Naistööorganisaator

Märtsi lõpus 1923 asutati naiskomisjonidele mingi keskjuhatuse tekitamiseks Eestimaa Töölisühingute Üldliidu juurde naiskomisjon.⁶⁸² Sama üldliidu juurde suunas EKP KK 1923. aasta kevadel Olga Künnapuu, kes asus seal tööle üle-maalise naistööliste organisaatorina.⁶⁸³ Oma isiklikus ankeedis on ta hiljem

677 Üheks näiteks on kas või Anton Vaarandi, kelle tegevus tuleb ka lähema vaatluse alla alapeatükis 4.3.

678 RA, ERA.2110.1.2, l 81: SFÜSi kiri „Kallid seltsimehed!” ETP rk rühmale?, 18.10.1923, Tartus.

679 II rk 2. istj, protokoll nr 40 (20), 16.11.1923, vg 1219.

680 Samas, vg 1216–1250.

681 II rk 2. istj, protokoll nr 43 (23), 23.11.1923, vg 1462–1485.

682 Eesti iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei IV (Eestimaa Töörahva Partei I) kongressi aruanded ja otsus partei lähemate ülesannete kohta. – Eestimaa kommunistliku partei III kongress, lk 269–270; RA, ERA.949.2.45, l 5: Eesti iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei IV kongressi protokoll, 16.06.1923.

683 RA, ERAF.247.51.212, l 7: Elulugu. Olga Lauristin, 15.02.1955.

dateerinud tööle hakkamise alguseks juuni 1923, sellele ametipostile jäi ta kuni arreteerimiseni jaanuaris 1924.⁶⁸⁴ Lisaks kuulus ta naiste esindajana Üldliidu büroosse.

Kas Olgale usaldati see positsioon tema tegevuse eest Tartus, millega partei ilmselt rahule jäi, pole otseselt allikatele toetudes võimalik öelda, kuid see on tõenäoline. Veidi varem, märtsis 1923, osales Olga ka EKP märtsikonverentsil, milles keskenduti partei tegevusele seoses eelseisvate riigikogu valimistega.

Konverentsi konspiratsiooni kirjeldades tõdeb Olga: „Vaatasin minu vastas istu-vaid seltsimehi ja märkasin Paul Keerdot, kelle tema mantli järgi oma arvates ära tundsin. Mõtlesin, mis see peakott aitab, mantli järgi on ta ju kõigile tuttav.

Kui siis aga läbirääkimiste ajal see Keerdoks peetud seltsimees rääkima hakkas, kostis peakoti seest mulle täiesti tundmatu hääl,” kummutades sellega Alma Vaarmani väite, justkui oleks EKP III kongress 1922. a sügisel olnud ainus, mida peakottides peeti. Jaan Kreuks andis ülevaate Kominterni ja Kommunistliku Noorsoo Internatsionaali kongressi tegevusest, kus Kreuks oli ise osalenud.

Künnapuu järgi tõi ta konverentsile Otto Rästase korraldusel ka Mary Rikko, kes töötas sel ajal Tööliste Keldris masinakirjutajana ja oli Anvelti sidepidaja, naisliikumisega seotud isikuist osales konverentsil veel Alma Vaarman.⁶⁸⁵

1923. aasta suvel oli Olga Künnapuu tihedalt seotud üle-eestimaalise töölis-ühingute naiskomisjonide esindajate konverentsi korraldamisega. Tema juurest läbiotsimiselt leitud materjalidest on koostatud täiesti omaette säilik, milles suure osa moodustavad just nimetatud konverentsi saadikute dokumendid, saadud volitused jms.⁶⁸⁶ Ilmselt seletab seda asjaolu, et Künnapuu valiti konverentsi üheks sekretäriks, millega seoses oli tema hallata konverentsi dokumentatsioon.

Konverents peetigi 1. juulil 1923, Eestimaa Töölisühingute Üldliidu juhatuse nimel tervitussõnad lausunud riigikogu liige Paul Keerdo avaldas lootust, et konverentsil pannakse kindel alus Eesti naisliikumisele. Rahvusvahelisest nais-liikumisest ülevaadet esitades rõhutas referent Hendrik Allik, et mingil juhul ei tohi käesolevat liikumist ära segada kodanlise naisliikumisega, sest „naisprole-taarlastel ei ole midagi ühist kodanliste prouakeste pudruõhtutega”. Ta ütleb sealsamas, et „Naistöölistel ei ole huvisid, mis oleks vastuolus töölisklassi üldiste huvidega ja sellepärast ei tunne meie organisatsiooniliselt iseseisvat proletaarlist naisliikumist. Kui meie aga siiski kõneleme naistööliste liikumisest, siis ainult selles mõttes, et meie naistööliste hulgas tarvis on erilist kihutus- ja organiseeri-mistööd teha.”⁶⁸⁷ Rahvusvaheliselt põrkusid samal pinnal ka Kominterni ja naissekretariaadi vaated. Neist esimene nägi naisliikumist pelgalt võimalusena rakendada oma propagandavankri ette suuremat hulka inimesi, samal ajal kui naissekretariaadi taotlused olid mõnevõrra laiemad. Seda iseloomustavad ka

684 RA, ERA.R-1.2k.260, l 5.

685 RA, ERAF.247.78.407, l 2–3.

686 RA, ERA.949.2.261s: Künnapuu, Olgalt konfiskeeritud proletaarse naisliikumisega seotud dokumendid, kirjavahetus ja välispass, 1923–24.

687 RA, ERAF.24.1.246, l 14: Eestimaa töölisühisuste naiskomisjonide esitajate esimese konverentsi protokoll, 01.07.1923.

liikumise strateegiad. Sekretariaadi sõnastatud tegevuseesmärgid keskendusid kolmele peateemale, milleks olid 8. märtsi tähistamine rahvusvahelise naiste-päevana, võitlus prostitutsiooni vastu ja abordi dekriminaliseerimise poolt, millest viimane oli Nõukogude Venemaal legaliseeritud juba vahetult pärast enamlaste võimuletulekut, mujal maailmas aga endiselt seadusevastane.⁶⁸⁸ Eestis nimetati naiskomisjonide aktuaalsemate küsimustena 1922. aasta sügisel Tal-linnas korraldatud ilmalikku leeri ja usuküsimust üldiselt, aga ka palgavõitlust, ajakirjandust, rahvusvahelise naistepäeva tähistamist ja korjandust Vene nälja-hädaliste abistamiseks.⁶⁸⁹ Nähtub, et siin on pigem esil üldised kompartei ees-märgid, vähem naisliikumine eraldiseisvana, sest samade küsimustega tegeleti ka parteis laiemalt.

Naisliikumise küsimusi uurinud ajaloolane Jean-Jacques Marie on osutanud, et suur osa rahvuslikest komparteidest ei näidanudki üles sellist initsiatiivi, nagu sekretariaat oli lootnud.⁶⁹⁰ Kas Eesti kompartei oli siin lihtsalt üks näide selliste parteide pikas reas või lähtus konkreetsemalt Kominterni III kongressi otsustest mingi põhimõttelisema ortodokssuse pärast, pole võimalik siinkohal öelda.

Küsimus on mitmetahulisem, kui käesolevas töös on võimalik käsitleda, mis-tõttu oleksid suuremahulisemad üldistused ennatlikud. Siiski võib tõdeda, et kommunistlik naisliikumine on üks neist paljudest teemadest, mida pole seni Eesti ajalookirjanduses käsitletud.

Mõningal määral siiski tutvustati Eesti töölisajakirjanduses ka rahvusvahe-lises kommunistlikus naisliikumises aktuaalseid teemasid.⁶⁹¹ Samuti kajastusid sekretariaadi väljakäidud teemad VKP Eesti osakondade brošüüris, mida kasu-tati ka Eesti-siseses selgitustöös.⁶⁹² Pole aga teada, et Eestimaa Töölisühingute Üldliidu naiskomisjonis oleks nende teemadega lähemalt tegeletud. Teada on aga see, et hiljemalt 1923. aasta sügiseks oli olemas kontakt Tööliste Keldri, kus asus ka üldliidu naiskomisjon, ja Berliinis tegutseva Naissekretariaadi vahel, ning Tallinna telliti sekretariaadi välja antavat perioodikat nagu Kommunistin või Kommunistische Fraueninternationale.⁶⁹³

688 Gregory Carleton. Sexual Revolution in Bolshevik Russia. Pittsburgh: University of Pittsburgh Press, 2005, lk 3; Marie. The Women’s Section of the Comintern, lk 430.

689 Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei IV (Eestimaa Töörahva Partei I) kongressi aruanded ja otsus partei lähemate ülesannete kohta. – Eestimaa kommunistliku partei III kongress, lk 269–270; RA, ERA.949.2.45, l 5: Eesti iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei IV kongressi protokoll, I päev, 16.06.1923.

690 Marie. The Women’s Section of the Comintern, lk 430.

691 vt nt A. Kollontai. Prostitutsioon ja proletaarline noorsugu. (tõlge vene keelest). – Noor Tööline nr 3, märts 1922, lk 78–79.

692 Naistööline rewolutsioonis. Näiteks küsiti detsembris 1923 Narvast Aserisse saatmiseks raamatuid „Naistööline Internatsionaalis”, „Naistööline revolutsioonis” jm. Aseris puuduvat igasugune naisküsimuse alane kirjandus, mille alusel referaate koostada, vt RA, ERA.949.2.261s, l 42: Vels Künnapuule, 10.12.1923. Tegemist on kellega H. Vels’iga, kes ei ole Leontine Vels, hilisem Vels-Resev.

693 RA, ERA.949.2.261s, l 36: Frauensekretariat der Kommunistischen Internationale (Frau Herta Sturm), Berlin, Tööliste keldrile, 11.09.1923.

Kui püüda naiskomisjonide tegevust kokku võtta arvudes, selgub, et ameti-ühingute II kongressi ajaks novembris 1922 töötas Tallinnas üheksa, Tartus seitse, Narvas ja Pärnus kummaski kaks ning maal kokku 15 naiskomisjoni, s.o üle Eesti kokku 35.⁶⁹⁴ 1923. aasta suveks, töölisühingute naiskomisjonide kon-verentsiks oli aruande kohaselt Eestis tegutsemas 40 naiskomisjoni, neist 13 Tallinnas. Tartus oli Tartu AÜKN-i alla organiseerunud kokku 643 naist ja moodustatud seitse naiskomisjoni, Pärnus olid samad näitajad vastavalt 300 ja seitse naiskomisjoni, neist konverentsi ajaks aktiivseid neli. Osa pahempoolseid ametiühinguid, nagu Tallinna Kiutööliste ametiühing, ei vajanud eraldi nais-komisjoni, sest ühing ise koosnes ainult naistest. Silma torkab, et konverentsile aruandeid esitanud maatööliste ametiühingute naiskomisjonid olid enamasti alles asutatud ja ainult mõned nädalad vanad, millest võib järeldada, et maa-tööliste seas populariseeriti pahempoolset naisliikumist aktiivsemalt just alates 1923. aasta kevadsuvest. Teisalt ei ole ühingute arvus toimunud muutused 1922. aasta novembri ja 1923. aasta suvega võrreldes siiski kuigi märkimis-väärsed. Kesksed teemad naiskomisjonides olid ikka ilmalik leer, usuõpetuse küsimus koolides, palgavõitlus, rahvusvahelise naistepäeva tähistamine, aga ka lastegruppide moodustamine naiskomisjonide juurde, mis polnud seni reali-seerunud peamiselt ruumipuudust põhjusena tuues.⁶⁹⁵

Olga arreteerimise järel 1924. aasta jaanuaris leiti ja konfiskeeriti tema juurest mitmed aruanded Eestimaa Töörahva Partei kohalike osakondade nais-komisjonide tegevusest, mis võimaldavad heita mõningast valgust naistöö organi-seerimise tõhususele ühe erakonna sees. Näiteks teatatakse Künnapuule Narvast, et sealses ETP osakonnas oli detsembris 1923 kokku 36 naisliiget, Jõhvis aga asus ETP osakonna juures naiskomisjon. Aseri ETP osakonnas oli kaks nais-liiget, kellest „üks on nüüd seal päris klassiteadlik, kuna teist nüüd kasvatada tuleb”.⁶⁹⁶ Üle Eesti oli 1923. aasta suveks loodud kokku üle 40 naiskomisjoni.⁶⁹⁷ Näiteks käis ETP (varem EISTP) naiskomisjon 1922. aasta sügisest kuni 1924. aasta jaanuarini võrdlemisi regulaarselt iga paari kuu tagant koos ning neist koosolekuist on säilinud protokolliraamat. Sealse naiskomisjoni üks akti-vistidest oli Alma Vaarman.⁶⁹⁸

Seoses aktiivse parteitegevusega Tartust eemal katkesid Olga õpingud ülikoolis. Augustis 1923 palus ta end TÜ valitsusele adresseeritud kirjas „Tartu Ylikoolis kuulajate kogust lahkunuks lugeda ja minu dokumendid prl. Salme

694 Kuuli, Liebman, Saarniit. Töörahva riigi eest, lk 99.

695 RA, ERAF.24.1.246, l 14–16: Eestimaa töölisühisuste naiskomisjonide esindajate esimese konverentsi protokoll, 01.07.1923.

696 RA, ERA.949.2.261s, l 40: Vels Künnapuule, 03.12.1923.

697 Eesti iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei IV (Eestimaa Töörahva Partei I) kongressi aruanded ja otsus partei lähemate ülesannete kohta. – Eestimaa kommunistliku partei III kongress, lk 269–270.

698 RA, ERA.949.2.50: EISTP Naiskomisjoni koosolekute protokollid, 11.09.1922–

10.01.1924.

Vusvule väljaanda”.⁶⁹⁹ Salme Vusvu oli mäletatavasti SFÜS-i sekretär.

1923. aasta sügisel valiti Künnapuu TÜV nimekirjas Tallinna linnavolikogu liikmeks,⁷⁰⁰ kuid pole teada, kas ta seal ka tegutseda jõudis.

Nagu juba eespool märgitud, kaalus Olga Künnapuu 1922. aastal Nõukogude Venemaale õppimaminekut, kuid partei oli selle toona ära keelanud. Venemaa-plaanid sellega ilmselt maha maetud ei olnud ja on võimalik, et plaan pandi lihtsalt määramata ajaks ootele. Just millestki sellisest annab tunnistust Olga korterist 1924. aasta jaanuaris konfiskeeritud kirjavahetus nn Lentsiga.

Lents, kellega Olga sel ajal regulaarset kirjavahetust pidas, on kõige tõenäo-lisemalt Helene Tornius (Uhrberg), kes figureerib mitmetel perepiltidel 1920. aas-tate algusest, lisaks on tema nimega ümbrik Künnapuult konfiskeeritud doku-mentide hulgas.⁷⁰¹ Teine Lents (ka Leeni), kes kirjavahetuses esineb, peaks olema Helene Paju, kellega koos Tornius 1923. aasta sügisel illegaalselt Nõu-kogude Liitu läks.⁷⁰² Mis põhjusel Tornius ja Paju 1923. aasta sügisel Nõukogude Venemaale läksid, ei selgu. Kirjavahetusest ilmneb, et Olgat ja selle kaudu kogu Künnapuude perekonda hoidsid nad regulaarselt kursis Olga noorema venna Peeter Künnapuu käekäiguga, kes oli ilmselt samal sügisel Petrogradis inter-naatkooli astunud: „Käisin täna ka Peedu pool viisin kirja ära. Ärgu mamma väga palju muretsegu ega see asi nii hirmus hull ei olegi. Peedu tunneb end päris kenasti. [---] Muidugi ega seal mõnes asjas nii hea põle kui kodus aga lass poiss harjub, arvan ega see tale viga ei tee.”⁷⁰³ Mis põhjusel Peeter just Petrogradi ja just sel ajal õppima asus, on jäänud ebaselgeks.

Vend Peetrile kirjutatud kirjas 21. jaanuarist 1924, mis jäi Olga vahistamise tõttu saatmata, kirjutab Olga veelkord ka enda plaanidest: „[S]aab näha kunas mina sinna [Petrogradi – MLT] saan. Peab ütlema et mu jalge alune siin juba õige tuline on ja väga kahtlane on, kas mind välispassiga veel sõita lastakse.

Kuid teisest küljest ei ole töö poolest praegu ka mingisugust äratulemise võima-lust. Olen siin niikaua kui olla saan. Kuidas peale seda saab, ei tea.”⁷⁰⁴ Ka oktoobris 1923 Suure Lentsi kirjas oli viimane avaldanud arvamust, et „[k]ui midagi erakorralist ei juhtu ei tule vist sinu siia tulekust mepsuga enne tuleva sügist midagi välja. Mul niisugune tundmus”, täpsustamata küll asjaolusid.⁷⁰⁵ Välispass oli Olgal Siseministeeriumi Politsei Peavalitsuselt võetud augustis 1923 kehtivusajaga 25. veebruarini 1924.⁷⁰⁶ Siit ilmneb, justkui oleks vabariigi politseivõimu kõrgendatud huvi endi suhtes suhteliselt hästi tunnetatud, ehkki millal ja kuidas see pidi avalduma, jäi ilmselt lõpuni ebaselgeks.

699 RA, EAA.2100.1.6830, l 11: Olga Künnapuu teadaanne Tartu Ülikooli Valitsusele, 28.08.1923.

700 RA, ERAF.247.51.212, l 7: Elulugu. Olga Lauristin, 15.02.1955.

701 RA, ERA.949.2.261s, l 54: Helene Torniusele adresseeritud ümbrik.

702 RA, ERA.949.1.40, l 41.

703 Samas.

704 RA, ERA.949.2.261s, l 53: Olga Künnapuu Peeter Künnapuule [Oll Peetrile], 21.01.1924.

705 RA, ERA.949.1.40, l 41.

706 RA, ERA.949.2.261s, l 55: Olga Künnapuu välispass nr 4603, välja antud 25.08.1923.

Samal, 21. jaanuari õhtul vahistati Olga Künnapuu Tööliste Keldris toimu-nud koosolekul koos mitmete teiste kommunistide, sh eelmisest peatükist tuttava Paul Keerdoga. Nagu Keerdo, mõisteti ka Olga Künnapuu 1924. aasta novemb-ris toimunud 149 protsessil riigivastase tegevuse eest tähtajata sunnitööle.⁷⁰⁷

Süüdistuse põhisisu moodustas Künnapuu liikmelisus Eestimaa Töörahva Parteis, selle partei naiskomisjonis, spordiseltsis Spartakus ja majateenijate ametiühingus. Rõhutati, et kuna need organisatsioonid olid aluseks võtnud III, Kommunistliku Internatsionaali otsused, siis tähendas nende organisatsioonide liikmena agitatsioonitöö tegemine ühtlasi agiteerimist Eesti vabariikliku korra vägivallaga kukutamise poolt. Eraldi toodigi välja Künnapuu osalemine juulis 1923 naiskomisjonide kongressil, sama aasta augustis Eestimaa Töölisühingute Üldliidu noortekomisjonide konverentsil ja novembris töölisspordiseltside kongressil.⁷⁰⁸ Kõigi nimetatud organisatsioonide seos EKP-ga oli 1924. aasta esimesel poolel ka kindlaks tehtud, nagu Paul Keerdo tegevuse juures juba viidatud.

Künnapuu süüdistuskokkuvõttes oli eraldi punktidena välja toodud veel tema kandideerimine TÜV nimekirjas kohalikel valimistel Tallinnas ja nagu Keerdo puhulgi, avalikul koosolekul inimeste Landeswehri hädaohuga hirmutamine, millest Olga Künnapuu oli rääkinud 23. oktoobril 1923 Tööliste Keldris nais-komisjonide koosolekul.⁷⁰⁹ TÜV ja EKP otsestele seostele osutati veelkord ka 149 protsessi kohtuotsuses, tuues esile, et ehkki tegutseti erinevate nimede all, oli TÜV samuti EKP liige, millest tulenevalt tegutses nagu EKP-gi demokraat-liku vabariigi kukutamise eesmärgil.⁷¹⁰ Kuna selleks ajaks oli lõpetatud Nõu-kogude Liidu ja Eesti vaheline vangide vahetamine, oli ära langenud ka võimalus Nõukogude Liitu pääseda.⁷¹¹

Kaitsepolitsei kartoteegis on Olga Künnapuu kohta ainult üks märge ja seegi üsna hilisest ajast: mais 1924 on tehtud tema kohta sissekanne Kapo Regist-reerimisjaoskonnas, et ta viibis 21. jaanuaril 1924 Tööliste Keldris riigivastasel koosolekul. Poliitilise aktiivsuse kohta on nimetatud tema osavõttu ÜENPÜ tegevusest, Olga teatakse olevat ka töölisspordiseltsi Spartakus ja ETP Kesk-komitee nais(osakonna) esindaja,⁷¹² ent mingist varasemast jälgimisest karto-teek Olga puhul teavet ei paku. See tekitab küsimuse, et kuigi 149 protsessi süüdistuskokkuvõttes viiakse Künnapuu riigivastane tegevus tagasiulatuvalt 1923. aastasse, kas ei pidanud kaitsepolitsei teda reaalselt kuni 1924. aasta algu-seni ikkagi piisavalt jälgimisväärseks.

707 RA, ERA.70.1.15, l 36–36p, 54p.

708 RA, ERAF.24.1.272, l 258–259: Süüdistusakt Üle-Eestimaalise Kommunistlise salaorganisatsiooni asjus. Tallinnas, 04.07.1924.

709 RA, ERAF.24.1.272, l 258–259.

710 RA, ERA.70.1.15, l 51.

711 Vt sellest lähemalt Tammela. Estonian Communists in Prisoner Exchanges, lk 66–79.

712 RA isikuandmete kartoteek: Olga Antoni tr Künnapuu, Kapo Registreerimisjaoskond, 28.05.1924.

Kartoteegis on kirje ka Olga ema Helene Künnapuu kohta, keda on välja toodud kui MOPR-i kaastöölist ja ETP liiget.⁷¹³ Helene Künnapuu sattus koos Olga omaaegse klassikaaslase ja SFÜS-i kaasliikme Mary Rikkoga kohtu alla 1925. aasta lõpul kui Tsentrosojuzi ametnik ja mõisteti põrandaaluste abista-mise eest kuueks aastaks sunnitööle.⁷¹⁴ Kartoteegikirjet on hiljem täiendatud teatega, et 20. aprillil 1932 on Helene Künnapuu pärast vanglast vabanemist võtnud passi sõiduks Nõukogude Liitu.⁷¹⁵

Olga Künnapuu vabanes vanglast 1938. aasta maiamnestiaga, misjärel töötas arveametniku ja statistikuna Tallinna Ühises Haigekassas, kus leidsid rakendust mitmed teisedki kommunistid. Parteiliinis oli Olga 1938. aasta suvest koos Peeter Pedrae ja Juliana Tellmanniga hõivatud Eesti MOPR-i komitees.⁷¹⁶ Kevadel 1939 abiellus Olga Künnapuu Johannes Lauristiniga.⁷¹⁷ 1940. aasta juunipöördele järgnesid juba ametikohad uues süsteemis mitmetel juhtivatel kohtadel nagu ENSV Kirjanduse- ja kirjastusasjade peavalitsuse ülemana või sõja ajal Üleliidulise Raadiokomitee eesti saadete peatoimetajana Moskvas.

Aastail 1944–47 oli Olga Lauristin ENSV sotsiaalkindlustuse rahvakomissar ja minister, seejärel kuni 1951. aastani kinematograafiaminister, NSVL Ülemnõu-kogu saadik, mitmel korral EKP KK liige. Sarnaselt mitmete teiste Eesti kom-munistidega sattus ka Olga Lauristin EK(b)P 8. pleenumi järel ajutiselt põlu alla ja heideti septembris 1952 parteist välja, kuid ennistati oktoobris 1953.⁷¹⁸ Olga Lauristin suri 2005. aastal.

Olga Künnapuu oli käesolevas töös vaatluse all olevaist persoonidest kindlasti enim perekonnast mõjutatud isik. Siiski, kui ka tõuge poliitiliste huvide tekkeks lähtus perekonnast, ei saa mingilgi määral alahinnata edasist suhtlusvõrgustiku

713 RA isikuandmete kartoteek: Helene Jaani t Künnapuu (snd Anson), Kaitsepolitsei Tallinna jaoskond, 02.10.1925.

714 RA, ERA.927.1.365, l 4–9, 50; Tsentrosojusi ametnikud riigikohtus. – Vaba Maa nr 44, 21.02.1926. Mary Rikko oli kolmandale kaebealusele Anna Idamile saatnud 8000 marka poliitvangidele mõeldud MOPR-i raha. Rikko ja Idami vahel olnud kulleriks aga Helene Künnapuu. Rikko eitas seotust kommunistidega, teatades, et asus Tsentrosojuzi teenistusse 1922. aasta lõpul, 1923. aastal kandideeris TÜV nimekirjas Tallinna linnavolikogusse aga Olga Künnapuu mõjul. Ta ei kinnitanud MOPR-i tööst osavõttu, väites, et Tsentrosojuzi ametnikud panid ise iga kuu poliitvangide abistamiseks kokku 11000 marka, mis anti välja-jagamiseks tema kätte. Helene Künnapuu eitas samuti osalust poliitilise organisatsiooni tege-vuses, aga tunnistas Rikko käest poliitvangidele mõeldud 8000 marga saamist. Künnapuu sõnul oli ta ka oma isiklikust rahast saatnud vangistatud tütrele Olgale ja veel mõnele poliit-vangile igaühele 1000–2000 marka. Rikko mõisteti kümneks, Eduard Reining kaheksaks, Künnapuu kuueks ja Idam neljaks aastaks sunnitööle. Riigikohus tühistas veeb-s 1926 ainult Idami kohta tehtud otsuse, jättes teised kohtuotsused jõusse.

715 RA isikuandmete kartoteek: Helene Jaani tr Künnapuu (snd Anson), Kaitsepolitsei Tallinna jaoskond, 02.10.1925.

716 RA, ERAF.247.51.8, l 2.

717 RA, ERA.R-1.2k.260, l 7.

718 RA, ERA.R-1.2k.260, l 5; RA, ERAF.247.51.212, l 7–8: Elulugu. Olga Lauristin, 15.02.1955.

rolli tema valikutes ja isiklikus parteilises arengus, eelkõige Tornjust ja Paju, ka ÜENKÜ aktivisti Erna Saarensit. Olga puhul võib oletada ka keskmisest suuremat huvi tollase rahvusvahelise naisliikumise teemade vastu, mida radikaalsemas vormis pakkus Eestis just kommunistlik naisliikumine nagu mälestustes esile toodud Olga keskkooliaegne usuvastane tegevus, võrdõiguslikkuse küsimuse esilekerkimine suitsetamisega seoses jne. Jääbki küsimuseks, kust jookseb käes-oleva näite põhjal piir radikaalse, võitleva intelligendi (à la Clarté rühmitus, millest tuleb lähemalt juttu Kaaveri alapeatükis 3.2.) ja Kominterni taktikat toetava kommunisti vahel ja kui piiriks seada näiteks valmisolek vajaduse korral oma veendumuste kaitseks relv haarata, siis kuivõrd seda vahet näiteks leeri-tunnistusi põletades üldse nähti.

Kommunistlik Naistöö sekretariaat suutis tegutseda üksnes mõned aastad, enne kui naisliikumine bolševiseerumise⁷¹⁹ ja Stalini tõusuga oma positsioonid kaotas. Seni autonoomne sekretariaat taandati 1925. aasta kevadel Kominterni täitevkomitee osakonnaks, ajakiri suleti, keskus koliti Berliinist Moskvasse.

Liikumisele tegi märkimisväärset kahju asjaolu, et mitmed selle liidrid asusid edaspidi Stalini seisukohtadega opositsiooni, toetades Trotskit, Buhharinit, Zinovjevi jt.⁷²⁰

Naisküsimus ei näi vähemalt käesoleva tööga seotud materjalides ka EKP-s pärast seda enam nii selgelt esile tulevat. Naiste osakaal EKP-s jäi edaspidi võrdlemisi tagasihoidlikuks. Naiste vähese esindatuse üle murti pead ka 1930. aastate algul, mil kirjas Käspertile kurdetakse Rahvusvahelise Lenini kooli asjus, et naisterahvaid pole EKP sinna veel vist ühtki saatnud, „aga nõutakse 25 prots. koosseisust. No kui me just 25 protsenti ei saa, siis üks ehk paar peaks siiski olema.”⁷²¹ Kas vajalik „üks ehk paar” ka kokku saadi, pole teada.

Küll võib väita, et naisliikumisel oli oma koht ka Eesti kommunistide seas ja liikumine elas läbi samu tõuse ja mõõnu, mida selle rahvusvaheline katusorga-nisatsioon. Nagu Kominterni tasandil, oli ka Eesti kommunistliku naisliikumise peasiht esmajärjekorras Kominterni kongressi otsuste vaimus oma toetajaskonda laiendada, vähemal määral laiemad eesmärgid, mida taotles rahvusvaheline naissekretariaat. Kindlasti sõltus täpsem suhtumine ja selgema vahe tegemine individuaalselt igast osavõtjast.

Sarnaselt rahvusvahelisele kommunistlikule liikumisele pöörati ka Eesti komparteis naisküsimusest enam tähelepanu kommunistide tegevusele noorte seas. Seda iseloomustavad kas või EKP II kongressi otsused, kus tegevusele noorte seas pühendati võrdlemisi palju pinda eesmärgiga tuua kommunistlik noorsooliikumine võimalikult ulatuslikult „põranda peale”. Illegaalsed

719 Vt nt Marie. The Women’s Section of the Comintern, lk 434; vt ka A Dictionary of 20th-Century Communism, lk 63–64 (bolshevization).

720 Riddell. The Communist Women’s Movement 1921–26; McDermott, Agnew. The Comintern, lk 22–27, 41–80. Autorid rõhutavad, et kogu küsimus on äärmiselt kompleksne ja pole üheselt vastatav.

721 RA, ERAF.6495.1.285, l 195: Käspertile [dateerimata, EKP 1932. aasta kirjavahetuse kaustas].

tiivid pidid küll alles jääma ülesandega pidada sidet avalikult tegutseva noorsoo-organisatsiooni ja põrandaaluse parteikollektiivi vahel, mis oli tuttavaks mudeliks ametiühinguist. Selleks tuli tugevdada sidet partei kohalike kollektiivide ja noorteorganisatsioonide vahel, lisaeesmärk oli skaudirühmades sisse seada kommunistide kollektiivid.⁷²²

2.3. Hans Heidemann ja Lõuna-Eesti kommunistid⁷²³

Im Dokument MARI-LEEN TAMMELA Isikulooline perspektiiv Eestimaa (Seite 161-169)