Akadeemilise näitlejakoolituse saanute kõrgkooli lõputööks oli eel
misel aastal Eduard Vilde “Tabam ata im e” järjekordne uuslavastus.
Publik võis tõdeda, et Vilde 1913. aastal kirjutatud näidendi põhiprob
leem — Eesti kultuuri saam ine euroopaliku kultuuri osaks — kõlas noorte näitlejate poolt vahendatuna erakordselt aktuaalselt. Jälle on Eesti kultuur (ja Eesti riik) pürgimas Euroopasse, jälle kord on vaja tõestada eestluse olemust, samasust, aga ka Eesti kultuuri euroopa
likkust.
Teaduslikult on Eesti identiteedi temaatika huvi pakkunud ja uuri
misteemaks saanud eriti peale Eesti taasiseseisvumist. Eraldum ine N. Liidust tõi kaasa vastuste otsimise küsimustele: kes me olim e endises liidus, kui palju oli meis säilinud soome-ugri identiteeti, kui palju baltisaksa kultuuri m õju, kui palju m uutusi tõi kaasa nõukogude ini
mese sam asustunde pealesundim ine peaaegu poolsajandi jooksul, ja millisesse kitsamasse majandus-, kultuuri ja geopoliitilisse konteksti me nüüd kuulum e — kas Ida-Euroopasse, Balti- või Põhjam aade konteksti? Sam uti on teadlased otsinud vastuseid küsimusele, kuivõrd
on meie identiteeditunnetus määratletud geneetilise pärandi kaudu, kui palju m õjutanud ajalugu ja keelekontaktid. Kuivõrd on hakanud meie identiteeti m õjutam a meie tänane soov olla Euroopa riik.
Etnilis-rahvuslik ja kodakondsus-rahvuslik identiteet
Vajadus uurida rahvusliku ja etnilise identiteedi muutusi tähendab käsiüeda identiteeti rahva kollektiivse eneseteadvuse fenom enina. See
ga püüam e vaadelda vaid ühe osa kollektiivse identiteedi (etnilis- kultuuriline meie-identiteet) kujunem ise probleem e, jättes kõrvale paljud teised kollektiivset sam asustunnet võimaldavad identiteedid (sooline, religioosne, vanuseline jne).
Kuigi eestlased on üks väikesearvulisemaid rahvusi Euroopa mandriosas ning paljude siinse eluga kursis olevate välismaalaste jaoks on müüdiks saanud, et peaaegu kõik eestlased tunnevad üksteist, tuleks lähtuda siiski Benedict Andersoni avaldatud kontseptsioonist (Ander
son, 1983), mille järgi rahvusliku sam asustunde aluseks on eelkõige mõtteline kuuluvus- ja samasustunne. Erinevalt suurperest või hõi
must on rahvus niivõrd suur sootsium (community), mille puhul meie- tunne ei saa tekkida isikliku kogemuse pinnal, kuna pole võimalik isegi nii väikese rahva puhul isiklikult tunda arvestatavat osa sellest inim
hulgast. Tuleks ka vahet teha etnilis-rahvuslikul (ethnic) ja koda- kondsus-rahvuslikul (national) identiteedil. On välja kujunenud nii, et Eesti kultuurilise identiteedi suhteid Euroopa identiteediga käsitlevad rohkem humanitaarteadlased, sotsiaalteadlaste uurimisala on olnud nii etnilise kui rahva (nation) ühise identiteedi m uutumise problee
mid.
E esti identiteet kui osa L ään e tsivilisatsioonist
Identiteedi kui kultuurifenomeni käsitlemisel ei saa ka märkimata jätta rahvusvahelises erialakirjanduses palju kritiseeritud, kuid meil sooja vastuvõttu leidnud Sam uel Huntingtoni (Huntington, 1993 ja 1996/1999) kontseptsiooni tsivilisatsioonide piiridest. Eesti kuulub Euroopasse mitte ainult oma geograafilise asukoha, vaid ka ajalooliselt väljakujunenud tsivilisatsioonide piiride järgi, mis mõjutavad tradit
sioone, väärtusi ja üldist mentaliteeti tänapäevalgi vähem alt samavõrra
IDENTITEET JA RAHVUSLIKUD HOIAKUD kui järjest hoogu võttev globaliseerum ine. Kuigi paljudele uurijatele on tundunud küsitav Huntingtoni kontseptsiooni see osa, mis käsitleb kokkupõrkeohu suurenemist tsivilisatsioonide vahel tulevikus, on siiski mitmetele eesti uurijatele saanud põhjendatud kontseptuaalseks lähte
kohaks see, et piir Lääne tsivilisatsiooni ja Vene ortodoksi tsivilisatsiooni vahel langeb osaliselt kokku Eesti idapiiriga. Seega on Eesti identiteedi aluseks kindlasti osaliselt samad väärtused, mis iseloomustavad Lääne tsivilisatsiooni kultuure. Siia kuuluvad väärtused, mis determineerivad suurel määral sarnase arusaam ise inimeste võrdsusest, inimese ja jum ala vahekorrast, demokraatiast, vanema ja lapse, ülemuse ja alluva, m ehe ja naise vahelistest suhetest jms ka tänapäeval. Eesti kultuurilise identiteedi analüüs ja identiteedi kujunem ine Euroopa rahvusena seos
tub eelkõige kultuuriajalooliste uuringutega, m ille tähelepanuväärse
maid esindajaid on Oskar Loorits ja E a Jansen.
Ulsteri ülikooli psühholoogiaprofessor Peter Weinreieh on identi
teeti kui universaalset kategooriat defineerinud pigem kui järjepidevust erinevate põlvkondade vahel: kes olid m eie isad-emad, vanaisad-vana- emad, vaarisad-vaaremad jne ja kes on m eie lapsed ning meie lapse
lapsed. Selline lähenemisviis sobib nii kollektiivse identiteedi kui indi
viduaalse identiteedi kui nähtuse süvaanalüüsiks (Weinreieh, 1989).
Lähtudes nii P. Weinreichi kui teiste uurijate ideedest, võiks öelda, et identiteedi mõistet tuleks ilmselt käsitleda nii ajalise järjepidevuse alusel kujunenud samasustundena (kes m e olim e minevikus ja kes me oleme tulevikus) kui ka sarnasuse tunnetam ise alusel tekkinud enese
määratlusena — kes kuuluvad laiem a meie-mõiste alla.
Identiteedi alused
Etniline identiteet koosneb mitmest seda determineerivast tegurist, mille kombinatsioon on ilmselt ajalooliselt välja kujunenud ning iga rahva jaoks unikaalne. Eestlaste jaoks on etnilise identiteedi tekkimise protsessis määravaks kujunenud kahtlemata eesti keel ja eesti keelel baseeruv kultuur. Keel on üks tegureid, mis võim aldab eestlastele mõnevõrra rohkem kui näiteks ühine usk või traditsioonid ühist enese
teadvust, meie-tunde tekkimist ja kollektiivset vastandamist teistele rahvustele. Ühise keeleruumi kaudu levivad ühised arusaam ad, mõtte
viis, mentaliteet, hoiakud, tavad jne. Eesti keele tähtsuse tunnetam i
sele Eesti identiteedi kujunem isel viitab seegi, et Eestis on olnud alati väga tugevad keeleuurijad ja -teoreetikud ning suhteliselt lühikese ajaloo vältel on läbi viidud mitmeid keelereforme. Eelkõige oma uni
kaalse keeleruum i kiiva säilitam ise kaudu suudeti seista vastu ka sovjetiseerimisele.
Paljud sotsiaalteadlased on eeldanud, et ühtse Euroopa integrat
siooni aluseks on Euroopa identiteet (Habermas, 1992; M ünch, 1993 ja 1998), kuid samas rõhutanud, et kaasaegne Euroopa ühinem ine ei tähenda sugugi rahvusi ik-etn il ist ja kultuurilist hom ogeensust vaid ühiseid poliitilisi institutsioone, poliitilist normatiivset integratsiooni.
Euroopa, eriti Euroopa suurriigid on olnud Eesti ajaloo m õjutajad ning eestlaste eneseteadvuse üks jooni on kindlasti see, et tunnetatakse end olevat Euroopa ääreala (Veidemann, 2001), mis identiteedi seisu
kohast ei ole tähtsuseta asjaolu. Ja kahtlemata on eestlaste identiteeti m õjutanud mitte ainult Venemaa kui piirialaks-, vaid ka naabriksolek.
Arhitektuuriajaloolased on pidanud oluliseks mainida kahe kultuuri
ruumi kohtumise ilmekat pilti, mis avaneb Narva jõel, kus läänekaldal seisab taanlaste-rootslaste ehitatud õhtumaa arhitektuurile lähedane Narva kindlus ning vastaskaldal domineerib hom m ikumaale omane Jaanilinna (Ivangorodi) kindlusehitis. Mitte kusagil mujal m aailm as ei kohtu Lääne ja Vene ortodoksi tsivilisatsioon nii ilmekalt.
Euroopluse osa Eesti identiteedis
Perifeeria, kuigi ka sam aaegselt “nõukogude lääs” oli Eesti ka N õu
kogude okupatsiooni viiskümmend aastat. Perifeerial on oma eripärad:
siin on õiguskord mõnevõrra lõdvem, teiste regioonide m õjud m õne
võrra tugevamad, on tekkinud rohkem võimalusi rahva enesetunnetu
seks, vastandudes keskusega. Vaatamata oma pikale eale ja suhteliselt heale tuntusele, on näiteks Tartu Ülikool siiski olnud Euroopa perifee
rias paiknev ülikool. Huvitav on fakt, et seda asjaolu, et Eestis säilis nõukogude aastail omakeelne ülikooliharidus ja teaduskorraldus ning vägagi rahvuslik kultuurielu (eriti humanitaarne osa), ei suutnud tead
vustada isegi osa Moskva Etnograafiainstituudi teaduritest, kes aastatel 1965-1991 Eestit uurisid. Eesti (ka Läti ja Leedu) kohta kasutusele
IDENTITEET JA RAHVUSLIKUD HOIAKUD võetud “nõukogude lääs” kui termin andis tunnistust sellest, et Eestis valitsesid teataval määral teise tsivilisatsioonitüübi alusel tekkinud ta
vad, hoiakud, suhted. See oli kultuuri sügavam kihistus, mis ei allunud kergesti sovjetlik-venelikele m õjudele. Loom ulikult ei julgenud keegi sotsioloogidest seda tunnistada, sest tolleaegses paradigmas oli vaja rõhutada ühtse nõukogude rahva tekkimist (mida püüdsid tõestada praegugi Venemaa juhtivad sotsioloogid L. Drobiževa ja J. Arutjunjan).
Taasiseseisvumise perioodil tekkinud uued võimalused on eestlaste Euroopa identiteedi tunnetamise eriti oluliseks muutnud. Üheksa
küm nendate algul hakkas eesti rahvas end tunnetam a sõltum atu subjektina, kellel on oma koht Euroopas. Rein Ruutsoo on väitnud, et 1990. aastate alguses oli Eesti riik nagu ooteseisundis saamaks kultuur
rahvusest riigirahvuseks. Tekkinud uus rahvuslik diskursus koos selles sisalduva poliitilise nõudmisega suveräänsusele, poliitilise sõltumatuse etnilise aluse tunnustamisele ning sellega kaasnevale tegelikule riik
likule omandile ootas teostusvõimalust (Ruutsoo, 1997).
Tuleb rõhutada, et tunnustatud eesti uurijatest, poliitikutest või publitsistidest ei ole keegi tegelikult kahtluse alla seadnud Eesti kul
tuuri kuulum ist läänem aailm a. Selline arusaam on toetanud rahva enesetunnetust Euroopa kultuuriruum i kuuluvana. Eesti minevik sisaldab palju sellist, mis on ühine euroopa kultuurile: individualismi ja liberalismi väärtustamine, seadusetähe aktsepteerimine, vabaturu põhimõtted, riigi eraldatus kirikust jm. Euroopa on Eestile olnud avatuse, ratsionaalsuse ja modernsuse sünonüüm . Kuid Euroopa idee on olnud ka etnilise mitmekesisuse ning kommete ja traditsioonide kui väärtuste kandja. Sam as on huvitav see, et Eestis on omaks võetud läänelikke väärtusi, kuid on neid ka kahtluse alla seatud, otsides Eesti enda originaalseid identiteedi juuri soome-ugri kultuuriseostest.
Kuna Eesti elanikkond ei ole etniliselt hom ogeenne (vähemalt kolmandiku Eesti Vabariigi elanikkonnast moodustavad rahvusvähe
m used), siis ei saa ka rääkida ainult eestlaste identiteedi kujunemisest.
Aastatel 1945-1988 nõukogudeaegse intensiivse immigratsiooni toel järjest suurenenud ja eesti keelt piisavalt mitteoskava elanikkonna osa enesemääratlemine on olnud väga keeruline. Tuntud USA politoloog David Laitin1 on uurinud uue identiteedikategooria, venekeelse elanik
konna tekkimist ja arengut Eestis (Laitin, 1998). Kuna venekeelse elanikkonna ühtne enesetunnetus tekkis peam iselt keelelisele vastan
dusele (eesti-vene) baseerudes, siis ei ole selline identiteet ilmselt ajalooliselt väga kestev nähtus ning seoses Eesti avatuse suurenem isega kaotab oma olemuse kiiremini, kui ta tekkiski. Mitte-eestlaste identi
teedi muutused seoses Eesti taasühinemisega Euroopa kultuuriruumi
ga on huvitav, kuid eraldi käsitlemist nõudev teema.