Sisetülid EKP tegevusajal

Pinged eesti kommunistide vahel jätkusid ka pärast EKP loomist. Ei toimunud Eestis ja Nõukogude Venemaal tegutsevate kommunistide ühist kongressi, millel võinuks valida ühist keskkomiteed, nagu veebruaris 1921 Petrogradi üld-koosoleku resolutsioon vajadusena ette oli näinud.

Kevadel 1921 arutati Venemaa Büroo ja Keskbüroo konflikti VK(b)P Kesk-komitee Keskkontrollkomisjoni ja Kominterni ühiskomisjonis, kus tüliküsi-muses anti õigus EKP KK-le. Otsuses rõhutati, et Eestis juhib kommunistide tegevust just EKP KK, selle Venemaa Büroo on EKP täieõiguslik esindaja Kominterni juures ja EKP esindaja Kominternis peab kuuluma ka Eesti Osa-kondade Keskbüroosse, olles selle kaudu sideisikuks kahe parteiorganisatsiooni vahel. Selleks ajaks oli jõudnud lõpule EKP formaalne iseseisvumine ja Anvelti tiib oli Eestis positsioonid kindlustanud. Palvadre tiib keeldus tunnistamast EKP kui Kominterni sektsiooni moodustamist. Peale võimuvõitluse oli tõenäoliselt oma osa ka isiklikel antipaatiatel. Näiteks olid Anvelti-Vöölmanni vastuolud alanud juba varem, 1917.–18. aastal ja Kuuli järgi pärines just Vöölmannilt Keskbüroos arvamus, et Venemaa Büroo asutati ainult soovist säilitada mõne Eestimaa Töörahva Kommuuni tegelase mõju.³⁰¹

VK(b)P juhtkond toetas 1920. aastate algul ja edaspidi Anvelti. On oletatud, et VK(b)P juhtkonnale lihtsalt sobis Anvelti pakutav tegevusmudel paremini:

Palvadre-mehed taotlesid eesti kommunistide juhtimiseks ühtse keskuse sisse-seadmist, millega oleks paratamatult käinud kaasas vajadus avalikult dekla-reerida, et eesti kommuniste juhitakse Nõukogude Venemaalt. Anvelti skeem, kus EKP tegutses Kominterni sektsioonina, võis olla VK(b)P-le meelepära-sem.³⁰² Palvadre suund jäigi 1920. aastate lõpuks Anvelti toetajatele alla, kuid omavahelisi tülisid esines ka hiljem.

Järjekordseid probleeme partei juhtkonna sees ja suhtluses Nõukogude Venemaa eesti kommunistidega tekitas Viktor Kingissepa surm 1922. aasta kevadel, tuues nn fontannikute leerist taas kaasa kriitika partei senise tegevuse kohta. Näiteks nõudis Palvadre vanemate parteiliikmete nõupidamisel Petro-gradis 1922. aastal pärast Kingissepa surma EKP Keskkomitee laialisaatmist, tuues Kingissepa korteri asukoha välja andnud EKP KK liikmele Johannes Linkhorstile viidates põhjenduseks, et partei KK-s olnud provokaator.³⁰³ EKP KK liikmed seda ei toetanud, argumenteerides omalt poolt, et küsimus on

300 Kuuli. EKP arvuline koosseis, lk 61–63; Kuuli, Toom. EKP Keskkomitee Välismaa Büroo, lk 123. Vt ka RA, ERAF.247.51.8: Allik, Hendrik [Mälestusi 1938–1940].

301 Kuuli. Fontanka ja Moika vahel, lk 22–26.

302 Samas, lk 28.

303 RA, ERAF.6495.1.114, l 4: Eestimaa Kommunistlise Partei 3-da kongressi protokoll.

põhimõtteline ja partei KK ei peaks pärast maisündmusi laiali minema, kuna

„Kk-s provokaatori polnud. Linkhorst sai äraandjaks kaitsepolitseis. Sellepärast, et üks Kk liige äraandjaks sai, olles tegevusest juba väljaspool, ei või veel Kk.

laialisaatmis[t] nõuda.” Palvadre sellega ei nõustunud.³⁰⁴

Ebaõnnestunud riigipöördekatse 1924. aastal pingestas suhteid eesti kommu-nistide niigi erimeelsete rühmituste vahel. Nõukogude Liitu kolinud parteikes-kuse põhifooparteikes-kuses oli 1925. aastal 1. detsembri ebaõnnestumise lahtimõtesta-mine. Esialgu koondus arveteklaarimise põhiraskus ajakirjanduse veergudele, kui Eesti Osakondade esindajad ajalehes Edasi ja Anvelti toetajad ajakirjas Klassivõitlus lahkasid riigipöördekatse läbikukkumise tagamaid. Aprillis 1925 korraldas EKP Keskkomitee Leningradis riigipöördekatsest osavõtnute konve-rentsi, kuhu olid kutsutud valdavalt Anvelti toetajad, mistõttu suuremat dis-kussiooni ei tekkinud. Tüliküsimuste lahendamiseks pöördusid mõlemad pooled taas VK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo poole, mis kiitis augustis 1925 eesti kom-munistide olukorda arutades heaks Anvelti-meeste suuna. Süüdistused EKP KK poliitilistes vigades loeti ebaõigeiks ja nende vastu suunatud rünnakud aja-kirjanduses kuulutati lubamatuiks. Selle otsuse tagajärjel tõrjuti Palvadre pool-dajad Nõukogude Liidu eesti kommunistide tegevuse juhtimisest kõrvale. EKP KK suuna toetajate kätte läks ajalehe Edasi toimetamine ja Eesti sektsioonide Keskbüroo sekretäri ja Leningradi Eesti Osakonna sekretäri positsioon³⁰⁵, kuid see ei lõpetanud parteisiseseid lahkhelisid.³⁰⁶ Viimased kandusid ka Eestisse ja hakkasid mõjutama kohapealset tegevust, nurjates varjusurmas olevate koha-pealsete parteiorganisatsioonide taastamise katsed.

Lisaks sellele tekkisid neil aastail pinged ka Anvelti toetajate eneste hulgas, peamiselt seoses tekkinud olukorraga, kus kogenud kommunistid tegutsesid EKP juhtorganeis Nõukogude Liidus, Eestisse põranda alla saadeti aga noori ja väheste kogemustega organisaatoreid. Seda iseloomustavad hästi 1926. aastal EKP KK Venemaa Büroo tehnilise sekretäri Alvin Salmi³⁰⁷ konflikt Anveltiga ja põrandaaluse organisaatori Helene Paju (varjunimega Netty) lahkhelid EKP KK-ga sama aasta lõpul. Mõlemal juhul oli probleemi kõige üldisemaks sisuks

304 Samas.

305 Vastavalt Hans Pöögelmann Edasi toimetajaks, Otto Rästas Keskbüroo ja Hans Saks Leningradi Eesti osakonna sekretäriks.

306 Kuuli. Fontanka ja Moika vahel, lk 41–45.

307 Alvin Salm (1901–27), õppis Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumis ja Vene Era-gümnaasiumis, teenis jaan-st kuni aug-ni 1919 Tallinna kooliõpilaste pataljonis, vangistati sept-s 1919, süüdistati pataljonis kommunistliku agitatsioonitöö tegemises, kontaktis KP Keskkomitee liikmetega ja põrandaalustel koosolekutel osalemises. Väidetavalt alates dets-st 1918 KP liige. Interneetiti dets-s 1920 Alliku vanglaagrisse, vahetati 1920 Nõukogude Venemaale. Töötas EKP Keskkomitee Venemaa büroo organisatsioonilise sekretärina, sattus 1920. aastate teisel poolel konflikti EKP juhtkonnaga, sest toetas Palvadre suunda, mistõttu heideti parteist välja ning vangistati, kus 1927 suri, vt Kuuli. Karl Säre, Alviine Puusepp ja Alwin Salm, lk 171–172; RA, ERA.509.1.263, l 4: Süüdistus Alwin Salm’i kohta, 1919; l 11:

Julie Koort-Salmi palve EV sõjaministeeriumile; l 2: Kaitseliidu Ülem Tallinna Komandandile, 01.12.1919.

kahtlused isemõtlemises ja suhtlemises Palvadre tiivaga, ehkki Salm teatanud Anveltile ise, et opositsiooni esindaja oli temaga ühendust võtnud ja tal polnud mingit kavatsust Palvadret toetada. Kui Paju naasis Eestist põranda alt teabega, et Eestis levitatakse Eesti Tööliste Partei tegelaste hulgas fontannikute ringkirju, heideti talle ette, et ta oli nähtud ringkirja ära põletanud ja Salmi kaitsnud. Paju pääses kergemalt, sest teda otsustati enam mitte Eestisse põrandaalusele tööle saata. Alvin Salmi vahistasid aga Nõukogude julgeolekuorganid ja ta suri 1927. aastal vanglas.³⁰⁸

Et fontannikute toetamise kahtluse vari oli libisenud hoopis suuremale hul-gale isikute ringile kui paar parteitöötajat, iseloomustab 1926. aasta novembri-nõupidamise-eelne kirjavahetus: ainult päev enne konverentsi otsustati EKP KK koosolekul nõupidamisele mitte kutsuda vanglakollektiivi valitud esindajaid ehk kedagi Takinit ja Salmi. Ühtlasi peeti nõu saata vanglasse järelepärimine valitud saadikute kohta, selgitamaks välja, miks on valitud sellised esindajad, kes pole mitte opositsioonilistel seisukohtadel ÜK(b)P suhtes, vaid „ka E. Komm. Parteis killustamise tööd teevad”. Samuti otsustati jätta kutsumata Tallinna ja Narva noorte esindajad.³⁰⁹ Anvelt kahtlustas Salmi muuhulgas sümpaatiais Grigori Zinovjevi ja tema toetajate suhtes.³¹⁰ Algselt kongressina kavandatud kokku-saamine nimetati 12. novembri koosolekul Jaan Anvelti ettepanekul ümber par-teiliseks nõupidamiseks, lähtudes asjaolust, et saadikuid mitte ei valitud, vaid peamiselt kutsuti, mispärast ei saanud pidada seda koosviibimist kongressiks.³¹¹

Vastuolud arenesid kiiresti välja ka 1920. aastate teisel poolel Eestis tegut-sevas Illbüroos. Olaf Kuuli on Illbüroo koosseisu analüüsides osutanud tõsi-asjale, et ei Nikolai Karotammel ega Karl Särel polnud seni põrandaaluse töö kogemust ja see muutis nad ebakindlaks. Sellest omakorda lähtus usaldamatus kõige ja kõigi suhtes, mis viis Illbüroo juhi Aleksander Orlov-Saare suuniste ignoreerimiseni. Selle asemel hakkasid nad Orlov-Saart ja tema usaldusisikuid kahtlustama koostöös Kaitsepolitseiga ja kaebasid tema peale EKP KK poliit-büroosse Moskvasse, kust Anvelt pidi noori organisaatoreid rahustama ja korrale kutsuma, manitsedes neid muuseas vahet tegema ettevaatuse ja „kapomaania”

vahel.³¹²

Parteilised lahkhelid ilmnevad ka partei liikmete kirjavahetuses, kus lisaks organisaatorite tülile ja nn kapomaaniale on probleemiks just Eestisse

308 Kuuli. Fontanka ja Moika vahel, lk 58–59; Kuuli. Karl Säre, Alviine Puusepp ja Alwin Salm, lk 171–172.

309 RA, ERAF.6495.1.167, l 2: EKP KK koosolek, 12.11.1926. Nõupidamisele otsustati kutsuda kaks esindajat Tallinnast ning üks esindaja Narvast, Jõhvist, Kohtlast, Viljandist, Saaremaalt ja Harjumaalt. Lisaks kutsuti noorte esindaja Saaremaalt ja Nõukogude Liidus viibivad Reesen, Käspert, Looring, Anvelt, Pöögelmann, Rästas, Vakmann, Mangmann, Männikson, Mänd, Piispea, Lõvi ja Saks. Viimasel hetkel jäeti nõupidamiselt kõrvale ka esi-algu oodatud Tallinna ja Narva noorteorganisatsiooni saadikud, kummastki üks, ent tead-mata on, kas saadikute opositsioonimeeleolude tõttu või polnud sealt lihtsalt kedagi saata.

310 Kuuli. Fontanka ja Moika vahel, lk 59.

311 RA, ERAF.6495.1.167, l 2.

312 Kuuli. Fontanka ja Moika vahel, lk 60–63.

saadetavate inimeste vähesed kogemused. Näiteks kurtis varjunime Marta kandev organisaator 1930. aasta algul oma kirjas Nõukogude Liitu Tallinna organisaa-tori puudumise üle, soovides sel kohal näha mõnda kogemustega inimest, mitte ärgu olgu „mõni parteiline poisike”, sest „praegune olukord nõuab tüsedaid mehi”. Lisaks näib olevat süvenenud kahtlus palvadristide mõju suurenemisest.³¹³ Tõenäoliselt oli tegemist ka organisaatorite omavaheliste vastuoludega. Johannes Paulmann (alias Paula) ja Konstantin Männikson (alias Marta) olid Aleksander Orlov-Saare järel alates 1929. aastast Illbüroo sekretärid Eestis.

1920. aastate lõpul Nõukogude Liidu juhtkonnas arenev vastasseis ÜK(b)P peasekretäri Jossif Stalini ja ÜK(b)P KK Poliitbüroo liikme ning Kominterni juhi Nikolai Buhharini³¹⁴ vahel kajas vastu ka rahvuslikes komparteides, sh EKP-s, avaldudes kampaaniana parempoolse kallaku vastu. Kuigi ka nõukogude perioodi parteiajalookirjanduses on märgitud, et Eesti kommunistide seas „oportunist-likke rühmitusi” polnud,³¹⁵ ei takistanud see EKP keskasutustel 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul laskmast sellesisulisi süüdistusi lendu nii mitmete parteitegelaste kui ka EKP illegaalsete organisatsioonide suunas.

„Reformistlike vigade” tegemise süüdistuslaviini alla jäi 1929. aasta lõpul ja 1930. aasta algul ka EKP legaalse organisatsioonina tegutseva Eesti Tööliste Partei juhtkond³¹⁶ eesotsas esimehe Valter Kaaveriga. ETP pahemtiiva tege-vusest, kümnendivahetuse parteioludest ja sellega seonduvast tuleb lähemalt juttu Valter Kaaverile pühendatud alapeatükis 3.2. Üldiselt on teema uurijad möönnud, et paremkallaku vastane kampaania nõrgendas niigi nõrka EKP-d veelgi.³¹⁷ Just paremkallakluse vastase kampaania sõiduvees valmis jaanuaris 1930 organisaator Eltermanni ettekande alusel Kominterni täitevkomitee komis-joni otsus EKP-s valitsevast paremkallakust, millest oli juttu eelnevalt.

Tekkinud usalduskriis, kahtlustused ja sisetülid ulatusid kaugemale organisaa-torite lahkhelidest, mõjutades otseselt EKP liikmete ning EKP ja selle mõju-aluste organisatsioonide liikmete tegevust. Silmas pidades organisaatorite kee-rulisi suhteid ja põrandaalusele tegevusele osaks saanud kaotusi neil aastail, ilmneb kaks tõsiasja. Esiteks, partei võimekus Eesti sisepoliitikas osalemiseks ei olnud nii tugev, et kommunistid oleksid saanud oma plaane ellu viia ilma legaalselt tegutsevate inimeste aktiivse osavõtu ja panuseta. See omakorda ajendab küsima, kes olid need inimesed, kes 1920. aastate teisel poolel Eestis parteitegevuses osalesid. Teiseks, arvestades parteisiseseid pingeid, ei saanud

313 RA, ERAF.6495.5.13, l 10: Marta sch. nr 3, 05.02.1930.

314 Buhharin, kes oli toetanud Stalinit Zinovjevi, Lev Kamenevi ja Lev Trotski nn vasakkallakluse vastu (sisuliselt toetas Buhharin uut majanduspoliitikat ehk NEP-i, kui nn vasakkallak soovis kiiret industrialiseerimist), sattus aastail 1928–29 omakorda Staliniga konflikti, kui ei toetanud vägivaldseid meetmeid kollektiviseerimisel, vt Robert Service.

Seltsimehed. Maailma kommunismi ajalugu. Tallinn: Varrak, 2010, lk 176–180.

McDermott, Agnew. The Comintern, lk 77–78.

315 Kuuli. Ühise võitluslipu alla, lk 155–157; Kuuli. Fontanka ja Moika vahel, lk 65–66.

316 Kuuli. Fontanka ja Moika vahel, lk 68.

317 Kuuli. Ühise võitluslipu alla, lk 156. Kuuli. Fontanka ja Moika vahel, lk 68.

tollel perioodil kommunistidega koostöö tegemine jätta mõjutamata ka neid, kes koostööd tegid või sel ajajärgul parteisse astusid, tõstatades küsimuse, mis moti-veeris Eestis elavaid inimesi parteiga liituma ja parteisse jääma.

Kuigi partei oli madalseisus, on võimalik täheldada liikmete teatavat juurde-voolu ka Eestis kasvanud noorte arvelt. Töötute liikumise ja noorsotsialistide radikaliseerumisega seoses tuleb EKP liikmeks astumise teekond lähemalt jutuks nii Oskar Cheri alapeatükis 4.1 kui ka Ilmar Kruusi tegevuse juures alapea-tükis 4.2.

1.5. Ühisrindepoliitika

Kominterni tegevuse ja 1930. aastate laiema taustaga seoses tuleb kindlasti käsit-leda ühisrinde temaatikat. Ühisrindepoliitika tulenes otseselt 1934.–35. aastal Kominterni üldises strateegias ja taktikas toimunud muutusest, mille tulemusel hüljati senise Kominterni kolmanda perioodi poliitikas domineerinud teesid sot-siaalfašismist ja seati sihiks laiapõhjaline koostöö kõigi antifašistlike poliitiliste jõudude vahel. Seisukohad töölisklassi ühisrindest ja fašismivastasest ühis-rindest ehk rahvaühis-rindest sõnastas Kominterni liider Georgi Dimitrov Komin-terni VII kongressi põhiettekandes 1935. aastal ja need tähistasid praktikas kanna-pööret suhtumises koostöösse teiste erakondadega: nüüd mitte ainult ei aktsep-teeritud varasemal ajal välistatud koostööd sotsiaaldemokraatide või demokraat-like jõududega üldiselt, vaid suisa rõhutati selle vajalikkust. Ühisrindeliikumise muudab keeruliseks selle mitmetine positsioon Kominterni ja kommunistliku liikumise sees. Tähendas see ju eelkõige loobumist otseselt Stalini seni aetud joonest. Taolise käitumise vajalikkuse tingisid suured muudatused status quo’s, nimelt natsionaalsotsialistide võimuletulek Saksamaal 1933. aasta algul, mis viis peagi ühe Lääne-Euroopa võimsama kompartei – Saksamaa Kommunistliku Partei (Kommunistische Partei Deutschlands, KPD) – likvideerimise ja saksa kommunistide massilise represseerimiseni.³¹⁸

Ühelt poolt lähtus ühisrindeliikumine „altpoolt” tulevast initsiatiivist. Võtme-tähtsus uue liini juurutamisel oli endisel Kominterni Lääne-Euroopa Büroo karismaatilisel juhil Georgi Dimitrovil, kelle teene on suuresti see, et ühisrinde-liikumine üldse teoks sai. Dimitrovil ei olnud sotsiaaldemokraatia suhtes nii dogmaatilisi vaateid nagu Stalinil. Ta oli olnud Berliinis Kominterni juhtiv-töötaja Adolf Hitleri Saksamaa kantsleriks saamisele vahetult eelnenud aastail, oli viibinud neil aastail n-ö eesliinil ja mõistis üldist ühinemisvajadust paremini, kui seda mõisteti Nõukogude Liidus. Samal ajal oli Dimitrov Stalini soosingus pärast veebruaris 1934 Nõukogude Liitu saabumist, kui oli seljatanud süüdis-tused Riigipäevahoone süütamises ja saanud sellega kommunistide seas rahvus-vaheliseks superstaariks. Igatahes suuresti just tänu Stalini soosingule õnnestus Dimitrovil värske Kominterni peasekretärina hakata oma nägemust järk-järgult läbi viima, nähes palju vaeva Stalini veenmises muutuste vajalikkusest. Stalin

318 McDermott, Agnew. The Comintern, lk 120–125.

jäi pikaks ajaks ühisrindeliikumise suhtes ebamäärasele positsioonile, vähemalt ei ilmne kirjutistest, et ta oleks seda selgelt avaldanud. On oletatud, et alles pärast Kirovi tapmist 1934. aasta lõpul kaldus ta vähemalt sõnades senisest rohkem uut suunda toetama. Stalini muutis uue suuna suhtes tundlikuks asjaolu, et see tähendas seni tema soositud ja juhitud nägemuse sinnapaika jätmist. Seetõttu oli Dimitrovi tegutsemise üks tingimus, et Stalini tegevust kolmanda perioodi takti-kate valimisel ja elluviimisel ei tohtinud kritiseerida ega nende õigsust kahtluse alla seada.³¹⁹ Ühel hetkel tõi asjaolu, et Stalinile polnud ajutine hälbimine tema seatud rajalt kunagi lõpuni meeltmööda olnud, kaasa selle, et kurssi muudeti tagasi Stalinile meelepärases suunas, mis kanaliseerus näidisprotsessidesse ja suurde terrorisse.³²⁰

Uuemates Kominterni-uurimustes rõhutatakse, et ühisrindeliikumise algmeid ainuüksi Nõukogude diplomaatia prioriteetidega seostada on liigne lihtsusta-mine. Selle asemel on käidud välja seisukoht kolmikmõjust, kus Nõukogude diplomaatia muutunud vajaduste kõrval oli tähtis roll niihästi rahvuslikel fakto-ritel kui ka Kominterni juhtimise sisemisel dünaamikal, ja ühisrindeliikumine sündis nende kõigi kolme koostoimel.³²¹

Kuna ka Eesti kommunistliku liikumise juhtimisel ja suunamisel olid määra-vaiks rahvusvahelised arengud, on oluline käsitleda eesti kommunistide tege-vust ühisrinde poliitikaga seotud otsingute perioodil. Sealhulgas küsimuse osas, millal tõstatus Eestis eri ringkondades ühisrinde vajalikkuse temaatika ja kuhu see eesti kommunistid ja sotsialistid asetab.Rahvusvaheliste arengute taustale lisaks oli Eesti kommunistidele ja (vasak)sotsialistidele vahetumalt kogetav sisepoliitikast pärinev 12. märtsi riigipööre 1934.

Olaf Kuuli järgi reageerisid Eesti kommunistid väidetavalt juba Kominterni täitevkomitee 5. märtsi 1933. aasta üleskutsele pöörduda sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide poole ettepanekuga fašismivastase ühisrinde loomiseks, püüdes Tartus ja Pärnus korraldada ühiseid üritusi sotsialistlike organisatsiooni-dega.³²² See detail vajaks kindlasti üle kontrollimist ja täpsustamist, sest kui hinnata EKP-d selle senise tegevuse taustal, on raske uskuda, et muidu väga Moskva-meelse, rangelt seda kurssi hoidva ja sugugi mitte iseteadliku eesti kommunistide juhtkonna poolt oleks näidatud taolist initsiatiivi. Kui vaadata 5. märtsi 1933. aasta Kominterni üleskutset lähemalt, siis on selle näol tegemist Kominterni täitevkomitee avaldusega samal päeval toimunud Saksamaa parla-mendivalimiste suhtes, see ilmus trükituna 11. märtsi Rundschaus. Ehkki seal tõepoolest tehakse ühisrindest juttu, on ühisrindepoliitika hilisemate põhimõte-teni veel pikk tee. Muu hulgas nenditakse, et sotsialistide ja kommunistide koos-töö peamine takistus „oli ja jääb sotsiaaldemokraatlike parteide poolt edendatav

319 McDermott, Agnew. The Comintern, lk 120–127; Kuuli. ...ja teised, lk 53–54.

320 McDermott, Agnew. The Comintern, lk 142–157.

321 Samas, lk 120jj.

322 Kuuli. Sotsialistid ja kommunistid, lk 60.

koostöö kodanlusega”.³²³ Just sotsialistide kui klassireeturite sildistamisest loo-bumine oli ühisrinde kõige põhimõttelisemaid alusseisukohti, milleni jõuti aga alles 1934.–1935. aasta jooksul.

Kuuli järgi ilmnesid EKP augustikonverentsil 1934. aasta augustis mõned uue suuna seisukohad, täpsustamata, millised.³²⁴ Uutel alustel koostöö suunas hakkas EKP samme astuma väidetavalt 1934. aasta sügisel, kui Leo Looring edastas vasaksotsialistide liidrile Nigol Andresenile kirja ettepanekuga luua Marksistliku Töörahva Ühenduse (MTÜ) ja EKP ühisrinne, millele Andresen andis põhi-mõttelise nõusoleku.³²⁵

1935. aasta 9. juulil pidasid Nigol Andresen (alias Mihkel) Marksistliku Töörahva Ühenduse esindajana ja Leo Looring (alias August) EKP esindajana kahekesi Helsingi suvituspiirkonnas Munkkiniemil maha tillukese konverentsi, kus päevakorras oli ainult üks punkt – ühise väerinna loomise küsimus. Koos-viibimise tulemusel vormistati kokkulepe, milles otsustati luua „ühine väerind”

eelkõige Konstantin Pätsi autoritaarse valitsemiskorra vastu. Ühisrinde kaudu pidi edendatama lisaks ühist võitlust tööliste palkade tõstmise, kollektiivlepin-gute ja sotsiaalkindlustuse laiendamise ning demokraatlike vabaduste eest ja erakondade ärakeelamise vastu. Ühine tegevus pidi avalduma muu hulgas võit-luses idapakti ja Prantsuse-Nõukogude Liidu poliitika toetamise eest. Mõlemad organisatsioonid pidid säilitama täieliku vabaduse põhimõttelistes küsimustes,

„loobudes igasugustest vastastikkudest ebasõbralikkudest kallaletingimistest”.

Pikemas perspektiivis loeti vajalikuks luua ühine noorsoo-organisatsioon.³²⁶ Lisaks deklareeriti ESTP vastutavaks „vabsfašismi” kasvus,³²⁷ osutades nähta-vasti ESTP juhtkonna osale vabadussõjalaste esiletõusul ja sellele kaasaaitamisel, ehkki kuidas see toimunud oli (ESTP tegevusetus?), jäi ainult kommunistide endi teada. Avaldus annab aimu sellest, et eesti vasakpoolsetes poliitilistes ring-kondades poldud vahetult Kominterni VII kongressi eel ikkagi veel uuele kur-sile siirdutud, sest kuigi koostööd peeti võimalikuks kommunistide ja käputäie vasaksotsialistide vahel, ei suudetud sotsiaaldemokraatidega endiselt leppida, rääkimata mingist koostööst.

323 ECCI Statement on the German Situation and on the United Front, 05.03.1933. – The Communist International 1919–1943. Documents. Volume III: 1929–1943. Ed. by Jane Tabrisky Degras. London; New York: Routledge, 1965, lk 248–254; McDermott, Agnew.

The Comintern, lk 121–122.

324 Kuuli. ...ja teised, lk 54.

325 MTÜ ehk Marksistliku Töörahva Ühenduse (ka Marksistliku Töörahvaesinduse) riigi-kogurühma moodustasid 1934. aasta juunis vasaksotsialistid Nigol Andesen, Aleksander Jõeäär ja Maksim Unt. Jõeäär ja Andresen olid ESTP pealiiniga opositsioonis olevat tiiba juhtinud juba ESTP kongressil 1934. aasta veebruaris. Paremtiiva pealejäämise järel suleti ESTP opositsioonilised ühingud ja heideti parteist välja mitmed teisitimõtlejad. Kuuli.

Sotsialistid ja kommunistid, lk 60.

326 RA, ERAF.6495.1.337a, l 1–2: Protokoll nr 1, 09.07.1935 [EKP ja Marksistliku Töö-rahva Ühenduse vahel sõlmitud leping ühise väerinna loomise kohta]; Kuuli. ... ja teised, lk 54; Õhtuleht nr 3, 05.01.1990.

327 RA, ERAF.6495.1.337a, l 1.

Jääb mulje, et Kuuli on püüdnud 1933. aasta märtsiüleskutset ja 1934. aasta augustikonverentsi ebamääraselt kommenteerides näidata, et EKP oli tegelikku-sest mõneti „eesrindlikum”. Millel sellised järeldused baseeruvad, pole võimalik öelda. Enam kui tõenäoline on võimalus, et Kuuli selline seisukoht pole midagi rohkemat, kui näide nõukogulikust ajalookirjutusest parteiajaloo küsimusis.

Kominterni VII kongressi otsuseid arutati konkreetsemalt EKP KK laien-datud pleenumil sama aasta sügisel, kus Leo Looring käsitles põhiettekandes just EKP ülesandeid seoses VII kongressi otsustega. Selgitamist vajaks, millises ulatuses EKP oli valmis pärast VII kongressi ühisrindepoliitika aluseid omaks võtma ja kas sotsialistide osas näidati ka üles mingit leebumist, näiteks kas süü-distamist suudeti edaspidi piirata jne.

Küll jätkus järgnevailgi aastail koostöö MTÜ ja EKP vahel, peeti mitmeid nõupidamisi, Nigol Andresen suhtles Leo Looringuga kirja teel ja toimusid ka isiklikud kokkusaamised Helsingis, Varssavis, Prahas ja Stockholmis. Särega Andresenil otsekontakti polnud, Kominterni täitevkomitee saatis Säre 1936.

aasta lõpul USA-sse, kust naasis peagi jälle Rootsi.³²⁸ Üks osa ühisrinde tege-vusest oli ka ajalehe Rahva Hääl käimapanek, mis jõudis ilmuda küll üksnes lühikest aega: kokku neli numbrit 1937. aastal.³²⁹

Olaf Kuuli järgi teostus ühisrinne Eestis peamiselt ametiühingutes, kus are-nes koostöö kommuniste toetavate ametiühingutegelaste ja MTÜ-d toetavate sotsialistide vahel. Aastail 1935–36 suurenes hüppeliselt (u 6400-lt 11600-ni) tollase ametiühingu katusorganisatsiooni Eestimaa Töölisühingute Keskliidu liikmete arv ja neil aastail korraldasid ametiühingud mitmeid suuri streike.³³⁰ Ilmselt on asi selles, et poliitilisi organisatsioone enam ei eksisteerinud, mistõttu ametiühingud olidki peaaegu ainus võimalus ühistegevust arendada. Kuna ühis-rinde temaatika on Eestis valdavalt uurimata,³³¹ jääb täpsemate mõjude välja-selgitamine tulevikku.

Üldiselt jääb õhku küsimus, kas võib kahe kitsa poliitilise grupi liitumist üheks väikeseks, ESTP vastu endiselt usaldamatuks jäävaks grupiks, pidada ikka tõsi-seltvõetavaks ühisrindeks. Eestis oli üheks ühisrinde tagasihoidliku leviku põhju-seks kindlasti ka see, et kogu tegevusel oli juures poolillegaalne maik: oli ju EKP endiselt põrandaalune ja vabariigis keelatud. Samamoodi keelati ühisrindeliiku-mise häälekandja Rahva Hääle levitamine Eestis.³³² Seega tuleb nentida, et Eesti ühisrindeliikumine ei kandnud lõpuni välja tegelikku ühisrindepoliitika vaimu, kui pidada tegelikuks vaimuks Dimitrovi sõnastatud ideid. MTÜ oli asutatud 1935. aasta suvel eesmärgiga sotsialistidest eralduda ja liita neid vasakpoolseid ringkondi, kes olid valmis mõtlema (mööndustega) nagu kommunistid, mitte

328 Õhtuleht nr 5, 08.01.1990; Kuuli. Sotsialistid ja kommunistid Eestis, lk 61–62.

329 Olaf Kuuli. Illegaalne kommunistlik ajakirjandus Eestis 1930-ndail aastail. – Keel ja

329 Olaf Kuuli. Illegaalne kommunistlik ajakirjandus Eestis 1930-ndail aastail. – Keel ja

Im Dokument MARI-LEEN TAMMELA Isikulooline perspektiiv Eestimaa (Seite 84-99)