Ränne on üks olulisemaid sündmusi, mida rahvastikuarvestus peaks kajastama, kuid Eesti statistikas ei ole juba kaheksa aastat avaldatud rändeandmeid, sest elukoha registreerimise andmed on madala usaldusväärsusega. Kuivõrd ränne on koos sündide ja surmade statistikaga oluline rahvastikuarvestuse osa, siis on rändeandmete puudumine märkimisväärselt mõjutanud avaldatud rahvaarvu ja selle kvaliteeti, mis on omakorda muutnud võimatuks koostada usaldusväärset rahvastikuprognoosi. Statistikaameti andmetel ei kajasta registreeritud rändesündmused rändava rahvastiku demograafilist ja piirkondlikku jaotust isegi mitte proportsionaalselt. Seetõttu ei ole Statistikaamet alates 2000. aastast rändesündmusi rahvastikuarvestuses arvestanud ning rahvaarvu täiendatakse praegu vaid loomuliku iibe andmetega, mistõttu on Eesti rahvastikuarvestusest välja jäänud oluline piiriülese rände komponent (Tammur et al 2009).
Olemasolevate sisse- ja väljarände arvude põhjal võib arvata, et väljaränne on sisserändest enam alahinnatud. Väljarände andmete suure erinevuse põhjuseks on kindlasti asjaolu, et sageli ei soovita ennast Eestist välja registreerida, kuid välisriigis võetakse ennast elanikuna arvele (Tammur et al 2009). Ka Tiidu (2007) hinnangul
võimaldavad rahvastikuregistris registreeritud välisrände andmed kajastada mõningaid rände suundumusi, kuid seejuures tuleb tähele panna, et need arvud võivad olla tegelikest väiksemad ehk et hoolimata puudulikest rändeandmetest võib öelda, et Eesti on pigem väljarände kui sisserände maa. Niisiis on välisränne eeldatavasti tegelikkuses suurem kui olemasolevad andmed näitavad, kuna paljud inimesed nii Eestis kui ka välisriigis eelistavad ebaseaduslikku töötamist või siis on küll ametlikult vormistanud oma viibimise välisriigis, kuid ei ole soovinud erinevatel põhjustel vormistada Eestist lahkumist.
Statistikaameti andmete järgi on Eesti rändesaldo olnud aastatel 2000-2007 pidevalt negatiivne - nendel aastatel rändas Eestist teistesse riikidesse elama 26 518 inimest ehk umbes 2% kogu Eesti rahvastikust, seejuures on selgelt märgatav väljarände hüppeline kasv vahetult pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Väljarände suurenemist näitab ka väljarändajate osatähtsus rahvastikus: kui enne Euroopa Liiduga ühinemist hõlmasid väljarändajad aastas keskmiselt 0,2% rahvastikust, siis pärast liitumist oli näitaja 0,4%.
Väljarände senine kõrghetk oli 2006 aastal, mil Eestist siirdus teistesse riikidesse 5527 inimest. Siiski ei ole praegu olemasolevate andmete põhjal võimalik hinnata, milliseks kujuneb väljarände ulatus tulevikus, ega ka seda, millal väljaränne Eestist stabiliseerub (Anniste 2009).
Joonis 2. Väljaränne Eestist 2000-2007 (Anniste 2009: 52, Eesti Statistikaamet).
Inimeste arv Number of people
2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007
500 1 000 1 500 2 000 2 500 3 000 3 500
Mehed Males
Naised Females
Väljarände aasta Year of emigration
Aastatel 2000–2007 Eestist lahkunute sooline jaotus kattub Eesti rahvastiku soolise jaotusega: mehi 46%, naisi 54%. Eestist teise riiki elama siirdunute keskmiseks vanuseks on 34 aastat, peegeldades ootuspäraselt nooremas tööeas inimeste suuremat väljarännet. Kui erinevates rändeuuringutes on palju viidatud kõrgemalt haritud inimeste suuremale väljarändele, siis Eesti väljarändestatistika seda ei kinnita.
Väljarändajate seas on kõige enam keskharidusega (52%), seejärel alg- või põhiharidusega (32%) inimesi. Kõrgharidusega inimeste osatähtsus on kõikidest väljarännanutest 11%. Arvestades, et kõrgharidusega inimeste osatähtsus on kogu rahvastikus samuti 11%, ei ole Eesti puhul võimalik rääkida kõrgharidusega inimeste suuremast väljarändest.
Eesti rändestatistika puhul on käesoleva töö kontekstis oluline eristada eestlaste ja kogu Eesti elanike rännet, kuna töös keskendutakse enam küsimustele, mis puudutavad rände mõjusid erinevatele ühiskonnaprotsessidele, sh rahvuse ja rahvusriigi püsimajäämisele.
Seega on oluline märkida, et väljarändajatest 90% moodustavad Eesti kodanikud (Tiit 2007), rahvuselt hõlmavad eestlased 59% väljarännanutest. Väljarännanute rahvuslik koosseis on vaadeldud perioodil mõnevõrra muutunud - kuni 2002. aastani olid väljarändajate seas ülekaalus venelased, kuid alates 2003. aastast domineerivad eestlased.
Kuigi traditsiooniliste rändeteooriate kohaselt on suurem osa rändajatest mehed, iseloomustab Euroopa Liidu uute liikmesriikide väljarännet muude näitajate hulgas naiste suurenenud osatähtsus (Eamets, Philips 2004). Selle põhjuseks on toodud nii muutunud soorolle, naiste haridustaseme tõusu, abiellumisega seotud rännet, raskusi tööturul kui ka asjaolu, et teatud ametialadel võib naistel olla välisriigis töö leidmisel mõningane eelis (Anniste 2009).
Rändajate soo-vanusejaotuse järgi on Eestis naised tunduvalt aktiivsemad väljarändajad kui mehed, kusjuures mitte ainult 20-29 aastased, vaid aktiivsed on ka 30-39 aastased.
Naiste negatiivne rändesaldo ületab meeste oma ligi kahekordselt ning nende rännuaktiivsus on suurem peaaegu kõigis vanuserühmades. Tiit (2008) toob ühena kolmest suurimast rahvastikuarengu probleemist 2007. aastal välja noorte, eriti aga noorte viljakas eas naiste intensiivse väljarände ja negatiivse rändesaldo.
Peamine eestlaste väljarände sihtriik oli aastatel 2000–2007 Soome, kuhu siirdus kaheksa aasta jooksul 17 165 inimest, mis on piisavalt suur arv isegi juhul, kui teiste riikide andmed peaksid andmestikus olema mitu korda alaesindatud, siis jääb Soome siiski vaieldamatuks väljarändajate lemmiksihtkohaks (Anniste 2009: 52). Suur väljaränne Soome on ilmselt põhjendatav tõuketeguritega, mis antud juhul tähendab nii oodatavat suuremat palgataset, aga kindlasti ka geograafilisest lähedusest tingitud sobivat sihtriigi staatust. Viimane võimaldab omakorda eeldada, et Soome puhul on rohkem tegemist ajutise loomuga rändega, kaotamata kontakti kodumaaga.
Eelneva väljarände statistika tasakaalustamiseks tuleb märkida, et aastatel 2000–2007 on suurenenud ka Eestisse sisseränne, kusjuures varasemast kiiremini on sisseränne kasvanud alates 2004. aastast. See tähendab, et suur osa Eestisse sisserändest on põhjustatud tagasirändest ehk et paljud algsetest väljarändajatest naasevad mõne aasta jooksul tagasi Eestisse. Kuna sisserännanutest 43%-l oli Eesti kodakondsus, võib oletada, et tegemist oli eelkõige tagasirändega. Võttes aluseks Eesti kodakondsusega inimeste sisserände, rändas Eestisse aastatel 2000–2007 tagasi 4425 inimest. Kui aastatel 2000–2006 oli tagasirändajaid üsna vähe, siis 2007. aastal suurenes tagasiränne hüppeliselt: aastaga naasis Eestisse 1789 inimest. Tagasirännanutest 2018 (46%) tuli Soomest, mis on igati ootuspärane, arvestades Soome tähtsust väljarände sihtriikide seas (Anniste 2009: 56-57).