Kommunistlik naisliikumine ja naisküsimus Eestis

EKP KK-d kohustati „algust tegema eripropagandaga naisproletariaadi hulgas vastavalt Kominterni otsustele” EKP II kongressi otsustes oktoobrist 1921,⁶¹⁸ seega pärast Kominterni III kongressi. Siit järgmise sammuna hakati 1922. aasta algul pärast tööliste ühisrinde kampaania aktualiseerumist senisest enam agi-teerima ka naistööliste ühinemise poolt. EKP KK koosolek 14. veebruarist 1922 kohustas aga Tallinna Töölise toimetust 8. märtsi puhul naisliikumisele erilehe-külge pühendama, mis väidetavalt oli üldse esimene kord, kus Eestis rahvus-vahelist naistepäeva avalikult tähistati.⁶¹⁹ 8. märtsi kui rahvusvahelise naiste-päeva tähistamine oli ka rahvusvahelise kommunistliku naisliikumise üks eesmärkidest.⁶²⁰ Esimene naiskomisjon loodi aprillis 1922 Tallinna Töölisühin-gute Kesknõukogu juurde.⁶²¹

Juba varem oli naisküsimus kerkinud esile Nõukogude Venemaa eesti kom-munistide hulgas, kus novembris 1920 määrati VK(b)P eesti sektsioonide kesk-büroo juurde tööle naisorganisaator, kes asus eesti naiste hulgas oma tegevust tutvustama koos VKP keskkomitee naisosakonnaga. Esialgu seisnes värske organisaatori töö sektsioonide informeerimises ja juhendamises selle kohta, kuidas üldse naisterahvaste hulgas tööd teha, sisuline tegevus tuli juba sekt-sioonidel endil ette võtta. Et sektsioonide juures oli tööpõld lai ja naisküsimus alles võrdlemisi uus nähtus, ilmneb ka Eesti näitest: sel ajal, kui organisaator

616 Vt nt Vaarman. Vennad Kreuksid, lk 115; Ross. Ei vabadust saa taevaväega, lk 38–41.

617 RA, ERAF.9461.2.11, l 1–2: Olga Lauristin. Kohtumisi Jaan Anveltiga.

618 RA, ERAF.25.1.113, l 5: EKP II kongressi otsused, 05.–06.10.1921.

619 Tammistu. „Saarlaste Matsist” „Sõnumini”, lk 210–211.

620 Marie. The Women’s Section of the Comintern, lk 430.

621 Eestimaa Töölisühingute naiskomisjonide I konverentsi aruanne ja otsus organiseerimis-töö küsimuses, 01.07.1923 (üldliidu naiskomisjoni aruanne). – Eestimaa Kommunistliku Partei III kongress, lk 281–283.

ametisse seati, „puudusid seltsimehed, pääle mõne üksiku, keda oleks võinud kohtile tööle saata”.⁶²²

Juunis 1922 otsustas EKP Keskkomitee poliitbüroo koosolekul nimetada EKP Kominterni naissektsiooni juurde oma korrespondendiks seltsiline⁶²³ Läte, keda parteiajaloolased on identifitseerinud Hilda Sonbergina.⁶²⁴ Oktoobris 1922 hindas Hans Pöögelmann EKP KK aruandes Kominterni IV kongressile, et kõigist kommunistidest Eestis oli naisi umbes 22 protsenti,⁶²⁵ täpsustamata, kas mõeldi partei liikmeid või mingit laiemat hulka inimesi, näiteks legaalsetes organisatsioonides tegevaid isikuid. EKP KK juures eksisteeris sel hetkel kor-respondent, kes juhtis agitatsiooni- ja organiseerimistööd naiste hulgas, olles samal ajal paralleelselt sidepidajaks Kominterni naistöö sektsiooniga. Organi-seeritud kommunistide arvu hinnati III kongressi järel Eestis 1922. aasta sügisel kuni 2800-ni, sealhulgas parteiliikmeid 1300-ni. Tõenäoliselt peetakse siin silmas ametiühingutes ja eri seltsides tegutsevaid isikuid, kes polnud EKP liikmed, ent toetasid Kominterni põhimõtteid. Otseselt ei pruugigi mõiste „organiseeritud kommunist” olla suurustlev või ülepakkuv: mitmete ka käesolevas töös ana-lüüsitavate isikute puhul ilmneb, et nad osalesid kommunistlikus liikumises, sh võtsid osa poliitilisest tegevusest palju varem, kui nad partei liikmeks vastu võeti. Näiteks oli eelmise alapeatüki „peategelane” Paul Keerdogi mitu kuud enne selgelt EKP propagandat teinud, kui EKP liikmeks sai. Võrreldes 1921. aasta EKP II kongressi ajaga, mil parteiliikmeid oli 1190, olid partei read väidetavalt siiski endiselt kasvanud.⁶²⁶

Kui naiste protsent kogu EKP liikmeskonnast hinnati 22-le, siis töölis-ühingute liikmete hulgas arvestati samal ajal naiste osakaaluks 16 protsenti. Ka EKP Keskkomitees moodustati nüüd naisosakond, mida asus juhtima taas Hilda Sonberg.⁶²⁷ 1922. aasta lõpul asutati Otto Rästase ja Hilda Sonbergi algatusel

622 Naistööline rewolutsioonis. Kogutöö eesti sektsioonide naisorganisaatorite nõupida-misest. Peterburi: Wenemaa Kommunistliku Partei Keskkomitee Eesti Osakond, 1921, lk 4.

623 Seltsiline tähistas omaaegses kommunistide šargoonis naisseltsimeest.

624 EKP Keskkomitee Poliitbüroo koosoleku protokoll, 23.06.1922. – Eestimaa Kommu-nistliku Partei III Kongress, lk 39. Hilda Sonberg oli olnud Eestimaa Töörahva Kommuuni sekretär, ta oli abielus Otto Rästasega, vt Vaarman. Vennad Kreuksid, lk 130. Sonbergist vt lähemalt: RA, ERAF.25.2.1444: Sonberg, Hilda Jaani t, 22.11.1923–20.12.1937; RA, ERAF.24.2.2339: Sonberg, Hilda Jaani t.

625 Samal ajal on Soome kohta välja toodud, et Soome kompartei kontrollialuse Soome Sotsialistliku Töölispartei (Suomen Sosialistinen Työväenpuolue) keskkomitee juures tegut-ses viieliikmeline naissektsioon Elin Fagerholmi juhtimisel, kel oli keskkomitees hääleõigus kõigis naistööd puudutavates küsimustes. Soome Sotsialistliku Töölispartei liikmeist oli sel ajal naisi 4000, mis moodustas 22,5% kogu liikmeskonnast ning tegutses kokku 38 nais-sektsiooni. See jääb üldiselt samasse suurusjärku Hans Pöögelmanni esitatud statistikaga Kominterni IV kongressile Eesti kohta, vt Marie. The Women’s Section of the Comintern, lk 433; Tauno Saarela. Suomalaisen kommunismin synty 1918–1923. Helsinki: Kansan sivistystyön liitto, 1996, lk 314–317.

626 EKP Keskkomitee aruanne Kominterni IV kongressile, oktoober 1922 (dateeritud sisu järgi). – Eestimaa Kommunistliku Partei III Kongress, lk 162–163.

627 Liebman. Eestimaa Kommunistliku Partei loomise ajaloost, lk 282.

Eestisse ka MOPR-i rahvuslik sektsioon, mis tegutses illegaalselt nagu EKP-gi, ja mis alustas aktiivset tegevust 1923. aastast.

Naistööliste temaatika tõstatati ka töölisajakirjanduses. Erileheküljed ilmusid regulaarselt nt ajalehe Tööline vahel 1922. aasta sügistalvel ja 1923. aasta algul.⁶²⁸ Naisliikumine ja naiste emantsipatsiooni küsimused ei olnud sõdadevahelises Eestis kaugeltki kommunistide monopoliks ja eksisteeris ka „kodanline” nais-liikumine, mis pole küll käesoleva uurimise huvi keskmes, kuid millest on kirju-tanud näiteks Vera Poska-Grüntal ja Helmi Mäelo.⁶²⁹

1922. aastal kutsusid Tallinnas ametiühingute kesknõukogu juures noorte- ja naiskomisjonid ellu ka lastegrupid eesmärgiga pakkuda tööliste lastele alternatiivi

„kodanliste” skaudiorganisatsioonide kõrvale, olles hilisemate pioneeriorganisat-sioonide eelkäijad. 1922. aasta suvel tõstatus ühel Künnapuu kirjeldatud nõu-pidamisel, millel ta nüüd juba aktiivse parteitegelasena osales, küsimus ka laste-ajakirja väljaandmisest. Toimetajaks pidi saama Johannes Lauristin, kes toimetas juba 1922. aasta jaanuarist ilmunud ja end Eesti klassiteadliku töölisnoorsoo ajakirjaks tituleerinud kuukirja Noor Tööline.⁶³⁰ Uue lasteajakirja nimeks pidi saama Meie Lapsed.⁶³¹ Olga Künnapuu seotust lastegruppide tegevusega ise-loomustavad tema juurest vahistamisel konfiskeeritud materjalid, millest mitmed puudutavad konkreetselt töö korraldamist lastegruppides.⁶³²

Ka Olga noorema õe Ludmilla Künnapuu kohta tehtud ainus sissekanne Kaitsepolitsei kartoteegis puudutab lastegruppe. Nimelt on Ludmilla kartoteegis fikseeritud 25. augustil 1924 kui kommunistliku organisatsiooni kolmanda laste-grupi liige. Aasta hiljem on sama kirje juures märge, et Ludmilla on võtnud 20. septembril 1925 passi Nõukogude Liitu sõiduks.⁶³³ Suure tõenäosusega on sissekandel oma osa siiski vanema õe Olga aktiivsel poliitilisel tegevusel, mitte Ludmilla poliitilisel aktiivsusel. Tendents pereliikmeid silmas pidada ilmnes ka Paul Keerdo juhtumi puhul, millest oli juttu Paul Keerdo tegevuse juures ala-peatükis 2.1.

Iseenesestmõistetavalt oli 1920. aastate naisliikumise juures üleval võrdõigus-likkuse küsimus, mille eest ka Olga südilt välja astus. Üks seda iseloomustav episood leidis aset 1922. aasta suvel Mõigu surnuaia tagusel heinamaal, kus Jaan Anvelti, Jaan Kreuksi, Johannes Lauristini ja Olga Künnapuu osavõtul oli enne arutatud lasteajakirja asutamise küsimust:

628 Nt Tööline nr 9, 11.11.1922, Tööline nr 15, 25.11.1922, Tööline nr 26, 09.12.1922, Tööline nr 38, 23.12.1922.

629 Vt lähemalt Vera Poska-Grüntal. Naine ja naisliikumine: peajooni naisliikumise ajaloost ja probleemistikust. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1936; Helmi Mäelo. Eesti naine läbi aegade. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1957.

630 „Noor Tööline” ja töölisnoorsugu. – Noor Tööline nr 1, jaanuar 1922, lk 1.

631 RA, ERAF.9461.2.11, l 4: Olga Lauristin. Kohtumisi Jaan Anveltiga.

632 RA, ERA.949.1.40, l 77jj: Kommunistliste lastegruppide põhilaused ja töökavad, 10.12.1923.

633 RA isikuandmete kartoteek: Ludmilla Antoni tr Künnapuu, Kaitsepolitsei Tallinna jaoskond, 25.08.1924.

„Kui jutud olid aetud võttis Anvelt taskust suitsukarbi ja laskis pakkuvalt ringi käia. Kreuks ja Lauristin panid suitsud ette. Minu poole sirutatud suitsukarbi lükkas Kreuks aga tõrjuvalt tagasi, lausudes: „Naised ei suitseta!” Ma ei olnudki suitsumees ja oleksin pakutud paberossi ise tagasi lükanud, nüüd aga olin solvunud võrdõiguslikkuse põhimõtte rikkumisest Kreuksi poolt. Omal suits suus ja mind keelab! Protestisin ägedalt. Anvelt sirutas tõsisel ilmel, ainult silmades oli veidi naeruvinet, suitsukarbi pakkuvalt uuesti minu ette. Võrdõiguslikkuse jalule seadmiseks panin suitsu ette ja Kreuks ei söandanud seda enam takistada, küll aga püüdis ta end õigustada klassivõitluse huvidega: töölised ei pidavat lugu naistest, kes suitsetavad, vaid vaatavat neile halvustavalt kui kergete elukomme-tega naistele. Sellepärast ei tohtivat naised või tütarlapsed, kes liiguvad „Tööliste keldris” ja kellel peab seal olema vajalik autoriteet, mitte suitsetada. Vaidlesin sellele vastu. Anvelt toetas mind ja ütles, et Kreuks on asunud väikekodanlastega ühisele reele, kui suitsetamine keelata, siis juba kõigile noortele.”⁶³⁴

Olga järgi saanud just sealt alguse mõte, et kommunistlikud noored ei suitseta, ning vastav ettepanek leidis ühel järjekordsel noortekoosolekul Tööliste Keldris ka toetust.

Eestis oli neil aastail aktuaalne ka usuõpetuse vabatahtlikkuse küsimus kooli-des, millega seoses on hilisem parteikuller Aliide Lepp meenutanud 1922. aasta jaanipäeval aset leidnud töölisorganisatsioonide usuvastast demonstratsiooni, kus väidetavalt toimus esimene leeritunnistuste ja mitmesuguste kiriklike raa-matute põletamine. Samal sügisel korraldati töölisnoorsoo küpsuskursused ehk ilmalik leer, mille lõpetajad said omaette tunnistused.⁶³⁵ See näib olevat otseselt saksa sotsiaaldemokraatidelt laenatud komme.⁶³⁶ Küll aga osales selles palju just kommunistide mõjualuste töölisühingutega seotud noori.

2.2.3. Tartu-periood ja Sotsiaalfilosoofiline Üliõpilaste Selts 1922–1923 1922. aasta kevadel lõpetas Olga Künnapuu Tallinna linna Tütarlaste Kommerts-kooli, kuhu oli õppima asunud 1918. aastal. Kommertskool andis laialdase hari-duse: kooli spetsiifikast lähtudes olid tunniplaanis ka kaubateadus ja tehno-loogia, „kaubandusline kirjavahetus” ja „kaubandusline rehkendus”, aga ka raamatupidamine, rahvamajandus, seadusandlus, kaubanduslik geograafia ja masinakiri ning vene, saksa ja prantsuse keel. Usuõpetust ega inglise keelt Olga ei õppinud.⁶³⁷ Usuõpetust ja selle vajalikkuse küsimust meenutanud Olga hiljem

634 RA, ERAF.9461.2.11, l 3, 5: Olga Lauristin. Kohtumisi Jaan Anveltiga. Samad mäles-tused on peaaegu identsetena avaldatud pealkirja all „Vana Jaan” ja noored kogumikus Jaan Anvelt. Mälestusi ja dokumente J. Anveldist. Koost. R. Majak. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 195–201.

635 RA, ERAF.247.51.228, l 15–16.

636 Noorsoo liikumine Eestis ja välismail. – Noor Tööline nr 3, märts 1922, lk 79–83, siin lk 82.

637 RA, EAA.2100.1.6830, l 3–4: Tallinna Linna 8 klassilise Tütarlaste Kommertsgümnaa-siumi lõputunnistus.

hoopis kui klassikaaslasi kahte leeri jaganud probleemi ja gümnaasiumiajast pärinevat üht esimest sügavamat maailmavaatelist konflikti.⁶³⁸

Ühes intervjuus on Olga hiljem öelnud, et vahetult pärast keskkooli lõpeta-mist üritas ta sõita Nõukogude Venemaale, et „saada tõelist marksistlikku hari-dust”, kuid vanemad seltsimehed tegid talle selgeks, et „tee Venemaale läheb läbi Vene tänava”, osutades sellele, et korralik parteilane pidi esimeses järjekorras täitma partei ülesandeid, mitte järgima isiklikke huvisid.⁶³⁹ Sama teema tõusis esile ka Alma Vaarmani teoses „Vennad Kreuksid”, kus Vaarmani järgi kehti-nud 1920. aasta veebruarist kompartei otsus, mille kohaselt ei tohtikehti-nud KP liige partei loata Eestist lahkuda ja parteilase õppimaminek pidi olema tegeliku partei-tööga välja teenitud. Sealsamas kordab Vaarman pisut teiste sõnadega juba ees-pool välja toodud Olga meenutust, et kui Olga soovis 1922. aastal Nõukogude Venemaale õppima minna, mille tarbeks oli isegi välispass võetud, ei saanud ta sõiduks luba – näib, et parteilt, ja Jaan Kreuks öelnud Künnapuule, et Nõu-kogude Liitu pääseb õppima ainult „läbi vangimaja”. Vaarmani järgi saadeti just sellepärast juulis 1922 tagasi Eestisse põranda alla ka noor Richard Mirring, kes oli detsembris 1921 Nõukogude Venemaale vahetatud ja soovis seal õppima asuda, kuid pidi need plaanid katki jätma ja Eestisse naasma, sest tal polnud piisavalt n-ö parteistaaži omandanud.⁶⁴⁰

1920. aastate esimesel poolel oli levinud praktikaks vangide vahetus Nõu-kogude Venemaa ja Eesti vahel, kus vahetati NõuNõu-kogude Venemaale ka üle 100 Eesti kommunisti.⁶⁴¹ On põhjust eeldada, et vahetusalternatiiv oligi osa kom-partei päevapoliitikast, millele viitab Olga tsitaat: kommunist pidi sattuma vangi, misjärel sai sõita Nõukogude Venemaale. Siit omakorda järeldub, et sellise variandiga arvestas EKP oma tegevuses, kuid sellele rajati ka oma ootused näiteks õppima pääsemiseks.

Kuna Nõukogude Venemaale teeneteta ei lubatud, töötas Olga Künnapuu 1922. aasta suvel Nõukogude Kaubanduskontoris arveametnikuna, samal sügisel asus aga õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kaubandusteaduse osakonda.⁶⁴² Samal, 1922. aasta sügisel enne Tartusse asumist peeti taas metsas maha koosolek, kus osalesid Jaan Anvelt, Jaan Kreuks ja peale Olga veel paar värsket üliõpilast ning arutlusel olid eelseisvad ülesanded Tartus. Tegevuseesmärgid noorte seas oli sõnastanud Kommunistliku Noorsoo Internatsionaal 1921.

638 Vt nt Lauristin. Punane ja sinine, lk 22–23.

639 Endel Lember. Olga Lauristin. – Noorus nr 1, jaanuar 1974, lk 6. Tallinnas Vene tänaval asus 1928. aastani Tallinna Eeluurimisvangla, kus viibisid vahi all ka kommunistid, vt Raid.

Nende elu oli võitlus, lk 50–51.

640 Vaarman. Vennad Kreuksid, lk 271–272.

641 Mari-Leen Tammela. Estonian Communists in Prisoner Exchanges between the Re-public of Estonia and Soviet Russia 1921–1923. – Петербургский исторический журнал

№ 2, 2016, lk 66–79.

642 RA, ERA.R-1.2k.260, l 5: Olga Lauristini isiklik leht kaadrite arvestamiseks, 28.08.1950;

RA, EAA.2100.1.6830, l 2: Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolile, 26.08.1922.

tal.⁶⁴³ Künnapuu järgi vaadanud Anvelt „oma terava ja uuriva pilguga iga ühte meist nagu tahaks kindlaks teha, kes muutub renegaadiks”, ja andis noortele ülesande „tõmmata proletaarse päritoluga üliõpilasi aktiivselt osa võtma revo-lutsioonilisest töölisliikumisest ja võidelda kodanliku ideoloogia kahjuliku mõju vastu”. Künnapuu meenutab ühtlasi, et tema ülikooli astumise ajaks oli ülikooli juures juba tegutsemas väike EKNÜ rakuke Oskar Sepre⁶⁴⁴ ja Anton Vaarandiga, kuid ulatuslikum üliõpilastele suunatud kommunistlik selgitustegevus puudus.

Sestap soovitanudki Jaan Anvelt luua Tartus legaalne marksistlik üliõpilasselts,

„mis oleks organisatsiooniliseks baasiks revolutsioonilisele, marksistlikule propagandale” ja võimaldaks läheneda veel organiseerimata üliõpilastele.⁶⁴⁵

See koosolek positsioneerib kommunistide taotlusi täpsemalt ja annab võrrel-des seni publitseeritud mälestustega (Vaarandi, Veimer) Sotsiaalfilosoofilise Üliõpilaste Seltsi loomise tagamaade kohta enam värvi. Muudes mälestustes on seltsi loomise põhjused avatud lakooniliselt, näiteks Anton Vaarandi kirjeldus sõnadega „Saime parteilise ülesande ...” ⁶⁴⁶ või Arnold Veimeri meenutus: „Üks-meelselt jõudsime äratundmisele, et on vaja luua mingi ring, organisatsioon, kus saaks ametlikult, avalikult koos käia, ilma et see politseis illegaalseks tembel-dataks ning seega ebasoovitavaid jälitamisi välja kutsuks [---]. Sepre oli meist kõige rohkem tutvunud ka marksismiga. Sepre sai ülesandeks Tallinna põranda-aluste seltsimeestega kontakti astuda.”⁶⁴⁷ Vastukaaluks võib Künnapuu tekstist välja lugeda, et ülikooli juurde noorteorganisatsiooni loomine oli juba varem läbi räägitud ja EKP-s initsieeritud. Oskar Sepre oli asunud ülikooli õppima eelmisel, 1921. aasta sügisel ja olnud EKP liige 1921. aasta märtsist. Tema

643 Rahvusvaheline töölisnoorsoo liikumine (järg). – Noor Tööline nr 4–5, aprill–mai 1922, lk 101–102.

644 Oskar Sepre (1900–65), oli pärit Viljandimaalt Kabala vallast. Õppis 1919–21 Tallinna Õhtukeskkoolis ja 1921–24 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kaubandusteaduse osakonnas.

Teenis Vabadussõja ajal Tallinna kooliõpilaste pataljonis, kus oli väidetavalt kontaktis VK(b)P liikme Georg Kreuksiga, kelle suunamisel tegi sõjaväes kommunistlikku kihutustööd. Oli 1920–21 ÜENPÜ liige, märtsist 1921 EKP liige. Vahistati jaan-s 1924, mõisteti riigivastase tegevuse eest 149 protsessil tähtajata sunnitööle. Vabanes 1938. aasta maiamnestiaga, lõpe-tas 1939 TÜ majandusteaduskonna cum laude. Koopteeriti mais 1940 EKP Illbüroosse. Oli 1940. aastal Varese valitsuse majanduse rahvakomissar, 1940–48 ENSV Ministrite Nõukogu (ENSV MN) Riikliku Plaanikomitee esimees ja ENSV MN asimehe asetäitja, 1948–51 ENSV TA Ühiskonnateaduste Osakonna akadeemik-sekretär, hiljem TA Majanduse instituudi vanemteadur, sektorijuhataja. 1941–48 EK(b)P KK liige, 1941–50 NSVL Ülemnõukogu liige, vt RA, EAA.2100.1.14486, l 9: EV isikutunnistus nr 7932, 23.03.1920; l 3: Tallinna linna Õhtukeskkooli tunnistus, Oskar Aadu p Sepre, 11.06.1921 nr 73; l 15: Oskar Ado p Sepre Tartu Ülikooli kantseleile, 15.07.1938; l 20: Perekonnaseisu tunnistus, väljavõte Tartu linna perekonnaregistrist, 17.08.1938; l 24: EV TÜ majandusteaduskonna dekaan ülikooli valitsusele, 31.05.1939; Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee organisatsiooniline struktuur, lk 27; EE: Eesti Entsüklopeedia, 14. Eesti elulood. Peatoim. Ülo Kaevats. Tallinn:

Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 472.

645 RA, ERAF.9461.2.11, l 5p–6: Olga Lauristin. Kohtumisi Jaan Anveltiga, 20.12.1963.

646 Vaarandi. Kild killu kõrvale, lk 94.

647 Arnold Veimer. Koos rahvaga. Mälestuskatkeid. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 71–72.

mälestuste kohaselt moodustati Tartu ülikooli juurde põrandaalune kompartei rakuke värsketest üliõpilastest mõttekaaslastest, kes olid omavahel varasemalt tuttavad EKNÜ kaudu. Peale Tallinna eri koolide oli tutvusi Tartu, Narva, Pärnu ja Viljandi noortega, põrandaaluse rakukese liikmeiks olid Sepre kõrval Vaarandi, Tulp, Lipstal ja veel mõned, keda Sepre nimepidi ei nimeta.⁶⁴⁸

Asutatav üliõpilasselts pidi olema tihedas läbikäimises Tartu töölisühingutega, kus sel ajal oli veel juhtroll iseseisvatel sotsialistidel. Künnapuu mälestuste järgi nimetanud Anvelt Tartu AÜKN-i esimehena ka „tubli meest” Hans Heidemanni, kellel oli vaja täiendavat abi. Väidetavalt puudusid Tartu ametiühingute juurest tollel hetkel (kommunistlikud) noorte- ja naiskomisjonid. Anvelt soovis sünd-muste arenguga pidevalt kursis olla, mida noored ka tegid, saates Anveltile nõudmiseni kirju Tallinna peapostkontorisse.⁶⁴⁹

Novembris 1922 registreeritigi Tartu Ülikooli nõukogu koosolekul Sotsiaal-filosoofilise Üliõpilaste Seltsi (SFÜS) põhikiri ja kohe hakati üliõpilaselust aktiivselt osa võtma. Näiteks pääses seltsi liikmeid üliõpilaskonna esindusse.⁶⁵⁰ Põhikirjast lähtuvalt oli seltsi eesmärkideks „tutvustada omi liikmeid sotsiaal-filosoofiliste mõttevooludega” ja „kasvatada omis liikmeis ühiskondlist isikut”.

Seltsi liikmeteks võeti vastu nii üliõpilasi kui ka vabakuulajaid, „kes seltsi üles-annete kõrgusel seisavad ja seltsi põhikirja ja kodukorra alla paenutavad”. Asu-tajaliikmeid olid kokku 13, nende seas Olga Künnapuu, aga ka Olga gümnaa-siumiaegne pinginaaber Mary Rikko⁶⁵¹, kes õppis nagu Olgagi 1922. aasta sügisest Tartu Ülikoolis kaubandust ja kellega koos astus Olga Eesti Üliõpilaste

648 Oskar Sepre. Mälestusi aastatest 1920–1925. – Ülesmäge! Kilde Tartu noorsoo avan-gardist. Koost. M. Teder. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, lk 22–34, siin lk 27; Revo-lutsiooni lipukandjad II, lk 123.

649 RA, ERAF.9461.2.11, l 5p–6p.

650 Vaarandi. Kild killu kõrvale, lk 93–96; Sepre. Mälestusi aastatest 1920–1925, lk 26–

27. Edustuse II koosseisu novembris 1922 valiti üks SFÜS-i esindaja, Friedrich Niggol, järgmises koosseisus “proletaarliste üliõpilaste” nimekirjas sai 1923. a Edustuse koosseisu Oskar Sepre. Vt RA, EAA.1776.1.191, l 144-p: Tartu üliõpilaskonna juhatus TÜ rektorile, 08.12.1922; RA, EAA.1776.1.192, l 137–138: Üliõpilaskonna valimiste valimistoimkonna aruanne Tartu Üliõpilaskonna juhatusele, 06.12.1923.

651 Mary-Regina Rikko (abiel Reining), sündis 1900 Tallinnas, lõpetas 1922. aastal Tallinna Linna Tütarlaste Kommertskooli, õppis 1922–24 Tartu ülikoolis kaubandust, EÜS-i Ühen-dus liige. Töötas 1922 Tsentrosojuzis, alates 1924 Nõukogude Vene saatkonna raamatu-koguhoidjana. Väidetavalt MOPR-i aktivist. Kandideeris 1923 TÜV nimekirjas Tallinna linnavolikogusse, oli 1924 töölisspordiseltsi Eelvägi liige. Süüdistati 1. detsembri riigi-pöördekatse läbiviijaile relvade transpordis ja EKP põrandaaluses tegevuses, mh vangistatud kommunistidele MOPR-i toetusraha viimises, mõisteti 1925. aastal 10 aastaks sunnitööle, vabanes armuandmise korras 1929. Abiellus teatritegelase Eduard Reininguga, lahkus 1944. aastal Eestist Rootsi, elas 1990. aasta seisuga Stockholmis, vt RA, ERA.927.1.365, l 4–9: Süüdistusakt kodan. Mary-Regina Rikko, Eduard Jaani p. Reining’i, Anna-Pauline Jakobi t. Idam’i ja Helene Jaani t. Künnapuu asjus, 29.10.1925; l 50: kohtuotsus, 8/9.12.1925;

Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. II. Tartu Ülikooli 1919–1929 immatrikuleeritud üliõpilased matriklinumbrid 1–10191. Toim. Villu Tamul, Malle Loit, Tiiu Oja, Helmut Piirimäe, Arvo Tering. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1994, lk 215; Lauristin.

Punane ja sinine, lk 26–28.

Seltsi Ühendus liikmeks.⁶⁵² SFÜS-i mõju laiendamiseks ülikooliringkondades astus rida teisigi SFÜS-i liikmeid, nagu Anton Vaarandi, Oskar Sepre, Artur Valter, Edmund Sakkeus jt EÜS-i Ühendus liikmeks.⁶⁵³ Arnold Veimer on oma mälestustes märkinud, et EKP liikmed tegutsesid sel ajal väikeste, tavaliselt viie inimese kaupa organiseeritud parteigruppidena. 1922. aastal parteisse astudes oli Veimer ühes parteigrupis koos Vaarandi, Sepre, Künnapuu ja Rikkoga.⁶⁵⁴

Foto 4. Olga Künnapuu Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli astudes, 1922.

RA, EAA.2100.1.6830, l 1.

Arnold Veimeri mälestustes on Rikkot kirjeldatud küllaltki jõukast perest pärit passiivse iseloomuga noorena, kes osales kommunistide tegevuses Olga Künna-puu mõjutusel ja kellest aktivisti ei saanudki.⁶⁵⁵ Võimalik, et Rikko toonast aktiivsust kahandati ja tema rolli omaaegses liikumises pisendati mõnedes hili-semates mälestustes seetõttu, et pärast vangiminekut kirjutas Rikko ainult mõni aasta hiljem armuandmispalve, aga veelgi enam selle pärast, et ta emigreerus 1944. aastal Läände. 1925. aastal oli ta Nõukogude Liidu transiidiettevõtte

652 RA, ERA.2110.1.2, l 2–3: „Sotsiaal-filosoofilise üliõpilaste seltsi” põhikiri; Lauristin.

Punane ja sinine, lk 25–26; Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. II, lk 216.

653 Tartu Ülikooli ajalugu. III. 1918–1982. Koostanud Karl Siilivask, Hillar Palamets.

Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 69.

654 Veimer. Koos rahvaga, lk 78–79.

655 Samas, lk 71.

Tsentrosojuzi ametnike kohtuprotsessil üks peamisi kaebealuseid. Teiste seas oli protsessil kohtu all ka Olga ema Helene Künnapuu.⁶⁵⁶

Selts polnud just rohkearvulise, kuid siiski stabiilselt kasvava liikmes-konnaga. 1922. aasta teisel poolel oli seltsi liikmete nimekirjas kokku 18 nime, 5-liikmelise juhatuse moodustasid esimehe Anton Vaarandi kõrval Oskar Sepre, Mary Rikko, Arnold Veimer ja Edmund Sackeus.⁶⁵⁷ 1923. aasta kevadeks oli seltsis 21 liiget, sama aasta lõpuks 25 liiget, kellest 3 küll tolleks hetkeks arre-teeritud, ja kaks liikmekandidaati. SFÜS-i juurde moodustati ka „alaliste küla-liste grupp”, teisal nimetatud ka „alaküla-liste võõraste kogu”, mille liikmeks sai astuda iga üliõpilane, kes oli SFÜS-i tegevusest huvitatud. Grupi liikmeks regist-reeritud üliõpilasel oli õigus osaleda kõigil seltsi korraldatud avalikel üritustel ja 1923. aasta sügissemestril oli selles 25 liiget. Semestriaruandes nimetatakse ka toetajate kogu asutamist 1923. aasta sügisel, kuid selle liikmete arvu ei täpsus-tata.⁶⁵⁸ Sepre järgi polnud mitte kõik seltsi vastu huvi tundvad noored kommu-nistlikud noored, kuid peaaegu kõik olid tema järgi pahempoolse maailma-vaatega.⁶⁵⁹

Olulisemaks kui tegevus ülikooli struktuurides kujunes seltsi laiem poliiti-line tegevus. Näiteks tegutsesid SFÜS-i liikmed Tartu töölismajas. Samuti olid SFÜS-i liikmed tihedalt seotud TÜV platvormil valimiseelse selgitustöö tege-misega 1923. aasta parlamendivalimiste eel ja mitmed seltsi liikmed kandideeri-sid TÜV nimekirjas 1923. aasta sügisel Tartu linnavolikogusse.⁶⁶⁰ Hans Heide-mann (tol perioodil tõenäoliselt EKP organisaator Tartus) aga tegi SFÜS-i liikmeile korralduse osaleda Tartu linnavolikogu valimiste eelses selgitustöös TÜV kandidaatide tutvustamiseks.⁶⁶¹

Olga Künnapuu selleaegse tegevuse raskuspunkt näib olevat samuti koon-dunud pigem ülikoolivälisele tegevusele. Anton Vaarandi järgi asus Künnapuu

Olga Künnapuu selleaegse tegevuse raskuspunkt näib olevat samuti koon-dunud pigem ülikoolivälisele tegevusele. Anton Vaarandi järgi asus Künnapuu

Im Dokument MARI-LEEN TAMMELA Isikulooline perspektiiv Eestimaa (Seite 149-161)