Sissejuhatus
Kuigi me räägime väärtustest üpris sageli, ei oska enamik inimesi nimetada rohkem kui paari tüüpi väärtusi, needki on tavaliselt enim- tuntud — moraalset tüüpi väärtused. Termin “väärtus” on omandanud mitmesuguseid üldlevinud tähendusi, isegi teadlased on seda erinevas tähenduses kasutanud (hoiakud, motiivid, vajadused, huvid). Laiemas plaanis võib pidada väärtusi kogu kultuuri südameks. Igapäevaelus väljendavad kultuuri kõrvalseisja jaoks silmapaistvad tegevused, süm
bolid ja rituaalid. Kuid nende tähendus selgub kõrvalise vaatleja jaoks alles siis, kui ta mõistab, kuidas inimesed neid väärtustavad ja hinda
vad. Need hinnangud avalduvadki põhiväärtustes — mis on inimeste arvates hea ja halb, mida nende arust peaks ja ei peaks tegema, mis on nende jaoks ihaldusväärne ja mis mitte. Need väärtused on aluseks konkreetsetele normidele, mis ütlevad inimestele, missugune käitumi
ne on mingis olukorras kohane.
Väärtused peegeldavad inimeste peamisi vajadusi. On teatud hulk universaalseid vajadusi, mis on omased kõikidele indiviididele. Niisiis peaks leiduma ka kogum universaalseid väärtusi. Teooria väärtuste universaalsest struktuurist on välja töötanud Iisraeli uurija Shalom Schwartz. Tema teooria teeb väärtuslikuks asjaolu, et üksikväärtuste omavahel seostamise ja võrdlemise asemel on tähelepanu pööratud terviklikule ja dünaamilisele struktuurile. Schwartzi väärtuste skeem (1992) on samas selline, kus on üritatud näidata universaalsust ja ka seda, et selle universaalsuse raames on võimalik otsida erinevusi.
Uurijad on tänapäeval üldiselt nõus järgmise kontseptuaalse defi
nitsiooniga: Väärtused on (1) veendumused või mõtted, mis (2) on seotud soovitavate tagajärgede või käitumisviisidega ning (3) on konk
EESTI KULTUURI ERIPÄRAD reetsetes situatsioonides püsivad, (4) suunavad käitumise, inimeste ja sündmuste valikut või hinnangut ja (5) on järjestatud oma suhtelise tähtsuse järgi (Schwartz, 1992; Schwartz ja Bilsky, 1987, 1990). Need omadused eristavad väärtusi sellistest lähedalseisvatest mõistetest nagu vajadused ja hoiakud. Hoiakud erinevad väärtustest eelkõige üldistata- vuse või abstraktsuse osas (3. omadus) ja tähtsuse järgi järjestatuse osas (5. omadus). Need jooned on küll väärtusi hästi iseloomustavad välised karakteristikud, aga selles määratluses ei sisaldu mingit vihjet väärtuse sisu ega väärtuste erinevate tüüpide kohta.
Schwartzi väärtusteteooria
1980. aastate lõpupoole hakkas Shalom Schwartz, kes töötab Heebrea Ülikoolis Jeruusalemmas, tundma huvi selle vastu, milline on inimese väärtuste sisemine struktuur. Sellest kasvas välja mahukas kultuuriti võrdlev uurimus. Schwartz seadis endale eesmärgiks luua küsimustik, mis hõlmaks väärtusi võimalikult laias diapasoonis. 1989. aastaks pa
randatud küsimustiku varianti kasutati võrdlevas uurimuses, milles koguti andmeid 46 erinevalt maalt.
Schwartzi väärtusteteooria (Schwartz ja Bilsky, 1987; Schwartz, 1992, 1994) on tuletanud peaaegu kõikehõlmava kogumi erinevaid motivatsioonilisi väärtustüüpe, mis on eri kultuurides küllalt sarnased.
Kuna see väärtustekogum on peaaegu kõikehõlmav, on ebatõenäoline, et analüüsides väärtuste seoseid teiste muutujatega võiksid tähtsad väärtustüübid kahe silma vahele jääda. Igat väärtustüüpi esindab mitu üksikväärtust, mis kombineerituna moodustavad statistiliselt suhteliselt usaldatavad väärtuseelistuste loendid. Ja mis kõige tähtsam, teooria vaatleb seda väärtustüüpide kogumit kui integreeritud süsteemi, mis
tõttu saab väärtuseelistusi organiseeritud ja koherentsel viisil siduda muude uuritavate muutujatega.
Schwartz (1994) defineerib väärtusi kui erineva tähtsusega soovita
vaid situatsiooniüleseid eesmärke, mis on inimese elus või mingi sot
siaalse koosluse jaoks juhtivaks printsiibiks. Siit nähtub, et väärtused 1) teenivad mingi sotsiaalse olemusvormi huve;
2) võivad motiveerida tegevust, andes sellele suuna ja emotsionaalse varjundi;
3) on tegevuse hindamise ja õigustamise standarditeks;
4) omandatakse sotsialiseerumise käigus ja ka inimese kogemustest.
Schwartz leiab, et sotsiaalses kontekstis reaalsusega toimetulemiseks muundavad inimesed ja grupid kognitiivselt inimeksistentsi juurde kuuluvad vajadused ning väljendavad neid konkreetsete väärtuste keeles, mille üle nad saavad arutleda. Võib öelda, et väärtused on sisuliselt vastused kolmele universaalsele tingimusele, mis on omased kõigile inimestele ja ühiskondadele: (1) indiviidide kui bioloogiliste organismide vajadused, (2) koordineeritud sotsiaalse interaktsiooni nõu
ded, ja (3) gruppide sujuva funktsioneerimise ja püsimise tingimused.
Kognitiivse arengu kaudu saab inimesele võimalikuks esitada vajadusi teadvustatult eesmärkide või väärtustena. Neist kolmest universaalsest tingimusest tuletas Schwartz üksteist motivatsioonilisest seisukohast eristatavat väärtustüüpi, põhjendades, et grupid ja indiviidid väljenda
vad kognitiivselt neid tingimusi kui teadlikke eesmärke ja konkreetseid väärtusi, millest omavahel kõneldes saab seletada, koordineerida ja õigustada mingit käitumist (Schwartz, 1994). Näiteks tuleneb konform
suse tüüp kolmandast tingimusest, mis näeb ette, et inimesed suruvad maha impulsse ja takistavad tegusid, mis võiksid teisi kahjustada (Schwartz ja Bilsky, 1987, 1990). Mõned väärtused põhinevad rohkem kui ühte tüüpi universaalsetel vajadustel. Konkreetne üksikväärtus esin
dab mõnda väärtustüüpi sel juhul, kui seda väljendavad või sellele viivad tegevused aitavad kaasa teatud väärtustüübi keskse eesmärgi saavutamisele.
Väärtustüübid
Hüpoteetilised motivatsioonilised väärtustüübid on:
1. Enesemääratlemine — selle väärtustüübi keskne eesmärk on isesei
sev mõtlemine ja tegutsemine: valimine, loomine ja katsetamine.
Konkreetsed väärtused: loovus, vabadus, oma sihtide seadmine, uudishimulikkus, sõltumatus, eneseaustus.
2. Stimulatsioon — tuleneb organismi vajadusest mitmekesisuse ja stimulatsiooni järele, et säiliks optimaalne aktivatsioonitase. Stimu- latsiooniväärtuste motivatsiooniline eesmärk on põnevus, uudsus ja
EESTI KULTUURI ERIPÄRAD elu väljakutse. Konkreetsed väärtused: mitmekesine elu, põnev elu, uljus.
3. Hedonism — tuleneb organismilistest vajadustest ning nende rahul
damisest tulenevast naudingust. Selle väärtustüübi motivatsiooni
liseks eesmärgiks võib pidada naudingut või aistingulist heameelt.
Konkreetsed väärtused: nauding, elunautimine, nautlevus.
4. Saavutus — selle väärtustüübi defineeriv eesmärk on saavutada isiklikku edu, demonstreerides kompetentsust vastavalt sotsiaalse
tele standarditele. Kompetentne tegutsemine on vajalik nii vahen
dite hankimiseks, et inimene elus püsiks kui ka selleks, et sujuks sotsiaalne interaktsioon ja institutsionaalne funktsioneerimine.
Konkreetsed väärtused: auahnus, edukus, võimekus, mõjukus, intelligentsus.
5. Võim — võimuga seonduvad väärtused on ilmselt seotud mitme universaalse kriteeriumiga. Sotsiaalsete institutsioonide funktsio
neerimine nõuab teatud staatuste eristamist ning enamikes isikute
vaheliste suhete analüüsides ilmneb domineerimis/alistumisdimen- sioon. Et õigustada seda sotsiaalse elu fakti ja motiveerida grupi liikmeid seda tunnistama, peavad grupid vaadema võimu kui väär
tust. Võimuväärtused võivad olla ka variatsioonid individuaalsetest domineerimis- ja kontrollivajadustest. Schwartz peab võimu kesk
seks eesmärgiks sotsiaalse staatuse ja prestiiži saavutamist ning kont
rolli või domineerimist inimeste ja vahendite üle. Konkreetsed väärtused: otsustamisõigus, jõukus, sotsiaalne võim, oma reputat
siooni hoidmine, sotsiaalne tunnustus.
6. Turvalisus — selle väärtustüübi motiveeriv eesmärk on ühiskonna, suhete ja iseenda kaitstus, harmoonia ja stabiilsus. Konkreetsed väärtused: sotsiaalne kord, perekonna turvalisus, rahvuslik julge
olek, vastastikused teened, puhtusearmastus, kokkukuuluvuse tunnetus, tervis.
7. Konformsus — seda väärtustüüpi defineeriv eesmärk on talitseda selliseid tegevusi, kalduvusi ja impulsse, mis võiksid teisi ärritada või kahjustada ja olla vastuolus sotsiaalsete ootuste ja normidega.
Konformsuse väärtused rõhutavad hoidumist kalduvustest, mis võiksid segada sotsiaalselt suhtlemise ja grupi funktsioneerimise
sujumist ning enesetalitsemist igapäevases suhtlemises lähedaste inimestega. Konkreetsed väärtused: kuulekus, enesedistsipliin, vii
sakus, austus oma vanemate ja vanade inimeste vastu.
8. Traditsioon — enamasti ilmneb see religioossete rituaalide, usku
muste ja käitumisnormide näol. Paljudes paikades kujunevad grup
pidel välja sümbolid ja tegevused, mis esindavad nende ühist elu
kogemust ja saatust. Nendest saavad traditsioonid ja tavad, mida grupi liikmed väärtustavad. Traditsiooni motiveeriv eesmärk on austus, tunnustus ja pühendumine kommetele ja ideedele, millega inimese enda religioon või kultuur teda mõjutab. Konkreetsed väärtused: traditsioonide austamine, vähenõudlikkus, vagadus, leppi
mine oma kohaga elus, mõõdukus, privaatsus.
9. Hingelisus — enamik religioone pakub vastuseid küsimusele — mis on reaalsuse ülim tähendus - viidates mingile üleloomulikule jõule või olendile. Mittereligioossed kontseptsioonid, näiteks humanism, otsivad tähenduse allikaid tegelikust maailmast. Need küsimused esindavadki spiritualismi e hingelisust. Schwartz valis konkreetsed väärtused erinevaist allikaist. Need on vaimuelu, elumõte, sisemine harmoonia, ühtsus loodusega, leppimine oma kohaga elus ja vaga
dus. Schwartz arvas, et viimasele kolmele on spirituaalsus teisene tähendus. Kuid peab tõdema, et hingelisuse väärtustüübi struktuur pole erinevates kultuurides sarnane ja seetõttu pole seda võimalik nimetada universaalseks. Käesolevas uurimuses on seda siiski vaa
deldud eraldiseisva väärtustüübina.
10.Heasoovlikkus — see väärtustüüp kujutab endast kitsamalt defi
neeritud versiooni nn prosotsiaalsest väärtustütibist. See väärtus
tüüp on tuletatud vajadusest positiivse interaktsiooni järele, mis soodustab grupi toimimist, ja organismilisest vajadusest lähisuhete järele. Heasoovlikkuse väärtustüübi motiveeriv eesmärk on säilita
da ja soodustada heaolu nendel inimestel, kellega inimene tihti isiklikult läbi käib. Konkreetsed väärtused: abivalmidus, lojaalsus, andestavus, ausus, vastutusvõimelisus, tõeline sõprus, küps armas
tus.
11 .Kõikehaaravus — selle väärtustüübi motiveeriv eesmärk on kõigi inimeste ja looduse mõistmine, hindamine, sallimine ja kaitsmine.
EESTI KULTUURI ERIPÄRAD Kõikehaaravuse väärtustüübi võib tuletada indiviidide ja gruppide püsimisvajadusest, mis ilmneb siis, kui inimesed suhtlevad kelle
gagi väljaspool oma primaarset gruppi ning saavad aimu loodus
varade vähesusest. Siis võib inimestel tekkida arusaam, et kui ei võeta omaks endast erinevaid ega kohelda neid õiglaselt, viib see eluohtliku vaenuni, ja kui ei kaitsta looduskeskkonda, toob see kaasa eluks vajalike loodusvarade hävimise. Konkreetsed väärtused:
sallivus, sotsiaalne õiglus, võrdsus, rahu maailmas, kaunis maailm, ühtsus loodusega, elutarkus, keskkonna kaitsmine.
Väärtuste struktuur
Väärtuste struktuuri iseloomustab kaks dimensiooni: alalhoidlikkus (conservation) ja avatus muutustele (openness to change) ning eneseüle
tamine (self-transcendence) ja eneseupitamine (self-enhancement). Ene
seupitamise pooluse moodustavad võim ja saavutus. Need peegeldavad seda, kuivõrd motiveeritud on inimesed esile tõstma oma isiklikke huvisid, seda isegi teiste inimeste huvide arvel. Kõikehaaravus ja hea
soovlikkus moodustavad eneseületamise pooluse. Inimesed, kes neid väärtusi kõrgelt hindavad, peaksid olema motiveeritud isekaid soove maha suruma ja soodustama teiste heaolu. Traditsioon, konformsus ja turvalisus moodustavad alalhoidlikkuse pooluse: eelistatakse status quo d ja selle pakutavat kindlustunnet lähedaste inimeste, institutsioo
nide või traditsioonidega kokku puutudes. Enesemääratlemine, stimu
latsioon ja hedonism moodustavad aga muutusele avatuse pooluse: sel puhul järgitakse iseenda intellektuaalseid ja emotsionaalseid huve.
Hedonism kuulub nii muutusele avatuse kui eneseupitamise juurde.
Need kaks suurt väärtussüsteeme struktureerivat väärtustüüpide di
mensiooni on ilmnenud üle 95% valimites 41 maal (Schwartz, 1992).
Väärtuste ringmudel
Väärtushinnanguid iseloomustavate omavaheliste konfliktide ja kok- kusobivuste kogupilti on otstarbekas esitada väärtussüsteemide ring
mudelina (joonis 1). Konkureerivad väärtustüübid paiknevad kesk
kohast vastassuundades, teineteist täiendavad väärtustüübid aga mööda ringi üksteisele lähestikku. Hingelisus pole sellele skeemile küll märgi
tud, kuid peaks teoreetiliselt paiknema traditsiooni ja heasoovlikkuse või heasoovlikkuse ja kõikehaaravuse väärtustüüpide vahel.
ENESEÜLETAMINE
Joonis 1. Schwartzi kahedimensiooniline väärtuste mudel (Schwartz, 1992 järgi).
Kultuuri- ja indiviiditasandi väärtused
Kultuuriti võrdlevad uurimused analüüsivad väärtusi kahel — indivii
di- ja kultuuritasandil. Üksikisikute jaoks esindavad väärtused motivat
sioonilisi eesmärke, mis toimivad juhtpõhimõtetena inimese elus (Rokeach, 1973; Schwartz ja Bilsky, 1987, 1990). Üldistades võib öelda, et kui väärtuste abil iseloomustatakse mingit kultuuri, pööra
takse tähelepanu sotsiaalselt tunnustatud abstraktsetele mõtetele selle kohta, mis on ühiskonnas hea, õige ja ihaldusväärne. Kultuurile oma
sed väärtused mõjutavad ka näiteks investeerimisobjekti: tööstusesse, sotsiaalsfääri või keskkonnakaitsesse. Suhted erinevate väärtuste vahel kultuuritasandil peegeldavad nende konflikti ja kokkusobivuse sot
siaalset dünaamikat. Kui indiviiditasandil põhjustab samaaegne mõju
EESTI KULTUURI ERIPÄRAD võimu ja alandlikkuse rõhutamine konflikte, siis kultuuritasandil võib see täiesti kooskõlas olla: sotsiaalne süsteem toimib ladusamalt, kui inimesed võtavad omaks, et mõjuvõim on ihaldusväärne alus inimsu
hete organiseerimiseks ja alandlikkus sobilik reaktsioon, mis on suuna
tud nendele, kellel on rohkem mõjuvõimu. Kultuuritasandi väärtuste dimensioonid tuletatakse kultuurigruppe iseloomustavate väärtuseelis- tuste vahelistest korrelatsioonidest, võttes analüüsiühikuks grupi (nt rahvuse).
Väärtuste dimensioonid kultuuritasandil
Schwartz hakkas kultuuriti võrdleva uurimistööga tegelema 1990. aas
tate alguses. Kuigi kasutatakse sama väärtuste küsimustikku, on väär
tuste dimensioonid pisut teistsugused kui indiviiditasandil. Schwartz (1996) toob välja kolm dimensiooni. Esimene neist on alalhoidlikkus ja autonoomia, viimane jaguneb omakorda intellektuaalseks ja emot
sionaalseks autonoomiaks. See dimensioon iseloomustab indiviidi suhet grupiga. Alalhoidlikkuse poolus kujutab indiviidi kui mõne inim
kogumi liiget; autonoomia poolusel on indiviid iseseisev tervik, kes mõtestab oma elu ise ja leiab selle tähenduse isiklikus ainulaadsuses.
Teise dimensiooni üks poolus on hierarhia ja teine egalitaame seotus.
Esimesele poolele on iseloomulik selline hierarhiline süsteem, mis määrab kindlaks isikute rollid, nende kohustused ja nende kompetent
suse määra. Teine poolus on sisuliselt potentsiaalselt võrdsete isikute vastastikune kokkulepe, et nad käituvad vastutustundlikult ning peavad läbirääkimisi oma huvide üle. Kolmas dimensioon käsitleb Schwartzi arvates inimkonna suhet ümbritsevasse loodus- ja sotsiaalsfääri. Selle üheks pooluseks on võim, kus inimene üritab saavutada kontrolli ja muutust ning kasutab ära ümbritsevat loodust või sotsiaalset keskkonda isiklikes või grupi huvides. Teine pool on harmoonia, maailma tervik
likkuse alalhoidmine, mitte selle muutmine.
Nendes dimensioonides püüdis Schwartz (1996) kaardistada erine
vaid kultuure ja riike. Kokkuvõttes, islamimaad rõhutavad eelkõige alalhoidlikkust. Kaug-Ida (Hiina, Tai, Hongkong) seostub kõige rohkem hierarhia dimensiooniga. Inglise keelt kõnelevad Austraalia, Ameerika Ühendriigid ja Uus-Meremaa asetavad põhirõhu emotsionaalsele
autonoomiale ja võimule. Lääne-Euroopa maad langevad kahe dimensiooni — egalitaarse seotuse ning intellektuaalse ja emotsio
naalse autonoomia — vahele. Jaapan ja Iisrael moodustavad eraldi
seisva grupi võimu piirkonnas. Endised sotsialismimaad rõhutavad suhteliselt ühtse grupina harmooniat ja alalhoidlikkust. Äärmuse moo
dustavad selles grupis Küpros, Eesti ja Sloveenia ning ka Boliivia. Võib öelda, et kultuuris valdavate väärtuste põhjal maade grupeerimine eristab kultuure küllalt selgesti.