Sissejuhatus
Kultuuri tagajärjed
Inimesed hindavad ja peavad enda jaoks eluliselt tähtsaks erinevaid asju. Ühe jaoks on esmatähtis raha ja aineline turvalisus. Teise jaoks on oluline võimalus ise otsustada ja vabadus korraldada elu oma ära
nägemise järgi. Ühes ühiskonnas ei mõtle kõik inimesed kunagi ühte
moodi, kuid mõnes kultuuris võib olla palju enam kui mõnes teises neid, kes arvavad, et mehed on paremad poliitikud kui naised või et eutanaasia ei ole millegagi õigustatav. Ühtemoodi mõtlevate inimeste hulk moodustabki valitseva arvamuse, mis erinevates kultuurides võib olla märkimisväärselt erinev.1
Kui Hollandi kultuuriuurija Geert Hofstede 1980. aastal avaldas raamatu “Kultuuri tagajärjed: tööga seotud väärtuste rahvusvahelised erinevused”, oli sotsiaalteadustes individualismist ja kollektivismist rää
1 Olen tänulik Jüri Allikule mitme hea mõtte ja tähelepaneku eest, mis käesoleva artikli märgatavalt selgemaks ja põnevamaks muutsid.
gitud juba ligi paarsada aastat. Hofstede raamatust sai rahvusvaheline bestseller, mille 1991. aastal ilmunud lühendatud ja populaarteadusli
kuni versioon on tänaseks päevaks tõlgitud vähemalt 17 erinevasse keelde. Selles enam kui 50 riigi IBMi töötajate seas läbiviidud uurimu
ses jõudis Hofstede (1980, 1991) järeldusele, et üks kõige olulisemaid tunnuseid, mille alusel üks kultuur teisest erineb, on individualism- kollektivism. Individualistlikes kultuurides on inimestevahelised side
med nõrgad ning inimeselt oodatakse, et ta ennekõike hoolitseks vaid enda ja oma lähedaste eest. Kollektivistlikes kultuurides seevastu on rõhuasetus tugevatel sidusatel gruppidel (suguvõsa, hõim, religioosne kogukond), mis pakuvad inimesele kaitset ja hoolitsust vahetuskauba
na tingimusteta lojaalsuse vastu (Hofstede, 1991)2.
Miks individualism-kollektivism?
Hofstede (1980) raamat andis avalöögi nüüdseks juba kaks aastaküm
met kestnud individualismi-kollektivismi uurimuste tulvale, mille ma
hust ja ulatusest saab vaid osalist aimu, sirvides möödunud aasta vara
suvel ilmunud raamatu põhjalikult täiendatud ning parandatud teist väljaannet (vt Hofstede, 2001). Individualismi-kollektivismi teema äki
line esiletõus on aga muutunud kultuuriuurijate seas omaette arutlus- ja uurimisobjektiks (vt ka Realo, 2000, trükis). Oma osa populaarsuse kasvus mängis kindlasti eelmärgitud asjaolu, et individualism-kollekti- vism näis pakkuvat lihtsa, samas võimsa vahendi kultuurierinevuste seletamiseks, viies arvamuseni, et individualism-kollektivism “on võib
olla üleüldse kõige olulisem mõõde seletamaks kultuurierinevusi sotsiaalses käitumises maailma erinäoliste kultuuride lõikes” (Triandis, 1988:60). Nagu märgivad Kim jt (1994), andsid just individualismi- kollektivismi konstruktid muidu nii segasele kultuuri mõistele teatava struktuuri, võimaldades sealjuures siduda kultuuri psühholoogiliste nähtustega. Veelgi enam, “nad andsid teoreetilise raamistiku ja elusta
sid seeläbi kultuuridevahelise psühholoogia teadusharu, mis sinna
2 Eesti keeles saab põgusa ülevaate Hofstede uurimusest Hille Pajupuu raamatu
“Kuidas kohaneda võõras kultuuris” vahendusel (Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus,
2001
).EESTI KULTUURI ERIPÄRAD maani ei olnud suutnud kultuuri mõistet operatsionaliseerida” (Kim, Triandis, Kagitgibasi, Choi ja Yoon, 1994: 2).
Kagitgibasi (1997) on oletanud, et laialdane huvi individualismi- kollektivismi dimensiooni suhtes on osaliselt põhjendatav temas sisal
duva potentsiaaliga seletamaks erinevusi kultuuride majanduslikus arengutasemes. Tõepoolest, Hofstede (1980) leidis oma uurimuses individualismi olevat kõrgelt seotud riigi sisemajanduse kogutoodangu indeksiga (SKT). Kuigi taoline seos ei võimalda teha mingeidki põh
juslikke oletusi, arvatakse sageli, et just individualism on majandusliku edukuse aluseks. Tegelikkuses räägivad taolise interpretatsiooni vastu siiski mitmed asjaolud. Esiteks ei leidnud Hofstede (1991) mingit seost individualismi ja riikide majanduskasvu vahel, viimane mõõdetuna SK T aasta keskmise kasvuprotsendi näol 23-aastase perioodi jooksul.
Veelgi enam, majanduslikult heal järjel olevate riikide hulgas kaldus eeldatav seos negatiivsesse suunda. Samuti ei toeta taolist oletust 1980.
aastate lõpul alanud kiire majanduslik areng traditsiooniliselt kollekti
vistlikeks peetavates Aasia maades (Hofstede, 1991; Triandis, 1995).
Kuigi SK T juurdekasvu ja Hofstede mõõdetud individualismi vahel puudus otsene seos, ei ole kahtlust, et individualismi kontseptsiooni populaarsuse üks põhjusi on selge suhe ühiskonna moderniseerumise (industrialiseerumise, ratsionaliseerumise ja ilmalikustumise) teooria
tega, millest kirjutasid Karl Marx ja Max Weber. Tõepoolest, Hofstede paarikümnest küsimusest koosnev küsimustik näis andvat justkui ime
vahendi mõõtmaks seda, mil määral on ühiskond omaks võtnud kapita
listliku ja turumajandusliku eluviisi.
Kultuuride pingerida individualismi-kollektivismi alusel
Mõned omadused, nagu näiteks magusalembus, iseloomustavad eel
kõige inimestevahelisi erinevusi. Samas on omadusi, mis iseloomusta
vad terveid inimesterühmi, mida muude tunnuste kõrval ühendab ka teatud kultuuriline ühtsus. Kuigi näiteks suitsiid on vägagi personaalne akt, on enesetappude arv saja tuhande elaniku kohta suurus, mida sageli kasutatakse riigi või ühiskonna iseloomustamiseks. Individua
lismi ja kollektivismi on eelkõige peetud kultuuritasandi tunnusteks, mis seletnvad ära suure osa kultuuridevahelistest erinevustest ja mille
abil on seetõttu otstarbekas erinevaid kultuure omavahel võrrelda (Kagitgibasi, 1994).
Milline on siis kultuuride pingerida individualismi-kollektivismi kultuurimõõtmel? Hofstede (1980, 1991) uurimus näitas, et individua
lismi pooluse tipus paiknesid Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Suurb
ritannia, Kanada ja Holland. Telje teises ehk kollektivistlikus otsas asetsesid aga vastavalt Guatemala, Equador, Panama, Venezuela ja Columbia. Kuigi uurimus ise viidi läbi aastatel 1967-1973 ning vaid kitsalt ühe korporatsiooni töötajate seas, on Hofstede pingerida tänase
ni aktiivselt kasutusel ja seda ennekõike põhjusel, et otseselt individua
lismi-kollektivismi valdkonnas pole senini Hofstede uurimusele mahult võrdväärset järeltulijat tekkinud.
Viimasel aastakümnel on kultuuriuurijate seas küllaltki ulatuslikku toetust leidnud väide, mille kohaselt individualism ja kollektivism ei ole ühe kultuurimõõtme vastandlikud poolused vaid hoopiski kaks iseseisvat nähtust (nt Freeman, 1996; Gaines jt, 1997; Gelfand, Triandis ja Chan, 1996; Rhee, Uleman ja Lee, 1996; Triandis, jt, 1986; Triandis, Bontempo, Villareal, Asia ja Lucca, 1988; Triandis, McCusker ja Hui, 1990), on jäänud siiski pigem teoreetiliseks mõttemänguks kui laialt kasutatavaks empiiriliseks näitajaks. Individualismi ja kollektivismi käsitlus kahe sõltumatu faktorina lubab muuhulgas väita, et individua
lismil ja kollektivismil on mitmeid erinevaid alavorme ja et iga kultuur sisaldab endas üheaegselt nii individualistlikke kui kollektivistlikke omadusi (Triandis, 1995).
Triandise (1995, Triandis ja Gelfand, 1998) järgi eristavad indi
vidualismi ja kollektivismi erinevaid vorme ennekõike sotsiaalsete suhete horisontaalsed ja vertikaalsed suunad. Horisontaalsed suhtlus- mustrid määravad ära selle, millisel määral on iga inimese “mina”
sarnane teiste inimeste “minadega”. Vertikaalsed suhtlusmudelid, vastu
pidiselt, on hierarhiliselt ülesehitatud, eeldades muuhulgas seda, et inimeste vahel võivad valitseda ülemus-alluvussuhted. Neid kahte suun
da kombineerides joonistuvadki välja neli individualismi- ja kollekti- vismivormi.
EESTI KULTUURI ERIPÄRAD Kultuurides, kus domineerib horisontaalne individualism (HI), tahavad inimesed olla unikaalsed ning sõltumatud; neil on kõrge enese
usaldus, kuid samal ajal ei ole nad huvitatud teiste hulgast esiletõusmi
sest või kõrgema staatuse omamisest ja rõhutamisest. Horisontaalne individualism näib domineerivat enamikes Skandinaaviamaades.
Vertikaalse individualismiga (VI) riikides (nt USA, Suurbritannia) tahavad inimesed teiste hulgast välja paista ja olla teistest edukamad.
Taolistes kultuurides on rõhuasetus inimestevahelisel konkurentsil, lisaks iseseisvusele rõhutatakse oma staatust ning edukust.
Kultuurides, kus on valdav horisontaalne kollektivism (HK, nt Iis
raeli kibuts), näevad inimesed ennast teistega sarnastena, rõhutavad teistega ühiseid eesmärke, vastastikust sõltuvust ja sotsiaalsust. Samal ajal ei alluta liiga hõlpsalt autoriteedi survele.
Vertikaalse kollektivismi (VK) puhul iseloomustab inimesi tugev seotustunne grupiga, kuhu nad kuuluvad. Inimesed alluvad grupiliid- rile, ohverdavad oma huvid ühishuvide tarbeks ja vajaduse korral toetavad vastuvaidlematult oma grupi võistlust/võitlust teiste gruppi
dega. Taoline kollektivismi vorm on omane paljudele Ida-Aasia kul
tuuridele.
Loomulikult ei esine enamikes kultuurides pelgalt üks või teine horisontaalse või vertikaalse individualismi-kollektivismi vorm. Ena
mikes kultuurides esinevad kõik neli vormi, mille esinemissageduse ja valitsemise põhjal on võimalik luua kultuurile iseloomulik individua
lismi-kollektivismi profiil. Joonisel 1 on toodud võrdlusena Rootsi ja Jaapani profiilid individualismi ja kollektivismi horisontaalsete-verti- kaalsete vormide alusel. Kindlasti tuleks neid pilte analüüsides meeles pidada, et tegemist on vaid Triandise (1995) teoreetilis-hüpoteetiliste näidetega ning mitte reaalsel andmestikul tuginevate empiiriliste tule
mustega.
Hl VI HK VK HI VI HK VK
ROOTSI JAAPAN
Joonis 1. Rootsi ja Jaapani profiilid individualismi-kollektivismi hori
sontaalsete ja vertikaalsete vormide lõikes (Triandis, 1995).
Individualistlikud ja kollektivistlikud inimesed
1980. aastate keskpaiku laienes individualismi ja kollektivismi uurimi
ne aegamööda kultuuritasandilt indiviiditasandile. Ehk teisisõnu, kui algselt kasutati individualismi-kollektivismi mõõdet peamiselt erineva
te inimrühmade või ühiskondade kirjeldamiseks, kus vastavalt inimes
tevahelised sidemed olid kas nõrgad või tugevad, siis hiljem hakati nende mõistete abil kirjeldama lisaks inimestevahelisi erinevusi ühe kultuuri sees.
Triandise (1995) kohaselt määratlevad kollektivistlikud inimesed ennast eelkõige mingi grupi (perekond, töökollektiiv, hõim, rahvus) liikmena; rõhutavad oma seotust selle grupi liikmetega; lähtuvad oma käitumises grupi poolt kehtestatud normidest ja kohustustest; allutavad oma isiklikud eesmärgid ja vajadused grupi omadele ja väärtustavad grupi saavutusi, turvalisust, koostööd ja emotsionaalset lähedust. Indi
vidualistlikud inimesed samal ajal peavad ennast kollektiividest sõltu
matuteks; lähtuvad oma käitumises ja tegudes peamiselt iseenda eelis
tustest, vajadustest, õigustest ja teistega sõlmitud kokkulepetest; peavad esmajärjekorras oluliseks isiklike eesmärkide ja vajaduste täitmist ja lähtuvad suhetes teiste inimestega eelkõige kasulikkuse-kahjulikkuse
EESTI KULTUURI ERIPÄRAD printsiibist. Hilisemates teoreetililistes ülevaadetes on individualismi ja kollektivismi seostatud paljude isiksuslike omaduste ja väärtuseelistus- tega (vt Church, 2000; Church ja Lonner, 1998; Triandis, 2001).
Näiteks on leitud (Yamaguchi, Kuhlman ja Sugimori, 1995), et nii individualistlikus Põhja-Ameerika kultuuris kui kollektivistlikes Jaapa
ni ja Korea kultuurides seondub kollektivism kui isiksusetasandi näita
ja positiivselt kõrgema seotusvajadusega (affiliative tendency), suurema tundlikkusega tõrjumise suhtes ja madalama vajadusega oma unikaal
sust rõhutada (vt Realo, trükis ülevaate saamiseks). Hiljutine uurimus eestlaste, grusiinide, poolakate, ungarlaste ja venelaste seas näitas, et kõigis viies kultuuris kaldusid allotsentrilised inimesed olema konserva
tiivsemad ning alalhoidlikumad oma seksuaalkäitumises (Realo ja Goodwin, 2001).
Eristamaks kultuuri- ja indiviiditasandite käsitlusi, pakkusid Trian
dis, Leung, Villareal ja Clack (1985) välja mõisted endakeskne ja teisekeskne (idiocentrism-allocentrism) kui individualismi ja kollektivis
mi vasted isiksusetasandil. Triandise ning tema kolleegide ettepanek ei ole suutnud siiski veenda kõiki kultuuriuurijaid tavapärastest mõiste
test loobuma ja nii on tänapäevani paralleelselt kasutusel mõlemad sõnapaarid tähistamaks individualismi-kollektivismi konstrukti indi- viiditasandil3.
Arusaam, mille kohaselt individualism ja kollektivism on kaks iseseisvat nähtust, mis võivad omakorda koosneda mitmetest eri vormi
dest või tahkudest, on indiviiditasandi uuringutes märgatavalt laiemat empiirilist rakendust leidnud kui kultuuritasandil (vt Realo, Koido, Ceulemans ja Allik, 2002.a ülevaate saamiseks). Näiteks Hui (1988) järgi on individualistlikud ja kollektivistlikud tendentsid sihtgrupi- spetsiifilised, sõltudes oluliselt vastava sihtgrupi (nt abikaasa, vanemad, sõbrad, töökaaslased) tähtsusest inimese jaoks. Realo, Allik ja Vadi (1997) keskendusid vaid kollektivismi uurimisele ning leidsid, et kollektivismi võib vaadelda kui hierarhilist konstrukti. Lähtudes taoli
’ Käesolevas peatükis kasutatakse idiotsentrism-allotsentrism ja individualism- kollektivism mõisteid lähtuvalt sellest, kuidas refereeritavad autorid ise oma töödes neid mõisteid on kasutanud.
sest kollektivismi hierarhilisest määratlusest, leidsid Realo jt (1997), et on võimalik eristada vähemalt kolme kollektivismi alavormi, mis erine
vad üksteisest sotsiaalsete suhete kauguse poolest, vastavalt:
(a) lähisuhted pereliikmete ja teiste oluliste lähedaste inimestega;
(b) suhted sõprade, töö- ja õpingukaaslaste ning naabritega ja (c) suhted rahvusgrupi/-kaaslaste ja ühiskondlike institutsioonidega.