Hinnangud rände tulevikuprognoosidele

Viimane alapeatükk hõlmab kokkuvõtlikult meediatekstides avaldunud hinnanguid rände olulisusele ja väljarände tõenäolisele ajaperioodile, lähtuvalt võimalikest kaasnevatest mõjudest ühiskonnaprotsessidele, üldistavamalt seega riigi arengule, mistõttu käsitletakse nimetatud kategooriaid samuti rändepoliitika representatsiooni osana. Alapeatükk jaotub järgmistesse kategooriatesse: hinnangud rände olulisusele, mille koodideks oluline probleem ja vähemoluline probleem; ning hinnangud rände pikkusele, mille koodideks pigem ajutine lahkumine ning pigem alatine lahkumine.

3.5.4.1. Hinnangud rände olulisusele

Oluline probleem. Kinnitust leidnud puudulik rändestatistika ja sellest tulenev andmete subjektiivne tõlgendamine loob aluse vastandlike prognooside ja tulevikustsenaariumide esitamiseks. Antud valimis moodustavad ülekaalu hinnangud, mille kohaselt on väljaränne Eestist laiaulatuslik ühiskondlik probleem, mis mõjutab paljusid valdkondi.

Emotsioone väljendavaid näiteid probleemi ulatuse kirjeldamiseks leiab kogu valimi lõikes:

«See on Eesti meditsiini hääbumine. Suurem lahkumine on aga veel ees,» (T6) Samas ei jäta mind maha ka tunne, et eestlaste asi ongi tulevikus neist tähtsate ülikoolide lõpetajatest vaid lugeda, sest Eesti riigi jaoks on nad kadunud hinged.

Inimestega, kes on siit kunagi läinud ära õppima, kuid kellel pärast seda Eestisse enam asja ei ole. (T13)

Eestist tahaks ligi 40 protsenti noortest minna elama välismaale. Natuke liiga suur protsent, et seda lihtsalt nooruse tuhina arvele kirjutada. (T18)

«Statistikud ja majandusteadlased on andnud hinnanguid, et elujärje parandamise nimel on välismaale suundunud ligi sada tuhat tublit ja noort töökätt.» (T36)

Vähemalt sama usutav kui see, et maailmas on paarikümne aasta pärast 1,5

miljonit eesti keelt kõnelevat inimest, kellest haridusminister räägib (huvitav küll, kuidas mõtleb ta selle arvu saada, kas nii, et iga väljarändava eestlase eesmärgiks saaks mõnele võõramaalasele «kurat» ütlemine selgeks õpetada?), on see, et paarikümne aasta pärast hakatakse siinmail üldse tulesid ära kustutama. (T39)

Kui omaksime lisaks loomuliku iibe andmetele ka usaldusväärset migratsiooniprognoosi, võiksime ruttu välja arvutada, millal veerand Eestit põlisrahvast tühjaks jääb. (T39)

Eesti on kaotanud 200 000 töötajat ja võib lähiaastatel veel kaotada. Seega on 200 000 inimese väljaränne Eestist majanduslikus mõttes palju suurem probleem, kui riigieelarvesse saamata jäänud 50 miljardit. (T43)

Vähemoluline probleem. Vastupidi ülaltoodud näidetele esineb valimis ka rida tekste, milles nähakse rändeküsimust suhteliselt helges valguses - väljarännet peetakse loomulikuks ja kasulikuks nii üksikisiku kui riigi arengule.

/--/ eestlased otsivad välismaal eelkõige lühiajalist tööd, et saada uusi kogemusi ja veidi vaheldust. «Pärast paari kuud tööd pöörduvad inimesed enamasti tagasi,» ütles ta. (T1)

Tööjõu väljaränne ei ületa suure tõenäosusega 2 – 3 protsenti tööealisest elanikkonnast. Kogu majanduse peale ühtlaselt jaotunult ei kujutaks sellisemahulised tööjõu liikumised väga olulist ohtu. (T5)

Aga ei ole mitte midagi hullu lahti, kui inimene töötab mõnda aega välismaal.

(T8)

Huvitav mõttekäik ilmneb ühes 2006. aasta tekstis, mille autor käsitleb välismaale tööle läinuid kui riigi ekspordiartiklit, rääkimata sellest, et tema hinnangul ei ole tegemist riigi jaoks kadunud ressursiga, vaid kindlasti tagasi pöörduvate töötajatega, viidates positiivse poole pealt ka asjaolule, et tegemist on mahuka osaga nn ekspordis.

«Enamik välismaale läinuist pole ju emigreerunud, nad toovad oma sissetulekud riiki tagasi. Tegemist on keskmisest inimesest ettevõtlikumate töötajatega. Kõige muu kõrval omandavad inimesed välismaal töötades mitmekesiseid kogemusi.

Pole isegi niivõrd oluline, kas kogemused on positiivsed või negatiivsed.

Kodumaale naastes tulevad need kindlasti kasuks,» /--/ välismaale läinud töötaja on küllaltki oluline eksportöör. Ta ekspordib oma tööjõudu. Kui palju on meil majandusharusid, milles ekspordi osatähtsus seda ületab,» küsib Oja. (T28)

Probleemne ei paista väljaränne ka maapiirkondade tühjenemisest rääkiva artikli kommentaari kohaselt poliitikutele, kes “ei pea olukorda lootusetuks, sest paljud välismaale tööle läinud inimesed tulevad pärast rahateenimist koju tagasi.” (T30) Sarnaselt loodavad tervishoiutöötajate esindajad, et “kui majanduse või tervishoiuga ei juhtu midagi hullu, jääb aasta keskmine lahkujate arv praegusega umbes samale tasemele või langeb mõnevõrra veelgi.” (T31) Positiivsust lisab ka rahvastikuministri seisukoht väljarände statistikale tuginedes aastal 2008: “Kui vaatame natuke ajas tagasi, siis Eestil on läinud väga hästi võrreldes sellega, kui palju on lahkunud teistest Balti riikidest: Leedust pool miljonit, Lätist 200 000, aga Eestist ainult 45 000 – 50 000”. (T51).

3.5.4.2. Hinnangud rände pikkusele

Pigem ajutine lahkumine. Nii nagu prognoosid rände ulatusele, baseeruvad ka hinnangud rände pikkusele kas isiklikel kogemustel või usul, et kodumaal on kokkuvõtteks ikka parem. Ajutine lahkumine on antud tekstivalimis domineeriv ning kõlama jääb välismaale läinute soov kunagi tulevikus kodumaale naasta.

“Aga põhimõtteliselt ärajääja ma pole ega usu, et seda minust ka saaks,»

kinnitas Lobjakas.” (T9)

Samamoodi plaanib kunagi tulevikus Eestisse naasta Prantsusmaal Lyoni ülikoolis keeleteadusi õppiv Kadri Kaldmäe, kes loodab magistrikraadini jõuda kahe ja poole aasta pärast. Aga millal täpsemalt naasta, ei tea ta isegi. (T9) Välisõpingute kogemusega inimeste usutlemine näitas, et nii nagu leidub neid, kes pärast kraadi saamist kohe Eestisse tagasi tulevad, pole põrmugi puudus nendest, kes on välismaale pikalt ankrusse jäänud. Ent igal juhul kinnitasid Postimehe telefoni- ja meiliintervjuud, et enamik pikemalt piiri taha jäänuist mõlgutab mõtteid naasta kunagi tulevikus siiski kodumaale. (T9)

Lõunanaabrite muret kasvatab ka see, et kui eestlased lähevad välismaale pigem hooajatööle, /--/ (T16)

Pole põhjust Eestist päriseks ära minna. Noorest peast mõneks ajaks ära käia – seda küll. (T18)

Esialgu minnakse lootuses, et mujal on kõik huvitavam, ja kogemuste omandades tullakse tavaliselt tagasi. (T18)

Pigem alatine lahkumine. Püsivalt kodumaalt ärajäämine on kahtlemata tõenäoline

eelnevalt väljarände põhjuste peatükis käsitlemist leidnud välismaalasega abiellumise puhul ja ka üldisemalt perekondlikel põhjustel näiteks juhul, kui pere on otsustanud koos välismaale kolida.

Sest kui mujal osatakse sinu saavutusi hinnata, siis miks loopida pärleid sigade ette siin. Kui kodumaalt lahkuda noores eas, siis on paratamatu, et võõral maal leitakse endale see kõige kallim inimene, sünnivad lapsed ning oledki välismaalane valmis. (T13)

Tavaline on, et kui perepea uue kodumaaga kohaneb, läheb ka pere talle järele.

(T16)

Samas ei tea ju tulevikku kunagi ette ja jätta lahtiseks võimalus kunagi tagasi pöörduda on arusaadavalt lihtsam kui väita, et seda kunagi tulevikus mitte mingil tingimusel ei juhtu. Seega ei ole ka antud kategoorias välja tuua eelnevatega võrreldavas mahus näiteid, mida võib samuti tõlgendada positiivse tulevikuprognoosina.

3.5.5. Kokkuvõte

Peatükki kokku võttes võib riigile suunatud ülesannete kirjeldamisel väljarände vähendamiseks nimetada peamisena jätkuvalt majandusele suunatud tähelepanu.

Töötingimuste paranemist ja halvenemist nähakse otseses seoses vastavalt rände suurenemise ja vähenemisega ning riigi ülesandeks seatakse vastavate tendentsidega arvestamine. Siiski leidub arvestataval määral hinnanguid, mille kohaselt on riigil rände osas laiaulatuslikumad ülesanded, alustades poliitikute isikliku eeskujuga eetilisema ühiskonna kujundamisel kui ka suurema tähelepanu pööramise vajadust ühiskonnas domineerivatele väärtushinnangutele. Esile tõstmist väärib siinkohal kriitika levinud sotsiaalsetele normidele, mis soodustab esmajoones noorte haritud naiste välismaale siirdumist. Demograafilisi prognoose arvestades rõhutatakse riiklikul tasandil rände rolliga suuremat arvestamist ja kritiseeritakse teravalt seniseid tegematajätmisi.

Oluliseks peetakse riigi rolli suurendamist ka üldise elukvaliteedi parandamiseks selleks, et inimesed eelistaksid Eestisse elama jääda. Seega võib kokkuvõtteks öelda, et meedia vahendusel oodatakse riigilt mitmekülgsemat ja senisest põhjalikumat rände põhjuste ja mõjude analüüsi ning vastavate meetmete väljatöötamist.

Kui eelnevalt jäi kõlama riigi rändepoliitikale suunatud kriitika, siis ülevaade riiklike meetmete kajastamisest meedias näitab, on vastav arutelu viimastel aastatel muutunud

varasemast tunduvalt aktuaalsemaks ning riiklikud eesmärgid leiavad mitmetes artiklites põhjalikult käsitlemist. Väljarände vähendamise võimaluste üle arutlemise vajadust rõhutavad seejuures nii teadlased kui poliitikud. Konkreetsete meetmetena tutvustatakse meedias eestlaste tagasikutsumise kava, Migratsioonifondi poolt pakutavaid toetusi ning Tööturuameti poolt tehtavat teavitustööd. Üldine artiklite toon on kava edukuse suhtes küll kohati kahtlev, kuid üldjoontes siiski positiivne. Täheldada võib tagasirändele suunatud tähelepanu tõusu ning, lähtuvalt riigi üldistest eesmärkidest, tuleb eraldi märkida spetsialistide tagasipöördumise toetamise meediatekstides.

Riikliku rändestatistika kohta toodud näited on vaid osa valimis esinenud kriitilistest hinnangutest, kuid ka nende põhjal on võimalik järeldada, et tegemist on ühe problemaatilisema küsimusega rändealastes diskussioonides – keeruline on anda hinnanguid rände olulisusele ja mõjudele ning töötada välja meetmeid, kui aluseks pole võtta usaldusväärseid andmeid.

Hinnangud rände olulisusele sõltuvad ülaltoodud näidete põhjal suuresti arutelu kontekstist. Rände mõjusid kirjeldatakse olulisemana juhtudel, kui tegemist on Eesti üldisi ühiskondlikke protsesse analüüsivate ja prognoosivate kirjutistega, samas kui väljarännet hinnatakse pigem väheoluliseks kitsamalt töörännet kommenteerides. Rände olulisust hinnates ei saa antud juhul eristada erinevate autorite seisukohti, kuna valimis esineb erinevaid mõttekäike nii ajakirjanike, poliitikute, ekspertide jt hinnangutes.