Pikema toimetajakogemusega Grenzstein on oma maailma peegeldamise kohta tsensuurioludes kir-ja pannud järgmist:
Kõigest silma seletamise tööst hoolimata ei tea meie lõppeva aastasaja lahkumisel mitte ütelda, kui palju meie ringkondades välisest koorest suu-detakse läbi vaadata ja sisimisi veedreid ära sil-mata. Sõbrad, need on kaks isesugust asja. Ise asi on see, millest ja mille kallal sulle juttu tehakse;
hoopis ise asi see, mille kasuks seda toimendust targu ette võetakse.29
Väga üldistatuna öeldes oli Grenzsteini võitlus-te läbivaks sisuks baltisaksa eesõigusvõitlus-te vastasus, mis kasvas hiljem seisusühiskonna jätkumise vastu üld-se. Ta nahutas nii tõusikuid kui ka korporante, kes unistasid baltisakslaste eeskujul oma aristokraatia tekkest.
Grenzsteini kirjutised jäid juba
ajakirjaniku-25 Ea Jansen. Eesti seltside saadikute märgukiri Vene keisrile 1881. aastal.
— Acta Historica Tallinnensia 1997, nr 1, lk-d 105–106.
26 J. Arukaevu 1997, lk 2477.
27 Patronaadiõigus — kirikuõpetajate valimise õigus, harilikult suur-maaomanike pärandatav õigus kutsuda ametisse vaimulikke; tekkis Frangi riigis ja säilis ka pärast usupuhastust. Eesti alal kuulus see aas-tani 1919 enamasti suurmaaomanikest mõisnikele, kellel oli ainuisiku-line õigus kutsuda ametisse (luterlik) kirikuõpetaja. — Toim.
28 A. Grenzstein 2012, lk 178 [Patronadi õigus ja Põltsamaa kõverused, 1896].
29 Ado Grenzstein. Aastasaja lõpul III. — Olevik, 28. 12.1899, nr 52, lk 1196.
karjääri alguses kitsa värava vahele kinni: Eesti Pos-timehes jäid tema toimetatuna 1881. a suvel ilmu-mata juhtkirjad, mis käsitlesid eestlaste ja sakslaste suhteid. Üks keelatud juhtkirja tsensoripoogen on olemas Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatu-kogu 1883. a Oleviku köite lõpus,30 kuhu on käsitsi juurde kirjutatud:
Eestimees No 28 juhtus jälle Sakslastega kimpu.
Eesseisav juhtkõne Eestlased ja Sakslased riisu-ti puhtaks ära. Nagu see zenzur Sakslane on, siis arvas vast oma suguvendadele kitsikust olevat..., [all] Dorpat 15. juuli 1881.
Grenzstein kirjutas ka J. Hurdale 16.7.1881, et nr 28 juhtkiri „Eestlastest ja Sakslastest, mis ma üs-na vaguselt ja täieste asjalikult kirjutasin, keelati ot-sani ära“.31 Ärakeelatud juhtkirjades käsitles autor sakslaste suhtumist Aleksandrikooli, eesti seltside ja eesti ajalehtede tegevusse ning saksa lehtede väi-teid, et isegi eesti seltside saadikute kõrge vastuvõtt olevat korda läinud just tänu sakslastele. Grenzstein püüdis seda teemat kajastada 1881. a eesti seltside märgu kirja esitamise järel.
Balti erikord (Grenzstein võrdles seda kloostri-müüridega) läks venestamise tulekul reformimisele, eestlased lootsid siit vabanemist, kuid reformidega ei mindud lõpuni. Nii eesti haritlased kui ka saks-lased kasutasid omavahelises võitluses riigivõimu kolmanda poolena — vahe oli vaid selles, et saks-lastel oli Balti erikorra tingimustes märgatav edu-maa, samuti tegutses baltisakslastest Vene ametnik-ke igal tasandil.
Grenzstein pidas riigivastaseks eelkõige koos-tööd baltisakslastega. Tema võitlus baltisaksa ees-õiguste vastu kulmineerus sajandi lõpus, mil ilmus tema „Härraskirik või rahvakirik“32 saksa (Tartu, 1899), siis vene (1901) ja läti keeles (1905, 1906; ees-ti keeles alles 2016). Grenzstein on seega majandus-likult vabade rahvuslike rahvakirikute projekti loo-ja.33 Grenzsteini meelest tulnuks balti kirik
likvi-30 Kirjandusmuuseum: Aj. II 206.
31 A. Grenzsteini 37 kirja J. Hurtile 1874–1899. — KM EKLA f 43 m 3:40, l 13/30.
32 Ado Grenzstein Herrenkirche oder Volkskirche?: Eine estnische Stimme im baltischen Chor. Tartu: A. Grenzstein, 1899; eesti keeles
„Tunne ja tarkus“, tlk Simo Runnel, Tartu: Ilmamaa, 2016.
33 Vt Riho Saard. Eesti rahvusest luterliku pastorkonna väljakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine 1870–1917. Helsinki: Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, 2000, lk-d 205–238 jm.
deerida ja asemele moodustada „sakslaste, eestlas-te ja lätlaseestlas-te kirikud oma konsistooriumide, sino-dite ja isegi õppeasutustega“. Grenzsteini pakutud (mõtte laadide erinevusest tulenev) jaotus sai hilise-mal ajal ka teoks.34
„Härraskiriku või rahvakiriku“ materjalide koondamisega paisus Grenzsteini kirjakogu. Aja-loolise traditsiooni kogumine äratas ja mobilisee-ris, kasvades rahvuslikuks aktsiooniks.35 Eestlased saatsid kirjeldusi olukorrast ühes või teises kogudu-ses. Probleem oli teatavasti ikka veel säilinud patro-naadiõiguses ja selles, et kirikuhärrad pidasid en-did kogudustest paremaks, mitte nende teenijateks.
Vastuolud polnud üksnes rahvuslikud, vaid ka sei-suslikud. Mõnes mõttes ongi Grenzsteini kirjakogu süüdistusdokument sakslaste vastu.36 Samal ajal va-liti vene ehk õigeusu kogudustes eestlasi kirikuõpe-tajateks, mõisnikel seal sõnaõigus puudus ja nii ko-geti, et riigikirik suhtus eestlastesse lugupidavamalt.
Seda on täheldanud muide ka Heinrich Rosenthal oma mälestustes.37
Grenzstein arendanud koguni ristiusuvastast propagandat — see aga oli selle ideelise aluse lõh-kumine, millele tugines meie rahvuslus. Grenzsteini väljalöömine meie avalikust elust oli vastaste ring-konnale eluliseks vajaduseks. Grenzsteini on nime-tatud meie revolutsioonilise liikumise Ristija Johan-neseks, kes oli oma rahvale lõpuni vajalik.38
Samal ajal võttis Grenzstein sõna aristokraatia vastu üldse ja nähes, et eesti haritud pojad hakka-sid endid rahvast paremaks39 pidama, kutsus oma mõttekaaslasi ühinema pikemas kirjutises „Uus hommik“.40 See jäi tsensor Jõgeveri keelu tõttu il-mumata, kuid seletab üsna hästi Grenzsteini mee-leolusid enne pagulusse minekut.
Haritlaste snobismi ja edevust mõistis Grenz-stein järjekindlalt hukka41. Balti hariduse põhiliseks
34 Ea Jansen. Kaks raamatut eesti kirikuloost. — Akadeemia, 2001, nr 6, lk-d 1293–1298.
35 Uus katse ... 1999, lk 117.
36 Mart Laar. A. Grenzsteini kirjakogust. — Keel ja Kirjandus, 1984, nr 6, lk-d 359–360.
37 Heinrich Rosenthal. Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel: Mälestusi aastatest 1869–1900. Tlk Krista Räni. Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010, lk-d 296–297.
38 Johan Jans. Mälestusi ja vaatlusi. Toim Simo Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2008, lk-d 47, 62–64 jm.
39 Vrd nt Märt Raud. Kaks suurt. Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu. Tallinn: Olion, 1991, lk-d 203–204, 206.
40 Vt Ado Grenzsteini kirjakogu. — KM EKLA f 38 m 13:1, l 473–484.
41 Nt Ado Grenzstein. Kodumaa korraldus. Tartu: G. Zirk, 1910, lk-d 52, 67, 125, 167, 241.
veaks pidas ta papagoilikku järelekorrutamist ehk seda, et vajatakse autoriteete ega mõelda oma peaga.
Grenzstein on oma nn muutumiste kohta vih-janud:
Võitlus ise sellel põllul läheb aga ilma peatama-ta endise eesmärgi järele edasi, kui peatama-tal ka vahete vahel uued kujud tulevad.42
Sajasugused välised mõjud sunnivad mõnikord tööviisi muutma ehk mõnest kaljust keeru üm-ber minema, kuid mu viimane siht on mul ikka silmis olnud, mille vastu ma oma teadmise järe-le mitte ei ojäre-le kirjutanud. Et otse uskumatalt
„tuulelipust“ on räägitud, on üksi rääkijate oma asi ja au.43
Tuulelipuks oli varem ristitud ka järjepideva ees-ti ajakirjanduse rajaja Johann Voldemar Jannsen.44 See oli juba järeleproovitud mustamistaktika.
Et Tuglas taandas oma Grenzsteini-kriitika te-ma isiklikele iseloomujoontele, siis võis selle ta-ga olla ka solvumine Grenzsteini kriitika peale 1912. a Olevikus (artiklisari „Noor-Eesti jaburi-jant“, ilmus 3.3.–28.4.1912). Sajandi tagant lugedes tundub Grenzsteini kriitika nooreestlaste pihta üsna tasakaalukas ja põhjendatud. Ta käsitles mh moe-narrusi, sh kunstis — kuidas moega raha tehakse, pannes inimesi (ja avalikku arvamust) selle järele jooksma.45 Tänapäeval on nooreestlust tõlgendatud ju ka kui enesekolonisatsiooni.46
Soov tegutseda avalikult tingis pideva vajaduse arvestada ühiskonnas toimunud muutusi. Grenz-stein seadis korduvalt eestlaste ette raske ülesande
— muutuda koos maailmaga just selle nimel, et al-les jääda.47
Grenzsteini käitumismuster tulenes ta analüüsi- ja sünteesivõimest, millega kaasnes püüe kasvata-da rahvast seisma oma jalgade peal. Grenzsteini nn muutumised tulenesid osalt ka välise surve konteks-tist. Oma ajakirjanikuteed alustas ta 1881. a rahvus-konservatiivide ridades, kuid juba 1885. a esitas uue
42 A. Grenzstein 1898, lk 17.
43 A. Grenzstein 2012, lk 261 [Lahkumise sõna, 1902].
44 Vt M. Salupere 2006, lk 219.
45 Olevik, 4.4.1912, nr 25, lk 190.
46 Vrd Tiit Hennoste. Noor-Eesti kui lõpetamata enesekoloniseeri-misprojekt. — Noor-Eesti 100: Kriitilisi ja võrdlevaid tagasivaateid.
Artiklikogumik Tallinna Ülikoolis 9. mail 2005 peetud rahvusvahelise seminari „Noor-Eesti 100“ ettekannete põhjal. Koost ja toim Elo Lind-salu. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2006, lk-d 9–36 jm.
47 J. Arukaevu 1997, lk-d 2472, 2499, 2507 jm.
rahvajuhtimise plaani, mille taustaks oli see, et väl-ja vahetati Eesti- väl-ja Liivimaa kuberner ning asväl-ja- asja-ajamiskeeleks sai vene keel. Grenzstein püüdis lei-da „niikuinii“ tekkivas olukorras rahva liikmetele parimat võimalikku lahendust. Jätkuvalt olid kolm põhiargumenti ajakirjandus, seltsid ja ühendatud tegevus.48
Grenzsteini plaanidest on paljud mõtted algu-se saanud ja ajapikku ellu viidud. Andres Saal on tõdenud:
Gr[enzstei].nilt näikse nõutama, et ta mõne Ees-ti riigi üles oleks pidanud ehitama. Et ta seda po-le teinud, siis popo-le ta midagi positivilist teinud.49
Grenzsteini suunamuutust on püütud paigutada küll aastasse 1888, küll 1892 või 1894. Millest need aastad õieti pajatavad? Grenzsteini oli 1887. aasta lõpus süüdistatud rahvuslike tunnete süvendami-ses. Tallinnas jäi seisma ajaleht Virulane, kuna sel-le toimetaja Jaak Järv (1852–1920) saadeti Balti ku-bermangudest välja. Sama ähvardus seisis pidevalt ka Grenzsteini kohal. Ta püüdis nüüd näidata, et re-formide käigus loodud asutused ja üldine võimu-vahekord on muutunud eestlastele soodsamaks:
koolid vabanesid mõisa ja kiriku võimu alt, likvi-deeriti seisuslik politsei ja kohus. Hiljem Grenzs-tein teatas:
Mina märkasin, et minu lehelt kangemat venes-tust nõueti kui teistelt [ning oli valida, kas leht seisma jätta või käsku täita].50
Eestimaa kuberner vürst Šahhovskoi (1852–
1894) oli saatnud 1892. a siseministrile ettekande, kus ta nimetas Grenzsteini otsesõnu eestlaste rah-vusliku opositsiooni juhiks ja nõudis tema üle sa-lajast järelevalvet. See tõi endaga kaasa ka karskus-seltside tegevuse kontrollimise.51 Grenzstein aga võttis karskustegelase Jüri Tilga (1865–1929) abiks lehte toimetama, et see edasi ilmuks, kui ühe toime-tajaga midagi juhtub.52
48 Ibid., lk-d 2478, 2489–2500.
49 Ajaloo album 1910, lk 88.
50 Ado Grenzstein. Parisi kiri. — Rahva Päevaleht, 3.3.1909, nr 48, lk 2.
51 J. Arukaevu 1997, lk-d 2478–2479 jm.
52 Vt Anu Pallas. Isamaaline tundmus: Eesti ja Soome kirjamees Jüri Tilk ehk Yrjö Virula. — Keel ja Kirjandus, 2010, nr 3, lk-d 199–201, 204–206.
1894. a avaldas Grenzstein poleemilise „Eesti kü-simuse“, mille sõnumiks oli, et reformidega pakuta-vaid võimalusi tuleb aktiivselt kasutada sotsiaalses võitluses baltisakslastega. Grenzstein otsis teed ja pakkus oma juhtmõtteid arutamiseks, saades kül-lalt ka kriitilist tagasisidet.53
Grenzstein provotseeris lugejat mõtlema, nii on ta öelnud:
Viska teisele mõte vastu silmi, mis tal otse pöö-rane näib olevat. Mis sünnib? Ta kõmmutab ta-gasi, ja seks läheb mõtlemist tarvis. [---] Vahest ei oleks sugugi halb, kui aegajalt niisuguseid ki-va saaks rahki-va ki-vagusasse mõttemeresse visatud, et teda pisut lainetama ajada. Mitmed tõmbavad viskaja küll võllasse, aga unise oleku ülesraputa-mine, see oleks ikka hää.54
Grenzsteini „Eesti küsimust“ on käsitletud rah-vuste sulandumise või venestamise manifestina.
Grenzstein ise seletas:
Niisuguste asjade ülesseadjad ei ole minu teada ilmasgi mõtelnud, et nad eksimatad on, ja seda õigust ei raatsi ka mina oma käest ära anda, se-da vähem, et suur osa neist juhtmõtetest esialg-selt minu poolt on välja mõteldud, ilma et neis enne keegi oleks seletusi kirjutanud. Et mina nen-des nagu kõik ilm sarnastes asjanen-des eksiteele võin sattuda ehk vähemalt liig kaugele minna, seda ei ole ju kellegile tarvis nimelt seletama hakata.55 Grenzstein seisis eriti teravalt eesti aristokraatia tekkimise vastu. Üsna selgesti rõhutab ta seda oma kirjas Jakob Tannenthalile 11.12.1910:
Mõistke mind hukka, kui arvate, aga mina olen meie ülikooli meeste morali niisugusest küllest tundma õppinud, et mina seal lihtsalt kõike või-malikuks pean. [---] Nende ees on ainult nemad õiged ja eluväärilised inimesed, meie kõigi teis-tega oleme alatud Knodid. Seda tuleb silmas pi-dada, et õigeste näha.56
Radikaalsemad ringkonnad olid asunud
võitlus-53 Vrd J. Arukaevu 1997, lk 2479 jm.
54 A. Grenzstein 2012, lk 175 [Oma asjus, 1894].
55 Ajaloo album 1910, lk 170.
56 A. Grenzsteini 143 kirja J. Tannenthalile (järg). — KM EKLA f 35 m 2:1, l 77/204.
se isevalitsuse vastu ega saanud sellepärast Grenz-steini toetada, „kuigi viimase parunite- ja kirikluse-vastane radikalism neile sobis“. Alalhoidlikumad koondusid aga Tõnissoni ümber.57
Grenzstein kõneles 1890. aastatel ka laulupidude vastu, sest laulupeod levitasid tema arvates luterlik-ku vaimu ja saksa heliharmooniat. Rahvuslikel ette-võtmistel oli aga luterlik värv!58 Ta näitas omaaeg-set muusikavalikut kommenteerides, et lauluteksti-dega saab massidesse laulda teatud mõtteid ja tun-deid, saksa laule valides unustasid eestlased aga jär-gida kindlaid põhimõtteid.59 Grenzstein ise propa-geeris naturaalset rahvaviisi.60
Venemeelsus oli Grenzsteinile kilbiks tema ühis-kondliku organiseerimise ja rahva emantsipeerimi-se õigustamiemantsipeerimi-sele, emantsipeerimi-seda poleks saanud avalikult esi-tada ilma riigitruuduse ohvri või kometita.61 Tsen-sor Jõgeverist, kes Šahhovskoi ettekande sisu enda jaoks fikseerinud oli, sai tsaariametnikuna Grenz-steini põhiline ohjeshoidja.
Grenzsteini Olevik oli eestlaste poliitilise mõtte ärataja. Grenzstein meenutas:
Selle juures pidasin ma lõpmata sõda pealiskaud-se sahkerdamipealiskaud-se vastu... [---] Mina hüüdsin val-ju häälega: eesti rahvas edeneb, kuid mitte nii ruttu kui ajakäik seda nõuab. Iga uus küsimus nõuab temalt rohkem arusaamist, kui tal seda just käes on.62
Grenzsteini tema kaasajal mõisteti. Seda näitab kasvõi „Kirjakogu“. Oleviku alaline kirjasaatja kooli-õpetaja Peeter Friedrich Kõiv (1866–1942) tunnis-tas Olevikus avaldamata jäänud pikemas kaastöös
„A. Grenzstein ja tema seisukoht“:
On Grenzstein oma seisukohta mitu korda muut-nud, siis ei ole see sugugi veel ülekohus ja viga.
[---] seisukoha muutmisega pole ju veel siht muudetud.63
Grenzstein nägi, et ühiskonna alamad kihid on
57 J. Jans 2008, lk 65.
58 Vrd V. Paatsi, K. Paatsi 2016, lk 118.
59 Elmar Arro. J. W. Jannsen muusikuna. — Eesti Muusika Kuukiri, 1929, nr 2, lk-d 41–42.
60 Udo Kolk. Folkloori olemust otsides. Tartu: Ilmamaa, 2013, lk-d 451–
61 J. Arukaevu 1997, lk 2486.453.
62 Ado Grenzstein. Pankrott tulemas. Tartu: A. K. Naariz, 1910, lk 9.
63 „Olevik.“ Käsikirjad ja kirjad. — KM EKLA f 21 m 199 [pagineeri-mata].
ärkamas. Ta oli „siiski pigem mässaja, kodaniku-ühiskonna kujundaja kui üdini tsaaritruu allaand-misfilosoofia jutlustaja“.64