Täppisteaduste alged Hiinas

Umbes samalaadne nagu eespool vaadeldud tsivilisatsioonides oli II aastatuhandel e.m.a. täppisteaduste olukord ka Hiinas. Loodus-filosoofiline maailmapilt kujunes Hiinas nagu Indiaski 7.–2. sajan-dini e.m.a. 7. sajandil e.m.a. hakkas lagunema kogukondlik maa-kasutamine ja tekkima maaeraomand. 6. saj. e.m.a. toimus koos raua kasutusele võtmisega tehniline revolutsioon ning arenes tugev tööalane spetsialiseerumine, käsitööndus ja kaubandus. Lisaks

sõja-vangidele täienes seniste vabade talupoegade arvel orjade hulk. Vara-semad pisiriigid (neid oli 12.–11. saj. e.m.a. umbes 1800) liitusid või liideti sõdade ja vallutuste tulemusena (6. sajandiks e.m.a. oli jää-nud vaid 140 riiki). Aastal 221 e.m.a. tekkis tsentraliseeritud Hiina keisririik (Qini riik) ja 136 e.m.a. kuulutati konfutsianism riigiusuks.

Kirja hakati Hiinas kasutama juba II aastatuhandel e.m.a. Sel ajal tekkis arvukalt filosoofilisi koolkondi, valmisid esimesed autori-raamatud, kuna varasemad ürikud olid anonüümsed. Aastal 318 e.

m.a. rajati Hiinas esimene akadeemia, kuhu koondusid ajastu vää-rikaimad õpetlased. Füüsikakontseptsioonid olid laiali paisatud eri-nevatesse filosoofilistesse traktaatidesse, kõige enam Mo Di (Mozi, u. 470 – u. 380) ja tema õpilaste töödesse. Näib, et oli olemas kül-lalt selge käsitlus jõust (li) kui liikumise põhjusest ja raskusest kui ühest jõu eriliigist. Võib märgata ka inertsi mõiste tundmist: „Kui puudub vastutoimiv jõud, ei peatu liikumine“, kuid jääb täpsus-tamata, milline on see peatumatu liikumine. Tunti täiusliku kera ükskõikset tasakaalu horisontaalsel tasapinnal – see ei suuda seal jõule vastupanu avaldada ja võib liikuda igas suunas. Kvalitatiivses plaanis tunti kahepoolse kangi tasakaalutingimusi, kangi ennast kasutati kindlasti ka kaaluna. Selgesti oli formuleeritud mõõtmise põhiidee – võrdlemine etaloniga.

Optikast oli tuntud pimekamber ja ka pööratud kujutise tekki-mise põhjus, kuid ei olnud selgelt formuleeritud, kas nägetekki-mise aluseks on silmast või esemest väljuvad kiired. Tundub siiski, et eelistati viimast võimalust.

Oluliselt edestas Hiina läänemaailma magnetnähtuste tund-mises. 6. saj. e.m.a. tunti looduslikke magneteid ja nende võimet külge tõmmata teisi raudesemeid. 1.–3. saj. oli olemas algeline kom-pass – lõunakaare näitaja, mille algvormiks oli vana osutusmängu raudlusikas, mis võis lusikakahal pöörelda. Alles 11. saj. kujunes sellest pöörleva nõelaga kompass.

Kirjaoskuse kujunemise ajast pärinevad ka esimesed andmed matemaatiliste teadmiste kohta: kasutati algelist kümnendsüstee-mi ja spetsiaalseid hieroglüüfe arvude tähistakümnendsüstee-miseks, osati arvutada suurte arvudega ja kasutada sirklit. Aastast 152 e.m.a. pärineb teos

„Matemaatika üheksas raamatus“, mis järgmiste sajandite jooksul

korduvalt täiendatuna muutus entsüklopeediliseks käsikirjaks. Juba raamatu algvariandis tunti algoritmi lineaarvõrrandite süsteemi lahendamiseks ning meetodeid ruut- ja kuupjuurte leidmiseks. Teati Pythagorase teoreemi ja osati maamõõtmisel kasutada sarnaste kolmnurkade omadusi. Arvule π omistati esialgu väärtus 3, kuid sajand hiljem kasutati täpsemaid väärtusi 3,1547 ja 3,1622.

§ . antiik-kreeka varasem loodusfilosoofia

1. Sissejuhatus

Meteoriidirauda kasutati juba pronksiajal. Raua kasutamine laienes alles pärast raua taandamise leiutamist. Tänu rauamaagi paljudele leiukohtadele ja selle töötlemise lihtsusele kujunes raud kiiresti tähtsaimaks tööriista- ja relvamaterjaliks. Lähis-Idas, Indias ja Bal-kani poolsaarel algas rauaaeg II aastatuhande lõpul e.m.a. Raua-tehnoloogia tõi kaasa relvade täiustumise, ratsahobuse kasutusele-võtt pani liikuma suured relvastatud rahvamassid, algas rahvaste rändamine. See muutus suureks ohuks kõigepealt Babüloonia alade impeeriumidele, korduvalt tungisid sõjakad hõimud ka Egiptusesse.

Vanad impeeriumid kaotasid senise juhtiva rolli, muutus majandus ja kaubandus. Liiklemine kandus suurtelt jõgedelt esmalt ranniku-meredele ja seejärel avamerele. Kaubandusse lülitusid noored Vahe-mere ja Musta Vahe-mere äärsed linnad. Raudader ja -kirves lubasid viia teraviljakasvatuse põhja poole. Lääne „kuiv“ põllumajandus hakkas domineerima ida „niisutatava“ üle. Tsivilisatsioonikeskused nihku-sid endiste kultuuride äärealadele. Töö produktiivsuse tõus suuren-das kaubatootmist ja intensiivistas kaubandust. Viimast soodustas ka metallraha (müntide) käibelevõtmine 7. saj. e.m.a. Kiirenes rik-kuse kontsentratsioon. Kultuuri levikut kiirendas hieroglüüfkirja asendamine tähestikkirjaga (Foiniikias II aastatuhandel e.m.a.).

Rauaaja eeliseid hakkasid esmalt kasutama foiniiklased, seda soodustas nende hea asukoht (Süüria ja Liibanoni rannik) ja käe-pärane laevaehituspuit (Liibanoni seedrimetsad). Kõige edukamalt kasutasid uusi võimalusi siiski kreeklased, kes olid piisavalt kaugel vanade tsivilisatsioonide konservatiivsest mõjust, kuid küllalt

lähe-dal, omandamaks nende saavutusi. Ka oli Kreeka suhteliselt hästi kaitstud sõjakamate ja kultuurivaesemate konkurentide eest. Temas eneses sai domineerivaks vaba kodanik – edumeelne kaupmees ja käsitööline.

Kreeka klassikaline kultuur, mis tekkis 12.–6. saj. e.m.a., oli sün-tees varasematest kultuuridest. Kuid kreeklane lisas sellele teadus-liku maailmakäsituse – võime eristada fakte ja tõestatavaid väiteid emotsioonidel ja traditsioonidel põhinevatest arusaamadest. Prakti-kast võeti üle kõik vanade kultuuride kasulikud tehnikasaavutused, ideede valdkonnast universumi liikumise seletused, kõrvale jäeti aga erakordselt keerukas teoloogiline süsteem ja ebausukombed. Kreek-lane oli usuküsimustes üldiselt vabameelne. Alles imperaatorite Roomas, kus keisrid ennast tihti jumalateks tituleerisid, see vaba-meelsus taandus. Hästi iseloomustas kreeka mõttelaadi inimese rea-listlik kujutamine kunstis ning iluideaalide otsimine alasti inim-kehas ja selle proportsioonides. Realistliku kunstiga kaasnes ka mõtete ratsionaalne sõnastamine, iga üksikjuhu konkreetne argu-menteerimine nii poolt kui ka vastu. Dialektilist argumenteerimis-oskust soodustas väikeste linnriikide demokraatlik poliitiline elu.

Nii kujunesid välja üldistele printsiipidele ja loogikareeglitele toe-tuvad arutlusvormid ning matemaatikas, eelkõige geomeetrias, de-duktiivne tõestusviis.

Kreeklane uskus, et ka universum on loogiline ja ratsionaalne ning loogika abil teatud algprintsiipidest dedutseeritav. Loodusfilo-soofiliste probleemide analüüsimisel toetuti vaatlustele ja praktilis-tele kogemuspraktilis-tele, kuid eksperiment ei muutunud empiirilise infor-matsiooni allikaks ega teoreetiliste konstruktsioonide süstemaatilise kontrolli meetodiks. Selleks on mitu põhjust: 1) tehnika madal tase raskendas lihtsamategi katsete korraldamist, 2) oldi veendunud, et piisab kvalitatiivsest vaatlusest; seda seisukohta toetas ka tollane majandus, mis ei vajanud täpset arvestust; pütagoorlaste kvantita-tiivne lähenemisviis kaldus seetõttu kiiresti arvude müstikasse, 3) kõik füüsikasse puutuv polnud tootmisega seotud (erandiks olid ehk sõjanduslikud rakendused). Sageli lisatakse neile argumentidele veel teatud psühholoogiline aristokratism, mis avaldus ükskõiksu-ses raske kvalifitseerimata töö vastu.

Kreeka loodusfilosoofiast annavad pildi peamiselt Aristotelese (4. saj. e.m.a.) enese tööd ja tema refereeringud varasemate filo-soofide käsitlustest, Platoni (4. saj. e.m.a.) dialoog „Timaios“, Luc-retius Caruse (1. saj. e.m.a.) entsüklopeediline poeem „De rerum natura“ („Asjade olemusest“) ning arvukad katkendid ja kommen-taarid teistelt autoritelt. Osa neist on meieni jõudnud araablaste vahendusel.

2. Materialistlik õpetus universumi ühtsusest ja eksistentsist