Eneseparanduste multimodaalne uurimine

Valdav osa eneseparanduste multimodaalseid uurimusi tegelevad juhtudega, kus parasjagu häälesolija satub raskustesse sobiva sõna leidmisel. Kõneleja ja kuulaja mitteverbaalset käitumist sõna otsimise ajal on uuritud nii argisuhtluses

52

(Goodwin, M. H., Goodwin, C. 1986; Hayashi 2003; Schegloff 1984; Streeck 1993, 1994) kui afaatikute kõnes (Laakso 2003; Laakso, Lehtola 2003; Klippi 2006). Enamik nimetatud argivestluste uurimustest toetub ingliskeelsele mater-jalile. Siiski on uuritud ka muid keeli, näiteks Streecki töö (1993, 1994) põhineb kaheksa erineva keele (Ameerika inglise, prantsuse, hispaania, jaapani, tai, türgi ja ilokano keele) andmeil ning Makoto Hayashi uurimus (2003) toetub jaapani-keelsele suhtlusele.

Eri uurijate erinevate korpuste põhjal tehtud uurimuste tulemused on sarna-sed, pigem üksteist täpsustavad kui ümber lükkavad. Kõik nimetatud tööd on näidanud, et kõneleja mitteverbaalne käitumine võib anda signaali probleemist teksti väljaütlemisel. Sobiva sõna otsimisest võivad lisaks leksikaalsetele taker-dumismarkeritele, nagu venitused, poolelijäetud sõnad, pausid jms (Schegloff, Jefferson, Sacks 1977: 367), anda märku ka mitteverbaalsed signaalid. Olulisi-mateks neist on žestid, mis annavad edasi probleeme tekitava leksikaalse üksuse sisu (N: ikoonilised, deiktilised, emblemaatilised žestid), ning sõna otsija pilgu suuna muutus, tavaliselt pilgu pööramine kuulajalt ära (Schegloff 1984; Good-win, M. H, GoodGood-win, C. 1986; Streeck 1993, 1994; Hayashi 2003; Klippi 2006). Mainitud verbaalsed märguanded ja žestid kokku projitseerivad paran-duslõigu alguse (Schegloff 1984).

Pilgu suund sõna otsimise ajal on tähenduslik nii afaatikutel kui kõnehäireta inimestel (Goodwin, M. H., Goodwin, C. 1986; Hayashi 2003; Streeck 1993;

Klippi 2006). Samuti peegeldas kõneleja mitteverbaalne käitumine sõna otsi-mise protsessi kulgu. Kui kõneleja ütles otsitava sõna välja, st ta lõpetas sõna otsimise protsessi, pööras ta pilgu tagasi adressaadile, tähistades pilguga sõna otsimise kui tegevuse lõpupiiri. Kõneleja mitteverbaalne tegevus sõna otsimise protsessi ajal on otsekui verbaalse tegevuse raam (Goodwin, M. H.; Goodwin, C. 1986: 57, 60).

Raskusi tekitanud sõna väljendamine selle sisu kirjeldava žesti abil on samuti omane nii ilma kõnehäireta inimestele (Streeck 1993, Hayashi 2003) kui ka afaatikutele (Klippi 2006). Streeck on analüüsinud sõna otsimise juhte, kus sõna otsija tegi otsitava sõna sisu kirjeldava žesti. Ka sellisel juhul osutus olu-liseks sõna otsija pilgu suund sõna otsimise ajal. Žesti tegemise ajal suunas kõneleja pilgu žestile, näidates sel moel kuulajale, et žest on edastatava teate seisukohalt sisuliselt tähenduslik. Juhtudel, kus kõneleja ootas abi kaaslaselt, vaatas kõneleja kuulaja suunas. Kuulaja reageeris kõneleja sõnadega öeldule, žestile ja kõneleja pilgule, pakkudes sõna omalt poolt. See näitab, et kuulaja analüüsis sõna otsija antud visuaalset informatsiooni lausungi juurde sisuliselt kuuluvaks.

Kuulajad andsid Streecki uuritud materjalis nii keelelisi kui mitteverbaalseid tõlgendusi kõneleja eelmise vooru kohta. Oluline on, et kuulajate tõlgendus mõjutas kõnelejate žestide kasutamist. Näiteks juhul kui kuulaja pakkus lahen-duseks sobimatu sõna, muutis kõneleja oma esialgset žesti: kuulaja osales suht-luses otsekui žesti kaasautor (Streeck 1993, 1994).

Pilgu pööramine kuulajalt ära ning otsitavat keelelist üksust kirjeldavate žes-tide kasutamine ei ole pelgalt sõna otsija sisemiste kognitiivsete protsesside

53

väline peegeldus. Pigem on sellistel mitteverbaalsetel märkidel oluline suht-luslik tähendus: need annavad kuulajale teada, et kõneleja peatas parasjagu läbi viidava tegevuse, et lahendada sobiva sõna leidmisel tekkinud probleem. Lisaks annab kõneleja pilgu liikumise trajektoor kuulajale infot selle kohta, kas kõneleja soovib sõna otsimise protsessi ise lõpetada või ootab kuulaja(te) osa-lemist sobiva sõna leidmise protsessis (Goodwin, M. H., Goodwin, C. 1986;

Hayashi 2003). Näiteks Hayashi kirjeldab juhtu, kus sõna otsija suunab pilgu kuulajalt ära, esitab iseendale suunatud küsimuse ning pärast ebaõnnestunud katset sobivat sõna leida suunab pilgu uuesti kuulajale. Just pilgu tagasi kuula-jale suunamine annab märku, et sõna otsija ootab kuulajalt abi, soovib sõna otsi-mise protsessi lõpetada kuulajaga koostöös. Lisaks esitab Hayashi näiteid, kus kõneleja ei pööra sõna otsimise alguses kuulajalt pilku ning teeb otsitavat sõna kirjeldava žesti, mispeale kuulaja pakub otsitava sõna samal ajal, kui kõneleja selle ise välja ütleb. Seega: kuulaja tõlgendas kõneleja pilgu püsimist endal kui märguannet, et käimas on koostöös läbi viidav sõna otsimise protsess (Hayashi 2003: 120).

Ka M. H. Goodwin ja C. Goodwin analüüsisid kuulaja käitumist sõna otsi-mise ajal ning avastasid, et uuritud materjalis hoidis kuulaja sõna otsiotsi-mise prot-sessi ajal pilgu kõnelejal, s.o sõna otsijal. Eraldi rõhutamist väärib asjaolu, et sõna otsimine tõmbas kuulaja pilgu sõna otsijale ka siis, kui kuulaja pilk ei olnud enne kõnelejal. See näitab, et kuulaja tõlgendas kõneleja lausungi pooleli olevaks ning kinnitas oma kuulaja-staatuse jätkuvust (Goodwin, M. H; Good-win, C. 1986: 54–55). Juhtudel, kus kõneleja otsis sobiva sõna leidmisel abi kuulajalt, pööras kõneleja pilgu tagasi kuulajale ning esitas näiteks küsimuse (Goodwin, M. H.; Goodwin, C. 1986: 62–64). Laakso ja Lehtola järgi kasutavad küsimusi ja pilgu suunamist kuulajale tema sõna otsimisse kaasamiseks sama-moodi afaatikud (Laakso, Lehtola 2003; vt ka Klippi 2006).

Kõneleja mitteverbaalne käitumine eneseparanduste ajal on huvitanud ka psühholingviste, kes on keskendunud eelkõige ajus toimuvale kõne planeeri-mise protsessile. Nii on Mandana Seyfeddinipur ja Sotaro Kita (2001) uurinud eksplitsiitsete eneseparanduste (overt repairs) ja samal ajal kõneleja tehtud žestide seost saksakeelsetes situatsioonides, kus suhtlejatel paluti kirjeldada maja või korterit, kus nad üles kasvasid. Nende uurimuse tulemus ühtib sisu-liselt eelpool refereeritud tööde tulemusega: kõneleja mitteverbaalne käitumine võib projitseerida peatselt algava eneseparanduse (vt nt Schegloff 1984). Sey-feddinipuri ja Kita (2001) analüüsitud materjalis katkestas kõneleja probleemse üksusega kaasneva žesti enne, kui ta probleemist verbaalselt märku andis, st žesti katkestamine oli esimene signaal peatselt järgnevast eneseparandusest.

Autorid arutlevad, et nende uurimuse tulemus toetab teooriat, mille järgi on kõneleja juba enne verbaalse teksti katkestamist selles olevast probleemist tead-lik ning vajab pisut aega eneseparanduse planeerimiseks. See lükkab ümber oletuse, nagu katkestaks kõneleja teksti loomise kohe, kui ta probleemi tuvastab.

54

5.2.2. Vestluskaaslase parandusalgatuste multimodaalne uurimine