilised teooriad. Arvutivõrgus:

http://www.eetika.ee/et/moraal/teoreetiline_eetika/teleoloogia (8.11.2017).

660 Vt J. Benthami kohta lähemalt P. Jõgi, lk 12–14; M. W. Hallgarth, p 76–77; I. Gräzin.

Jeremy Bentham. Tallinn: Olion 1990; J. Bentham. Introduction to the Principles of Morals and Legislation. Mineola, New York: Dover Publications Inc. 2007.

661 Vt lähemalt J. S. Milli ja utilitarismi kohta L. P. Pojman. Classics of Philosophy, p 913–

944; M. W. Hallgarth, p 77–78; J. S. Mill. Vabadusest. Tõlk K. Tael. Tallinn: Hortus Litterarum 1996; J. S. Mill. Utilitarianism. R. Crisp (ed). Oxford: Oxford University Press 2000.

662 L. P. Pojman. Eetika, lk 35; P. Jõgi, lk 12.

663 L. P. Pojman. Eetika, lk 187.

664 Eetikaveeb. Teleoloogilised teooriad.

665 Vt lähemalt õiguskirjanduses väljendatud seisukoha kohta, et inimmaterjaliga seotud leiutiste (sh inimembrüotega seotud leiutiste) puhul ei tuleks kasulikkuse kaalumise testi kohaldada, nt P. Treichel, p 468; S. Sterckx. The WARF/Stem cells case before the EPO Enlarged Board of Appeal. – European Intellectual Property Review 2008/30 (12), p 537.

tooks kaasa võimalikult palju kasu võimalikult paljudele. Ka õiguskirjanduses on leitud, et ES-rakkudega seotud leiutiste patentimise lubamist toetaks mh argument, et selline praktika tooks tõenäoliselt sotsiaalset, meditsiinilist ja majan-duslikku kasu seoses teadmiste arenguga ja teraapiate väljatöötamisega, et vähendada haigustesse suremist ja haigestumist.666 Embrüo hävitamine ei kaaluks autori arvates üles neid positiivseid tagajärgi, mis kaasneksid uute ravivõima-luste väljatöötamisega inimese embrüonaalsete tüviraku-uuringutega seoses.

Õiguskirjanduses on viidatud utilitarismi aluseks võttes sellele, et tüviraku-uuringute puhul kasutatava varajases arengujärgus oleva inimembrüo puhul ei saaks see üles kaaluda heaolu, mis kaasneb ravivõimalustega neile inimestele, kes on juba sündinud ja kannatavad raskete haiguste all.667 Seega ei saaks inimese ES-rakkudega seotud leiutiste kaubanduslikku kasutamist pidada utilitarismi aluseks võttes moraaliga vastuolus olevaks.

Lisaks on teooriaid, näiteks Aristotelese areetiline eetika (kreeka sõnast arete, mis tähendab „voorust“), mis rõhutavad iseloomu või voorust. Aristotelese järgi on äärmiselt oluline arendada vooruslikku iseloomu, sest siis ja ainult siis, kui inimesed on head, saab tagada harjumuspärast õiget käitumist. Kuigi tegutsemist suunavate reeglite olemasolu võib olla abiks, on eluliselt tähtis, et iseloomul oleks jõudu head teha.668 Kui lähtuda Aristotelese enda seisukohast, siis tema arvates olid kaitsmisväärsed inimese looted alates sellest, kui naine tunneb loote liigutusi. Sellest tulenevalt on A. Plomer viidanud, et Aristotelese õpetust aluseks võttes pole põhjust arvata, et kaitsta tuleks embrüo elu, mis on hoopis varasemas arenguastmes (inimese ES-rakkudega seonduvat arvestades blastotsüsti staa-diumis).669

Eelnevast analüüsist saab autori arvates järeldada, et erinevatest teooriatest lähtumisel võib jõuda täiesti erisugustele tulemustele. Seega muudab moraaliga

Eelnevast analüüsist saab autori arvates järeldada, et erinevatest teooriatest lähtumisel võib jõuda täiesti erisugustele tulemustele. Seega muudab moraaliga

Im Dokument MARGIT PIIRMAN Inimese pluripotentsete tüvirakkudega seotud leiutiste patentimise piirangud vastuolu tõttu avaliku korra ja moraaliga (Eesti patendiõiguse näitel) (Seite 147-156)