Araablaste teadus

Araabia kultuuri kujundas põhiliselt islam. Seda iseloomustasid ühelt poolt eri rahvaste kultuurilise suletuse ületamisele suunatud univer-salistlikud taotlused, teiselt poolt rangete usukommetega seotud maailmavaateline piiratus. Oma algpäevil pidurdas islam inim-mõtte arengut siiski vähem kui ristiusk. Võtnud üle nii Kreeka kui ka ida rahvaste muinaskultuuri, jäid nad külmaks kreeka legendide suhtes. Seetõttu muutus nende maailmakäsitus ratsionaalsemaks.

Huvi pakkusid neile aga hilise antiigi müstilised aspektid, eriti uus-platonism. Sealtkaudu sattus ka Aristotelese araabiakäsitlusse üle-aruseid ning Aristotelesele võõraid motiive. Kalifaadi õitseajal soo-siti teadust rohkem kui näiteks Aleksandria muuseumi asutamise ajal. Lisaks riigile toetas teadust ka kaupmeeskond. Nii oli araabia teadus hoopis ilmalikum keskaja Euroopa klerikaalsest kirjandu-sest. Muidugi oli ka siin õpetatud meestel kasulik toonitada, et nende tööd võimaldavad paremini näha „Allahi kõikvõimsust ja tar-kust maailma asjade korraldamisel“. Kairo astronoom Ibn Yunus (u. 950–1009) kirjutas 10. saj. lõpus: „Taevakehade uurimine ei ole religioonile võõras. Üksnes nende uurimine võimaldab teada saada palvuse aega, seda, millal paastu alustaja peab söögist ja joogist hoiduma, õhtuse eha lõppu, vannete ja usutõotuste kestust, varju-tuste aega, mida tuleb õigeaegselt teada, et valmistuda sel puhul kombekohaseks palvuseks. Nende uurimine on hädatarvilik, et pal-vuse ajal pöörduda Kaaba poole, et määrata kalendrikuu algust, tunda mõningaid kahtlasi päevi, külviaega, puude kasvamist, viljade koristamist, ühe paiga asendit teise suhtes ning leida liikumissuun-da teelt eksimata“. Linnade kasv ja rikkuste kogunemine lõid eelduse kultuuri maine tõusuks ja suurte hariduskeskuste tekkimiseks: Bag-dad, Damaskus, Kairo, Horezmi oaas, Buhhaara, Córdoba Anda-luusias jt.

Araablased võtsid kiiresti omaks nii India matemaatilise kultuuri kui ka antiikmatemaatika saavutused ning arendasid neid edasi.

Kümnendsüsteem juurdus praktikasse 9. saj. esimesel poolel. Süste-maatilise käsitluse esitas siiski alles 1427. a. Kesk-Aasia matemaatik ja astronoom Jamshīd al-Kāshī (u. 1380–1429). Araablased tund-sid ja rakendatund-sid kõiki trigonomeetrilisi funktsioone ning oska-sid lahendada enamikku kolmnurkadega seotud ülesandeid. Juba 827. a. mõõdeti Maa meridiaanikaare pikkus ja arvutati Maa raa-dius; tulemuseks saadi 6490 km. Tähtsad observatooriumid asusid Bagdadis, Maraghas (Põhja-Iraan) ja Samarkandis. 10.–11. saj. välja-paistvamateks teadlasteks olid al-Battānī (Albategnius) (u. 850–

929), Ibn al-Haitham (Alhazen) (u. 965–1040), Abū Rayhān al-Bīrūnī (Alberonius) (973–1048), Abū ‘Ali al-Husain ibn ‘Abd Allāh ibn Sīnā (Avicenna) (u. 980–1037), ‘Omar Khayyām (Umar

Hajjam , 1048–1131). Astronoomias valitses üldiselt Ptolemaiose geotsentriline käsitlus, kuigi al-Biruni, kes oli määranud Maa para-meetrid, hindas tunnustavalt ka heliotsentrilise süsteemi võimalusi.

Al-Biruni määras üllatavalt täpselt ekliptika kaldenurga ekvaatori suhtes, saades tulemuseks 23°34'00" (tänapäeva arvutused annavad 1020. a. jaoks väärtuse 23°34'45"). Suurema täpsuse saavutamiseks kasutati suuremõõdulisi nurgamõõteriistu. Nii töötati juba 10. saj.

Bagdadis sekstandiga, mille raadius oli u. 17 m. Hajjam juhtis 1079. a.

Iraani päikesekalendri reformi ja üritas tõestada Eukleidese geo-meetria viiendat (paralleelide) postulaati.

Optika arengut soodustas kõrbealadel laialt levinud silmahai-guste uurimine ja ravimine. Silmaoperatsioonid aitasid selgitada silma ehitust ja mõista läätse rolli. Silmaläätse eeskujul hakati val-mistama kristallist (berüllist) või klaasist läätsi, tõenäoliselt kasu-tati neid ka nägemise korrigeerimiseks. Araabia optika suurkujuks oli Basrast pärit ja Kairos töötanud Alhazen (Ibn-Haitham). Tema traktaat optikast (seitse raamatut) oli kõigile keskaja uurijatele pea-miseks käsiraamatuks. 12. sajandil tõlgiti see ladina keelde ja levis käsikirjaliste eksemplaridena; teos ilmus trükist Baselis 1572. a. Nä-gemist seostas Alhazen esemest väljuvate kiirtega, mis tekitasid analoogiliselt pimekambriga silmas kujutise. Valgust käsitles ta kor-pusklite voona ja pidas valguse kiirust lõplikuks. Selle mudeli alusel formuleeris ta mõlemad peegeldumisseadused ning matemaatilise ülesande sfäärilise ja silindrilise läätse kujutise leidmiseks neljanda astme võrrandina. Ta korraldas ka katseid murdumise kohta, kuid ei jõudnud murdumisnäitaja mõisteni. Hämariku kestuse järgi hindas Alhazen homogeense atmosfääri paksust, tulemus 52 000 sammu on ebamäärane (u. 36 km), kuid ülesande püstitus ja lahendusmee-tod on väärtuslikud.

Juba 10. sajandil kasutasid araablased hüdrostaatilisi kaale tah-kiste tiheduse määramiseks. Al-Biruni ise määras paljude ainete tihedusi ja märkis, et hüdrostaatilisel kaalumisel sõltub tulemus vähe-sel määral vee kvaliteedist. Ta vähe-selgitas ühendatud anumate print-siibi alusel ka Euroopas tollal tundmatute arteesia kaevude töö põhi-mõtte. Hüdrauliliste ja pneumaatiliste seadmete abil osati käitada mitmesuguseid, enamikus küll meelelahutuslikke automaate. Nii

terade jahvatamiseks kui ka vee ammutamiseks kaevudest kasutati tuulikuid. Aastatel 1121–22 koostas praeguse Turkmeenia alal asu-nud Mervi linna õpetlane Abū al-Fath Abd al-Rahman Mansour al-Khāzini (töötas u. 1115–30) traktaadi „Raamat tarkuse kaalu-dest“. See sisaldas ülevaate kaaludest ja kaalumisvõtetest, mis pari-mal juhul lubasid kindlaks teha „tuhandeteralise kogukoormuse muutumise ühe viljatera võrra“ (viga alla 0,1%). Kaalumise täpsus võimaldas leida ka õhu üleslükke mõju keha kaalule: kui kaks eri-neva suuruse, kuid sama kaaluga keha viia tihedamasse õhku, „siis mõlemad muutuvad kergemaks, kuid väiksem osutub raskemaks“.

Töös kirjeldati veel aeromeetrit, kapillaarnähtusi ja arutleti, kas keha kaal sõltub tema kaugusest Maa tsentri suhtes.

Araablased oskasid destilleerida vett, arvatavasti tehti seda esma-kordselt siiski Aleksandrias. Araablased tundsid ka kinaveri lagun-damist elavhõbedaks ja väävliks; keemilisi reaktsioone tõlgendati Hiinast pärineva dualismi alusel: metall-mittemetall, mehelik-naise-lik alge jne. Küllalt palju toodeti soodat, raudvitrioli, maarjast (kak-siksulfaate), salpeetrit jt. Neid kasutati peamiselt tekstiilinduses.

Araabia geograafidest pakub meile erilist huvi Abū ‘Abdullāh Muhammad al-Idrīsī (u. 1100–66), kelle käsitluses mainitakse ka Eestit (Astlanda) ja Kolõvani asulat (u. 1154).

Araabia kalifaadi lagunemisel käis alla ka araabia teadus. Siin-seal töötasid siiski üksikud väljapaistvad uurijad. Suure vallutaja Timuri (Tamerlani) pojapoeg Ulugh Beg (Ulugbek, 1394–1449) sisustas Samarkandis tolle aja parima observatooriumi, koostas tähekataloogi ja planeetide liikumise tabelid.

§ . hiliskeskaeg euroopas (.–. sajand)