Klassikaline verbaalsete parandusalgatuste tüpoloogia

konstruktsioo-nidega. Schegloff, Jefferson ja Sacks on ingliskeelses argisuhtluses tuvastanud järgmised vestluskaaslase parandust algatavad konstruktsioonid.

- Esimese rühma moodustavad parandusalgatused, mis annavad teada prob-leemist eelpool öeldud tekstis, kuid ei määratle täpsemalt, milles probleem seisnes. Teiste sõnadega: sellised parandusalgatused ei määratle probleem-allikat probleemvooru sees, vaid kuulutavad probleemseks terve eelmise vooru. Inglise keeles on sellised parandusalgatused näiteks huh ja what

`mida`. Sageli kasutatakse tervele probleemvoorule laienevatest algatustest rääkides Paul Drew eeskujul terminit avatud tüüpi parandus-algatused (open class repair initiations) (Drew 1997: 69).

- Teist tüüpi parandusalgatused on küsisõnad, mille grammatiline vorm ja tähendus võimaldavad probleemallikat lokaliseerida, näiteks inglise who

`kes`, where `kus`, when `millal`.

- Kolmandasse rühma kuuluvad konstruktsioonid, mis koosnevad probleem-vooru osalisest kordusest, millele on lisatud küsisõna.

- Neljas tüüp on probleemvooru osaline kordus.

- Viienda rühma moodustavad konstruktsioonid, mille abil vestluskaaslane pakub oma tõlgenduse eespool välja öeldud teksti kohta, inglise keeles

30

näiteks konstruktsiooniga Y` mean+X `sa mõtled+X` (Schegloff, Jefferson, Sacks 1977: 367; vt ka Sacks 1992; Sidnell 2010).

Põhimõtteliselt lähtub ülal esitatud tüpoloogia ulatusest ja viisist, mil määral konkreetne parandust algatav lingvistiline konstruktsioon probleemallika lokali-seerib. Skaala ühes otsas on avatud tüüpi parandusalgatused, mis annavad üksnes teada, et vastuvõtjal tekkis eelmise vooruga seoses probleem, aga ei lokaliseeri täpsemalt probleemi eelmise vooru sees. Küsisõnad, küsisõna ja probleemvooru korduse kombinatsioon ning probleemvooru osalised kordused seevastu määratlevad täpsemalt, milline osa eelpool kõneldud tekstist vastu-võtjale probleeme tekitas. Selliselt reastatuna võib vestluskaaslase parandus-algatusi kujutada skaalal, mille moodustamise aluseks on probleemallika mää-ratlemise ulatus. Näiteks Jack Sidnell on esitanud järgmise rea peamistest konst-ruktsioonidest, mida vestluskaaslane parandusalgatusena kasutab (Sidnell 2008:

483, 2010: 118).

Joonis 1. Probleemallika lokaliseerimine: vestluskaaslase parandusalgatuste järjestus Avatud tüüpi → Küsisõna → Küsisõna+kordus → Kordus → Tõlgendusettepanek

NÕRGEM ---→ TUGEVAM

Mõnikord võib vestluskaaslane nii parandusprotsessi algatada kui ka selle ise lõpuni viia. Sel juhul pakub kaaslane omalt poolt sobiva vormi, sõna vms, et kõneleja teksti raskuskoht parandada. Schegloff, Jefferson ja Sacks on inglis-keelse argisuhtluse põhjal täheldanud, et vestluskaaslane pehmendab sageli oma läbi viidud parandusi:

- kasutab erinevaid ebakindlust väljendavaid markereid (X I think `ma arvan X) või küsimuse vormi (you mean X `sa mõtled X`);

- leevendab parandust nalja abil.

Pehmendamata parandused esinesid viidatud uurimuses kujul no `ei`+parandus (Schegloff, Jefferson, Sacks 1977: 378–379).

Schegloffi, Jefferson ja Sacksi esitatud vestluskaaslase parandusalgatuste tüpoloogia ei ole suletud loend, loomulikult võib vestluskaaslane kasutada paranduse algatamiseks või läbi viimiseks ka teisi keelelisi konstruktsioone (Schegloff, Jefferson, Sacks 1977: 369; Sidnell 2008: 483, 2010: 118; Robinson ja Kevoe-Feldman 2010: 234–235). Nii on Irene Koshik ingliskeelset suhtlust analüüsides lisanud vestluskaaslase parandusalgatuse tüpoloogiasse alternatiiv-küsimuse, millega vestluskaaslane pakub kaks kandidaattõlgendust eespool oleva lausungi kohta, kumbagi neist eelistamata, või algatab vea parandamise, pakkudes ühe alternatiivina ise paranduse välja (Koshik 2005a: 208, 2005b).

Siiski paistab vestluskaaslase parandusalgatuste tüpoloogia olevat erinevates keeltes üldjoontes samasugune. Näiteks esinevad ingliskeelses suhtluses tuvas-tatud vestluskaaslase parandusalgatuste tüübid ka saksa keeles (Egbert 1996);

soome keeles (Sorjonen 1997); eesti keeles (Strandson 2001); tai keeles

31

(Moerman 1977); mandariini keeles (Wu 2006); korea keeles (Kim 1999);

Kariibi inglise kreoolides, mida kõneldakse Grenadiinide suurimal saarel Bequial ning Callanderi saarel Indo-Guajaani külas (Sidnell 2008, 2009).

Samal ajal näitavad erinevad uurimused, et konkreetsete parandust alga-tavate konstruktsioonide kasutamine võib olla

- keelespetsiifiline, seotud konkreetse keele grammatiliste võimalustega;

- kultuurispetsiifiline;

- situatsioonispetsiifiline, sõltuda konkreetsest suhtlussituatsiooni tüübist.

Nii on Jack Sidnell kirjeldanud vestluskaaslase parandusalgatuse konstrukt-siooni who name so `kelle nimi on selline` Bequia saarel kõneldavas Kariibi inglise kreoolis, millele ei leidu Ameerika inglise keeles otsest vastet. See on isikuviitamisega seotud probleemile osutav parandusalgatus, Ameerika inglise keeles võiks sellisel juhul kasutada algatust who `kes` või who’s X `kes on X`

(Sidnell 2008: 490–491). Nimetatud parandust algatava konstruktsiooni olemas-olu Bequia inglise kreoolis seletab Sidnell asjaolemas-oluga, et tüüpiliselt teavad saare elanikud üksteise nimesid. Samas võib ühel inimesel olla mitu nime, mida kasu-tavad eri ühiskonnakihid. Seetõttu on üsna tõenäoline, et viidatav isik on küll suhtluspartnerile tuttav, kuid probleeme valmistab nimi, mida tema viitamisel kasutati (Sidnell 2008: 491–492).

Ka teised uurijad on näidanud, et konkreetse keele grammatilised erijooned võivad mõjutada vestluskaaslase parandusalgatuse tähendust ja funktsiooni.

Näiteks Ruey-Jiuan Regina Wu on uurinud erinevalt vormistatud vestluskaas-lase parandust algatavaid probleemallika kordusi mandariini keeles: küsiva (tõusva) intonatsiooniga öeldud kordusi ning kordusi, mille lõppu on lisatud partikkel a. Wu kirjeldab, et erinevalt vormistatud kordused viivad erineva sekventsiaalse arenguni. Tõusva intonatsiooniga öeldud kordused väljendasid, et eelmises voorus olnud informatsioon oli ebaootuspärane. Sellisele kordusele reageerides andis kõneleja lisaks kinnitusele lisainformatsiooni või tegi oma vooru muul moel ümber. Sufiksiga a lõppevad kordused aga väljendasid ena-masti korduse ütleja episteemilist hoiakut: korduse ütleja suuremat kindlust kordusega öeldud propositsiooni paikapidavuses võrreldes tõusva intonat-siooniga öeldud kordustega. Sufiksiga a lõppevad kordused funktsioneerisid enamasti eelpool öeldu kohta kinnituse küsimistena, mille probleemallika autor omakorda üle kinnitas või ümber lükkas (Wu 2006: 69–72; Wu 2009: 57–58).

Parandust algatava vormi valik võib sõltuda ka suhtlussituatsioonist. Seda näitab muu hulgas Maria Egberti uurimus avatud tüüpi parandusalgatuste bitte, hm, hah ja was `mida` kohta saksa keeles. Parandusalgatust bitte kasutati Egberti materjalis juhtudel, kus suhtlejatel ei olnud silmsidet, näiteks telefoni-vestlustes ja olukordades, kus pilkude kontakt ei olnud võimalik. Hm, hah ja was aga olid kasutusel olukordades, kus suhtlejate pilkude kohtumine oli või-malik (Egbert 1996).

Mainitud avatud tüüpi parandusalgatuste kasutuserinevus on selgelt situat-sioonispetsiifiline, aga samal ajal tõenäoliselt ka keele- ja/või

kultuuri-32

spetsiifiline. Näiteks ei ole analoogset avatud tüüpi parandusalgatuste kasutuse seaduspära inglise keeles tuvastatud (Drew 1997: 73).

Samuti võib konkreetse parandust algatava konstruktsiooni valikut mõjutada situatsiooni ametlikkus või argisus. Näiteks avatud tüüpi parandusalgatuste ana-lüüs eesti argivestlustes ja erinevat tüüpi ametlikes vestlustes viitab parandus-algatuse vormi valiku ja suhtlussituatsiooni seosele: argivestlustes kasutati ava-tud tüüpi parandusalgatusena enamasti tervele probleemvoorule laienevaid par-tikleid ah ja mh, küsisõna misasja ja pikemat küsimust mis sa räägid; ametlikes situatsioonides aga domineeris samas funktsioonis küsisõna kuidas (Strandson 2002: 25).

Kuigi üldiselt paistab, et parandusmehhanismile inimsuhtluses on omased teatud üldised printsiibid, mis ei sõltu keelest, kultuurist ja sotsiaalsest suhtlus-situatsioonist, näitavad eelpool refereeritud uurimused, et parandust algatavate konstruktsioonide kasutamine võib mõnikord olla seotud vaadeldava keele grammatikaga, kultuuri ning sotsiaalse suhtlussituatsiooniga. Käesoleva töö fookuses olevad koolitunnid on üks eripäraseid situatsioonitüüpe, milles paran-dusmehhanismi funktsioneerimine väärib eraldi tähelepanu.

4.3.2. Verbaalsete parandusalgatuste funktsioon ja prosoodia