KAISA-KITRI NIIT
Sissejuhatus
Seni on üheks põhiliseks uurimisobjektiks kultuuridevahelistes töödes olnud väärtused. Kuid on selge, et kultuuriliste erinevuste hõlm a
miseks ja seletamiseks on vaja ka muid konstrukte, mis võiksid endas kanda informatsiooni sellistest kultuurilistest variatsioonidest, mida väärtuste vaatenurgast ei pruugi märgata (Leung, Bond, de Carrasquel, M unoz, Hernandez, M urakami, Yamaguchi, Bierbrauer ja Singelis, 2001). Üheks selliseks konstruktiks võiksid olla sotsiaalsed aksioomid — suhteliselt uus uurimisteema, mis käsitleb inimeste üldisi veendumusi sotsiaalse m aailm a kohta.
Schwartz (1992) väitis, et tulenevalt universaalsetest probleemidest, millega inimesed peavad ellujääm ise ja efektiivse funktsioneerimise nimel toime tulema, peaks erineva kultuurilise taustaga inimestel ole
ma ühine väärtuste skeem, mis suunab nende tegevust ja valikuid.
Spetsiifilised kultuurikontekstid vormiksid iga kultuurigrupi väärtus- eelistuste suhtelist tugevust. Schwartzi analüüsiühikuks oli indiviid ja tema teoreetiline analüüs pigem psühholoogiline kui ühiskondlik.
Tulenevalt sellisest funktsionaalsest argumendist selles uurimistradit- sioonis väidavad ka sotsiaalsete aksioomide uurimise algatajad Leung ja tema kolleegid (1998, 2001), et sarnaselt väärtustele on ka sotsiaalsed aksioomid ellujääm ise ja efektiivse funktsioneerimise seisukohalt inst
rumentaalsed ja peaksid seega olema kultuuriülesed. Teiste sõnadega, kuna igas kultuuris tuleb inimestel efektiivseks funktsioneerimiseks seista silmitsi sarnaste probleemidega, peaks see üldisus väljenduma ka sarnastes sotsiaalsete aksioomide tüüpides, mis hõlmavad erineva kultuuritaustaga indiviide. M uidugi ei tähenda tõsiasi, et sotsiaalsed
EESTI KULTUURI ERIPÄRAD aksioomid on äratuntavad eri kultuuridest pärit inimeste poolt, et neid ka tunnistatakse võrdsel määral. See määr, mil konkreetse kultuuri ini
mesed mingit sotsiaalsete aksioomide dimensiooni tunnistavad, esin
dab selle kultuurigrupi lahendust m ingile põhiprobleem ile.
Erinevalt väärtustest esineb veendum uste osas suur varieeruvus konkreetsuse astmes. M õned veendumused on väga spetsiifilised, piira
tud asjasse puutuvate isikute ja kontekstiga ning rakenduvad ainult situatsioonide ja tegelaste kitsas ringis. Teised veendum used on jällegi väga üldised ja abstraktsed ning kehtivad sotsiaalse käitumise kohta erinevates kontekstides. Just üldisi veendum usi nimetataksegi sotsiaal
seteks aksioomideks ja neid võib pidada ühtedeks inimeste käitumise peamisteks suunajateks erinevates olukordades. Aksioomid on need seetõttu, et neid peetakse üldjuhul tõesteks isikliku kogem use ja sotsiali- seerumise põhjal, mitte teadusliku kinnitamise tõttu (Leung jt, 2001).
Sotsiaalsed aksioomid
Sotsiaalsed aksioomid on niisiis inimeste sotsialisatsioonikogemuse tulemusena välja kujunenud üldised, kontekstivabad veendum used.
Sotsiaalsetel aksioomidel on neli peamist funktsiooni: nad aitavad kaasa tähtsate eesmärkide saavutamisele (instrum entaalne); aitavad inimestel kaitsta oma enesehinnangut (egokaitseline); on väärtuste manifestatsiooniks (väärtusväljenduslik); ning aitavad mõista m aailm a (teadmine) (Leung ja Bond, 1998). Leung ja Bond (1998) on välja pakkunud sellise definitsiooni: sotsiaalsed aksioomid on üldistatud veendumused enda, teiste inimeste, sotsiaalse keskkonna, või vaimse ja füüsilise m aailm a kohta ning on inimese veendumuste süsteemis kesk
sel kohal. N ende ülesanne on kaasa aidata inimese ellujääm isele ja funktsioneerimisele tema sotsiaalses ja füüsilises keskkonnas.
Tüüpilise aksioomi struktuur on “A on seotud Bga” . A ja В seos võib olla põhjuslik või korrelatiivne. Näiteks “Head asjad juhtuvad heade inimestega” esindab aksioomi tüüpilist struktuuri. Väärtused on veidi erinevad, sest need on vormis “A on hea/soovitav/oluline” . A on siin
kohal väärtus või eesmärk. Tegelikult peavadki paljud uurijad väärtusi hinnangulisteks veendumusteks (Leung ja Bond, 1998). Kui hinnan
guline veendumus muutub konkreetsemaks, saab sellest aksioom. N äi
teks “Sõjad on halvad” ja “Tervis on hea” on hinnangulised väited ning need võiks paigutada pigem väärtuste kui aksioomide klassi. Kuid
“Sõjad viivad ühiskonna hävingule” ja “Tervis aitab kaasa edule töös”
on aksioomid, kuna kumbki väide kirjeldab seost kahe olem uselt erineva konkreetse asja vahel.
Et kontrollida oma teooria paikapidavust, tegi Leung koos kolleegi
dega algust empiirilise uurimistööga. Uurimuse eesmärk oli selgitada, kas üldistel veendumustel ehk sotsiaalsetel aksioomidel põhinevad kultuuriülesed dimensioonid on tuvastatavad erinevatest kultuuridest pärit inimeste seas. Samuti uuriti, kas ühine veendumuste kogum võiks olla aluseks mõistmaks indiviide kõikides kultuurides ja adum aks kul
tuuridevahelisi erinevusi käitumises. Sotsiaalsete aksioomide küsimus
tik pandi kokku, tuginedes nii peamiselt Euroopas ja Põhja-Ameerikas tehtud psühholoogilisele uurim ustööle veendumuste kohta kui ka Hongkongis ja Venezuelas läbi viidud kvalitatiivsele uurimustööle.
Väiteid paluti hinnata 5-pallisel skaalal: usun kindlasti, usun, ei oska öelda, ei usu, ei usu üldse.
Pilootuuringus osalenud Hongkongi hiinlaste ja Venezuela tuden
gite ja täiskasvanute valimi hinnangute faktoranalüüs joonistas välja 5-faktorilise kultuurideülese struktuuri, mille dimensioonid nimetati järgmiselt: küünilisus, sotsiaalne paindlikkus, hüvitus usinuse eest, hingelisus ja kontroll saatuse üle. Teises uurimuses, milles osalesid USA, Jaapani ja Saksa tudengid, joonistus välja sarnane struktuur.
Seejuures oli kõige nõrgem lüli kontroll saatuse üle, mis ei ilmnenud iseseisva faktorina. Sarnaselt Schwartziga (1992) toimus aksioomide analüüs indiviidi-, mitte rahvusetasandil ning vaadati, kas veendumuste stabiilne faktorstruktuur esineb kõigi uuritud kultuurigruppide indivii
didel.
Sotsiaalsete aksioom ide valdkonnad
Leung ja kolleegid (2001) kirjeldavad eristunud faktoreid järgmiselt:
esimene faktor on küünilisus, kuna väited esindavad negatiivset vaate
nurka inimloomusele, erapoolikust teatud inimgruppide suhtes, sot
siaalsete institutsioonide mitteusaldamist ning eesmärgi saavutamisel eetiliste vahendite eiramist. Küünilisusest kumab läbi veendum us, et
EESTI KULTUURI ERIPÄRAD manipuleerim ine on tõhus m oodus teistest ette jõuda. Sellele on ise
loomulikud negatiivsed stereotüübid teatud gruppide suhtes (nt vana
inimesed). Küünilisus esindab hinnangulisust nii sotsiaalse m aailm a tajumises kui üldistes ootustes sündmustele.
Teine faktor on sotsiaalne paindlikkus. Siia kuuluvad väited viitavad sellele, et pole jäiku reegleid, vaid pigem mitmeid viise mingi tulemuse saavutamiseks ning et järjekindlusetus inimkäitumises on tavaline. See dimensioon vaatleb, kas sotsiaalne m aailm on kompleksne, kas pole üldiseid reegleid, mis alati toimiksid, ja kas sotsiaalne käitumine võib erinevates kontekstides olla vastuoluline. Inimesel on vaja teada, kas ta saab alati loota meetoditele, mis on varem toiminud, või peaks oma käitumises juhindum a situatsioonilistest muutustest.
Kolmanda faktori — hüvitus usinuse eest — väited esindavad üldist veendum ust, et pingutam ine, teadmised ja hoolikas planeerim ine viivad positiivsele tulemusele. See dimensioon rõhutab raske töö ja pingutuse eeliseid ning õiglase m aailm a teemat: pingutaja saab väärili
se tasu. Inimesel on vaja teada, kas tema sotsiaalses keskkonnas on püüdmisest kasu. Toimetulekustrateegiad on väga erinevad, sõltudes sellest, kas tulemusi peetakse pingutusest olenevaks või mitte.
N eljas faktor kannab nime hingelisus, kuna väited viitavad üleloo
mulike jõudude olem asolule ja religioossuse m õjule. Religioossed veendumused esinevad kõikides kultuurides ja usk hingelisusse ja selle tagajärgedesse peaks m õjutam a m uuhulgas ka vabaaja tegevuste ja — kaaslaste valikut.
Viienda faktori nimi on kontroll saatuse üle. Selle väited esindavad veendumust, et elusündmused on ette määratud ja on m õningaid viise, kuidas inimesed saavad neid m õjutada. See dimensioon peaks seondu
ma ka kontrollkeskmega ning hõlmab lisaks arusaam a, et sündm used on nii ette määratud kui ka ennustatavad.