Keel ja kultuur

Keele hääbumine. Esimese teksti, mis räägib eestlaste väljarändest tingitud ohtudest eesti keele säilimisele, leiab 2006. aasta lõpust. Koos vanematega välismaale kolinud lastelastega ei saa vanaemad enam eesti keeles suhelda, kuna lapsed on omandanud uue kodumaa keele ega oska kuigivõrd eesti keelt. Artiklis väljendunud arvamuse kohaselt on taolisi juhtumeid rohkelt ning tuleb järjest juurde.

Mida teha, kui vanavanemad ja lapselapsed räägivad eri keeltes? Tuhanded eesti vanaemad ei saa oma lastelastele enam emakeeles muinasjutte lugeda, kirjutab Alo Lõhmus. (T27)

Mul on hea meel, et eesti keele kirjutamise alged sai poiss Eestis kätte,» lausub vanaema. Ent lapselapse eesti keel võib siiski hakata ununema. Perekonna kodune keel on ju rootsi keel. «Mul on kõige rohkem kahju sellest, et jään ilma lastelaste rõõmudest.

Tahaks ju nendega juttu rääkida! Aga nad ei räägi eesti keelt.» (T27)

Millest see räägib? Nimelt sellest, et välismaalasega naitunud ning piiri taha kolinud

naised – keda, nagu kuu aega tagasi siinsamas külgedel sai näidatud, on üha rohkem – teevad suuri pingutusi, et hoida lastel emakeel suus, ent valitsevale keelekeskkonnale on neil raske vastu saada. (T40)

Võõrsil elades oma keele ja kultuuri säilitamine ja lastele edasiandmine on vanematele, antud tekstivalimist lähtudes – valdavalt emadele, suureks väljakutseks. Emakeele valdamine on kultuuri mõistmise ja edasikandmise aluseks, sestap on tunnustamisväärne välismaal elavate vanemate püüdlused võõrkeelsest keskkonnast hoolimata eesti keelt oma lastele õpetada. Artikli autor seab selle õnnestumise siiski kriitiliste küsimuste tõstatamisega kahtluse alla.

Ja siit kerkib rahvaste segunemise ajastul küsimus: arvestades, et just keel on kultuuri kandja, ja teades, et eesti keele rääkijaid on niigi vähe, siis kui palju saab loota, et raja taha kolinud ja seal mehele läinud naiste lastest saavad eesti keele – ja keele kaudu kultuuri – elushoidjad? (T40)

Just emade suur soov, et lapsed tunneksid end võõral maal ka eestlasena, ning samuti palav tahe oma keelt ja kultuuri järeltulijaile pärandada on põhilised motivaatorid, mis innustavad neid eesti keelt, maksku mis maksab, edasi andma.(T40)

Samas artiklis on ära toodud ka keeleteadlase kommentaar võõrsil eesti keele säilitamise tõenäosuse kohta, kes, tuginedes varasematele uurimustele, väidab, et keeleoskus kaob hiljemalt neljandaks põlvkonnaks. Samas toob ta välja praeguste lahkujate varasemast suurema maailmale orienteerituse, nentides, et huvi eestikeelsuse vastu on nende seas väiksem. Lõpetuseks pakub ta välja ainuvõimaliku retsepti eesti keele säilitamiseks:

Retsept on lihtne: kui eesti keelt säilitada saab, saab seda säilitada vaid kodumaal.

Selleks on vajalik teatud arv selle keele kasutajaid kõigil ühiskonna ja riigi toimimisaladel, ja selleks, et neid oleks, tuleb võimaldada neil kodus olla. Selleks tuleb näiteks maksta korralikku palka. (T40)

Rahvuse püsimajäämine. Keele ja kultuuri säilimine on rahvuse püsimajäämise aluseks. 2007. aasta valimis räägib rahvuse püsimajäämisest väljarände taustal üks tekst, 2008. aasta valimist leiab kaks sellekohast artiklit. Esimene neist kirjeldab põhjalikult välismaale kolinute elu ja suhet kodumaaga, analüüsides ühtlasi nii minemise, alatiseks jäämise kui tagasitulemise põhjuseid. Pikki aastaid eemal olemine lõhub paratamatult sidet ja ühtekuuluvustunnet kodumaaga, lahustades rahvuslikku identiteeti.

Aga mis siis, kui välismaal on oldud juba nii kaua, et sõprussuhted on katkenud ning mureneb ka identiteet? Väikerahvas lahustub lihtsamalt. (T35)

Lahkudes räägivad eesti laudkonnas istunud omavahel juttu, sekka lipsab saksakeelseid

sõnu, kohati terveid lauseid. “Kui nii kaua ära olla, muutub eesti keele rääkimine isegi väsitavaks,” sõnab mees. Seda enam, et Berliini eestlaste omavaheline läbikäimine olevat viimase paari aastaga hõredamaks jäänud. Väikerahva emigrantkogukonnal on raskem võõrsil elades oma identiteeti hoida kui suurrahva esindajatel. (T35)

Ohud rahvusliku identiteedi püsimajäämisele on välismaale elama minejate puhul kergemini mõistetavad – võõras kultuurikeskkonnas toimuvad muutused aegamööda paratamatult. Keerulisem on aga olukord, millele viitavad järgnevad lõigud 2008. aasta tekstidest. Nimelt räägitakse seal väljarände mõjust kodumaa kultuurikontekstile, millele mõju avaldamiseks peab väljaränne toimuma silmatorkavas mahus. Kõnealuses artiklis juhitakse esmakordselt tähelepanu ka lühiajaliselt välismaale siirdujate võimalikele mõjudele kultuurile, kuid kuna artikli fookuses on pigem majanduspoliitilised küsimused, jääb see teema sügavama arutluseta.

Rääkimata siinjuures üldse kas ajutiselt või alaliselt emigreerunud inimeste mõjust meie kultuurile ja rahvuslusele.(T43)

Välismaale siirduvate naiste rollist rahva kestmajäämise aspektist räägib lähemalt 2008.

aasta valimi teine tekst, milles küsitakse sellekohast arvamust välismaale elama kolinud eesti naiste endi käest.

Mis saab eesti rahvast, kui naised lähevad välismaale? Ainult eesti naised saavad ju eesti elu edasi kanda. Penu: Aastatuhandeid on siit igasugust rahvast läbi käinud. Ja kas me tõesti arvame, et 200 aasta pärast oleme täpselt samasugused nagu täna?

Panna just meie ja üldse ainult naiste õlgadele rahvuse püsima jäämise koorem on ebaõiglane. (T50)

Vastuses kangastub ühtaegu tõdemus, et eesti keel ja kultuur on suurematelegi ühiskonnamuudatustele vastu pidanud, kui ka tulevikuprognoos, et muutuvas maailmas muutub paratamatult ka keel ja kultuur ning vastutust selle eest vaid naistele panna ei ole kuigivõrd adekvaatne. Sarnasele seisukohale jõuab ka teine artiklis intervjueeritud naine, tõstatades rahva püsimajäämist kommenteerides korraga mitmeid ühiskonnale olulisi küsimusi nii hariduse valdkonnast kui sotsiaalsest sfäärist.

Vaatame proportsioone: kui palju elab meid välismaal, kui palju Eestis, ja küsime siis:

kas siin hoitakse emakeelt piisavalt? Kui hästi seda räägitakse, kui õigesti kirjutatakse?

Ja sama hästi võiks küsida, miks arvatakse, et ainuüksi lapse tegemisega on rahvuse püsima jäämise probleem lahendatud ja seejärel võib end surnuks juua, sõita või süstida? (T50)