Kristi Kõiv
Seoses koolivõrgu arendamisega kerkib ikka ja jälle üles teema seoses kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolide diferentseerimisega – ehk täpsemalt öeldes korduvalt on kaalutud vajadust eraldi (uute) õppeasutus(t)e loomise järele erineva raskusastmega õpi- ja käitumisprobleemidega õpilastele: vastavalt rangema ja vähemrangema režiimiga koolid.
Koolivõrgu arendamise seisukohalt on oluline küsida, kas olemasolevad kolm erikooli (Kaagvere, Puiatu, Tapa) moodustavad koos kahe internaatkooliga (Orissaare, Vastseliina) ühtse koolivõrgu. Vastusena, käesolevatele uurimistulemustele toetudes, tuleks öelda, et jätkuvalt tuleks käsitleda kasvatuse eritingimusi vajavaid õpilasi kui osa HEV õpilastest ning vastavaid koole ühtse tervikuna.
Tundub, et üleminekufaas koolide arengus on ületatud ning enam ei saa rääkida kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolidest lähtuvalt sellest, et erikoole ja internaatkoole eristab eelkõige nende režiimide ranguse aste (rangema versus vähem rangema režiimiga koolid), vaid hoopis teised funktsioonid.
Üleminekuperioodi lõppemist peegeldab ka terminoloogia muutus: enam ei räägita
„erikoolidest kui kinnistest õppekasvatusasutustest” (Uibo, Kõrre & Miidla, 1994) või
„erikoolidest on kinnise režiimiga koolidest, kus koolikohustust täidavad kasvatuse eritingimusi vajavad alaealised” (Rajangu & Meriste, 1997), vaid kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolidest.
Negatiivne tempel ühiskonna tasemel nende koolide kohta on siiski säilinud. Ühelt poolt selle tõttu, et suunamiskomisjonide töökorraldus (alaealiste komisjon ja nõustamiskomisjon) soodustab seda, et erikoole ja internaatkoole peetakse karistusasutuseks ning teiselt poolt selle tõttu, et karistusasutuse templit koolidele süvendab asjaolu, et koolis viibivad tõsiste käitumisprobleemidega lapsed, kellega hakkamasaamiseks tuleb kasutada mõjutusena politsei poolt rakendatud sanktsioone.
Eelkõige erikoole iseloomustab mitteformaalse funktsioonina karistamine, kusjuures karistusasutuse negatiivsed küljed on järgmised: (1) deprivatsioon ja institutsionaliseerimine; (2) koos paljude antisotsiaalsete noorte asumine asutuses suurendab eakaaslaste negatiivset mõju indiviidile; (3) raske on kaasata vanemaid ja teisi olulisi võrgustikuliikmeid; (4) omandatud kognitiivseid ja efektiivseid käitumisoskusi ei saa testida kohe reaalses keskkonnas, vaid nende testimine lükkub ajas edasi. Mitmed faktorid, mis annavad psühholoogilisi tagasilööke koolis on see, et suur rõhuasetus on karistamisel, et maha suruda õpilaste kohatut käitumist ja suurendada nõutud käitumisnormidest ja reeglitest kinnipidamist, mille tulemusena tekivad omavolilised lahkumised ning protest ja tõrje õpetamise/rehabilitatsiooni/kohtlemise vastu.
Siit tulenebki vajadus, et eelkõige erikoolide puhul tuleb tähelepanu pöörata kooli kui haridusasutuse funktsioonide tugevdamisele leevendades/ellimineerides karistusasutuse funktsioone.
Vaadeldes kasvatuse eritingimusi vajavaid koole ühtse tervikuna tuleks tähelepanu kesksesse tõsta pigem diferentseerimise küsimus mitte kogu koolivõrku haaravalt, vaid
diferentseerimine seoses õpilaste üle järelvalve ranguse (ja sellega seoses oleva vabaduse astmega) koolide siseselt.
Uurimused on näidanud (Lösel, 1996), et laste/noorukite diferentseerimine kohtlemisel võib toimuda vastavalt nende soole, vanusele, rahvusele, kuritegeliku käitumise liigile, kohtlemise allikale (vabatahtlik, sunniviisiline), valimi heterogeensusele või kuritegeliku/antisotsiaalse käitumise riskile. Ainukene eelpoolloetletud faktoritest, mis korrelleerub kohtlemise efektiivsusega on kuritegeliku/antisotsiaalse käitumise riski tase, kusjuures teistel karakteristikutel oli väike mõju kohtlemise efektiivsusele. Seega tuleks koolisiseselt diferentseerida madala, keskmise ja kõrge antisotsiaalse/kuritegeliku käitumise riskiga lapsed/noorukid ning rakendada neile erinevat õpetamist-sekkumist-kohtlemist, kusjuures selle juures tuleb tähele panna, et madala ja kõrge riskiga indiviidid alluvad väga raskesti kohtlemisele ning sellele vastavalt planeerida ka piisavad materiaalsed ja inimressursid.
Kasvatuse eritingimusi vajavate koolide õpilaste probleemid ja vajadused on pigem sarnased kui erinevad, viidates muutustele kontingendis ning sellele, et õpilaste kuritegeliku käitumisega seotuse määr (aga mitte fakt ise) eristab mõlema kooliderühma valimit.
Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolide funktsioonide muutumine vastavalt muutustele kontingendis, kes nendes koolides viibivad tingib suurenenud vajaduse kolme ministeeriumi (Haridus- ja Teadusministeruim, Justiitsministeerium ja Sotsiaalministeerium) vaheliseks koostööks, määratledes iga ministeeriumi haldusala.
“Turvalisus” on kaasaaegne termin (näiteks: Hoghughi, 1988), mis märgistab liikumispiiranguid sellisesse keskkonda paigutatud laste/noorukite puhul, kust on raske lahkuda ning seda kasutatakse laste/noorukite puhul, kes kujutavad riski kas endale või teistele. Turvalisus tagatakse näiteks lukustatud uste, purunematute akende või müüridega/senitega, kuid see ei kujuta vaid füüsilist parameetrit, vaid ka parameetrit, mis seondub inimestega - pidevalt järelvalvet, kusjuures laps/nooruk on terapeutilistes suhetes täiskasvanutega eesmärgiga, et ta ei sooritaks tegusid, mis seavad tema või teised ebaturvalisse olukorda.
Ükski sedalaadi õppeasutus ei saa olla suure õpilaste arvuga. Mitmekülgne tegutsemisruum seoses õppe-, kasvatus-, vaba aja ja (eel)kutseõppe-alase tegevusega ühelt poolt ja teiselt poolt õpilaste hajutatus on õpilaste eduka kohanemise möödapääsmatud tingimused, kusjuures täidetakse kooli kui institutsiooni eksisteerimise eeskärki - tagada õppeprotsessi häireteta kulgemine, et saaks võimalikuks õpilase kui isiksuse areng mitmekülgsete arengutingimuste loomise ja arenguvõimaluste pakkumisena õpilastele.
Kool peaks pakkuma rea hariduslikke, eelkutse- või kutsealaseid ning kohtemise/sekkumisega seotud meetmeid ja programme õpilastele, tagama piisavad ressursid loomaks turvaline keskkond; pakkuma meetmeid ja programme, et rahuldada õpilatse vaimse tervise, rehabilitatsiooni ja reintegratsiooni vajadusi.
Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolid peavad olema niipalju kui võimalik sellised, kus toimub tüdrukute ja poiste ühisõpetus ja -kasvatus, mis on hädavajalik noorukite normaalseks arenguks.
Koolis ei peaks olema mitte rohkem kui 60 õpilast, kellest moodustuksid kuni 12 liikmelised elamisüksused, kusjuures liikmeskonna alammäär pole fikseeritud ja suurus
oleneb õpilaste probleemide raskusastmest. Igas üksuses (elumajas) peab olema privaatseid ja poolenisti-privaatseid ruume, õppimise ala, töötajate kontorid ja üldkasutatav ala, grupiruumid, sees ja väljas alad vaba aja veetmiseks. Elamisüksused peaksid funktsioneerima poolenisti-autonoomsel viisil, nii et lapsed/noorukid ja elamisüksuse personal (näit. majaperemehed/perenaised, sotsiaaltöötajad, psühholoogid) koopereeruvad, et täita nii kogu kooli haaravat, elamisüksust kui ka individuaalseid programme õpilastele, mis kätkevad endasse nii rehabilitasiooni, kohtlemise, hariduse andmise, vaba aja tegevuse kui ka majandustegevuse.
Personali miinimum sellises koolis võiks olla: pool psühhiaatri kohta 60 õpilase kohta, üks psühholoog 30 õpilase kohta; üks sotsiaaltöötaja iga 12 õpilase kohta; üks turvapedagoog virgeajal iga 30 õpilase kohta; üks majaperemees või perenaine/kasvataja iga 12 õpilase kohta virgeajal ja öisel ajal; üks abikasvataja iga 12 õpilase kohta virgeajal;
üks haridusspetsialist (õppealajuhataja/kasvatustöö juht) 60 õpilase kohta; üks kutsehariduse nõutaja 60 õpilase kohta; üks haridusnõustaja/sotsiaalpedagoog 60 õpilase kohta; üks eripedagoog iga 6 kohta; üks aineõpetaja ja eelkutse/kutseõpetaja iga 12 kohta; arst ja hambaarst, keda kutsuda või kelle juures käia aeg-ajalt; meditsiiniõde kättesaadav 24 tundi ööpäevas.
Koolis töötavatel spetsialistidel on koolis kolm sihtgruppi: (1) lapsed/noorukid institutsioonis; (2) personal ja juhtkond, kes töötavad õpilastega ja (3) kogukonnaliikmed, kellega noorukid kohtuvad ja pärast koolist väljasuunamist lävivad.
Hariduslikud programmid kasvatuse eritingimusi vajavate koolide õpilastele peaksid sisaldama: (1) funktsionaalse kirjaoskuse arendamise paindlikke võimalusi kognitiivsete, käitumuslike ja õpiraskustega indiviididele ning eripedagoogilisi meetmed; (2) akadeemilisi kursusi õpilastele, kes tõenäoselt naasevad tavakooli; (3) eelkutseõpe või kutseõppe elemente vastavalt õpilaste huvidele ja rõhuasetust töökogemuste saamisele kogukonnas.
Prognoosina võib välja tuua, et tulevikus kasvab tõenäoselt vajadus integreerida kasvatuse eritingimusi vajavad koolid kutseõppeasutustega, mis vähendaks ka kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolidele ühiskonna tasemel antava negatiivse templi osakaalu.
Arvestades seda, et erikoolidesse satuvad õpilased, kes on kohtu poolt saadetud ja internaatkoolidesse satub rohkem lapsi, kes varem oleks saadetud erikooli ehk palju mittetoetava sotsiaalse taustaga õpilasi, kelle primaarne probleem ei ole psühhiaatrilist laadi, siis täidabki eelkõige internaatkool praegu ja tõenäoselt ühe enam tulevikus ühe olulise funktsioonina laste kaitse funktsiooni.
Siit tulenebki vajadus tugevdada ühelt poolt kasvatuse eritingimusi vajavate koolide võimalusi võrgustikutööks nii kooli siseselt kui ka kogukonna tasemel. Teiselt poolt leevendada/ellimineerida õpilaste kaitsefunktsiooni teist tahku – õpilastevahelist vägivalda koolisiseselt, milles seisneb koolide kaitsefunktsiooni teine tähendus.
Viimasega seonduvalt tuleks rõhutada mitte ainult kooli personalile antava pideva täiendkoolituse ja supervisooni osatähtust, aga ka kooli kui terviku efektiivset funktsioneerimist lähtudes viiest aspektist: (1) tugev administratiivne demokraatlik juhtimine; (2) selged kooli eesmärgid ja missioon, mida jagavad juhtkond-õpetajad-õpilased-lapsevanemad; (3) turvaline kooli sotsiaalpsühholoogiline kliima, vägivalla ennetamine, distsipliin koolis; (4) pidev õpilaste akadeemilise edukuse jälgimine ja
tagasiside; (5) õpilastele esitaud kõrged positiivsed ootused. On tegemist rõhu ümberasetamine aine- ja õpetajakeskselt õpetamiselt õpilase- ja protsessikesksele õpetamisele.
Esimesena tooduga seonduvalt - vajalik oleks luua õpilastele tugivõrgustik kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamisel ja sealt väljasuunamisel ning vajalik oleks muuta paindlikumaks õpilaste reintegreerumine ühiskonda, kasutades selleks nii katseaega kui ka võimalust paindlikumalt muuta õpilaste koolis viibimise aega vastavalt õpilaste arengus toimuvatele muutustele koolis viibimise ajal. Tugivõrgustiku loomisel (nii õpilase kooli suunamisel kui ka sealt lahkumisel) tuleks kõne alla uue võrgustikuliikme - tugiisiku kaasamine õpilase kodukohas, kes tegeleks individuaalselt õpilasega nii enne kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamist, seal viibimise ajal kui ka pärast koolist lahkumist, et tagada toimiv tugivõrgustik õpilase edukaks integratsiooniks ühiskonnas.
Tähelepanu tuleks pöörata ka efektiivsemale võrgustikutööle kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolides, kaasates töösse nii kooliväliseid võrgustikuliikmeid kui ka tõhustades juhtumikeskses töös kooli personaliliikmete tööd. Üheks võimaluseks koolisisese võrgustikutöö tõhustamisel on igale õpilasele usalduskasvataja määramine, sest kasvatuse eritingimusi vajavates koolides on kasvataja võtmeisikuks õpilase tugivõrgustikus.
Kooli kui institutsiooni funktsioonid ja struktuur on makrotasandi küsimus. Tegelik õpetamine/kasvatamine toimub mikrotasandil – näost-näkku lävimisel õpetajate/kasvatajate ja õpilaste vahel.
Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolide funktsioonide realiseerimisega seonduvalt tuleks prioriteediks seada mitte ainult õpilastele teadmiste andmine, vaid ka kasvatustöö, kusjuures viimase osatähtsus on ajalises lõikes koolide funktsioonina tõusnud.
Kasvatuse eesmärgid realiseeruvad: (1) õpetamise kaudu, mis on suunatud teadmiste, oskuste ja hoiakute süsteemi omandamisele ja isiksuse arendamisele, millel on kolm elementi: õpetuse sisu, tegevusmeetodid ja organisatsioonilised vormid; (2) kasvandike suunamisel selliste tegevus- ja suhtlemisviiside juurde, mis arendaksid neid tervikisiksuse jooni, mida organiseeritud õppetegevuse käigus piisavalt arendada ei saa.
Kasvatuse eritingimusi vajavates koolides tuleks põhirõhk panna eelkõige viimasena toodud aspektile ehk täpsemalt öeldes: (1) esteetilisele, eetilisele ja töökasvatusele, mille eesmärke ei saa täiel määral saavutada õppeprotsessi kaudu ning ka (2) kasvatusprotsessiks tingimuste loomisele, mis nõuab samuti spetsiaalseid kasvatustegevusi, mis ei piirdu vaid õppetunniga (näit. grupi kujundamine, grupiprotsesside teadlik suunamine, indiviidide optimaalne töö ja puhkerežiim).
Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolides kasvtustöö teostamisega seonduvalt tuleks siinkohal rõhutada kahte momenti.
Esiteks, kasvatuse põhifunktsiooniks on taotleda kasvandiku jõudmist iseseisva enesesuunamiseni oma tegevuses ja käitumises st kasvandiku ettevalmistamist iseseisvaks toimetulekuks elus. Selles osas esineb aga kasvatuse eritingimusi vajavates koolides raskusi (Kõiv, 2004): ühelt poolt õpetajad/kasvatajad tähtsustavad küll komplekselt viit kasvatusviisi: selgitamine, enesekasvatus, eeskuju, ootused, ja kogemused, kuid õpilased peavad kasvatuse puhul esmatähtsaks selgitamist ja
täiskasvanu eeskuju ning mitte enesekasvatust. Teiseks raskuseks kasvatustöös seoses kasvatusprotsessiks tingimuste loomisega on kasvatuse eritingimusi vajavate koolide puudulik materiaal-tehniline baas, mis takistab soodsa sotsiaal-psühholoogilise kliima tekkimist, kusjuures selle nõrgimaks lüliks on privaatsuse puudumine õpilastel (Kõiv, 2003c).
Kasvatuse eesmärkide realiseerimiseks võiks koolides koostada igale õpilasele käitumise tugikava. Selleks tuleks õpilase kooli tulekul anda hinnang tema meditsiiniliste, psühholoogiliste kui ka käitumuslike probleemide kohta (k a psühhiaatrilised häired ja enesetapu risk). Selle teostamine võiks alata 15. päevase - kui sisseelamise perioodiga, kui toimuks otsene õpilase käitumise vaatlemine, antaks hinnangud õpilase arengu kohta, viidaks läbi teste/küsimustikke õpilase intellektuaalsete võimete ja psühhomotoorsete oskuste kohta, tehakse kutsesobivusteste, teste õpilase hariduslike saavutuste taseme kindlaksmääramise kohta ja puude välja selgitamiseks. Pärast seda hakkaks tööle multidistsiplinaarne meeskond, kes kohtuks, et pidada koosolekuid, et koostada, arutada, analüüsida ja anda soovitusi käitumise tugikava täitmise kohta.
Käitumise tugikava peaks sisaldama individualiseeritud lühiajalisi ja pikaajalisi eesmärke kindlas ajalises raamistuses, mis lähtuvad konkreetse indiviidi probleemidest baseerudes indiviidi kompetentsusele, võimetele ja vajadustele. Käitumise tugikava täitmist tuleks hinnata järjepidevalt selle täitmise käigus ning eesmärgid/vaheeesmärgid peavad olema selged nii õpilasele, kui ka teistele võrgustikuliikmetele ning töötatakse koos, et neid saavutada.
Esimest korda võiks käitumise tugikava täitmist hinnata 30 päeva pärast rakendamise algust, siis edaspidi iga kahe kuu tagant, mille eesmärgiks oleks anda ülevaade progressist, mis baseerub märkmetel, mida kirjutatakse regulaarselt iga päev nii võrgustikuliikmete poolt kui ka nende poolt, kes teostavad teatud lõiku/pakuvad teenuseid vastavalt plaanile.
Teiseks võimaluseks kasvatuse eesmärke realiseerida on teha seda õppetöö kaudu, kusjuures, haridusprogrammid peavad lähtuma õpilaste mitmekülgsetest hariduslikest vajadustest ning sisaldama nii akadeemilisi, kutseõppe kui ka eripedagoogilisi komponente (individuaalne õppetava, lihtsustatud õppekava, toimetulekuõppekava, parandusõpe, pikapäeva rühm, tugiõpe). Õpilastele peaks toimuma kutsealane nõustamine, mis võimaldab neil valida akadeemilise ja kutsealase tee vahel (üldharidus ja kutseharidus). Noorematele õpilastele peaks võimaldama limiteeritud ulatuses kutseharidust eelkutseõppena kui orgaanilist osa akadeemilisest haridusest.
Vanemaealistele peaks võimaldama valida haridusprogrammi valikul keskendumist kas üld- või kutseharidusele.
Kolmandaks võimaluseks kasvatuse eesmärke realiseerida peaksid olema struktureeritud programmid, et reintegreerida õpilasi edukalt ühiskonna ellu. Selline programm peaks sisaldama koolist väljasuunamisjärgse reintegratsiooniga seonduvaid eesmärke ja nende realiseerimise tegevuskava: diskussioonid, külaskäigud, nõustamine ja teraapia vastavalt õpilaste vajadustele taas kohaneda kodus/koolis/kogukonnas ning järk-järgulist kohanemist koos eelväljasuunamis(t)ega enne lõplikku koolist väljasuunamist. Õpilase reintegreerimise programmide väljatöötamisel ja rakendamisel koolis peaks osalema õpilase tugiisik kodukohast.
Neljandaks võimaluseks kasvatuse eesmärke realiseerida peaksid olema reahabilitatsiooni programmid, mis koosneksid reast individuaalsetest ja grupiviisilise nõustamise ja konsultatsiooni ning teraapia võimalustest koolis, et rahuldada iga üksiku õpilase individuaalseid vajadusi, kusjuures nõustamise ja teraapia gruppide suurus ei tohiks olla üle 10 õpilase.
Seega, otsides alternatiivseid võimalusi kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolivõrgu ja töökorraldusega (eriti õpetamise-kasvatamise) seonduvalt oleme jõudnud tõdemuseni, et karistuse mudel pole efektiivne, vaid võtmevaldkondadeks on: (1) õpilaste õpioskuste parandamine, õpimotivatsiooni tõstmine ja õppeedukuse tõstmine; (2) sotsiaalset oskuste (sealhulgas prosotsiaalsete oskuste) õpetamine, et olla efektiivne suhetes õpetaja-õpilane, õpilased omavahel, suhted väljapool kooli; (3) õpilaste tervisliku eluviisi ning suitsetamise, alkoholi ja teiste uimastite mittetarvitamist soodustava ning antisotsiaalset ja kuritegelikku käitumist mittesoodustava elustiili propageerimine, (4) õpilaste vääruskasvatus, kõlbelised väärused, suhtumiste ja hoiakute kujundamine.
Võtmevaldkondade realiseerumine on efektiivne võrgustikutöös, kus kasvatuse eritingimusi vajavate koolide iga õpilaste puhul kuuluvad võrgustikku positiivsed referentpersoonid (usalduskasvataja koolis ja tugiisik kodukohas) ning õpilased kogevad sotsiaalset toetust mittedeviantsetelt persoonidelt (eakaaslased ja täiskasvanud) turvalises keskkonnas, et areneks positiivses suunas nende eneseefektiivsus sotsiaalse kompetentsusena ning väheneks antisotsiaalse käitumise sagedus/intensiivus ja muud probleemid.