Individualiseeritus ja keeleline vabadus Juba bakalaureusetöö jaoks tehtud intervjuus ütles Eesti Ekspressi muusikakriitik Siim Nestor, et tema vaatleb eristust väärtuslik-väärtusetu üksnes isikli-ku maitse küsimusena. Sama seisukohta väljendas ta ka käesoleva töö valimisse jõudnud Müürilehe det-sembrinumbri DJ-ankeedis.43
Popmuusikakirjutiste analüüsist nähtus, et muu-sikalist väärtust presenteeritakse enamasti subjek-tiivse seotuse kaudu, tihtipeale ka arvustaja enese mälupiltides, kus on kadunud need muusika uni-versaalsuse kvaliteedinõuded, mida võis näha Siht-asutuse Kultuurileht väljaannete puhul.
Kindlasti mõjutab mind see keskkond, milles neid kahte esimest albumit (kassetilt) kuulasi-me. Oli kaunis aeg — teismelised, hängisime sõb-raga koos maal, uhasime ratastega ringi, sõime sõstraid.44
Mina-vormi kasutus on sagedasem kui „meie“
ning isiklikku sidet muusikaga ei üritatagi vaidlusta-da. Autorid näevad loomulikuna seda, et ühelt poolt asub iga muusikakuulaja teistega võrdsetel alustel ning teisalt on tal enda jaoks ainuomane
kuulamis-42 Kai Taal. Ma soovin, et oleks rohkem muusikuid, kes täie hingega an-duksid muusikale! Intervjuu Age Juurikasega, Raun Juurikase kom-mentaar. — Muusika, 2014, november.
43 DJ-ankeet: Siim Nestor. — Müürileht, 2014, detsember. Vt http://www.
muurileht.ee/dj-ankeet-siim-nestor./
44 Madis Aesma. Weezeri albumi „Everything Will Be Alright in the End“
arvustus. — Eesti Ekspress, 19.11.2014.
perspektiiv. Selles raamistikus võib kriitikut vaada-ta kui vaada-tarbija juhendajat (consumer guide) ning sama seost kinnitab ka popmuusikakriitika põhiline ar-vustusobjekt — album —, mis erinevalt klassikalise muusika maailmas levinud kontserdiformaadist on selgemalt seostatav tarbimisühiskonna tootega. Nii Theodore Gracyk45 kui ka Jacques Rancière46 on aga viidanud, et esteetiline väärtus ei pea olema ühen-datud klassikalise nägemusega kunstist kui millest-ki olmeelust eraldiseisvast, ja nii hägustub piir pä-ris elu ja muusika vahel. Vabadus muusikasiseste ja -väliste seoste loomisel eneseväljendusele fokusee-ritud keelemänguga on popmuusikakriitikas läbiv.
Jennifer Skellington on arvanud, et hea popikriitiku autoriteet tuleb eneseväljenduslikust vilumusest,47 retsensioonis ümbritsetakse reaalsed sündmused tihtipeale lausfiktsiooniga, kus kriitiku tunne saab olulisemaks kui mõni probleemi seletus või täpne kirjeldus. Näiteks Paul Crosthwaite nimetab seda imaginaarseks historitsismiks.48
Alternatiivmuusika vs. kommertsmuusika Alternatiivmuusika ja kommertsmuusika vastan-dus on kriitikute tekstidesse tihtipeale sisse kodee-ritud. Briti muusikaajakirjade analüüsi põhjal üt-leb Simon Frith, et hea popmuusika on see, mis hub kommertsrutiini, ületab selle piirid, ehk siis lõ-hub seda, mis popmuusikat algses kontekstis defi-neeris.49 Kommertstaotlustega muusikat nähakse andvat järele majanduslikult motiveeritud muusi-katööstuse survele.
Kuigi tema vahendid on samad, suudab ta ikka ja jälle oma aeglaste leftfield’i astumistega luua mingeid hindamatuid väärtusi, millel peavoolus kindlasti kohta pole. Ega ta sinna pretendeeri-gi.50
45 T. Gracyk 2007, lk 12.
46 D. Robins, 2015, lk 45.
47 Jennifer Skellington. Defining Qualities: Making a Voice for Rock and Pop Music in the English Quality News Press. — Rachel Carroll, Adam Hansen (Toim). LitPop: Writing and Popular Music. Burlington, VT:
Ashgate, 2014, lk-d 109–124.
48 Paul Crosthwaite. Trauma and Degeneration: Joy Division and Pop Criticism’s Imaginative Historicism. — Rachel Carroll, Adam Hansen (Toim). LitPop: Writing and Popular Music. Burlington, VT: Ashgate, 2014, lk-d 124–140.
49 Simon Frith. Taking Popular Music Seriously: Selected Essays. Alder-shot: Ashgate, 2007, lk-d 259–260.
50 Risto Kozer. Nädala plaat. Monarhi dub. — Postimees, 29.11. 2014.
Eespool mainitud popmuusikataju individuali-seeritud olemust kinnitab seegi, et sugugi mitte ala-ti ei nähta kõnealuses vastanduses kommertsialisee-runud poolt negatiivsena. Näiteks Siim Nestor ütleb, et Foo Fightersi plaat „Sonic Highways“ on „ma-sendav pundar mittemidagiütlevaid klišeesid“,51 aga hindab kõrgelt Taylor Swifti albumi „1989“ kõige ta-valisemat popmuusikat,52 sest see on tehtud meis-terlikult laiatarbepopi ideaalse„valemi“ või „šabloo-ni“ järgi. Siinjuures saab popmuusikakirjutistes eri-list tähelepanu stuudiotöö, produktsioon, tehniline teostuse tase, mida võib vaadelda popimaailma vas-tena klassikalises ringkonnas domineerivale „pro-fessionaalsusele“. Selle tähelepaneku tegin juba oma bakalaureusetöös.
Autentsus
Üks rock-esteetika konsensuse alustaladest põhi-neb Frithi järgi autentsuse kontseptsioonil: hea muusika on millegi — inimese, idee, tunde, jaga-tud kogemuse, ajavaimu — autentne väljendus ning kõik, mis ei ole autentne, on kommert-siaalsete taotlustega.53 Kõikidest autentsuse kä-sitlustest, mis muusikauuringutes liikvel, mõt-len siinkohal autentsust eelkõige „tõese“ enese-väljenduse kontekstis, mis üldiselt kultuuriväljal avaldub originaalsusetaotlusena ja mille juured on klassikalise muusika maailmaga sarnaselt te-gelikult romantismis, sest see ideoloogia kõne-tab popmuusikat kui kunsti.54 Üks näide autent-suse kui kunstlikkuse vastandi — autentsus kui tõde — olulisusest:
Üldiselt on siiski päris rõõmus ja hoogne plaat, aga kohe kuidagi ei saa lahti tundest, et energia on teeseldud, mitte ehe.55
Näide autentsuse kui originaalsuse väärtustami-sest:
51 Siim Nestor. Foo Fightersi albumi „Sonic Highways“ arvustus. — Eesti Ekspress, 10.12.2014.
52 Siim Nestor. Taylor Swift popmaailma kõrgeimal astmel. — Eesti Ekspress, 19.11. 2014.
53 S. Frith 2007, lk 260.
54 Hans Weisethaunet, Ulf Lindberg. Authenticity Revisited: The Rock Critic and the Changing Real. — Popular Music and Society, 2010, Vol 33, nr 3, lk-d 465–485.
55 Margus Haav. Raadiopopist õllepungini. — Postimees, 01.11.2014.
Nad ei tee trendikalt moodsat muusikat, vaid as-tuvad vaikselt, popmuusika varjus, oma rada.56 Minu valimisse langes mitu kirjutist räppar Tommy Cashist, kes nõuaks autentsuse vaates eri-käsitlust. Nimelt, Weisethaunet ja Lindberg toovad viitega Lawrence Grossbergile välja kategooria, mi-da võiks nimetami-da „autentne ebaautentsus“, mille kohaselt võib postmodernsuse tingimustes iga poos saada väärtuslikuks juhul, kui on näha suurt pühen-dumust ning seda tehakse „autentselt”.57 Nii ilm-neb, et teatud tingimustes võib ka traditsiooniliselt ebaautentne tuua kaasa positiivse hinnangu ja see ainult kinnistab popmuusika väärtussüsteemi tõl-gendamisvõimaluste paljusust. Tõnis Kahu kiidab heaks nt seda, et Tommy Cash remüstifitseerib Ees-ti hiphoppi: posiEes-tiivne on see, et Tommy Cash trii-vib varjamatult oma karakteris eemale pärismaail-mast, reaalsusest, ei ole nii-öelda päris.58 Seda võib-ki nimetada metaautentsuseks positiivse hinnangu taustal. Kahu kasutab sama loogikat ka Dean Blun-ti arvustamisel.59
Diskussioon
Teatavates aspektides, nt autentsus popmuusikakir-jutistes ning romantiseeritus süvamuusikakäsitlus-tes, põhinevad mõlema pooluse kajastuse alused mast allikast, milleks on 18. sajandi lõpu ja 19. sa-jandi alguse romantism ning Kanti genius. Kui Siht-asutuse Kultuurileht väljaannete kajastusele on loo-mupärane vastandus massimuusikaga, siis üldleh-tede ja Müürilehe popikajastuses jäävad olemusli-kud vastuolud sellesama massimuusika/popmuu-sika valdkonna sisse, nt mainstream vs. alternatiiv.
Paljud Sihtasutuse Kultuurileht väljaannete auto-rid näivad võtvat oma objekti iseenesestmõisteta-valt „kõrgena“, popplaadi arvustajad pigem mit-te. Küsimus ongi selles, mida keegi popmuusika/
kommertsmuusika/massimuusika/madala all sil-mas peab. Lähtudes eeldusest, et Eestis siiski eksis-teerib laias laastus kaks muusikaringkonda ühel väl-jal, võib öelda, et Bourdieu ja tema interpreteerija-te arvainterpreteerija-tes defineerib domineeriv, haridusloogikale
56 Ott Kagovere. Aeglased ja sumbused sammud traditsioonides.— Eesti Ekspress, 10.12.2014.
57 H. Weisethaunet, U. Lindberg 2010, lk 474.
58 Tõnis Kahu. Nõiduslik ja silmi moondav. — Eesti Ekspress, 05.11.2014.
59 Tõnis Kahu. „Mõte“ on kontsentratsioon. — Eesti Ekspress, 26.11.2014.
tuginev klassikalise muusika maailm ennast pal-juski teise, popmuusika pooluse kaudu, selle käi-gus oma võimupositsiooni kinnistades. Üldleh-tede ja Müüri lehe popikajastuse osa tundub leid-vat konfliktid, vastuolud ja hierarhiad oma vald-konna seest. Ja illustratiivse keelekasutuse motiiv näib seejuures olevat eelkõige eneseväljendus, mit-te arvustus objekti kõrge staatuse kinnistamine, na-gu Siht asutuse Kultuurileht väljaannete puhul. Seda võib öelda juba palju sagedasema negatiivse kriitika pinnalt. Kui SA Kultuurileht ajakirjade kontserdi-arvustused on seotud eelkõige kodumaise ruumi-ga (konkreetse aja ja koharuumi-ga määratletud sünd-muse kajastus), siis plaadi arvustusi läbib artistide rahvusvaheline kõrvutamine, mis käib kokku glo-baalse muusikaturu konkurentsiga (seda kinnitas ka kultuuriajakirjanduse kvantitatiivne uuring, ptk 1.9.160), ja me räägime materiaalsetest artefaktidest, mida seostatakse personaalsete olmeliste asjaolude ja mõttepiltidega.
Kokkuvõte
Kõike ülalpool toodut arvestades järeldan, et SA Kultuurileht väljaanded ühelt poolt ning päeva-lehed ja Eesti Ekspress, Müürileht, KesKus teiselt poolt on oma kajastuse valikult selgelt polariseeru-nud. Popp ja plaadiarvustus / globaalne ruum vas-tandub klassikalisele muusikale ja kontserdiarvus-tusele / kohalikule ruumile. SA Kultuurileht väljaan-nete väärtushoiakute, romantiseeritud-institutsio-naliseeritud-traditsioonilise kultuurihierarhia tipus valitseb hoiak, mis eeldab, et kommertsialiseerumi-ne on süvamuusikale ohtlik. Esitatud näidete puhul avalduvad Kultuurilehe väljaannetes positiivses võt-mes järgmised väärtused: traditsioon, teatav reegli-pärasus, professionaalsus / muusikaline haridus ja muusiku võime pakkuda haruldast, sügavat, kõrgel tasemel etteastet ehk tõelist kunsti. Ülejäänud välja-annetes võib samuti läbivaid väärtusaluseid leida, nt
60 Kultuuriajakirjanduse sisu ja vormi statistiline monitooring (kontent-analüüs). Meediasotsioloogilise uuringu „Kultuuriajakirjanduse sisu ja kasutajaskond“ vahearuande I osa, 2015. Vt http://www.kul.ee/sites/
kulminn/files/kultuuriajakirjanduse_kontentanaluus_-_vahearuanne.
pdf.
autentsus ja originaalsus, aga rõhutatult subjektiiv-se ja enesubjektiiv-seväljendusliku stiili tingimustes ei pruugi-ta neid aluseid alati ühel viisil, positiivse või nega-tiivse hinnanguna tajuda. Selles grupis valitseb eel-duseks seatud hoiak, et maitsed on erinevad. Eri-nevalt Kultuurilehe väljaannetest ei puuduta looda-vad väärtushierarhiad enamasti ühiskondlikku, nii- öelda Eesti kultuuri kui terviku tasandit, vaid jäävad popmuusika valdkonna spetsiifiliseks.
Minu magistritöö pakub võimaluse leida seo-seid akadeemilises muusikaarutelus levinud estee-tilise ja sotsioloogilise lähenemise vahel. Esimest suunda on selle pikema ajaloo tõttu ikka seostatud rohkem klassikalise muusika ja Kanti „puhta kuns-ti“ esteetikaga, popmuusika akadeemiline vaatlus kasvas aga välja noorte- ja massikultuuriuuringu-test, liikus edasi subkultuuriuuringute valdkonda ning leidis 1980. aastatel oma koha kultuuriuurin-gute üldnimetuse all.61 Simon Frith arvab nt just se-da, et süvamuusika puhul peaks me paljastama need sotsiaalsed jõud, mis on endiselt peidus kogu üleva transtsendentaalsusejutu all, ning popmuusika pu-hul peaks me tõsises stiilis käsitlema väärtusi, mis seostuvad selle sotsiaalsete funktsioonidega.62 Mi-nu töö põhjal võib öelda, et ametlikult Eesti kultuu-ri hüvanguks töötav kultuu-riigi rahastatud kultuukultuu-riajakir- kultuuriajakir-jandus tõrgub teatava ohutunde kammitsais oma re-toorikas vastu võtmast nüüdisaegsemaid väljendus-vorme või tava kohaselt madalamaks peetud muusi-kalisi kultuuriformaate. Siit lähtuvalt oleks üks eda-sisi uurimissuundi tuvastada, mis takistab Sihtasu-tuse Kultuurileht väljaannetel seda tegemast. On see üldse vajalik? Olgu siis takistuseks muusikavald-konda ajalooliselt sisse kasvanud vastandus kõrge-madal või see, et popkultuuri ja -muusika suund ei ole Eestis ulatuslikumalt kõrgharidussüsteemi jõud-nud — sellest arusaamiseks tuleks esmalt välja sel-gitada, mida klassikalise muusika sfääris tegutsevad inimesed „popmuusika“ all üldse mõistavad.
61 Paul Willis. The Golden Age. — Simon Frith, Andrew Goodwin (Toim). On Record: Rock, Pop and the Written Word. London, New York: Routledge, 1990, lk-d 35–45.
62 S. Frith 2007, lk 257.
Sissejuhatus
2015. aasta suvel juhtusin lugema Susan Sontagi esseekogumikku „Vaikuse esteetika“, mis algab es-seega „Tõlgendamise vastu“. Selles tekstis annab Sontag ülevaate sellest, mis on tema arvates tõl-gendamine, ja — nagu pealkirjast aimata võib — põhjendab, miks ta sellele vastu on. Sontag1 de-fineerib tõlgendamist kui tervikteosest hulga ele-mentide väljanoppimist. Et X on õieti A — või tä-hendab õieti A-d. Et Y on õieti B ja Z on õieti C.
See viis mind mõttele, et ka kriitika püüab väga paljuski selgitada, et „X on õieti A“. Tõlgendamis-võimalused on sisuliselt piiritud, aga mingi vaate peab kriitik lõpuks valima. Miks valib kriitik just sellise tõlgendusviisi, nagu ta valib, ja mida see üt-leb lugeja kohta?
Mõnda aega hiljem lugesin Ludwig Wittgen-steini „Filosoofilisi uurimusi“. Wittgenstein kir-jutab:
Kujuta ette, et keegi ütleb: igal sõnal, mida me hästi teame, näiteks mõnes raamatus, on meie vaimus juba kaasas atmosfäär, õrnalt näha ole-vate kasutuste „halo“ — nii nagu ümbritseksid maalil iga figuuri nõrgad, uduselt joonistatud, otsekui mingis teises mõõtmes olevad stseenid ning me näeksime seal neid figuure teistes
seos-1 Susan Sontag. Vaikuse esteetika. Tallinn: Kunst, 2002, lk 14.
tes. Sest kui on nii, et sõna kasutusvõimalused on meil kõnelemisel või kuulmisel pooltooni-des vaimusilma ees — kui see on nii, siis on see meie puhul nii. Aga me suhtleme teistega, teadmata, kas ka nendel on niisugused elamused.2
Kuidas suhtleb autor lugejaga, teadmata midagi tema elamustest?
Kolmanda impulsi teemavalikul sain Joris-Karl Huysmansi romaani „Äraspidi“ järelsõnast:
Poolparoodilises intervjuus iseendaga, mis ilmus A. Meunier’ signatuuri all ajakirjas Les Hommes d’Aujourd’hui, ütleb Huysmans, et „tahtis kirju-tada hermeetilist raamatut, mis oleks kõigi loll-peade eest tabalukuga kinni.“3
Sontag viis mind mõttele, et ka kultuuriajakir-janduses valib kriitik kunstiobjekti arvustades en-dale „prillid“, läbi mille ta teost vaatab. Kui ba-kalaureusetöös keskendusin kriitikule,4 siis Witt-genstein andis mulle idee tulla lähemale lugeja-le. Tõepoolest, me suhtleme teistega, teadmata, millised on nende elamused. Teksti vahendusel lugejaga kommunikeerides ei tea autor üldse,
2 Ludwig Wittgenstein. Filosoofilisi uurimusi. Tallinn: Ilmamaa, 2005, lk
3 Leena Tomasberg. Järelsõna. — Joris-Karl Huysmans. Äraspidi. Tallinn: 291.
Koolibri, 2013, lk 209.
4 Tuudur-Jaan Rekkor. Teatrikriitika trükiajakirjanduses ja blogides.
Bakalaureusetöö. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut, 2014. Vt https://dspace.ut.ee/handle/10062/42279.
Artikkel põhineb 2016. aasta juunis Tartu Ülikooli ühiskonnateadus-te instituudis kaitstud magistritööl (juh Ragne Kõuts-Klemm). Vt https://dspace.ut.ee/handle/10062/51965.