Suhtluse multimodaalne uurimine: taust

Senised uurimused on näidanud, et suhtlejate mitteverbaalne käitumine võib olla oluline kõigi suhtlust reguleerivate allsüsteemide seisukohalt.

Esiteks, mitteverbaalne modaalsus on oluline teksti planeerimise ajal. Selle suuna uurimused on käsitlenud eelkõige kõneleja ja/või kuulaja pilgu suuna rolli teksti loomise protsessi ajal. Näiteks on Marjorie Harness Goodwin ja Charles Goodwin analüüsinud kõneleja mitteverbaalset käitumist sõna otsimise ajal. Nende uurimus tõestab, et lisaks verbaalsetele markeritele, nagu pausid, takerdumised jms, tähistab kõneleja sõna otsimise protsessi ning selle piire mitteverbaalselt. Sõna otsimise ajal pöörab kõneleja pilgu kuulajalt ära, tema näoilme muutub mõtlikuks (Goodwin, M. H.; Goodwin, C. 1986: 57; vt ka Goodwin, M. H. 1983).

Ka kuulaja mitteverbaalne käitumine võib anda panuse teksti valmimisse. M.

H. Goodwin (1980) on uurinud hinnangut sisaldavate kirjelduste esitamist ning vestluspartneri mitteverbaalset reaktsiooni kirjelduste ütlemise ajal. Žestide, pilgu ja kõne mikroanalüüs tõestab, et vestluskaaslane võib mitteverbaalselt väljendada mitte ainult oma kuulaja staatust, vaid mõjutada seda, mil moel kõneleja oma parasjagu pooleliolevat kõnevooru jätkab. Kõneleja kujundab oma kõnevooru vastavalt partnerilt saadud mitteverbaalsele reaktsioonile (Goodwin, M. H. 1980: 313). Nii loovad kõneleja ja kuulaja lausungi koostöös isegi siis, kui kuulaja ei ütle sõnagi.

C. Goodwini Ameerika ingliskeelse suhtluse uurimused näitavad, et kõnele-jatele on lausungite moodustamise ajal kuulaja pilgu suund oluline. Kõneleja eeldab, et tema ja kuulaja pilgud kohtuvad, kui ta kuulaja poole vaatab. C.

Goodwin on põhjalikult kirjeldanud, mida teeb kõneleja siis, kui ta märkab, et kuulaja tema poole ei vaata. Näiteks võib parasjagu häälesolija kasutada veni-tusi, katkesveni-tusi, pause, uuestialustamisi, et kuulaja tema poole vaataks (Good-win, C. 1981: 57).

48

Teisalt võib pilgu roll suhtluses olla kultuurispetsiifiline. Frederico Rossano, Penelope Brown ja Stephen Levinson uurisid pilgu kasutamist küsimussek-ventside ajal kolmes eri keelekogukonnas: Lõuna-Mehhikos kõneldavas tseltali keeles, Paapua Uus-Guineal kõneldavas yélî dnye keeles ning itaalia keeles.

Nende tööst selgus, et nimetatud keeltes erinevalt C. Goodwini uuritud Ameerika ingliskeelsest suhtlusest ei põhjusta kuulaja pilgu puudumine kõne-leja vooru ajal enamasti venitusi, katkestusi, eneseparandusi jms. Samas töötas kuulaja pilgu puudumine küsimuse esitamise ajal uuritud keeltes erinevalt.

Itaalia ja yélî dnye keeles ei järgnenud siis enamasti ka vastust. Seevastu tseltali keeles ei olnud kuulaja pilgu puudumine ja küsimusele vastamata jätmine seo-tud (Rossano, Brown, Levinson 2009: 220, 232–233).

Annaliisa Ainsalu eesti meediasuhtluse multimodaalne analüüs on näidanud (2000: 36), et valitseb teatav seos kõneleja pilgu suuna ja kuulaja tagasiside vahel. Kui kõneleja heidab rääkides pilgu kuulajale, siis sellele järgneb sageli kuulaja noogutus ja/või verbaalne minimaalne reaktsioon.

Kuulajate mitteverbaalset osalemist parasjagu sõnastatava vooru ajal on uurinud ka Jürgen Streeck (1993). Streecki kaheksa erineva keele (Ameerika inglise, prantsuse, hispaania, jaapani, tai, türgi ja ilokano keele) andmeil põhi-nev uurimus tõestab, et hoolimata sellest, et paljude žestide vorm on kultuuri-spetsiifiline, on nende funktsioon erinevates kultuurides sarnane. Streecki järel-dus põhineb kõnet saatvate deskriptiivsete žestide analüüsil, mille põhitulemusi on, et deskriptiivsete žestide, kõne ja suhtlejate pilgu suuna vahel valitses kõigis uuritud kultuurides selge korrelatsioon. Kui kõnelejad alustasid kirjeldavat, ikoonilist žesti, mis kuulub sisuliselt sõnadega edastatava teate n-ö tuuma, võt-meinformatsiooni juurde, suunasid nad oma pilgu žesti sooritavale käele. Kui teate sisuline tuumsõna oli välja öeldud, pöörasid nad pilgu tagasi kuulajale.

Võtmeinformatsiooniga sisuliselt kokku kuuluv žest eelnes analüüsitud mater-jalis sõna väljaütlemisele. Streeck järeldab, et kõnelejate žestile suunatud pilk näitab kuulajale, et žest kuulub lausungi juurde, see on lausungi osa, mida peab vaatama (Streeck 1993: 282).

Ka Silvi Tenjese (2001b) ruumisuhteid tähistavate osutavate žestide analüüs eestikeelsetes situatsioonides, kus ühel osalejal paluti kehastuda teejuhiks ja tut-vustada kaaslasele Tartu linna, on muu hulgas demonstreerinud, et osutavatel žestidel on kaks rolli: esile tuua ruumisuhteid ning kujutada kõige olulisemat mõistet, mis lausungis järgneb. Katseisik alustas ruumisuhet tähistavat osutavat žesti enne vastava sõna väljaütlemist.

Streeck arutleb, et žestide sisuline kuulumine lausungi juurde on süsteemi ökonoomia peegeldus: žestid võimaldavad leksikonis potentsiaalselt vaja mine-vate üksuste hulka piirata. Deskriptiivsed žestid täiendavad verbaalseid üksusi ning lisavad neile tähendusnüansse (Streeck 1993: 287–288). Ka kuulajate pilk suundus sageli deskriptiivset žesti sooritavale käele. Samuti võis kuulaja žestile verbaalselt vastata. Näiteks sõna otsimise puhul pakkus kuulaja pärast kõneleja deskriptiivset žesti ise sobiva sõna. See tõestab, et kuulajad käsitlesid žeste kui lausungi juurde olemuslikult kuulvat komponenti (Streeck 1994: 245). Sama-moodi on eesti meediasuhtluse multimodaalsest analüüsist selgunud, et kõneleja

49

võib erinevate näoilmetega verbaalsele lausungile tähendusnüansse lisada, näi-teks võib uskumatust või kahtlust väljendavale, meenutavale või millegi üle arutlevale lausungile eelneda kulmukortsutus (Ainsalu 2000: 38).

Teine rühm uurimusi näitab, kuidas mitteverbaalne modaalsus töötab vooru-liigenduse heaks (vt nt Streeck, Hartge 1992; Lerner 2003; Mondada 2007;

Kääntä 2011, 2010). Palju on analüüsitud pilgu rolli kõnevoorude vahetumise juures. On leitud, et argisuhtluses on pilk olulisi vahendeid järgmise kõneleja valikul (vt nt Goodwin, C. 1981; Lerner 2003).

Ka žestid võivad olla vooruvahetuse seisukohalt tähenduslikud. Nii võib parasjagu häälesolija valida käeliigutusega järgmise kõneleja. Näiteks Leila Kääntä uuritud põhikooli inglise keele tundides ja gümnaasiumi inglise õppe-keelega ainetundides võis õpetaja uue vastaja valida ainult tema poole vaadates ning talle kas käega osutades või tema suunas noogutades. Osal juhtudest ütles õpetaja žesti tegemise ajal partikli, näiteks mm; osal juhtudest nimetas õpetaja uut vastajat ka verbaalselt (Kääntä 2010, 2011: 128). Ka Silvi Tenjese (1996:

184–185) teleintervjuude analüüs demonstreerib muu hulgas, kuidas parasjagu kõneleja võib sobiva sõna otsimise ajal žestidega kaasata sõna otsimise prot-sessi kuulaja (N: osutada kaaslasele sõrmega) või vastupidi: anda märku, et ta soovib kõnevooru enda käes hoida (N: tehes käega otsekui õhku lõikava liigu-tuse).

Samamoodi võib kuulaja žestidega märku anda oma soovist saada järg-miseks kõnelejaks. Lorenza Mondada (2007: 203–204) on uurinud agronoo-midest ja informaatikutest koosneva töörühma koosolekut, kus inimesed on kogunenud laua ümber, uurivad laual olevat kaarti ja kirjutavad märkmeid.

Suhtlejad osutasid Mondada analüüsitud salvestustes teise inimese kõnelemise ajal kaardile, et anda teada oma vooru haaramise soovist. Sel moel projitseerisid nad visuaalselt oma peatselt algava vooru.

Jürgen Streeck ja Ulrike Hartge on analüüsinud žeste voorusiirdealal Fili-piinidel kõneldavas ilokanokeelses kolme naise argivestluses. Nad kirjeldasid spetsiifilist žesti: nn a-nägu, suu ja näo asendit, mida parasjagu kuulaja rollis olevad suhtlejad kasutasid kõneleja vooru ajal ning sellele järgneval vooru-siirdealal kõnevooru haaramise soovi märguandena. Niisugused žestid võivad juba enne verbaalse vooru algust anda aimu, mis tüüpi tegevust algav voor soo-ritab (Streeck, Hartge 1992: 139–147; Streeck 1995: 87).

Ka Eva Ingerpuu-Rümmeli (2012: 23–25) uuritud eesti kõrgkooli võõrkeele-tundes andsid õpilased oma vastamise soovist mitteverbaalselt märku. Kooli-tunni vooruvahetusreeglitest lähtudes on just õpetaja see, kes valib vastaja. Kui vastajaks valitud õpilane satub vastuse ütlemisel raskustesse, võivad vastamist kõrvalt jälgivad õpilased anda kehaliigutustega märku oma teadmistest. Näiteks autori käsitletud tunnikatkes näitas üks õpilane vastama pidavale naabrile pastakaga õiget kohta vihikus, teine õpilane püüdis vastust ette sosistada ning tõstis mitmel korral kätt. Nad ei saa oma teadmist väljendada kõvahäälselt. See-tõttu on kehaliigutused peamiseks modaalsuseks teadmisest märkuandmisel.

Kolmandaks, suhtlejate mitteverbaalne käitumine võib väljendada nende valmisolekut liikuda parasjagu toimuva tegevuse ühest faasist teise või ühe

50

tegevuse juurest teise juurde. Christian Heath (1982: 147–154) on arsti ja pat-siendi suhtlust analüüsides näidanud, kuidas patsient võib visiidi alguses init-sieerida arsti pilgu ja kehaasendi abil liikuma suhtluse järgmisesse faasi, haigus-loo lugemiselt patsiendi kaebuste kohta käivate küsimuste esitamise juurde.

Samamoodi on arsti-patsiendi suhtlust uurinud Robinson ja Stivers täheldanud (2001), et konkreetses sekventsiaalses kontekstis, haigusloo kirjutamise ajal, võib arsti kirjutusvahendi käest ära panemine olla suhtluslikult tähenduslik: see võib tähistada arsti valmisolekut liikuda visiidi järgmise relevantse osa juurde.

Lisaks võib suhtlejate kehaasend anda informatsiooni selle kohta, kas paras-jagu sooritatav tegevus on suhtleja jaoks n-ö stabiilne põhitegevus või ajutine tegevus, mida ta sooritab põhitegevuse kõrvalt, et seda lõpetades tagasi põhi-tegevuse juurde pöörduda. Kui suhtleja sooritab paralleelselt erinevaid tegevusi, võib see peegelduda tema kehaosade erinevas orienteerituses. Näiteks sobib juhtum, kus kõneleja istub oma kaaslase vastas laua taga, kaaslase suhtes otse, ülakehaga pisut tema poole kummardudes, ning pöörab oma ülakeha ja näo kolmanda, ruumi äsja sisenenud inimese poole, et viimast tervitada. Selline kahe tegevuse suhtes orienteeritud kehaasend on Schegloffi termineis kirjel-datav kui `pööratud keha` (body torque) (Schegloff 1998: 540).

Eraldiseisva haru moodustab kõnehäiretega inimeste suhtluse uurimine. C.

Goodwin on mitmes uurimuses (1995, 2003) käsitlenud insuldi tõttu kõnevõime peaaegu täielikult kaotanud mehe suhtlust, kes on võimeline hääldama vaid kolme ingliskeelset sõna: yes `jah`, no `ei` ja and `ja`. Lisaks suudab mees vasaku käega žestikuleerida ning väljendada end erinevate intonatsioonide ja hääletoonide abil. C. Goodwini analüüs demonstreerib, kuidas inimesed kasu-tavad suhtlustegevuste sooritamisel erinevaid modaalsusi koostöös, kombinee-ritult.

Eestis on multimodaalselt uuritud 13. kromosoomi mosaiikse trisoomia ehk Patau sündroomiga tüdruku ja tema tervete lähedaste suhtlust. Uuritud tüdruk küll mõistab talle adresseeritud juttu, kuid tema võimalused end keele abil väl-jendada on piiratud. Tüdruk kasutab suhtlemisel žestide, näomiimika, häälega kaasneva prosoodia ja eesti viipekeele lihtsustatud viibete kombinatsiooni (Tenjes, Rummo, Praakli 2009; Rummo, Tenjes 2011).

Ülal refereeritud tööd näitasid, kuidas suhtlejad sooritasid tegevuse kas sõnade ja pilgu või sõnade, pilgu, kehaasendi ja žestide koostöös. Omaette rühma moodustavad uurimused, mis näitavad, kuidas suhtlejad kasutavad suht-lustegevuste sooritamisel nii sõnu, žeste, pilku, kehaasendeid kui ka suhtlus-situatsiooni seisukohalt relevantset materiaalset keskkonda. Nii võivad suhtlu-sesse olla kaasatud näiteks arheoloogilistel kaevamistel arheoloogide tööriistad ning välja kaevatav pinnas (Goodwin, C. 2007); keksu mängivatel tüdrukutel keksukast (Goodwin, C. 2000); põllumajandusmaastiku planeerijatel maakaart (Mondada 2007); autojuhil ja kaassõitjal auto füüsiline asukoht teel (Had-dington 2010); last hambaid pesema saatval vanemal hambahari, hambapasta, parasjagu kasutatavad esemed koduses majapidamises ning vanema asukoht pesuruumi ja lapse suhtes (Tulbert; Goodwin, M. H. 2011).

51

Näiteks C. Goodwin (2000: 1493–1505, vt ka 2011: 182–184) kirjeldab situatsiooni, kus tüdrukud mängivad keksu. Üks tüdruk, Carla, süüdistab teist tüdrukut, Dianat, valesse keksukasti hüppamises. Ta väidab, et Diana pidi hüppama neljanda asemel viiendasse kasti. Seejuures saadab Carla verbaalset väidet mitteverbaalne tegevus: ta seisab Diana ees ja tõstab käe Diana näo ette, et see tema žestikuleerivat kätt näeks. Carla väite vormis süüdistusi saadavad samatähenduslikud käežestid: ta tõstab numeraalide el Cuatro `neli` ja el Quinto

`viis` ütlemise ajal vastavalt neli ja viis sõrme üles. Diana vaatab samal ajal Carla suunas ja püsib ühel jalal, asendis, milles Carla teda takistanud oli. Siis muudab Diana oma kehaasendit, ta vaatab keksukasti. See põhjustab muutuse Carla tegevuse vormistuses. Ta viitab nüüd kõne all olevatele keksukastidele pronoomenitega éste `see siin` ja ese` `see seal`, ise samal ajal keksukastidele käega osutades. Carla süüdistuse vormistuse muutus on otseselt tingitud Diana kehaasendi muutusest: tüdrukud kaasasid oma käitumisega parasjagu läbi viida-vasse tegevusse keksukasti. C. Goodwini näide demonstreerib, kuidas suhtlus-tegevuse sooritamisse võivad olla haaratud nii sõnad, keha kui ka materiaalne ümbrus. Ta arutleb, et inimesed sooritavad ja mõistavad suhtlustegevusi erine-vate semiootiliste vahendite – kõne, keha, materiaalse ümbruse – koostöös.

Konkreetseid, lokaalselt relevantseid semiootilisi vahendeid kokku tähistab C.

Goodwin terminiga kontekstiline konfiguratsioon e paigutus (contextual con-figuration). Seejuures on oluline, et kontekstiline paigutus ei ole midagi ette antut, see on dünaamiline, suhtlejate koostöös pidevalt muutuv nähtus. C.

Goodwin toob esile, et keelt ei peaks vaatlema sotsiaalse tegevuse sooritamisel kui autonoomset vahendit. Tema järgi peaks mis tahes teooria sotsiaalse tege-vuse kohta suhtluses arvestama nii keelekasutuse detailidega, suhtlejate mitte-verbaalse käitumisega kui ka sellega, mil moel materiaalne ümbrus tegevuse sooritamisega seotud on (Goodwin, C. 2000: 1490–1491). Sellest seisukohast olen lähtunud ka õpetaja algatatud parandussekventside multimodaalsel ana-lüüsimisel.