Põrandaalused kommunistid ja legaalsed kommunistid – arutelusid Riigikogus 539legaalsed kommunistid – arutelusid Riigikogus539

Omaaegses ajakirjanduses, näiteks ülevaadetes riigikogu või kohalike omavalit-suste tegevusest torkab silma, et olenemata sellest, kas juttu tehakse Tallinna Ametiühingute Kesknõukogu või Töörahva Ühise Väerinna tegevusest, räägi-takse ikkagi kommunistidest. See ajendab esitama küsimust kommunistide paiknemisest ühiskonnas. Võiks oletada, et kui kommunistlik partei oli alates 1918. aastast keelatud, oli keelatud ka kommunistide poliitiline tegevus. Ilmneb, et päris nii see ei olnud. Ennast kommunistiks nimetamises ei olnud midagi riigivastast, vastupidi – see käis kodanike demokraatlike vabaduste hulka, nagu ka nimetada kommunistlikeks fraktsioone, rühmi jms, nagu viidati 115 kommu-nisti kohtuprotsessi kassatsioonikaebuse arutlusel riigikohtus.⁵⁴⁰ Riigivastaseks muutus kommunistide tegevus sellest alates, kui tõstatus riigikorra vägivaldse muutmise küsimus, mille põrandaalune Eestimaa Kommunistlik Partei oli endale eesmärgiks seadnud.

Kommunistide määratlemise küsimus ja seosed Kominterniga olid aktuaalsed pärast 1924. aasta 21. jaanuari suuri arreteerimisi, kui vahistatud oli teiste seas mitu riigikogu liiget-kommunisti. Kuna kohtuvõimud ei võinud riigikogu liiget ilma riigikogu loata vahistada, v.a juhul, kui viimane tabati otse kuriteolt, kuid ka siis 48 tunni jooksul esitama riigikogule küsimuse, kas see lubab oma liik-meid vahi alla jätta, vajas ka riigivastase tegevuse süüdistusega ehk UNS § 102 alusel vangistatud kommunistide küsimus riigikogu otsust.⁵⁴¹ Probleemi avab kujukalt 1924. aasta veebruaris riigikogus aset leidnud rida sõnavõtte, mis sel teemal peeti ja mida ka allpool pikemalt kajastatakse.

Nimetatud § 102 pärines Vene keisririigi aegsest Uuest Nuhtlusseadusest (1903), mille Eesti Vabariik oli pärandusena üle ja kasutusele võtnud, mis käsitles isiku osavõttu ühingu või salaorganisatsiooni tegevusest, mille ülesandeks oli vägivaldselt kukutada kehtiv riigikord. Sealjuures polnud nõutav, et süüdistatav oleks juba midagi korda saatnud ja vajalik polnud ka see, et ta oleks teinud keh-tiva korra vägivallaga kukutamiseks mingeid ettevalmistusi. Riigikogu

538 RA, ERA.R-3.12.23, l 1–2: Paul Roberti p. Keerdo isiklik leht kaadrite arvestamiseks, 01.03.1945.

539 II rk 3. istj, protokoll nr 64 (3), 28.02.1924, vg 120–180.

540 RA, ERA.927.1.313, l 454p–455p: Riigikohtu kriminaalosakonna kohtuistungi proto-koll, 27.06.1922.

541 II rk 3. istj, protokoll nr 64 (3), 28.02.1924 , vg 120–122. Arutelud riigikoguliikmete saadikupuutumatuse üle olid toimunud parlamendis juba 1921. aastal seoses nn 115 kommu-nisti kohtuprotsessi ettevalmistamisega sõjaringkonnakohtus, vt lähemalt Tammela. Kom-munistlik töölisterühm I Riigikogus, lk 203–204.

seisukomisjoni esindaja, rahvaerakondlase Jüri Jaaksoni ülevaate järgi piisas kuriteokoosseisu olemasoluks ainuüksi sellest, et eksisteeris organisatsioon, kes oli vägivaldase riigipööramise endale eesmärgiks seadnud ja et süüdistatav oli selle organisatsiooni – käesoleval juhul põrandaaluse EKP – tegevuses osalenud.

Oluline oli veel, et organisatsiooni eesmärk pidi olema riigikukutamine just vägivalla abil. Riigikogus kujunes peamiseks arutlusteemaks küsimus, kas oli piisavalt andmeid tõendamaks sellise salaorganisatsiooni tegutsemist Eestis ja kas jagus piisavalt tõendeid selle kohta, et vangistatud riigikoguliikmed võtsid salaorganisatsiooni tegevusest osa ja nad tabati kuriteolt. Kui komisjon leidis, et see kõik oli tõendatud – organisatsiooniks oli Komintern, mis põhikirjagi järgi tegutses eesmärgiga kapitalism kukutada ja luua rahvusvaheline nõukogude vabariik, Kominterni kongresside kaudu anti iga riigi komparteidele juhiseid edasiseks käitumissuunisteks jne –, polnud asjalood siiski kõigi riigikogu liikmete jaoks nii lihtsad ja selged.⁵⁴²

Vastuväiteid esitasid eriti vasakerakondade esindajad. Näiteks leidis sotsiaal-demokraatliku fraktsiooni liige Aleksander Jõeäär, et ehkki esitatud materjalis oli tõendatud põrandaaluse organisatsiooni olemasolu EKP kui Kominterni sektsiooni näol, ning ka lendlehed ja kongressi otsus, tuli vahet teha sotsiaalse ja poliitilise revolutsiooni ehk riigikorra kukutamise ja ühiskonnakorra kukutamise vahel. Kominterni puhul viitas küll kõik sellele, et tulevikus taheti teha just sotsiaalset revolutsiooni ja kukutada kodanlik ühiskondlik kord, kuid miski ei viidanud sellele, et ühiskonnakorra kukutamisega peaks Komintern alustama kohe praegu ja just vägivalla abil.⁵⁴³

Kuna puudus veel 1. detsembri kogemus ja kommunistid polnud rahuaja tingimusis Eestis vägivallategudele läinud, oligi üleval küsimus, kas kommu-nistliku noorsoo-organisatsiooni lendlehtede levitamine ajateenijate seas üles-kutsega mobilisatsiooni korral Nõukogude Venemaa vastu relvi nende andjate vastu pöörata sai lugeda vägivallaga riigipööramisele õhutamiseks või mitte.

Jõeääre järgi polnud üleskutse mingi tõendus reaalsest tegevusest vägivaldse riigipööramise nimel, kuna üleskutse oli üksnes sõnad. EKP tegevusest andnud parima ülevaate hoopis vangistatud kommunisti Augustin Hanseni juurest leitud aruanne Kominternile ja Zinovjevi kommentaar aruandele, kes hinnanud EKP tegevust sõnadega: „Kommunistliku internatsionaali sektsioon Eestimaal ei ole muud teinud, kui ainult lobisemisega aega viitnud ja oma ridadest rohkesti provo-kaatoreid andnud.” Kui hinnang, milles heideti EKP-le ette, et see pole asunud isegi mitte sotsiaalse revolutsiooni eeltööde tegemisele, tuli juba Kominterni poolt, „tähendab, et selliseid teeneid oleks Eesti rk-l neile luuletama hakata ka ikka liiast”, märkis Jõeäär. Jõeääre täiendavaks argumendiks kommunistidest riigikoguliikmete rahumeelsusele oli väide, et viimased olid kinnivõtmisel pas-siivsed ega kasutanud relva, millise õiguse nende vabaduse seadusevastane kitsendamine oleks neile andnud, järeldades, et „kui nad sedagi ei teinud, mida

542 II rk 3. istj, protokoll nr 64 (3), 28.02.1924, vg 120–128.

543 Samas, vg 129–130.

seadus lubab, siis ei ole meil põhjust oletada, et nad kunagi mingit ettevalmistust oleks teinud selleks, et välja astuda sõjariistus riigikorra kukutamiseks”.⁵⁴⁴

Rõhutati ka vajadust teha vahet põrandaaluse EKP, Töörahva Ühise Väe-rinna või ametiühingu liikme vahel, sest seni polnud mitte millegagi selgeks tehtud, et TÜV platvormil riigikogusse valitud liikmed oleks rohkem kommu-nistlike ideaalide pooldajad kui nende valijad. Ühegi riigikoguliikme kohta polnud aga 1924. aasta veebruariks esitatud tõendeid sellest, et ta oleks lisaks TÜV-le ka põrandaaluse organisatsiooni liige või vähemalt polnud selliseid tõendeid esitatud riigikogule. Olukorras, kus kõik arreteeritud tegutsesid legaal-seis ühinguis, mis ametlikult registreeritud ja endiselt avatud, ei võinud juttugi olla oletusest, et riigikogu liikmed tabati 21. jaanuari koosolekul kuriteolt.⁵⁴⁵

Just siit lähtus hiljem sotsiaaldemokraatide pettumus: nad olid veel veebruaris 1924 kaitsnud vabadust ning ametiühinguid, enne kui sai avalikuks, et just ametiühingute kaudu laiendati kommunistide toetajaskonda, kui moodustati lööksalku.

Diskussiooni põhjustas ka asjaolu, et kui teised riigikoguliikmed vahistati Tööliste Keldris linnavalimiste asjus peetud koosolekult, siis Keerdo ja Tomp hetkel, kui nad olid kõrvalruumis suitsetamas. „Neid on seega suitsetamise pealt tabatud,” konstateeris Jõeäär. „Oleks nemad suitsetanud mõne püssirohuvaadi otsas, mille tõttu mõni riiklik hoone oleks võinud üles lennata, siis oleks veel võinud arvata, et siin on tegemist tegutsemisega kuritahtliku sihiga, aga sarnasel korral, nagu käesoleval juhtumisel, kus asi „töölistekeldris” sündis, ei ole mille-giga suitsetamise kuritahtlik siht selgeks tehtud.”⁵⁴⁶ Vastasel korral, kui oleks soovitud nad vahistada oma poliitiliste ideede läbiviimiselt, olnuks loogiline järeldus nad arreteerida riigikogus, kus tegutsesid ju samade ülesannetega.

Vähemalt vasakpoolsete jaoks oli põhimõtteliselt erinev, mida kõneles rahvus-vaheline Kolmas Internatsionaal ja mida tegid kohapealsed kommunistlikud organisatsioonid. Sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni liige Karl Ast aktsepteeris põrandaaluse kommunistide organisatsiooni olemasolu, kuid rõhutas, et see on põranda all ega olnud niikuinii seaduslik ning sellele käimasolev vaidlus ei laie-nenud. Olulisemgi veel oli, et igas tollases (Lääne-) Euroopa riigis tegutsesid Kominterniga seotud organisatsioonid, millest lähtudes nimetas Ast Kominterni Eesti varianti ehk Eestimaa Töörahva Parteid tagasihoidlikukski, kuna Komin-terni sektsioone, mis olid avalikud, tegutses näiteks Saksamaal, Norras või Bel-gias. Legaalseid komparteisid oli „igas haritud Euroopa riigis, [---] kuid vist ei ole ükski Lääne-Euroopa kohtupidamine niikaugele mõistnud areneda, et seal oleks tahetud III internatsionaali üle kohut mõista.”⁵⁴⁷ Ka Asti jaoks oli oluline, et vangistatud parlamendiliikmed olid ülekuulamisel ise tunnistanud, et nad peavad Kominerni põhimõtteid õigeks, kuid Ast rõhutas seda eelkõigele oma tõekspidamistele truuksjäämise ja selle deklareerimise mõttes: „Mina arvan, et

544 Samas, vg 131.

545 Samas, vg 135–136.

546 Samas, vg 137–138, 171.

547 Samas, vg 140–143.

iga aus inimene, tundes enda peal seltskondlikku vastutust, ei tohi mitte oma tõekspidamisi maha salata. Nad on väga hästi teinud, et nad oma tõekspidamisi on julgenud avaldada, kuid selle põhjal ei saa neile mingisugust kuritegu kaela veeretada.” Ast heitis kinda hoopis paremerakondadele, justkui oleks nemad oma seadusloomega rahulolematuseks pinnase ette valmistanud, tõstes esile maatöö-liste küsimust, väites, et kommunistidepoolne maatöömaatöö-liste organisatsioonide ülevõtt sai teoks just rahulolematuse tõttu, sest maaproletariaat jäi kõrvale maa-jagamisest ning ka segakomisjonide tegevus kukkus läbi.⁵⁴⁸ Pole võimalik öelda, kui palju sellist üldistust teha saab, ent midagi sarnast ehk rahulolematus tuli käesolevas peatükis ühe võimaliku radikaliseerumise variandina esile ka Paul Keerdo kohta.

Samal ajal hindas Ast põrandaaluste tegevuse aktiivsust „õige rammetuks, lisaks on nende kavatsused poisikeselikud”, kuid jõhkrutsemine kommunistide organisatsioonide kallal kallutavat rahva toetust nende poolele. „Piltlikult ütlek-sin, et kommunism on üks väljasurnud konn, kes lamab mättal ja ei suuda omi koivi raputada, aga teie [Riigikogu paremerakonnad – MLT] galvaniseerite seda konna, et ta veel kord hüppaks ja end raputaks,” arvas Karl Ast.⁵⁴⁹

Kolmas sotsiaaldemokraadist riigikoguliige Mihkel Martna võrdles Soomes Turu õuekohtus hiljuti toimunud kommunistide protsessi ehk nn Soome kom-munistide protsessi Eesti näitega ja väitis, et haritud maailmas oli Eesti Soome kõrval ainus maa, kus teatud partei poolehoidjaid nende poliitilise meelsuse pärast vangistati.⁵⁵⁰ Ka Mihkel Martna kritiseeris paremerakondi, kes tema sõnul aitasid kaasa kommunistlikule propagandale soodsa pinnase tekkeks, sest olid jätnud sotsiaalküsimused nagu töötuse, töökaitse, palgapoliitika jm vajaliku tähele-panuta. Sarnaselt eelkõnelejaile ei uskunud ka Martna, et Eesti kommunistid reaalset riigipööret ette võtaksid, kuna „meie kommunistidel on Vene kommu-nismi pankrott silmaga näha ja käega katsuda.”⁵⁵¹ Niisiis astus Martna vangis-tatud ETP liikmete kaitseks välja, tehes seda laiemalt demokraatlike vabaduste kaitse eesmärgil, aga väga võimalik, et ka võimalusest astuda välja paremera-kondade kui poliitiliste vastaste seisukohtade vastu; näidata oma erakonda demokraatlike vabaduste eestkõnelejana ja teenida nii pahemale kalduvailt ühiskonnakihtidelt võimalikke plusspunkte.

Põllumeeste esindaja Jaan Soots pidas seevastu kommunistide vastu kogutud materjalide hulka piisavaks, et neid selle alusel kohtulikule vastutusele võtta. Ta oli arvamusel, et Komintern polnud mingi lihtne organisatsioon, vaid organisat-sioon, millel on palju sidemeid ning palju seotud organisatsioone, näiteks Pro-fintern, mille põhikiri sarnanes Kominterni omale ja sarnaselt viimasele kutsus ka Profintern üles vägivaldsele võimuhaaramisele. Olla Kominterni või Profin-terni liige oli Sootsi arvates lõpuks üks ja seesama. Lisaks rõhusid paremera-kondade esindajad vajadusele vangistatud riigikoguliikmete osas kiiresti mingile

548 Samas, vg 144–147.

549 Samas, vg 147–149.

550 Samas, vg 151–152.

551 Samas, vg 162–163.

otsusele jõuda. Varasemate kommunistide kohtuprotsesside puhul oli just parla-mendiliikmete väljaandmisega venitamine toonud kaasa olukorra, kus pärast seda, kui sõjaringkonnakohtus süüdi mõistetud riigikogulased Johannes Vanja ja Eduard Kägu kaevanud edasi riigikohtusse ja ka seal kaotanud, põgenesid Nõukogude Venemaale.⁵⁵²

Kui aruandja Jaakson püüdis oma lõppsõnas näidata EKP ja selle satelliit-organisatsioonide vahelist seotust, siis sotsialistid püüdsid tõmmata selge vahe põrandaaluste ja legaalsete ühingute vahele ning rõhutasid, et kuni pole tõestatud riigikogu liikmete tegevus põrandaaluses EKP-s, ei saa neid mingis kuriteos süüdistada. Sellise selge vahe tõmbamine oli sotsiaaldemokraatidest ühtaegu idealistlik ja ka lühinägelik, sest kommunistid tegid omalt poolt kõik selle piiri võimalikult hägusena hoidmises. Paremerakondade esindajate arvates olid need tasandid omavahel tihedamini läbi põimunud, põrandaalune oli end kehtestanud ja seisukohad läbi surunud ka legaalsetes organisatsioonides.⁵⁵³

Sotsiaaldemokraatide paljusõnalistele ülesastumisele ja kommunistide kaits-misele vaatamata kaldus riigikogu enamus komisjoni arvamuse poole ja istungi lõpuks hääletati riigikogu liikmete Keerdo, Alliku, Kanguri, Tompi ja Jansoni vahi alla jätmise ning riigikogu liikmete Heidemanni, Rea ja Pälsoni vahistamise poolt.⁵⁵⁴

Samal ajal kui riigikogus käisid vaidlused vangistatud riigikoguliikmete saatuse üle, andsid Tallinna eeluurimisvanglas viibivad Paul Keerdo, Hendrik Allik, Aleksander Janson, Mart (Vladimir) Kangur ja Jaan Tomp kohtupalatile sisse erakaebuse, taotledes enda vabastamist samadest punktidest lähtudes, mis olid vaatluse all juba riigikogus arutluses: kõik on riigikogu liikmed, neid ei tohi vahi all pidada ilma riigikogu loata ja neid pole kuriteolt tabatud.⁵⁵⁵ Kui aga asi Kohtupalati kriminaal-departemangu istungil 24. märtsil 1924 arutusele võeti, jäi üle tõdeda, et riigikogu liikme kohta kehtiv seadus neile enam ei laienenud, kuna nad olid 29. veebruaril riigikogust välja arvatud.⁵⁵⁶

Ühiskondlik-poliitiliselt oli selles kontekstis rajajooneks, vapustuseks ning parema ja pahema tiiva konsolideerijaks 1924. aasta 1. detsembri riigipöörde-katse, millelt ühiskondlikku teadvusse jõudis kommunistide kui riikliku ohu allika fakt. Erinevus 1. detsembri eelse ja järgse maailma vahel on märkimis-väärne ja torkab lisaks parlamendiliikmete sõnavõttudele silma ka parlamendi tehtud otsustes, mille parimaks näiteks on riigikorra kaitse seadus 1925. aasta kevadest. Kogu paremtiiva umbusk ja ettevaatus, millele varem polnud ikkagi

552 II rk 3. istj, protokoll nr 64 (3), 28.02.1924, vg 163–167; vt ka Tammela. Poliitilised suurprotsessid, lk 43, 60.

553 Samas, vg 172–176.

554 Samas, vg 180.

555 RA, ERA.32.3.5241, l 2: Rkl-te Hendrik Alliku, Aleksander Jansoni, Vladimir Kanguri, Paul Keerdo ja Jaan Tompi erakaebus Kohtupalatile, 22.02.1924.

556 RA, ERA.32.3.5241, l 4–5: Kohtupalati kriminaaldepartemangu määrus, 24.03.1924;

Riigikogu juhatuse teadaanne muudatuste kohta Riigikogu koosseisus. – Riigi Teataja (edas-pidi RT) nr 36, 05.03.1924, lk 283.

olnud otsest alust, sai 1. detsembriga kinnitust. Kõik vasakerakondade esindajate sõnavõtud kommunistide eluõigusest, mida väljendades viidati Lääne-Euroopa asjakohastele näidetele, said tagasilöögi ega mõjunud enam veenvalt ka vasak-erakondadele, s.o peamiselt sotsiaaldemokraatidele. Edaspidi näeme, et relvas-tatud riigipöördekatse mõjud ulatusid ka kommunistide toetajateni rahva seas, peletades senised toetajad eemale ja hõrendades märkimisväärselt kaasatundjate ridu (vt Aleksander Ellami tegevust käsitlev alaptk 3.1). Selles õhkkonnas toimus kohtupidamine ka Hans Heidemanni üle (vt lähemalt Heidemanni kohta ala-ptk 2.3).

Riigikogus tunnistati TÜV nimekirjad kehtetuks alles 14. mail 1925. Saadiku-kandidaadid, kes polnud selle kuupäeva seisuga veel riigikogusse astunud, ei saanud seda nimekirja kehtetuks tunnistamise tõttu ka enam teha.⁵⁵⁷

Paul Keerdo poliitiline ja ametiühingutegevus kulges käsitletud aastail mööda Eesti ametiühinguliikumise ja vasakpoolse poliitilise elu märgilisi sündmusi, ning Keerdo ei jäänud kõrvale ühestki olulisemast kongressist ega nõupida-misest – asjaolu, mis muudab tema tegevuse analüüsi eriti huvipakkuvaks. Kui 1919. aastal Eesti ametiühingute I kongressil oli Keerdo mõõdukama tiiva esindaja, pääsedes ka kongressi järgseist repressioonidest, oli ametiühingute II kongressil temast saanud kindlalt pahemtiiva liige, selleks ajaks ka EKP liige.

Analüüsides Paul Keerdo tegevust ja valikuid, mis viisid ta järjest pahem-poolsema poliitika juurde, võib väita, et Keerdo poliitilises arengus oli tähtis, ehk isegi määrav roll Keerdo kommunistide juurde „juhatamisel” kommunistide aktiivne tegevus sel ajajärgul. Kommunistid püüdsid saavutada kontrolli just nende valdkondade üle, milles ka Keerdo aktiivselt tegutses, ning tegid seda jõulisemalt kui iseseisvad sotsialistid, sest neid ei piiranud vajadus esindus-kogudes argumenteerida ja mõjuda tõsiseltvõetavana, mis andis nende dema-googiale vabad käed. Ja vaatamata sellele, et taoline poliitika ajamine oli riigi-elu edendamise seisukohalt lühinägelik, võis jõuline propagandategevus olla niisama hästi ka ligitõmbav.

Teisalt oli Keerdo 1917. aastal poliitikasse tulnud mitte kommunisti, vaid esseerina ja tegutses kogu oma sõdadevahelise poliitilise karjääri vältel pea-miselt ühe, s.o maatööliste küsimusega. Maatööliste küsimuse puhul oli aga vaieldamatult tegemist teemaga, mis kasvas välja Eesti kohalikest sotsiaalsetest oludest ja keskkonnast. Seega võib väita, et Keerdo sütitajaks oli tema vahetu ümbrus, probleemid, mis lähtusid teda ümbritsevatest kohalikest oludest. Kuigi Keerdo ise polnud maatöölise päritolu, oli selle temaatikaga väga tihedalt seo-tud tema esimene koduerakond esseeride partei.

Üks Keerdo tegevuse võtmekohtadest on tema kui iseseisvate sotsialistide parlamendifraktsiooni liikme koostöö tihenemine kommunistide riigikogurüh-maga ja mida taoline lähenemine endas õigupoolest kätkes. Käesolevaga oli või-malik anda kõige üldisemalt edasi Keerdo sõnavõttude tonaalsuse muutus riigi-kogu istungitel, kuid polnud võimalik kaardistada selle muutuse telgitaguseid

557 II rk 8.istj, protokoll nr 299 (12), 14.05.1925, vg 599.

laiemalt ehk vastata küsimusele, kas tegemist oli Keerdo kui üksikisiku algatuse või laiemalt osaga iseseisvate sotsialistide lähenemisest kommunistidele ja kust tuli selleks initsiatiiv. Arvestades, et iseseisvate sotsialistide partei oli väga kirju liikmeskonnaga ja taotles samuti Kominterni vastuvõtmist, aitaks partei taotluste telgitaguste avamisele kaasa ilmselt iseseisvate sotsialistide partei liikmeskonna, selle tausta ja taotluste analüüs näiteks prosopograafilise uurimusena.

Keerdo positsioon avab küllaltki kujukalt kõnealuste aastate põllutööliste probleeme, eelkõige 1920. aastate algul tööaja, palkade ja töölepingute kindlaks-määramise küsimusis. See võiks olla näiteks mentaliteediajaloolisest aspektist edasist uurimist vääriv teema, mis, kui sellest leidub näiteid, ilmestab pere-meeste ja sulaste suhteid, avab maatööliste kui sotsiaalse grupi positsiooni ning vähest või sootuks puudulikku kogemust palgavõitlusega seotud küsimustes, seletades tõenäoliselt ka seda, miks töölisliikumine maatööliste hulgas visalt edenes, kui polnud kaasatud vallakirjutajat või kohaliku kooliõpetajat, nagu ühel eelneval kongressil osutati.

Asjaolu, et Keerdol „õnnestus” surra 1950. aasta jaanuaris, ainult paar kuud enne EKP KK märtsipleenumit, jättis ta välja kodanlike natsionalistide otsimise ja karistamise kampaaniast, ehkki märgid sellest, et Keerdo võinuks asjade teist-suguse käigu korral jagada vanade võitluskaaslaste Hendrik Alliku või koguni August Hanseni saatust, olid perekonna andmeil juba õhus.⁵⁵⁸

2.2. Olga Künnapuu: naisküsimus ja noorkommunistid Kõrvuti tegevusega ametiühingutes ja poliitikas taotlesid kommunistid 1920. aas-tate algul kontrolli ka mitmetes teistes valdkondades. Sellisteks olid näiteks noorsoo- ja naisliikumine. Käesoleva alapeatüki keskse isiku Olga Künnapuu (al 1939 Lauristin) tegevuses põimuvadki tihedalt rahvusvaheline kommunistlik noorsooliikumine ja naisküsimus. Muuseas on huvipakkuv, kas kommunistlik naisliikumine Eestis omas ka mingeid laiemaid taotlusi, tegeledes naise emantsipatsiooni teemaga üldiselt või oli siiski allutatud eelkõige parteilistele eesmärkidele. Sellega seoses on oluline avada liikumise laiemat tausta.

Nii nais- kui ka noorsooliikumine olid tugevamalt oma juurtega kinni Saksa-maa töölisliikumise traditsioonides. Pahempoolse noorsooliikumise algusele viidatakse ühe teetähisena tagasi 1907. aastale, mil Stuttgardis peeti Karl Liebknechti juhtimisel esimene rahvusvaheline noorsoo-organisatsioonide kong-ress, kus asutati Noorsoo Internatsionaal. Esimese maailmasõja aastail lõhenes sotsiaaldemokraatide juhitud noorsooliikumine vähemalt kaheks, 1919. aasta novembris kutsus aga Berliinis peetud kongressil pahemtiib ellu Kommunistliku Noorsoo Internatsionaali, mis otsustas ühineda Kominterniga.⁵⁵⁹

558 Suulised andmed Margit Keerdo-Dawsonilt, 30.07.2015.

559 Rahvusvaheline töölisnoorsoo liikumine. – Noor Tööline nr 2, veebruar 1922, lk 34–36, Rahvusvaheline töölisnoorsoo liikumine (järg). – Noor Tööline nr 4–5, aprill–mai 1922, lk 99–

102; Kommunistliku Noorsoo Internatsionaal. – Rõhutute Hääl nr 17, 05.02.1921, lk 290–291.

Naisküsimuse oli juba Kominterni esimesel kongressil 1919. aastal päeva-korrale toonud nõukogude valitsuse esimene naisrahvakomissar Aleksandra Kollontai, kes rõhutas kongressile esitatud pöördumises, et kapitalistlikku korda on võimalik lõplikult kukutada üksnes siis, kui sellesse kaasatakse nii mees- kui ka naistööliste massid, seda enam, et naistöö osakaal majanduselu eri sfäärides oli maailmasõja aastail märkimisväärselt kasvanud. Sellepärast oli tema arvates oluline pöörata naiste organiseerimisele omaette tähelepanu. Kongressil vastu võetud ning Lev Trotski kirjutatud programmiline manifest seadis eesmärgiks vabastada küll koloniseeritud rahvad, kuid naisküsimus seal praktiliselt puudus.⁵⁶⁰

1920. aastal vahetult enne Kominterni II kongressi peeti Moskvas I rahvus-vaheline naiskommunistide konverents.⁵⁶¹ Kommunistlik naisliikumine, kus põimusid omavahel I maailmasõja eelne sotsialistliku naisliikumise traditsioon ning Vene revolutsiooni loodud võimalused, organiseerus ametlikult 1921. aastal Kominterni täitevkomitee alluvusse loodud Rahvusvahelise Naistöö sekreta-riaadi juhtimise alla.⁵⁶² Iga kohaliku kompartei keskkomitee pidi kompartei kesk-komitee eeskujul looma partei juurde naissektsiooni (Zhenotdel), mis pidi toe-tuma suuremale hulgale naiskomiteede võrgustikule. Võrgustik pidi omakorda loodama parteitöö erinevatel astmetel.⁵⁶³ Seda kõike võib täheldada ka Eesti puhul, kui ametiühingute ning parteiosakondade juurde hakati asutama nais-komisjone ja vastavaid sektsioone.

Kominterni tasandil võttis naisküsimuse teadvustamine ja praktiliste sammude astumine siiski aega. 1921. aastal kirjutas üks aktivistidest, Clara Zetkin, et Kominterni liidrid nägid endiselt kommunistlikku naisküsimust kui „naiste asja” ja alahindasid selle tähtsust. Sellest hoolimata asutati mingilgi kujul kom-munistliku naisliikumise edendamise nimel tegutsevad institutsioonid peaaegu kõigis Euroopa riikides, kus kommunistid legaalselt tegutsesid.⁵⁶⁴

Naisküsimus tuli senisest oluliselt tugevamalt päevakorda Kominterni 3. kong-ressil 1921. aasta suvel, kus 16 vastuvõetud resolutsioonist koguni kolm puudu-tasid naisküsimust ja naiste seas propaganda tegemist.⁵⁶⁵ Samas tuleb seda mõista kontekstis: just sel ajal üritasid kommunistid edendada ühisrindetaktikat ja laien-dada oma liikumise kandepinda massidesse. Sellepärast on igati mõistetav, et toetajas- ja valijaskonna suurendamise plaanidesse kaasati nüüd samuti naised kui seni veel keskjuhatuse tasandil võrdlemisi tagasihoidlikku tähelepanu saanud ühiskonnagrupp.

560 Jean-Jacques Marie. The Women’s Section of the Comintern, from Lenin to Stalin. – Political and Historical Encyclopedia of Women. Ed. by Christine Fauré. New York and London: Routledge, 2003, lk 424, 426–428.

561 Naistööline revolutsioonis, lk 13; Marie. The Women’s Section of the Comintern, lk 428.

562 John Riddell. The Communist Women’s Movement 1921–26. – International Socialist Review, No 87, Jan. 2013: http://isreview.org/issue/87/communist-womens-movement [vt-tud 21.05.2015]

563 Marie. The Women’s Section of the Comintern, lk 428.

564 Riddell. The Communist Women’s Movement 1921–26.

565 Marie. The Women’s Section of the Comintern, lk 431.

Küsimus tõstatub, mil määral võib kommunistlikku naisliikumist käsitleda osana naiste üldisest emantsipatsioonitaotlusest, mille algus jäi juba 19. sajan-disse, ja millises ulatuses oli liikumine suunatud otseselt Kominterni huvide

Küsimus tõstatub, mil määral võib kommunistlikku naisliikumist käsitleda osana naiste üldisest emantsipatsioonitaotlusest, mille algus jäi juba 19. sajan-disse, ja millises ulatuses oli liikumine suunatud otseselt Kominterni huvide

Im Dokument MARI-LEEN TAMMELA Isikulooline perspektiiv Eestimaa (Seite 133-141)