Koperniku elu ja tegevus

Mikołaj Kopernik, ladinapäraselt Nicolaus Copernicus, sündis 19. veebruaril 1473. a. Toruńis Poolas ja suri 24. mail 1543 Frombor-kis Ida-Preisimaal. Ta õppis 1491–94(95) Krakówi ülikoolis, seejärel Itaalias Bolognas õigusteadust, matemaatikat, kreeka keelt ja astro-noomiat ning 1496–1503 Padovas meditsiini. 1503. a. omandas ta Ferraras doktorikraadi kanoonilise õiguse alal ning oli pärast seda piiskopist onu juures Fromborkis toomhärra (kanoonik), 1505–

12 piiskopi alaline nõunik ja ihuarst. Seejärel töötas ta Warmia piiskopiriigis kõrgetel ametikohtadel, oli piirkonna asehaldur ja pea-administraator. Kopernik osales Preisimaa kaardistamisel, piiskopi-riigi rahasüsteemi korrastamisel, projekteeris Fromborki linna vee-varustussüsteemi ja juhtis selle ehitamist. 1509. a. ilmus temalt trükist 7. saj. Bütsantsi ajaloolase Theophylactos Simocattese kirja kommenteeritud tõlge kreeka keelest ladina keelde.

Kõige selle kõrval harrastas ta innukalt astronoomiat, vaadeldes süstemaatiliselt planeete ning töödeldes varasemaid teiste autorite vaatlusi ja tabeleid. Aastatel 1512–14 formuleeris ta heliotsentrilise maailmakäsituse alused, võttes tulemused kokku lühikeses (40 lk.) käsikirjalises töös „Commentariolus“ („Väikesed kommentaarid“).

Selle käsikirja väheseid eksemplare levitas ta nähtavasti ise, nii avas-tati esimene käsikiri Viinis 1877. a., seejärel Stockholmis 1881. a., hiljem veel Aberdeenis (Šotimaal). Harilikult dateeritakse „Väike-sed kommentaarid“ aastaga 1515, mil info M. Kopernikust kui astronoomist jõudis Itaaliasse. Selles lühikeses käsikirjas on seitsme teesi (teoreemi) kujul formuleeritud heliotsentrilise süsteemi alu-sed eesmärgiga lihtsustada keerukat Ptolemaiose geotsentrilist süs-teemi. Teeside sisu: 1) kõigil taevakehadel või sfääridel puudub ühine keskpunkt; 2) Maa keskpunkt pole mitte maailma kese, vaid ainult raskuse ja Kuu tee kese; 3) kõik teed käivad ümber Päikese, nagu seisaks ta tsentris, ja seetõttu on maailma keskpunkt Päikese lähedal; 4) parallaksi puudumine tuleneb kinnistähtede sfääri suu-rest kaugusest; 5) see, mis on taevasfääril nähtav, pole mitte iseene-sest niisugune, vaid on selline Maalt nähtuna; tähed iseeneiseene-sest on liikumatud; 6) Päikese näiv liikumine on seletatav Maa pöörlemi-sega ümber Päikese; 7) selgitab planeetide näivate trajektooride sõl-mede tekkimist.

Edaspidise töö käigus veendus Kopernik, et varasemad vaatlu-sed on usaldatavad, kuid nõuavad põhjalikku matemaatilist tööt-lust. Selleks oli tal tarvis lahendada hulk uusi tasapinnalise ja sfää-rilise trigonomeetria ülesandeid ning koostada täiendavaid tabeleid.

Regiomontanuse töö „Viis raamatut mitmesugustest kolmnurka-dest“, mis ilmus 1533. a., jõudis Koperniku kätte alles 1539. a., kui tema töö oli sisuliselt valmis. Seejuures ületavad Koperniku esitus-viis ja ka saadud tulemused Regiomontanuse omi. Oma tulemuste põhjal koostas ta väikese töö „Kolmnurga külgedest ja nurkadest“, mis ilmus Wittenbergis 1542. a. Väikeste muudatustega on see materjal esitatud ka Koperniku peateoses „De revolutionibus“

(ld. pöörlemised, tiirlemised). Arvatakse, et 1529. a. lõpust kuni 1532. a. keskpaigani koostas Kopernik oma maailmasüsteemi am-mendava käsitluse (u. 420 lk.). Tekst on kirjutatud peaaegu ühe hingetõmbega, sest kirjapilt on ühtlane ja väga viimistletud, osalt on kasutatud värvilisi tinte. Ka pärast käsikirja valmimist on autor teinud teksti täiendusi ja parandusi, lisanud uusi vaatlusandmeid (viimase kindlalt teadaoleva vaatluse kuupäev on 20.08.1541). Käsi-kirja trükki suunates M. Kopernik viivitas ja kõhkles, kuigi info selle

kohta levis ning tööst huvitusid isegi tollased paavstid. Kardinal Nicolaus Schönberg palus 1536. a., et autor laseks käsikirja tema jaoks ja tema kulul ümber kirjutada, kuid selle soovi suutis M. Ko-pernik ettevaatlikult tagasi lükata.

1539. a. sai Koperniku tööst teada noor Wittenbergi matemaa-tikaprofessor Georg Joachim Rheticus (1514–74), kes 1539. a. maist kuni 1541. a. sügiseni viibis Fromborkis, et täiendada ennast Koper-niku juures matemaatikas ja astronoomias. Rheticus oli vaimusta-tud Koperniku süsteemist ning teose esitusviisi selgusest ja põhja-likkusest. 1539. a. kirjutas ta Koperniku tööd tutvustava kirja oma õpetajale Johannes Schönerile (1477–1547). Kiri ilmus 1539/40 Gdańskis ja seejärel 1541. a. mõnevõrra ümbertöötatuna Baselis peal-kirja all „Narratio prima…“ (täpsemalt „Esimene teade üliõpetatud mehe ja väljapaistva matemaatiku, kõrgeaulise Warmia toomhärra, Torunist pärit doktori Nicolaus Copernicuse raamatu kohta pöör-lemisest“).

Rheticus veenis Kopernikut publitseerima oma teost ning From-borkist lahkudes sai kaasa käsikirja koopia. Talvel 1541/42 paluski Kopernik Rheticust, et too seaks käsikirja trükivalmis ning jälgiks trükkimist. Raamat trükiti Nürnbergis, kuid Rheticuse siirdumise tõttu Leipzigi ülikooli professoriks jäi trükkimise järele vaatama luterlik teoloog Andreas Osiander (1498–1552). Too lisas raamatu esialgsele pealkirjale „De revolutionibus“ kaks täpsustavat sõna or-bium coelestium (taevasfääride).

M. Kopernik tunnetas selgesti ohte, mida tema teooria võib kaa-sa tuua. Ta likaa-sas raamatule „De revolutionibus orbium coelestium“

kaitsekõnelise pühenduse paavst Paul III-le, kus ta kõigepealt hoia-tas: „Leidub inimesi, kes saades teada, et ma nendes oma raamatutes taevasfääride pöörlemisest omistan maakerale teatud liikumise, hak-kavad kohe valjuhäälselt nõudma minu ja mu vaadete hukkamõist-mist.“ Ja pisut hiljem: „Teadlase mõtted ei kuulu hulkade kohtu-mõistmise alla, sest tema eesmärgiks on tõe otsimine, niivõrd kui Jumal seda inimlikule mõistusele võimaldab.“ Seejärel tunnistas ta, et on kaua kahelnud, kas anda töö trükki või piirduda ainult oma seisukohtade suulise levitamisega. Alles kõrgesse ikka jõudnuna and-nud ta järele oma sõprade soovitustele, kes vaatamata sellele, et tema

õpetus Maa liikumisest paistis paljudele mõttetuna, olid sellest vaimus-tuses ja uskusid, et selle tööga hajutatakse näivate vastuolude pilv.

Ka Osiander lisas raamatule oma eessõna, milles ta kuulutas Ko-perniku käsitluse planeetide liikumist kirjeldavaks matemaatikaks, mille puhul ei ole tarvis, et see oleks tõene või isegi tõenäoline.

Piisab sellest, kui see annab vaatlustega kooskõlaliste tulemuste jaoks sobiva arvutusmeetodi.

Raamatu põhjalikumaks sisuliseks käsitlemiseks pole siin ruumi.

Siiski tuleb esile tuua paar üldist momenti. Kopernik illustreeris huvitavalt juba väikestest kommentaaridest tuttavat väidet, et kinnis-tähtede sfääri kaugus on palju suurem nii Maa kui ka Maa orbiidi mõõtmetest ja seetõttu ei kajastu Maa liikumine kinnistähtede näivates asendites. Ta tõi kohase võrdluse, et see erinevus on umbes samasugune nagu kehade ja aatomite vahekord. Meie meeleorganid ei suuda aatomeid tajuda. Ka väike hulk aatomeid ei moodusta veel vaadeldavat keha, kuid neid osakesi võib võtta nii palju, et nad koos juba moodustavad märgatava keha.

Selgesti formuleeris Kopernik liikumise suhtelisuse printsiibi:

„Igasugune tajutav kohamuutus toimub kas vaadeldava eseme või vaatleja liikumise kaudu või mõlema ebavõrdse liikumise kaudu“.

Viimast võimalust selgitas kommentaar liikuva taustsüsteemi vai-mus: kui vaatleja ja vaadeldav keha liiguvad ühtemoodi, pole see liikumine märgatav. Sellele järgnes näide laeva liikumisest vaikse ilmaga, kui laeval asuv vaatleja tajub vaid kõige ümbritseva liiku-mist, ning lühike resümee: „Kahtlemata on see nii ka Maa liikumise korral, mistõttu me arvame, et tema ümber tiirleb kogu maailm“.

Niisiis, kinemaatilise relatiivsuse tõttu on ükskõik, kas loeme liiku-matuks vaatlejat või vaadeldavat objekti. Kopernik pidas paigalseis-vat Maad illusiooniks ja eelistas liikuva Maa võimalust peamiselt üldfilosoofilistel kaalutlustel, nende hulgas rõhutas ta eriti lihtsuse printsiipi. Selle taga on teatud kosmiline mõtlemine, mis oli omane juba Nikolaus von Kuesile ja millega oli seotud vajadus vabaneda maapealse vaatleja illusioonist: heliotsentrilisus on ilmne, kui viia vaatleja Maalt või koguni Päikesesüsteemist väljapoole. Ilmselt oli Kopernikule tähtis ka see, et Maa pöörlemine kaotab pöörlevate taevasfääride tohutud joonkiirused.

„De revolutionibus“ ilmus trükist 1543. a. kevadel, arvatavasti kuni tuhandes eksemplaris. Koperniku tervis oli hakanud eelmisel suvel järsult halvenema, novembri lõpul või detsembri algul tabas teda kerge halvatus. Ta elas siiski talve üle. Tema surmapäeval 24. mail 1543. a. jõudis Fromborki ka raamatu trükieksemplar. Paar tundi enne surma olevat raamat viidud Koperniku voodile, ta ole-vat seda käega katsunud, ilmselt enam siiski mõistmata, millega on tegemist.