Aristotelese loodusfilosoofia

Looduskäsitluse aluseks oli Aristotelesel ikkagi tuttav nelja ele-mendi süsteem koos nelja vastandpaaridesse koondatud omadu-sega: niiske – kuiv, soe – külm. Erinevate paaride omadused kom-bineeruvad parajasti neljaks elemendiks: külm + niiske → vesi, niiske + soe → õhk, külm + kuiv → maa, kuiv + soe → tuli. Ker-geim ja kõrgemale püüdlev element „tuli“ oli tal suur abstraktsioon ning seda ei samastatud maise leegiga. Sellest süsteemist väljapoole jäi veel viies element, kvintessents ehk eeter – kõrgemate sfääride element. Aristotelese elementide süsteem oli makroskoopiline ja fenomenoloogiline ning selle aluseks oli makrovaatluste

klassifit-seerimine. Atomistide arutlused põhinesid tema arvates vaid üksi-kutel vaatlustel, nagu näiteks tolmukübemete tants valgusvihus.

Jagamatute algosakeste olemasolu pidas Aristoteles absurdseks, sest kui neid oleks lõpmata palju ja nad liiguksid korrapäratult, siis peaks olema ka lõpmata palju liikumise põhjuseid. Viimane oli tema arvates arutu järeldus.

Klassifitseerides ja kategoriseerides loodusnähtusi ja -objekte, püüdis Aristoteles jõuda asjade loomuseni, nende arengutendentsi ja normaalse käitumisviisi leidmiseni. Siin piirdus ta tegelikult üld-sõnaliste sedastustega, näiteks: kivi loomus on kukkuda. Omista-des igale asjale loomuliku koha, jõudis ta nn. loomuliku liikumiseni, mis viib keha tagasi selle loomulikku kohta. Loomulik liikumine toimub iseenesest, iga muu liikumine nõuab tõukejõudu, sellega on võrdeline ka keha kiirus. Noole laskmisel vibust või kivi viskamisel omistatakse keskkonnale (kas õhule või vedelikule) liikumist tekitav jõud – keskkond nagu avaneks liikuva objekti ees ja sulguks tema järel. Et niisugune liikumine saab toimuda ainult keskkonnas, siis on Aristotelese järgi tühjus (vaakum) võimatu.

Seda järeldust kinnitas ta veel mõnevõrra teisiti. Keskkond on küll liikumist tekitava jõu allikaks, kuid samal ajal ta ka takistab liikumist ja seda tugevamini, mida tihedam on keskkond (vees on takistus suurem kui õhus). Keha püsiks seega õhuta ruumis kas paigal, või kui ta juba liiguks, siis jääks ta igavesti (ja nähtavasti ühtlase kiirusega) liikuma. See meie jaoks harjumuspärane tõdemus tundus Aristotelesele niivõrd absurdne, et ta nägi siin täiendavat argumenti tühjuse vastu. Tema teooria loomulikuks järelduseks oli ka arusaam horisondi suhtes nurga all visatud keha liikumisest. Sel-lise keha trajektoor koosneb Aristotelese järgi kolmest osast: kald-sirge – keha liigub õhu tõmbe-tõuke mõjul; ringi kaar – sfääride loomulik ringliikumine; vertikaalsihis alla – raske keha püüdlus loomuliku asendi poole. See arusaam püsis üldtunnustatuna kuni 16. sajandi keskpaigani.

Tühjus ja kaalutus on Aristotelese jaoks ühtmoodi ebaloomuli-kud, võimatud. Tema füüsik on inimene, kes elab õhukeskkonnas liikumatul Maal, tajub ise ja märkab enese ümber Maa külgetõmmet.

Maailma ilma nende atribuutideta ei suuda ta ette kujutada.

See-tõttu on tema universum geotsentriline ja lõplik. Keskel on neljast ürgelemendist koosnev liikumatu kerakujuline Maa, seda ümbrit-seb kauge, ühtlaselt pöörlev kinnistähtede sfäär, planeedid aga on kinnitatud erisuguselt pöörlevate sfääride külge. Taevasfäärid on täidetud taevase elemendi eetriga ja loomulik liikumine on ringlii-kumine. Aristoteles esitas ka kreeklastele teadaolevad argumendid Maa kerakujulisuse kohta: 1) merel eemalduval laeval muutub näh-tamatuks kõigepealt laeva parras, siis puri ja lõpuks mastitipp;

2) liikudes lõuna poole, muutub tähistaeva pilt, ilmuvad uued täht-kujud, mida põhja pool ei ole näha; 3) kuuvarjutuse ajal on Maa varju piirjoon Kuu kettal alati ringjoon.

Aristoteles rakendas oma teaduslikku meetodit ka elusloodu-sele ja inimeelusloodu-sele. Inimest käsitles ta ühiskondliku loomana, kellel on kolm hinge: taimne, loomne ja mõistuslik. Taimse hinge ees-märk ehk tung täiuse poole on kasvutung, loomsel – liikumistung, mõistuslikul – mõtlemistung, mis sunnib püüdlema absoluutse täiuslikkuse suunas. Oma riigiõpetuses kajastas Aristoteles orjan-dusliku demokraatia alalhoidlikke seisukohti. Inimesed on küll põ-hiliselt ühiskondlikud olendid, kuid nad pole loomu poolest võrd-sed; orjad on võimelised ainult kuuletuma, aga mitte sihipäraselt tegutsema. Kaine mõistuse esindajana ei näinud ta mingit vaja-dust riigikorra muutmiseks, tema kuldse kesktee doktriini kohaselt peaksid rahva nõudmised püsima mõõdukuse piires.

Tervikuna on Aristotelese kõikehõlmav süsteem kompilatsioon, ent selle võlu ja väärtus on süsteemi avaruses, korrapäras ja ühtsu-ses. Tema süsteemi pikaajaline populaarsus seletub sellega, et süs-teem on argimõistusele vastuvõetav. See ei ütle midagi, mida argi-mõistus poleks enne uskunud.

§ . hellenismi ehk aleksandria periood (.–. sajand e.m.a.)

1. Sissejuhatus

Kreeka klassikalise kultuuri hälliks olid Mandri-Kreeka linnriikide kõrval kreeklaste kindlustatud asulad Väike-Aasia läänerannikul

(Mileetos, Knidos), Kreetal (Knossos) ja teistel Egeuse mere saartel (Rhodos, Samos). 6. sajandiks e.m.a. olid tekkinud Kreeka koloo-niad Apenniini poolsaare lõunarannikul (Elea, Kroton) ja Sitsiilias (Messina, Sürakuusa), samuti Liguuria mere rannikul (Massalia Rhône’i suudme lähedal), Põhja-Aafrikas (Küreene, Naukratis Nii-luse deltas), Marmara ja Musta mere ääres. 5. sajandi alguseks e.m.a.

tõusis Kreekas juhtpositsioonile Ateena, tugev mereriik ja kultuuri-keskus. Periklese valitsemisajal (461–429) saavutas Ateena suurima õitsengu. Peloponnesose sõdade (431–404) tulemusel Ateena roll vähenes ja liidriks tõusis Sparta.

Võitlus hegemoonia pärast tõi kaasa sisepingeid Kreeka linna-des ning orjade rahutusi. Kriisist võis üle saada vaid riikliku ühine-misega. Selle ülesande täitis Makedoonia kuningas Philippos II, kes Chaironeia lahingus (338 e.m.a.) võitis Kreeka linnade liidu.

Rahu sõlmiti lepituse tähe all, kuigi linnriigid kaotasid iseseisva poliitika võimaluse. Kaks aastat hiljem tõusis mõrvatud Philippose asemel troonile ta poeg Aleksander (Aleksander Suur, 356–323), vanaaja üks andekamaid väejuhte. Purustanud lahingutes Pärsia kuninga Dareios III sõjaväe, lõi ta tosina aastaga hiigelriigi, mis ulatus Lääne-Turkestanini ja Indiani ning kuhu kuulus ka Egiptus.

Kuigi pärast Aleksander Suure varast surma ta riik lagunes, laiendas see ometi kreeklaste asuala ning soodustas antiikmaailma läbiimbumist kreeka keele, kommete ja kultuuriga. Makedoonia maailmariigi loomisega algas antiikajaloo hellenismiperiood, mis kestis umbes kolm sajandit. Selle lõpuks loetakse viimase helle-nistliku riigi Egiptuse vallutamist Rooma riigi poolt (31 e.m.a.) ja Rooma riigi muutumist monarhiaks (27 e.m.a.), kui Octavianus sai keisri tiitli Imperator Gaius Julius Caesar Augustus.

Aleksander Suure vallutuste ajal hakkas Ateena vaimse keskuse rollist taanduma. 332 e.m.a. tungis Aleksander Egiptusesse, kus teda koheldi kui Pärsia ikkest vabastajat. Seal rajas ta Niiluse del-tasse Aleksandria linna, millest sai Ptolemaioste dünastia aegne (305 e.m.a. – 30 m.a.j.) Egiptuse pealinn. Dünastia rajaja Ptolemaios I oli Aleksandri noorpõlvesõber ja väejuht, esialgu Egiptuse aseva-litseja ja pärast Makedoonia riigi lagunemist kuningas. Ptolemaios oli haritud valitseja, kes innustus Aristotelese ideedest. Tema ajal rajati

Aleksandrias riigi ülalpeetav teaduskeskus Museion (kr. muusade asupaik) koos raamatukogudega. Museion kujunes hellenismi vai-muelu peamiseks keskuseks. Aleksandria lähedal, tammi kaudu maismaaga ühendatud Pharose saarel, asus 299–279 ehitatud 110 m kõrgune tuletorn, üks seitsmest maailmaimest, mis hävis maaväri-na tagajärjel 1323. aastal.

Aleksandria majanduslik ja kultuuriline langus algas pärast Egip-tuse sattumist Rooma riigi mõju alla. Suur raamatukogu, kus oli u. 400 000 papüürusrulli, hävis peaaegu täielikult tulekahjus, kui Julius Caesar piiras Aleksandriat (48 e.m.a.). Museion’i põletasid lõplikult maha Rooma sõdurid aastal 272 m.a.j. Selleks ajaks oli vaimuelu üle kandunud väiksema raamatukoguga Serapise temp-lisse (üle 40 000 papüürusrulli), kuid ka see hävis 391 m.a.j. paga-nate ja kristlaste vaheliste ägedate usutülide ajal.

Aleksandria kõrval tegutses ka hulk teisi hellenismiaja vaimuelu keskusi, näiteks Sürakuusa Sitsiilias ja Pergamon Väike-Aasias. Ka Ateena koolid töötasid veel sajandeid. Ida-Rooma keiser Justinianus sulges Platoni Akadeemia alles aastal 529 m.a.j.