Ülevaade EAAS-i koosolekust 20. mail 2016.
numbreid. Minul õnnestus sealtsamast Peterburist 1994. aastal säilinud numbrid siiski üles leida. Kui-das kadunud ajalehte otsida ja kuiKui-das ma selle juur-de üldse jõudsin?
Minu huvi selle vastu tekkis seoses väitekirja tee-maga, uurisin maakaitseväekohustust. Materjale lä-bi vaadates leidsin Miilitsaasjade Komitee otsuse ajalehe sulgemise kohta. Kui ma ei oleks tudengi-põlves suurest huvist lugenud professor Peegli raa-matut varasema ajakirjanduse ajaloost, siis poleks ma sellele dokumendile mitte mingit tähelepanu pööranud, see oleks kindlalt kõrvale jäänud.
Nüüd tekkis huvi teada saada, mis selle lehe sul-gemise taga oli, mida leht endast kujutas, kas tõesti pole võimalik täpsemaid andmeid kätte saada. See-pärast oli vaja pöörduda arhiivi poole.
Loomulikult vaatasin üle enda arvates olulised materjalid meie ajalooarhiivist.
Leidsin Tartu politseivalitsuse arhiivimaterjalide hulgast, mida keegi polnud vaadanud, põnevaid do-kumente, aga mitte mingisuguseid jälgi originaal-numbritest ei olnud. Edasi oli minu tollase arusaa-ma järgi vaja minna Moskvasse Venearusaa-maa Riikliku Sõjaajaloo Keskarhiivi, maamiilits oli ju sõjaväe osa.
Sellest tulenevalt, teades, et kõik olulisemad doku-mendid on Venemaa sõjaajalooarhiivis, olin üsna kindel, et seal on Miilitsaasjade Komitee materjale ja võimalik leida lisateavet Tartu lehe kohta.
Kuid minu Moskvas-käik selles mõttes ebaõn-nestus. Leidsin aga muud meie ajaloo seisukohast olulist materjali, olen seal hiljem korduvalt veel käi-nud, loodetavasti jõuan sellest edaspidi kirjutada.
See käik andis mulle olulise õppetunni. Alustasin uuesti otsast peale. Koju tagasi jõudes võtsin põh-jalikult ette Vene impeeriumi 19. sajandi poliitili-se võimu toimimipoliitili-se, tegin endale poliitili-selgeks, milline oli võimude käsuliinide ja allumiste vahekord. See oli üsnagi keeruline. Siis sai selgeks, et selle loogika järgi oleks pidanud materjalid olema Peterburis po-litseiministeeriumi arhiivis. See tuli minu taustatöö kaudu välja, mitte küll otseselt, aga loogika põhjal.
Kui Peterburi jõudsin, läksin hommikul arhiivi, tellisin politseifondi nimistud ning lõunaks olidki Miilitsaasjade Komitee materjalid üles leitud. Säi-likute pealkirjas ei olnud ajalehest sõnagi, aga sain need välja tellida, öeldes, et mulle on mu väitekirja jaoks neid materjale vaja.
Vene tava järgi kohe materjale välja ei anta ja
ko-hale ei tooda, aga kolmandal päeval saad materja-lid kätte. Saingi materjamaterja-lid, tõsi küll, mikrofilmide-na. Ja ei läinud kaua aega, kui ajalehenumbrid ma-terjalide seast üles leidsin. See oli minu jaoks oota-matu rõõmustav leid, rõõmustav päev.
Probleem oli, kuidas koopiaid saada. Tegemist polnud originaalidega. Originaale poleks ma niikui-nii kätte saanud, hoidla oli remondis. Mikrofilmi-dest tol ajal koopiaid ei tehtud. Tuli hoidla juhatajale sügavalt silma vaadata ja abi paluda, ta oli nõus need mikrofilmid reegleid eirates välja tooma. See oli kee-ruline, sest arhiivis kehtis erirežiim, see oli miilitsa-valve all, tuli miilitsamiilitsa-valvest läbi saada. Juhatajal ei jäänud muud üle, kui ta pani filmid põue ja läksi-me seltsiläksi-meestest prouadest mööda. Riidehoius pa-nin mikrofilmid enda tasku, linnas kasutasin tutta-va abi, lasin nendest kohtadest, kus ajaleht oli, foto-koopiad teha. Aktsioon õnnestus. Paari päeva pä-rast kordus sama lugu, et filmid tagasi arhiivi viia.
Olin kokku kaks nädalat lähetuses, sain ka kõik muud vajalikud materjalid oma väitekirja jaoks läbi vaadatud. Neid originaaltoimikuid, kus otsitav ma-terjal sees oli, vaatasin alles 5–6 aastat hiljem, kui õnnestus materjal välja tellida.
Nii ma jõudsingi Tartu ajalehe leidmiseni.
Pärast numbrite leidu sai koostöös Kirjandus-muuseumi ja Juhan Peegliga kokku pandud teos Tarto maa rahwa Näddali-Lehe kohta, raamat il-mus 1998. Selle raamatu lisas on originaalsuuruses ära toodud ka 10 säilinud numbrit.
Õnnestumiseks oli oluline endale kõigepealt selgeks teha, kuidas poliitiline võim konkreetsel ajahetkel tegutses. See mõtteviis on mulle täna-se päevani külge jäänud ning olen püüdnud täna- lest ka edaspidi lähtuda, et taustad tuleb hästi sel-geks teha. Sellest on edaspidi kasu olnud, et läh-tun kontekstist ja struktuurist. Näiteks otsuste üles leidmine nõukogude perioodi parteimaterjalidest ei ole väga lihtne, kui ei tee endale selgeks nõu-kogude süsteemi, aparaadi struktuuri ja struktuu-rimuutusi. Arhiiviloogika ei anna alati tulemusi.
Kokkuvõtteks tahan rõhutada Tarto maa rahwa Näddali-Lehe unikaalsust. Tegemist oli tõepoolest ajalehega, mida anti välja pärisoristele talupoega-dele ja mis ilmus regulaarselt, millel oli oma luge-jaskond.
Ka välismaa kolleegidega kõneldes läheb alati ae-ga, et neile kohale jõuaks, et see oli aastal 1806, mit-te 1906. Tegemist on Napoleoni ajaga.
See on väga suur samm meie kultuuriloos!
Kirjaoskuse tase oli meil 19. sajandi rahvaloen-duste andmetel väga kõrge. Sellele pole muul maa-ilmal midagi vastu panna. Kui I maailmasõjas oli sõ-durite hulgas koju kirjakirjutamise buum, siis eest-laste jaoks polnud kirjakirjutamine midagi erilist, seda oli tehtud juba kaua.
Teiseks tahan rõhutada, et meie arhiivide ainest on ka varasema kultuuriloo seisukohalt väga oluli-ne tunda ja jätkuvalt edasi uurida. Meie ajalooarhii-vis on materjale palju, arhiiv on hästi säilinud. Näi-teks II maailmasõja aja jäi Varssavist arhiivimater-jale alles 4%, meil sõda arhiivimaterjalidele kahju ei teinud. See on unikaalne, et need nii hästi säilinud on. Meie kultuuriloo tundmiseks peame arhiivi- dokumente rohkem uurima.
Aga et Eesti ala on eri aegadel olnud eri võimu-de all, siis suur osa meid puudutavat materjali asub väljaspool Eestit — Vene perioodi kohta Venemaal arhiivides, varasema perioodi kohta Rootsi arhiivi-des. See puudutab ka 20. sajandi algust ja nõukogu-de perioodi. Arhiivimaterjale tasub kasutada igal võimalusel.
Roosmarii Kurvits: Küsin nagu tüüpiline spordi-reporter: mis tunne oli? Ja kuidas Juhan Peegel sel-lesse suhtus?
Tõnu Tannberg: Päris hästi mäletan. Silme eest pä-ris mustaks ei võtnud. Lülitasin mikrofilmi aparaa-di välja, läksin tegin paar tiiru. Arhiiv oli Neeva ää-res vanas Senati hoones, seal on suured koridorid ja seal saab ilusti jalutada. Jalutasin 10–15 minutit, siis läksin tagasi, lülitasin aparaadi sisse. Ikka on tões-ti Tarto maa rahwa Näddali-Leht, ei ole tegemist meelepettega.
Mis puutub Juhan Peeglisse, siis mu juhenda-ja professor Herbert Ligi, kes ka Saaremaalt pärit, suhtles temaga ja rääkis. Mina rääkisin oma leiust Krista Arule, ükskord leppisime kokku
kohtumi-se kirjandusmuukohtumi-seumis, ta oli kutsunud ka Juhan Peegli sinna. Tema kabineti kõrvaltoast tuli Juhan Peegel välja: „Ma tahtsin ka näha seda meest, kes selle ajalehe üles leidis!“
Pärast muidugi kohtusime ja arutasime rohkem, mul on heameel Juhan Peegliga tuttavaks saamise ja vestluste üle.
Maarja Lõhmus: Juhan Peegel pidas teie arhiivi-leidu üheks kõige olulisemaks leiuks Eesti ajakir-jandusloos.
Tõnu Tannberg: Minul on raske seda kommen-teerida, ma ei tegele professionaalselt ajakirjandus- ajaloo uurimisega ja ei julge öelda, et on tegemist kõige olulisema leiuga. Aga tundub, et on väga olu-line nii kaua kadunuks peetud leht rahva ette tuua.
Küsimus saalist: Kas teate, kust võiks veel leidma-ta lehenumbreid otsida, võibolla on veel mõni ar-hiiv või koht?
Tõnu Tannberg: Ma ei usu, et neid numbreid ar-hiivisüsteemis rohkem oleks. Need olid ju Miilitsa- asjade Komiteele esitatud tervikpaketina. Tsen-suurimaterjalid on väga põhjalikult läbi vaadatud.
Muidugi oleks ajakirjandusajaloo loogika järgi õige otsida tsensuuri ametkonnast, mis on keskselt olu-line, aga seal neid ei ole. Võibolla mõnest kõrvali-sest fondist võiks veel vaadata.
Miilitsaasjade Komitee võib esmapilgul tundu-da sõjaline institutsioon. Aga 1806. a lõpus ja 1807.
aastal oli see kõrgeim erakorraline võimuorgan, ko-mitee liikmed olid võtmeministrid, see oli kõrgeim operatiivse otsustamise koht riigis. Sellest tulene-valt on loogiline, et ajalehe sulgemise asi just sinna läks. See suleti lihtsalt igaks juhuks, et sõjatingimus-tes talurahva hulgas mitte kahtlasi mõtteid levitada.
Hirmuõhkkond, mis tollal Peterburis oli, pani selle-le oma üldise pitseri, mis sai saatuslikuks.
Päris kindel ma ei ole Sõjaajalooarhiivi osas, sealt võibolla tasub vaadata. See on suur arhiiv, palju eri-nevaid materjale, mille läbitöötamine võib lisatu-lemust anda. Eesti arhiivides ei tundu sellist kohta olevat, kust võiks lehenumbreid leida. Otsuse põh-jal tulid need kokku korjata ja hävitada. Kui hävita-mise otsust ei olnuks, oleks lehenumbreid kindlas-ti rohkem alles.
Eesti ajakirjanduskultuur on suhteliselt au-
1.
väärse eaga. Meil on põhjust arvata sellesse ka kalenderperioodika arvatavasti XVIII sajandi esi-mesest veerandist, seejärel esimene ajakiri aastaist 1766–1767, esimene ajaleht 1806. aastast. XIX sa-jandi lõpul oli meil paarkümmend perioodilist väljaannet. 1905.–1907. a revolutsioonipuhang tõs-tis väljaannete arvu kümmekonna võrra. Kodanli-kus Eestis oli profašistliku diktatuuri1 võidulepääsu eel, enne nn vaikiva oleku aastaid sadakond ajaleh-te. Tõsi küll, üsna paljud neist olid n-ö ühepäevalib-likad, mis statistikas ikkagi arvesse läksid. Ajakir-jandustraditsiooni juurdumist näitab ehk seegi, et 1905. a loodud uut kvaliteeti, töölis- ja parteiaja-kirjandust, ei suutnud välja juurida mingid repres-sioonid. Omamoodi kajastuvad need traditsioo-nid ka selles, et 1920.–1930. aastail oli registreeri-tud isegi paarkümmend vahelduva eduga ilmunud alevi-, aleviku- ja vallalehte, rääkimata trükitud kooliajakirjadest. Oli isegi niisugune mees nagu Kusta Toom, kes ihuüksinda metsavaikuses oma ajakirju sepitses.
Väljaannete arvu kasv on ajakirjandustraditsioo-ni jälgimisel üks väliseid näitajaid. Teine arvuline näitaja on tiraaž.
Ajaleht ja ajakiri sündisid meil omamoodi kee-rukas olukorras. Kalenderperioodika levis võrd-lemisi suurtes tiraažides, oli suhteliselt odav ja ra-huldas talupoja piiratud teabevajadust. Ajaleht uue nähtusena pidi oma traditsioonilise eelkäijaga väga kaua konkureerima, lugeja teabevälja avardades ja
1 Tekst ilmub väljajäteteta, sisaldades teisigi kummastavaid ja eksi-tavaid väljendeid (nt feodaalsed igandid) ja mõttekäike (nt väikeko-danlik eesti ajakirjandus vs. töölis- ja parteiajakirjandus), mille kasu-tamine oli nõukogude aja tsensuurioludes pahatihti möödapääsmatu.
Kommunistliku partei ideoloogilise kaanoni kohustuslik retoorika pidi looma ja kinnistama halvustavaid mälukujundeid — ajaloovõltsinguid, mis omariikluse ideegi kustutaksid. — Toim.
sel kombel teabevajadust kasvatades. Seda ülesan-net ei suutnud täita ei rahvaraamat ega kalenderpe-rioodika. Viimane oli sel kombel nagu kahepalge-line nähtus: ühelt poolt ajalehe eelkäija ja teetasan-daja, teiselt poolt aga traditsioonilisemana ja vähe-nõudlikumat lugejat rahuldavana pärisajakirjandu-sele ka kuri konkurent.
Ja muidugi, nagu öeldud, oli ajaleht suhteli-selt kallis. Sestap siis oli O.W. Masingu Marahwa Näddali-Lehhe trükiarv vaevalt pooletuhandene, maarahva kätte läks ilmumisajal ehk vaid paarsada eksemplari. Kokkupoogituna aga loeti teda kui hu-vitavat rahvaraamatut ka aastakümneid hiljem. J. V.
Jannsen ja Fr. R. Kreutzwald on Masingut oma pub-litsistieeskujuna maininud. Suur ei võinud olla ka esimeste lokaalsemate väljaannete Tarto maa rahwa Näddali-Lehhe (1806) ja Missioni Lehhe Lissa-Lehe (1858–1862) tiraaž. Alles Jannseni Perno Postimees suutis — omaaegseid olusid arvestades — tõusta massiväljaandeks 2200 tellijaga 1863. aastal. Vii-mase Vene-Türgi sõja päevil ulatus Eesti Postimehe tiraaž peaaegu et viie tuhandeni. Ligikaudu kuue- tuhandelise tiraažiga alustas uuel sajandil ilmumist populaarne Teataja Tallinnas, K. A. Hermann jul-ges oma Postimehe 1891. aastal päevaleheks muu-ta, kui selle tiraaž oli vaid üle 3000. Põnevuslugude-ga Valgus jõudis eelmise sajandi lõpukümnendeil ligikaudu kaheksa tuhandeni.
Mida see tähendab?
Ajakirjandus, see uus nähtus eesti kultuuriloos suutis endale väga rasketes tingimustes (majandus-likud: rasked ikaldus- ja nälja-aastad olid 1806–
1807, 1834–1835, 1844–1845, 1867–1869; puudu-lik koolivõrk, eeskätt Eestimaa kubermangus; ran-ge tsensuur; baltisaksa reaktsiooni poolt tehtud ta-kistused ja otsene valvamine; usulised liikumised jne) kätte võidelda eluõiguse ja kasvatada püsiva lugejaskonna suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul — ümmarguselt viie-kuuekümne aastaga,