Erisugune ajakäsitus tekitab suhtluses sageli probleem e. Nii näiteks panevad m-aja inimesed pahaks p-aja inimeste lõtva suhtumist kokku
lepitud tähtaegadesse, hilinemist, ebatäpsust, vähest planeerimist jms.
P-aja inimestele tunduvad m-aja inimesed aga jäigad ning osavõtmatud inimsuhetes. Aja planeerimine ja tegevuste jagam ine tähtsateks ning vähem tähtsateks võib jääda aga lausa arusaamatuks.
Aja planeerim ine
Kuna monokroonsed inimesed elavad aja raudses haardes, siis käib kogu nende elu koordineeritult, plaani järgi, põhimõttel üks asi korra
ga. Plaani koostab inimene endale ise, kiskudes sündm used nende loomulikust kontekstist välja ja pannes nad üksteisele järgnem a. Et ühte ajaperioodi m ahub vaid piiratud hulk tegevusi, siis määratakse prioriteedid. Kõigepealt tehakse ära tähtsad asjad, nendele jäetakse oma plaanis rohkem aega. Vähemtähtsad paigutatakse plaani lõpuossa.
Kui nende jaoks aega ei jätku, siis lükatakse nad edasi järgmisele päevale. Kui aega üle jääb, siis lüüakse see tihti lihtsalt surnuks. Mitte- midagi tegemine on inimesele nagu preemia selle eest, et ta suutis aega võita. Ajast rääkides kasutavad monokroonsed inimesed selliseid väl
jendeid nagu: kaotasin p alju aega, lõin aega surnuks, raiskasin kogu a ja ära, hoidsin aega kokku, aeg sa a b otsa, aeg veereb, ei ole aega jms.
Kuna Eestis on suhteliselt palju polükroonseid inimesi, siis ilmselt on ajakäsituserinevusest tingitud mittemõistmised küllaltki sagedased ja kultuuris domineeriv pool püüab polükroonseid õpetada, kuidas aega kontrolli alla saada:
“Kui tahate isiksusena areneda ja suurendada enesekindlust, peate m õtlema, kuidas saavutada kontrolli kõige selle üle, mis teiega toi
mub ” Alustuseks tuleb saavutada kontroll oma aja üle.
E t oma aega valitseda ja õigesti kasutada, peab silmas pidam a järgmist:
• selgelt eristunud eesmärgid aitavad end mobiliseerida ja kesken
duda kõige olulisem ale;
• selgelt kirja pandud plaan aitab aega jagada; / —/
• koostage tööde nimekiri igaks päevaks, nädalaks, kuuks; / —/
• paigutage asjad tähtsuse järjekorda;
• vastandage tähtsad ja vähemtähtsad tööd; /—/
• tähtsate tööde hulgast valige need, mis tuleb teha otsekohe; /—/
• iga päeva lõpus analüüsige tehtut. / —/
Aja valitsemise võtmeküsimuseks on: mis on praegu kõige olulisem , m illele peaksin pühendum a?” (Pekk, 1999).
Õpetatakse planeerima ka isiklikku elu, suhteid sõprade ja tutta
vatega:
"... lähtu nädala planeerimisel sulle tähtsatest suhetest ja rollidest.
Kavanda igasse nädalasse kindlasti midagi sellist, mis poleks lihtsalt pakiline, vaid sinu jaoks tõeliselt oluline. Näiteks kohtumine, üllatus või jutuajam ine sulle tähtsa inimesega, kelle jaoks aga kunagi aega ei jagu” (Siidirätsep, 2001:53).
Kuna polükroonse ajakäsitusega inimesed asetavad esikohale inim
suhted ning tegelevad korraga mitme asjaga, siis taoliste õpetustega pole neil suurt midagi peale hakata: nad võivad küll õppida päevakava koostama, kuid ei sulata seda enda süsteemi. Päevakava kasutab polü
kroonne inimene nagu võõrkeelt — siis, kui olukord nõuab. Ilma igasuguse ajaplaanita töötab ta palju efektiivsemalt. Harva räägivad polükroonsed inimesed kaotatud ajast. Ajast tähtsamad on nende jaoks inimesed ja inimsuhted.
EESTLASTE SUHTLEMISSTIILID T äpsu s ja hilinem ine
M onokroonsuse ja poliikroonsusega seostatakse ka täpsust. On tähel
datud, et monokroonsed ja poliikroonsed inimesed mõistavad hiline
mist erinevalt. Edward Hall (1959) eristab viit hilinemisintervalli:
• pobise-midagi-vabanduseks aeg (ei nõua otsest sõnalist vabandamist);
• tagasihoidlikku vabandamist nõudev aeg;
• kergelt solvav aeg;
• ebaviisakas aeg;
• jõhkralt solvav aeg.
M onokroonses kultuuris, sh ka Eestis on tavaks pobiseda kohtumisele hilinedes midagi vabanduseks juba viieminutilise hilinemise korral, 10-15-minutiline hilinemine nõuab aga kindlasti kerget vabandamist, üle selle — helistamist ning hilinemisest etteteatamist. Polükroonne inimene ei pruugi pidada aga isegi 45-60-m inutilist hilinemist vaban
damist väärivaks. Tihtipeale ei tee ta sellisest hilinemisest üldse väljagi.
Ise teist oodates leiab ta kergesti m uud tegevust ega keskendu ainult ootamisele, nagu teeb seda monokroonse ajakäsitusega inimene (Kauf
m an-Scarborough ja Lindquist, 1999a).
Ajakäsitus töötegem isel
M onokroonsus ja polükroonsus tekitavad pingeid iseäranis töösuhetes.
M onokroonsed inimesed ei usu, et mitut asja korraga tehes võib olla sama edukas kui tehes neid järgemööda. Ka eelistavad nad kindlalt piiritletud tööaega. Inimsuhtekesksed polükroonsed inimesed ei tee töö- ja isikliku aja vahel nii ranget vahet. Ka tööolukordades tunnevad nad huvi teise inimese ja tema tunnete vastu. Kui olukord nõuab, pühenduvad nad suhtlemisele ja teevad tööd hiljem , n-ö isikliku aja arvelt. Kindlalt piiritletud tööaeg pole nende jaoks. Kui monokroonsed inimesed hindavad eelkõige tööprotsessi (kõigile nähtavat tegelemist asjaga), siis polükroonsed inimesed hindavad tööd eelkõige tulemuse järgi, tundmata huvi selle vastu, kui kaua aega töötegemiseks kulus, kui järjepidevalt ja kus seda tehti. Kuna polükroonsed inimesed tegelevad korraga mitme asjaga, siis on neil raske arvet pidada mingile tööle kulunud aja üle, neile on tähtis jõuda tulemuseni.
Erinev suhtumine aega kajastub töövõtulepingute sõlmimisel.
Monokroonsed ajakasutajad eelistavad tööd rehkendada tundides, polü- kroonsed lähtuvad hinnapakkumist tehes aga oodatavast lõpptulemusest (Pajupuu, 2001). Tihtipeale kujuneb Eestis töövõtulepingu sõlmimine niisuguseks, kus kõigepealt lepitakse kokku sum m as, mis töö eest maks
takse ning seejärel jagatakse sum m a tunnitariifiga, et lepingusse kirja panna tööks kuluvad tunnid.
Märgatavaid arusaamatusi tekib monokroonsete ja polükroonsete inimeste vahel ka kohtumiste ning ühiskoosolekute korraldamisel.
Monokroonsed inimesed planeerivad koosoleku pikalt ette ning m äära
vad kindlaks kuupäeva ja täpse kellaaja. Polükroonsed inimesed võivad otsuse selle kohta, kas koosolek toimub või mitte, vastu võtta ka viima
sel hetkel. Nii saadetakse kutsed välja ilma pikema varuajata, mis võib vägagi ärritada monokroonseid inimesi.
Kui polükroonsed inimesed on võimelised korraga suhtlem a mitme inimesega, siis monokroonsed eelistavad suhelda ühega. Seda põhi
mõtet järgitakse ametiasutustes, kus ametnikul on tavaks võtta inimesi vastu oma kabinetis teatud päevadel ja kindlatel kellaaegadel. Igale inimesele pühendatakse mingi aeg (nt 15 minutit). Kui planeeritud aeg hakkab täis saama, üritab ametnik jutuotsad kokku tõm mata, et vabastada kabinet järgmisele jutulesoovijale. Tihtipeale pole seejuures oluline, kas asi saab lahendatud või ei: kalendrisse märgitakse uus aeg, millal asjaga tegelemist jätkatakse. Polükroonse inimese jaoks on tao
line käitumine vastuvõetamatu, tema m eelest tuleb tegeleda asjaga seni, kuni leitakse sobiv lahendus, mitte et peaks samas asjas mõne aja pärast uuesti tagasi tulema. Enamasti on just polükroonsed inimesed need, kes üritavad jutule tulla ka väljaspool ettenähtud aega, monokroonne ametnik viitab sel juhul vastuvõtuaegadele ning keel
dub asja arutarnast.
A jakäsitus ja vestlusstiil
Monokroonse ajakäsitusega inimesi arvatakse kasutavat otsest vestlus- stiili ning polükroonseid inimesi kaudset vestlusstiili (Kersten, Köszegi ja Vetschera, 1999; vt ka Pajupuu, 2001). Otsene vestlusstiil tähendab seda, et kõneleja ei varja oma tõelisi kavatsusi. Ta väljendub keeleliselt
EESTLASTE SUHTLEMISSTIILID selgelt, ütleb, mida tahab, soovib või loodab. Kaudse vestlusstiili kasu
taja ei räägi aga asjast otse, vaid annab vihjeid ja loodab, et vestlus
partner tuleb talle poolele teele vastu ning väljendab mõistmist oma käitumisega (Gudykunst ja Ting-Toomey, 1988).
Eesti kõnekäitumises väljendub otsesus eriti ilmekalt vestluse alusta
mises ja lõpetamises. Ilma pikema sissejuhatuseta asutakse kohe asja juurde. Ka vestluse lõpetamine toimub järsku, ilma suurem a mitte- keelelise ega ka keelelise ettevalmistuseta. Vestluspartneri lause või
dakse lausa katkestada (M a pean nüüd poodi minema, räägime homme edasil). Kui monokroonsed inimesed vestlevad omavahel, siis neid taoline käitumine ei häiri ega solva. Polükroonsed inimesed eelistavad enne asja juurde asumist pikka sissejuhatust, millega luuakse sobiv m eeleolu, ning ka vestlust lõpetavad nad pikkamööda, püüdes igati näidata, et teine inimene on neile tähtsam kui miski m uu asi samal ajahetkel. M onokroonseid inimesi teeb taoline vestluskäitumine kannatamatuks, nende arvates on kõik oluline juba öeldud ning nad ei jõua oodata, millal oma järgmiseks planeeritud tegevuse kallale saaksid asuda.
Kokkuvõte
Polükroonne või monokroonne ajakäsitus pole ei “hea” ega “halb” — nad lihtsalt on olemas. M õnes kultuuris domineerib polükroonne, mõnes monokroonne ajakäsitus. Kui kultuuris on suhteliselt palju m õlem a ajakäsitusega inimesi, siis sõltum ata domineerivast joonest peaks püüdm a mõista ka teistsugust suhtumist aega. Koos töötades võib selguda, et kummagi tugevad küljed kompenseerivad teise nõrku külgi.
Erinevaid ajakäsitusi peaks suutm a ära tunda, mõista ning õigesti rakendada (Kaufman-Scarborough ja Lindquist, 1999b).
Kirjandus
Altrov, R. (1999). Ruumikasutus eestlaste suhtluses, ww w.ehi.ee/ehi/academica.
Gudykunst, W. B.; Ting-Toomey, S. (1988). Culture and Interpersonal Commu
nication. Newbury Park, CA: Sage.
Hall, E. T (1959). The Silent Language. G arden City, New York: Doubleday.
Hall, E. T (1983). The Dance o f Life. The Other Dimension o f Time. Garden City, New York: Doubleday.
K aufm an, C .; Lane, P. M .; Lindquist, J. D. (1991). Exploring M ore than Twenty-Four Hours a Day: A Preliminary Investigation o f Polychronic T im e Use. Journal o f Consumer Research, 18 (December), 392-401.
Kaufm an-Scarborough, C .; Lindquist, J. D . (1999a). T h e Polychronic Attitude Index: Refinem ent and Preliminary C on su m er M arketplace Behavior Applications. In. A. M enon, A. Sharm a (Eds.) American Marketing Asso
ciation Winter Educators. Conference Proceedings, Marketing Theory and Applications, 10, 151-157.
Kaufm an-Scarborough, C ., Lindquist, J. D. (1999b). T im e M an agem en t and Polychronicity: Com parisons, Contrasts, and Insights for the Workplace.
Journal o f Managerial Psychology, 3/4, 288-312.
Kersten, G ., Köszegi, S., Vetschera, R. (1999). The effects o f culture in anony
mous negotiations. A four countries experiment. Working Paper O P9901.
Universität W ien. Lehrstuhl für Organisation und Planung.
Pajupuu, H. (2001). Kuidas kohaneda võõras kultuuris. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Pekk, R.-K. (1999). Kuidas võita aega juurde? Postimees 16.06.99.
Pärdi, H. (2001). Eestlaste m inapilt X X sajandil: talupoegliku ajakäsituse m urenem ine. Akadeemia, 1(142), 3-21.
Salo-Lee, L., M alm berg, R., H alinoja, R. (1996). Me ja muut. Kulttuurien- välinen viestintä. Helsinki: Yleisradio.
Siidirätsep, K. (2001). Ajavangist priiks. Tervis Pluss. Aprill 2001, 52-53.
EESTLASTE SUHTLEMISSTIILID