Eesti kommunistide tülide algus

Eesti kommunistide kahe rühmituse lahkhelid, mis andsid tooni ka hilisemate aastate partei tegevuses, mõjutades otseselt partei liikmeid ja kaastöötajaid, teiste hulgas mitmeid käesoleva töö keskmes olevaid isikuid, kujunesid välja juba 1919. aasta vältel. Rühmitustele viidatakse harilikult nende liidrite järgi:

Peterburi ülikoolis juristihariduse omandanud töölislehe toimetaja Jaan Anvelti juhitud tiib kui Anvelti-mehed või ka Büroo-mehed (osutus Venemaa Büroo kohta) ühelt poolt ja rahvakooli õpetaja Jakob Palvadre tiib kui Palvadre-mehed ehk fontannikud või lihtsalt „Fontanka” teiselt poolt.¹⁶⁵

Juba 1917. aasta sügisel pärast oktoobripööret polnud kõik enamlased üks-meelel valitsemiskorralduse küsimusis ega selles, kas kuulutada Eesti iseseis-vaks nõukogude vabariigiks või mitte. Jaan Anvelt toetas võimu andmist nõu-kogudele, Tallinna linnavalituse juhataja Voldemar Vöölmann aga linnavoli-kogude säilitamist. Samuti pooldas Vöölmann iseseisva Eesti Vabariigi välja-kuulutamist ega toetanud enamlaste juhtide Tallinnast lahkumist veebruaris 1918 (jääretk), saates Saksa iseseisvatele sotsialistidele kirja teatega, et Eestis on taastatud demokraatlik kord ja okupatsioonivõimul pole vaja surveabinõusid rakendada. Okupatsioonivõim iseseisvat Eesti Vabariiki ega Tallinna linna-valitsust ei tunnistanud ja märtsis 1918 Nõukogude Venemaale välja saadetud Vöölmann heideti oma isetegevuse eest välja ka komparteist, ehkki võeti peagi tagasi.¹⁶⁶ Üldiselt oli läbiv vastuolude allikas võimuvõitlus tulevase nõukogude Eesti juhtpositsioonide pärast.

Veebruaris 1918 Saksa vägede eest Eestist lahkunud eesti enamlased tegut-sesid edasi Nõukogude Venemaal, kus koondusid VK(b)P Eesti osakondadesse.

1918. aasta mais moodustati VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee koos-seisus Jaan Anvelt, Hans Pöögelmann, Johannes Heintuk, Aleksander Jea ja Anna Leetsmann. Pärast Saksamaa novembrirevolutsiooni, mis tõi kaasa okupatsiooni lõpu Eestis, moodustas Eesti Osakondade Keskkomitee 15. novembril 1918 Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee, kes kuulutas kaks nädalat hiljem, vahe-tult pärast Punaarmee sissetungi Eestisse koos Eesti Osakondade Keskkomi-teega Narvas välja Eestimaa Töörahva Kommuuni (ETK). ETK nõukogu esi-meheks sai Jaan Anvelt. 1918. aasta lõpuks oli ETK käes üle poole Eesti terri-tooriumist, ETK võimupiirkonnas juhtis kommunistlike parteiorganisatsioonide tegevust VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee.¹⁶⁷ Paralleelselt korraldas

164 Kuuli. Sotsialistid ja kommunistid, lk 17–18.

165 Nimi „fontannikud” osutas Petrogadis Fontanka kaldapealsele, kus asusid 1920. aastatel VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee jt eestlastega seotud asutused, mida juhtisid Anton Palvadre pooldajad, vt Kuuli. Fontanka ja Moika vahel, lk 5, 17.

166 Kuuli. Fontanka ja Moika vahel, lk 14–16.

167 Samas, lk 17–18.

kommunistide tegevust Eestis põranda all Kommunistliku Partei Eesti Kesk-komitee eesotsas Viktor Kingissepaga.¹⁶⁸

Rahvaväe edukas pealetung 1919. aasta esimesel poolel tõrjus Eesti territoo-riumilt välja ka ETK ja kuna oli selge, et nõukogude võimu Eestis lähiajal taas-tada ei õnnestu, tõstatus küsimus edasise tegutsemise suundadest. Anvelti-Pöögelmanni ja co arvates oli vaja peamine energia suunata põrandaaluse partei-organisatsiooni tugevdamisele Eestis. VK(b)P KK-ga ja 1919. aasta märtsis asutatud Kominterniga suhtlemiseks moodustasid eesti kommunistid mais 1919 Staraja Russas partei Venemaa Büroo, mis koliti augustis Petrogradi¹⁶⁹. Büroole anti üle ka suvel 1919 tegevuse lõpetanud ETK varad. Ühendavaks lüliks näib siin olevat olnud Jaan Anvelti isik, kes oli nii ETK nõukogu esimees kui ka Venemaa Büroo liige. Anvelti järgi pidi Büroo aitama ette valmistada põranda-aluste parteiorganisatsiooni kaadrit ja abistama kommunistliku kirjanduse väljaandmisel. Eesti Osakondade KK pidi edaspidi tegelema kommunistliku kasvatustööga Venemaa eestlaste seas. Sellised plaanid polnud meeltmööda Eesti Osakondade juhtivtegelastele nagu Jakob Palvadre, Peeter Peterson, Jaan Ikmelt, Anna Leetsmann jt, sest see tähendanuks nende kõrvaletõrjumist partei-tegevusest Eestis.¹⁷⁰

Eesti osakondade konverentsil augustis 1919 kaldus ülekaal Palvadre toe-tajate poolele, nemad domineerisid ka uues Eesti Osakondade Keskkomitees ja olid seisukohal, et Venemaa Büroo on ülearune ja see on vaja sulgeda. Eesti kommunistide juhtimine Venemaal ja Eestis aga koondada VK(b)P Eesti kondade KK kätte. Otsuse vastu protestis Anvelt, lahkudes vast valitud Osa-kondade Keskkomiteest. Lahkhelisid ei vähendanud ka VK(b)P Eesti Osakon-dade Keskkomitee reorganiseerimine VK(b)P KK Eesti Agitatsiooni ja Propa-ganda Keskbürooks detsembris 1919. Aprillis 1920 püüdis pooli lepitada kom-partei Eesti Keskkomitee liige Rudolf Vakmann, kes pakkus välja, et edaspidi võiks Keskbüroo koosseis valida võrdsetel alustel kompartei Eesti organisat-siooni ja Eesti osakondade esindajaist, kuid ettepanek lükati tagasi. Keskbüroosse valiti üksnes Palvadre toetajad, kes jätkasid Venemaa Büroo likvideerimise taotlemist.¹⁷¹

1920. aastal pöördusid mõlemad pooled VK(b)P KK poole. Venemaa Büroo soovis, et VK(b)P takistaks Keskbüroo sekkumist Eesti asjadesse ja Venemaa Büroo tegevusse. Keskbüroo heitis Anveltile ette diktaatorlikku juhtimist ja nägi edasise tegutsemise juures olulisena ühise eesti kommunistide keskuse moodus-tamist. Viimast toetas ka veebruaris 1921 Petrogradis toimunud eesti organisat-sioonide kommunistide üldkoosolek. Vastuvõetud resolutsioonis nähti ette

168 Kuuli. Sotsialistid ja kommunistid, lk 33.

169 Büroo liikmed olid algul Jaan Anvelt, Otto Rästas ja Rudolf Nieländer, oktoobrist Nie-länderi asemel Hans Pöögelmann.

170 Olaf Kuuli, Vello Toom. EKP Keskkomitee Välismaa Büroo (1919–1937). – Töid EKP ajaloo alalt. IV. Tallinn: Eesti Raamat, 1970, lk 107–123, siin lk 108–109; Kuuli. Fontanka ja Moika vahel, lk 21.

171 Kuuli. Fontanka ja Moika vahel, lk 22.

vajadus kutsuda kokku Eestis ja Venemaal tegutsevate kommunistide ühine kongress, kus valitaks ühine keskkomitee, mis peaks juhtima tegevust nii Eestis kui ka Venemaal. ¹⁷² Plaan ei teostunud ning Venemaa Büroo-meeste ja Palvadre toetajate tülid jätkusid ka järgnevail aastail.

1.2. Partei asutamine, organisatsioon ja rahastus 1920. aasta 2. veebruaril sõlmitud Tartu rahuleping lõpetas sõja Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel ja tõi kaasa vajaduse muuta seniseid alluvussuhteid kompartei Eesti organisatsioonide ning VK(b)P vahel.¹⁷³ Ka 1920. aastal peetud Kominterni II kongressil asuti soosima rahvuslike kommunistlike parteide ehk Kominterni sektsioonide asutamist. Juunis 1920 pöördus ka Viktor Kingissepp kompartei Eesti Keskkomitee nimel VK(b)P Keskkomitee poole ettepanekuga tunnistada Eestimaa Kommunistlikku Parteid kui Kommunistliku Internatsio-naali sektsiooni. Ettepaneku kiitis 22. juunil 1920 heaks VK(b)P Keskkomitee poliitbüroo.¹⁷⁴

Eestimaa Kommunistliku Partei asutamiskongress toimus novembris 1920.¹⁷⁵ EKP KK asutas ja valis Keskkomitee poliitilise büroo koosseisus Viktor Kingis-sepp, Otto Rästas ja Jaan Kreuks, kelle ülesandeks sai juhtida kogu partei polii-tilist tegevust kongressi ja keskkomitee otsuste piires. Poliitbüroo pidi vastu-tama ka partei väljaannete ilmumise eest.¹⁷⁶ 1920. aasta suvel oli moodustatud senise Venemaa Büroo ja 1919. aasta augustis loodud Lääne-Euroopa Büroo (nimetatud ka Õhtu-Euroopa Osakonnaks)¹⁷⁷ liitmise tulemusel Välismaa Büroo (nimetatud ka Venemaa Bürooks), millest sai EKP esimese kongressi järel Keskkomitee struktuurne osa ja kuhu kuulusid Eestist väljaspool tegutsevad Keskkomitee liikmed.¹⁷⁸ Sisuliselt oli Välismaa Büroo EKP välisesindus, mis pidas sidet Kominterni Täitevkomitee, VK(b)P Keskkomitee ja Baltimaade

172 Samas, lk 23–24.

173 Kuuli. Sotsialistid ja kommunistid, lk 33.

174 Eestimaa Kommunistliku Partei esimene kongress. Dokumente ja materjale. Tallinn, 1960, lk 23–25. EKP vormiline iseseisvumine oli alanud juba 1918. aasta sügisel, mil Tallinnas valiti kohalike parteikollektiivide konverentsil Kommunistliku Partei Eesti Keskkomitee, mille juhiks sai Viktor Kingissepp. Venemaal elavate eestlaste seas tegi kom-munistlikku selgitustööd VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee, vt Abe Liebman.

Eestimaa Kommunistliku Partei loomise ajaloost (veebruar 1920–aprill 1922). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, lk 143; Kuuli. Sotsialistid ja kommunistid, lk 33.

175 EKP I kongressi üleskutse Eesti töörahvale riigikogu valimiste kohta. – EKP I kongress, lk 86–87. TAÜKN, vähemalt selle juhatus, oli selleks ajaks kommunistide käes.

176 EKP KK otsused poliitbüroo moodustamise, „Kommunisti” toimetuse ärakaotamise ja teiste küsimuste kohta. – EKP I kongress, lk 92.

177 Osakonna liikmed Pöögelmann, P. Lepp ja O. Ennek.

178 1920. aastal olid EKP KK Välismaa Büroo liikmed Anvelt, P. Lepp, H. Pöögelmann, II kongressi järel Pöögelmann, E. Strauch ja R. Vakmann, III kongressi järel Pöögelmann ja Vakmann, alates aprillist 1924 lisaks Otto Rästas ja selline koosseis säilis 1924. aasta lõpuni.

komparteidega, tegeles muu hulgas EKP-le rahalise toetuse hankimisega ja kogus teavet Eestist Venemaale vahetatud kommunistidelt ja üle piiri Venemaale siir-dunud kommunistidelt EKP tegevuse kohta. Välismaa Büroo juurde Petrogradis koondati ka EKP KK arhiiv. ¹⁷⁹

Kuna EKP oli Kominterni sektsioon, lähtuti oma tegevuses Kominterni suu-nistest, mille ilmne näide on parteikongresside korraldamine vahetult Komin-terni kongresside toimumise järel ja töökava kinnitamine KominKomin-terni kongressil vastu võetud otsuste järgi. Siinses töös käsitletaval perioodil ehk aastail 1920–

40 peeti kokku kolm EKP kongressi, mis jäid kõik ajavahemikku 1920–22. See iseloomustab kujukalt EKP tegevusaktiivsust ja -võimekust vaadeldava perioodi vältel. Neljas kongress peeti alles 1941. aasta veebruaris. Mõnevõrra rohkem ehk kuus peeti partei konverentse¹⁸⁰, neist kolm – märtsis 1923, suvel 1924 ja aprillis 1940 – Tallinnas, lisaks novembris 1926 üks konverents Leningradis ning jaanuaris 1926 ja augustis 1934 konverentsid Moskvas.¹⁸¹

Teema, millel on oluline peatuda, on küsimus EKP positsioonist pärast selle asutamist. Miks otsustati jääda põranda alla, mitte hakata tegutsema legaalselt?

Nõukogude perioodi üldkäsitlustes pole seda pikemalt käsitletud, mis on ka loogiline, sest tollase ideologiseeritud ajalookäsitlusega kooskõlas oli kujutada rõhutud Eesti töölisklassi kõrval Eestimaa Kommunistlikku Parteid kui lind-priid, ja näidata selle ennastsalgavat võitlust võimule pääsu, seega ka töörahva võimule pääsemise nimel.¹⁸²

Hilisemates käsitlustes on Olaf Kuuli konstateerinud üksnes, et kommunistlik partei oli olnud põranda all Vabadussõja ajal ja jäi sinna ka pärast Tartu rahu, täiendades, et partei, mis oma asutamiskongressil heaks kiidetud manifestis töö-rahvale määratles põhiülesannetena muu hulgas sõjariistus võitluse „väevõimu valitsuse” vastu, poleks saanud legaalseks tegutsemiseks riigivõimult luba.¹⁸³ Eesti eripärana on ajaloolane Mati Graf küll välja toonud, et Vabadussõja algu-sest peale oli kompartei tegevus Eestis keelatud, seostades EKP põrandaaluseks jäämist samuti siiski eelkõige partei taotlustega kehtestada nõukogude võim ja

179 Kuuli, Toom. EKP Keskkomitee Välismaa Büroo, lk 107–111.

180 Konverentsi eristas partei kõrgeimast organist kongressist muu hulgas see, et sinna mitte ei valitud, vaid määrati saadikuid.

181 Коммунистическая партия Эстонии в цифрах 1920–1980. Сборник статистических данных. Таллинн: Ээсти раамат, 1983, lk 249–250, 257–259. Kongressidest vt lähemalt nt Eestimaa Kommunistliku Partei I kongress. Dokumente ja materjale. Koostanud Hans Hartmann ja Abe Liebman. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960; Eestimaa Kommunistliku Partei II kongress. Dokumente ja materjale EKP tegevusest ajavahemikul 1921. aasta jaanuarist 1922. aasta aprillini. Koostanud Hans Hartmann. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962; Eestimaa Kommunistliku Partei III kongress: dokumente ja materjale EKP tegevusest ajavahemikul 1922. aasta maist 1924. aasta aprillini. Koostanud E. Kessel. Tallinn: Eesti Raamat, 1975.

182 Vt nt Ülevaade EKP ajaloost II, lk 47; Liebman. Eestimaa Kommunistliku Partei loo-mise ajaloost, lk 153–154.

183 Kuuli. Sotsialistid ja kommunistid, lk 33, 35.

eitav suhtumine demokraatlikku Eesti Vabariiki.¹⁸⁴ Väliseesti ajaloolase Tõnu Parmingu seisukohast oli EKP parteina Eesti poliitilisel maastikul haruldus ja nende selgelt sõnastatud eesmärke silmas pidades oligi raske eeldada, et nad avalikult poliitikas osalenuksid.¹⁸⁵

Võib oletada, et peamine põranda alla jäämise põhjus oli ikkagi EKP liik-mete radikaalsus või vähemalt mingit sorti jäik hoiak, mis ei võimaldanud järeleandmisi. Legaliseerumine tähendanuks oma retoorika mingilgi määral mahendamist, partei tegevuse mahutamist Eesti Vabariigi (õigus)süsteemi sisse, mis omakorda oleks tähendanud Eesti Vabariigi tunnustamist kas või möön-dustega.

Kui kõrvutada küsimust selle perioodi üldisema, Kominterni poliitikaga, asuti just II kongressil 1920. aasta suvel õhutama rahvuslike komparteide raja-mist ja väga paljud rahvuslikud komparteid (nt Soome, Taani jm) oli ka Komin-terni liikmed, tegutsedes samas legaalsetena. Ses osas tekib taas küsimus, miks Eesti parteiliikmed käitusid teisiti.

Ajaloolane Jüri Ant on siinkohal tõstatanud küsimuse eesti kommunistide, eelkõige kompartei Eesti Keskkomitee liikmete kohanemisvõimest, osutades, et EKP kui rahvusliku kommunistliku partei loomise eeldus oleks olnud eesti kommunistidest lähtuv olemasoleva olukorra aktsepteerimine ja oma taktika kohandamine selle järgi. Selle asemel vaadati maailmarevolutsiooni ootuses mööda nii Eesti Vabariigist, millest oli saanud objektiivne reaalsus, võiduka Vabadussõjaga kaasas käinud rahvustunde tõusust, Asutavas Kogus 1919. aasta sügisel vastu võetud maaseadusest ja ülejäänud poliitilisest maastikust, kus kõik peale kommunistide orienteerusid ümber rahuaja olukorrale. Ant viitab ka sellele, et EKP I kongressil vastu võetud partei I programm keskendus valdavalt sellele, mis pidi juhtuma pärast proletaarse revolutsiooni võitu ja baseerus oktoobripöörde ning Eesti Töörahva Kommuuni dekreetidel,¹⁸⁶ olles kirjutatud täiesti teistsuguses olukorras, kui 1920. aastaks valitses.Sellest tulenevalt pol-nudki nähtavasti arvestatud küsimusega ega end ette valmistatud tegutsemiseks siis, kui sotsialistliku revolutsiooni saabumine polnud korraga enam kuude, vaid aastate küsimus. Seega ei suutnud kommunistid endale objektiivset reaalsust mõnda aega tunnistada või ei saadud sellest lihtsalt aru, ja olude muutumisega ei toimunud muutust mõttelaadis.See näib olevat kompartei Eesti keskkomitee (hiljem EKP KK) üldisem omadus, näiteid samasuguse joone hoidmisest kohtab mitmel pool ka järgmistes peatükkides üksiklugude juures.

Mööda ei saa siiski vaadata ka tõsiasjast, et kogu rahvusvahelises kommu-nistlikus liikumises valitsesid kõne all oleval ajajärgul optimistlikud meeleolud

184 Graf. Parteid Eesti Vabariigis, lk 220.

185 Tõnu Parming. The Pattern of Participation of the Estonian Communist Party in National Politics, 1918–1940. – Slavonic and East European Review, Vol 59, No 3, July 1981, lk 397–412, siin lk 397–398.

186 Jüri Ant. Eesti 1920. Iseseisvuse esimene rahuaasta. Tallinn: Olion, 1990, lk 114–116.

maailmarevolutsiooni peatse puhkemise ootuses,¹⁸⁷ mille pinnalt võib speku-leerida küsimuse üle, kas Eesti keskkomitee kommunistid võisid end siin näha hoopis liikumise avangardina? Optimism ja usk maailmarevolutsiooni lähe-dusest olid lihtsalt sedavõrd suured, et ei hakatud mingisuguse olemuselt reaktsioonilise riigikesega, nagu kodanliku korraga riikidesse suhtuti, suhestama läbi millegi muu kui selle täieliku eitamise.

Lähemat uurimist vajav ja vääriv on küsimus, mil määral sellised ühte suunda takerdumised tulenesid konkreetselt Keskkomitee juhtivtegelaste isikuomadus-test, mil määral EKP ja Kominterni alluvussuhetest. Võib-olla oli Kingissepale lihtsalt vastuvõetamatu mõte sellest, et tema idee töörahva riigist on Eestis lüüa saanud.

Otto Rästas väitis hiljem, et „muidugi ei jäänud meie põranda alla mitte jonni pärast. Legaalsetes demokraatia tingimustes tegutsemiseks ei olnud parteil mingit võimalust, kui ta ei tahtnud muutuda isesotside teiseks väljaandeks. Taktika muutmisele võis kutsuda ainult oportunist. Partei legaliseerimine olemasolevates valge terrori tingimustes oli absoluutselt võimatu. Meil ei tulnud seda mõtet kunagi pähe, ei seatud seda küsimust arutuselegi.”¹⁸⁸ Sisuliselt kinnitavad Rästase sõnad siin eelöeldut – rahvuslike ringkondade loodud omariikluse aktsepteeri-mine ei tulnud lihtsalt kõne alla. Motiivid EKP juhtkonna valikute taga selgu-vad kujukalt ka sealsamas kõrval Rästase konstateeringust, et legaliseerumine oleks tähendanud Eesti iseseisvuse (Rästasel iseseisvus jutumärkides) tunnus-tamist, sealt edasi omakorda suhtumise muutmist kodanlikku riiki, terrorisse ja demokraatiasse.¹⁸⁹

Võimalik, et oma rolli mängisid endiselt ka suhted Venemaa eesti kommu-nistidega, kus andis tooni võimuvõitlus. Lause „rumalad olid, et ei osanud sõja lõppemisel põranda peale tulla,” kuulunud just Voldemar Vöölmannile 1920. aasta suvest, kui Tallinnas peeti sõjaringkonnakohtus 35 kommunisti prot-sessi, mida Rästas kommenteeris järgmiselt: „Viktor [Kingissepp – MLT] ei unustanud neid kommunisti sõnu kunagi. Ta kõneles neist partei kirjanduslikes väljaannetes, paljastas nende sõnade liberaalset sisu.” Rästas võrdles seda Kons-tantin Pätsi hüüatusega „Muutke oma taktikat!” Riigikogu esimeses koosseisus kommunistliku töölisrühma liikme Johannes Soansi sõnavõtu peale, kes nõudis

187 Graf. Eesti rahvusriik, lk 288. Tolle aja kontekstis polnud see lihtsalt soovmõtlemine, lootustandvaid märke töölisrahutuste näol esines üle Euroopa, tuntumaid neist oli Kesk-Saksamaal aset leidnud Saksa kompartei juhitud märtsiaktsioon („März Aktion”) 1921. aastal riigi tööstuspiirkonnas, mis lõppes riigivõimule allajäämise ja repressioonidega. Samuti Saksa-maa oktoobrisündmused 1923, täpsemalt vt: Peter Schwarz. The German October: the missed revolution of 1923. Part 1.2008.

https://www.wsws.org/en/articles/2008/10/1923-o30.html [v-tud 14.03.2016]; A Dictionary of 20th-Century Communism, lk 411–412 ((Insurrection in Germany).

188 Otto Rästas. Põrandaalused. Üks etapp Eestimaa Kommunistliku Partei põrandaalusest tööst. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1961, lk 127–128. Raamatu esmatrükk ilmus 1932.

aastal Leningradis: vt Otto Rästas. Põrandaalused: üks etaap Eestimaa Kommunistlise Partei põrandaalusest tööst. Leningrad: Külvaja, 1932.

189 Rästas. Põrandaalused, lk 126.

sõjaseaduse kaotamist. Rästas väidab, et need kaks lauset on identsed, et selles peitus ka Vöölmanni märkuse sisu.¹⁹⁰ Põhimõtteliselt oli Rästasel ju ka õigus:

Vöölmanni soovitus oleks tähendanud, et EKP pidanuks muutma oma taktikat, kuid see poleks tähendanud ju tingimata vajadust muuta oma strateegiat.

Edaspidise suhtes võib etteruttavalt märkida, et illegaalseks jäämise otsus hakkas mõjutama kõiki Eesti kompartei hilisemaid otsuseid ja tegevusi nii kitsamalt kui ka laiemalt, partei positsioneerumiseni muu hulgas seoses ühis-rinde poliitikaga 1930. aastail.¹⁹¹

Nagu öeldud, lähtus EKP tegevus Kominterni kongressidel kindlaksmääratud suundadest. Suvel 1920 kogunenud Kominterni II kongressil olid valitsenud ülevad meeleolud – Punaarmee viibimine Varssavi all näis olevat ühene tõendus maailmarevolutsiooni laienemisest läände –, aga ka selge vahe tõmbamine kom-munistide ja n-ö reformistide ehk peamiselt Lääne-Euroopa sotsiaaldemokraat-like või tsentristsotsiaaldemokraat-like vasakparteide vahele. Astuti samme enamluse ühtlustamise nimel, milleks võeti kongressil vastu 21 tingimust, millele pidid vastama edas-pidi Kominterni astuda soovivad parteid.¹⁹² Ametiühinguliikumises pääses vasak-kommunistide erinevatest vaadetest hoolimata mõjule seisukoht, et pahempoolsed töölised ei peaks olemasolevaist n-ö konformistlike parteide juhitud ametiühin-guist mitte välja astuma ja paralleelselt oma ametiühinguid asutama, vaid jääma juba eksisteerivaisse ametiühinguisse ja neid pahemale kallutama.¹⁹³

Võrreldes 1920. aasta suvega, oli maailmarevolutsiooni ootus ja optimism selle peatse saabumise pärast 1921. aasta suveks Kominterni III kongressi ajaks lahtunud. Kapitalistlik kord polnud sugugi nii kokkuvarisemise äärel, kui aasta tagasi näis. Selle asemel oli toimunud mitmeid tagasilööke (Saksa märtsiakt-sioon), vahepeal üle Euroopa asutatud kommunistlikud parteid polnud suutnud kujuneda massiorganisatsioonideks, nagu neist oli oodatud, töölised polnud n-ö reformistlike parteide juurest kommunistide poole massiliselt üle tulnud. Hoopis Nõukogude Venemaa ise oli seoses uue majanduspoliitika rakendamisega seadmas sisse majandussuhteid kapitalistlike riikidega. Sellega seoses tõstatus vajadus laiendada komparteide liikmes- ja toetajaskonda, millest lähtus kong-ressi lööklause „Massidesse!” ja sama eesmärki pidi teenima tööliste ühisrinde taktika arendamine.¹⁹⁴ Viimane tähendas kõige üldisemalt jõudude ühendamise kava töölisliikumises. Selle nimel pidi edaspidi olema kommunistidele sobivatel tingimustel mõeldav koostöö sotsiaaldemokraatlike jt pahempoolsetega,

190 Samas.

191 Nt võrdlust Skandinaavia komparteide tegevuse ja arengutega vt Ole Martin Rønning.

Communism in the Nordic Countries 1917–1990. Communist parties – organisational development and electoral support. – Red Star in the North. Communism in the Nordic Countries. Ed. by Åsmund Egge and Svend Rybner. Stamsund: Orkana Akademisk, 2015, lk 37–61.

192 McDermott, Agnew. The Comintern, lk 17–20.

193 Workers of the World and Oppressed Peoples, Unite! Proceedings and Documents of the Second Congress of the Communist International 1920. Vol 1. Ed. by John Riddell. NY, London, Montreal: Pathfinder Press, 1991, lk 46.

194 McDermott, Agnew. The Comintern, lk 27–34; Ülevaade EKP ajaloost II, lk 53.

marksistlike organisatsioonidega, Teise Internatsionaali ja Rahvusvahelisse Sotsialistlike Parteide Tööliitu ehk 2½ Internatsionaali koondunud töölisühin-gutega.¹⁹⁵ Sügisel 1921 töötati Kominterni täitevkomitees välja teesid töörahva ühisrinde taktika elluviimise kohta, mida pidid omal maal rakendama rahvus-likud komparteid.¹⁹⁶

Kominterni initsieeritud kampaaniaid viis Eestis ellu EKP. Enamluse ühtlus-tamise ja 21 tingimuse vajalikkuse rõhutamine ja vahetegemine kommunistlike ja n-ö konformistlike parteide vahel avaldus väga selgelt iseseisvate sotsialistide erakonna suhetes kommunistidega. Iseseisvad sotsialistid ehk Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei liikmed ja põrandaalused kommunistid asusid maa-ilmavaatelt teineteisega lähedastel positsioonidel. Nagu EKP, lähtus ka EISTP eeldusest, et tegutsetakse maailmarevolutsiooni puhkemise eelsetes oludes.

EISTP otsustas oma asutamiskongressil aprillis 1920 võtta omaks Kominterni põhimõtted ja kohustada Keskkomiteed alustama läbirääkimisi Kominterni täitevkomiteega partei Kominterni vastuvõtmise küsimuses.¹⁹⁷ EISTP oli avatud koostööle kommunistidega ka parlamendivalimistel 1920. aasta sügisel, mil kommunistid olid kogunenud Tallinna Ametiühingute (varasemates tekstides Ametiühisuste) Kesknõukogu (AÜKN) ümber. Koostöö jäi katki üksnes kommunistide soovimatuse tõttu, kes ei pidanud koostööd võimalikuks ka pärast valimisi.¹⁹⁸ EISTP püüdis kommunistidega koostööd teha ka hiljem, näiteks saatis EISTP juhtkond märtsis 1921 EKP KK-le ühinemisettepaneku. Ka see plaan jäi katki kommunistide soovimatusest legaalseks koostööks.¹⁹⁹ Silmas pidades EKP asutamisdokumente ja sellega seotud väljaütlemisi, mida lähemalt käsitleti eelnevalt, ei ole EKP liidrite jäikus üllatav.

Oktoobris 1921 võeti EKP II kongressil nüüd lähtudes Kominterni III kong-ressi otsustest suund luua Eestis legaalne revolutsiooniline massipartei, mis pidi saavutatama EISTP ülevõtu kaudu. Selline tegevuskava võimaldas lahendada EKP jaoks korraga kaks probleemi – EISTP ülevõtuga saada lahti tülikast konkurendist, kes oli samuti taotlenud Kominterni liikmestaatust (21 tingimust jne) ja viia ellu Kominterni III kongressil heaks kiidetud ühisrindetaktikat, millelt EKP II kongressil sõnastati Kominterni III kongressi otsuseid aluseks võttes „partei taktika töötavate hulkade koondamiseks oma võitluslipu alla”.²⁰⁰

195 Extracts from the Directives on the United Front of the Workers and on the Attitude to Workers Belonging to the Second, Two-and-a-half, and Amsterdam Internatsionals, and to those who Support Anarcho-syndicalist Organizations, Adopted by the ECCI. – The Communist International 1919–1943. Documents. Volume I. 1919–1922. Toimetaja Jane Degras. London: Oxford University Press, 1956, lk 307.

196 Lebbin. Eestimaa Kommunistlik Partei võitluses töörahva ühisrinde eest, lk 70, 73.

197 Miks ei ühinenud me valimistel iseseisvate sotsialistidega. – Rõhutute Hääl. Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu häälekandja nr 1, 11.11.1920, lk 5–6; Ant. Eesti 1920, lk 160–

161.

198 RA, ERA.949.2.2, l 1: EKP KK juhendid ja ringkirjad EKP kollektiividele.

199 Graf. Parteid Eesti Vabariigis, lk 235.

200 Lebbin. Eestimaa Kommunistlik Partei võitluses töörahva ühisrinde eest, lk 46, 69.

Partei ülevõtuga seotud üksikisiku tasandist tuleb lähemalt juttu Paul Keerdo

Partei ülevõtuga seotud üksikisiku tasandist tuleb lähemalt juttu Paul Keerdo

Im Dokument MARI-LEEN TAMMELA Isikulooline perspektiiv Eestimaa (Seite 55-84)