Vastused küsimustele eesti kultuuri enesekirjelduse sarnasuse kohta koloniseeritud kultuuride omaga saavad olla vaid interdistsiplinaarsed ja eri uurimis-programmide lõikepunktides selguvad tõdemused.
10 Kujutava kunsti praktikatele annan ad hoc definitsiooni. Need on minu käsitluses valimi kirjeldused sellest, mida kunstnikud, vaatajad ja kunstiteosed teevad ehk mida on nende kohta öeldud ehk millised on nende predikaadid.
11 Teun A. van Dijk. Ideoloogia. Multidistsiplinaarne käsitlus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 236.
38 h e g e m o o n i a d i S k u r S u S e d e e S t i k u l t u u r i S
Need sündisid teksti tõlgendamise tulemusel kol-mes kultuuriuurimuslikus perspektiivis. Esmalt võt-sin väitekirjas tekstianalüütilised leiud vaatluse alla kultuurimälu uuringute vaatenurgast. Siin küsisin läbivalt seda, kuidas eelistatakse 21. sajandi Eestis oma kunstiajalugu mäletada, unustada ja tagant-järele revideerida nii, et sellest moodustuks mine-viku moraalne kokkuvõte, mis toetab olemine-viku sotsiaal majanduslikku korraldust. Seejärel alluta-sin tekstianalüüsi tulemused postkolonialistlikule tõlgendusele, et veelkordses ülelugemises tuvastada praegustes eesti kultuuri enesekirjeldustes avaldu-vaid hegemoonilisi võimusuhteid teiste kultuuridega, eeskätt Lääne-Euroopaga. Kolmandaks tõlgendasin pressiteateid neoliberalismikriitiliste kultuuriteoo-riate probleemiseades, et tuvastada uus kultuurilise hegemoonia kaasus — neoliberaalsete kultuuri-väärtuste levik. Viimase tõlgendava ülelugemise võtsin ette kõrgendatud poliitökonoomilise tähele-panuga küsimusele selle kohta, kas neoliberaalsed põhimõtted, eeskätt radikaalse turumajandusliku liberalismi ning loomemajanduse alustõed on lisaks poliitikale, majandusele ja sotsiaaliale kanda kin-nitanud ka eesti peavoolukultuuri avalikes enese-kirjeldustes. Tõlgenduste tulemused kinnitasid tuntud triviaalseid tõdemusi, laiendasid kultuuri-analüüsi normaalparadigmades valitsevaid arusaamu ja osutasid ka uudsematele teemadele, mis sinna alles sisenevad. Esitan tõlgenduste tulemused järg-nevalt kokkuvõtlikult, liikudes teada-tuntud seisu-kohtadelt uudsemate avastuste poole.
Kultuurimälu uuringutes on triviaalseks põlis-tunud tõdemus, et ajalugu kirjutatakse olevikust mineviku poole, sooviga näha end minevikus ja muuta pigem minevikku kui ennast. Väitekirjas sedastasin, et teisiti pole see ka kunstiajaloo kehti-vates narratiivides. Avalik kultuuriline enesekirjel-dus, mida aastakümne jagu Eesti Kunstimuuseumi pressiteateid Eesti kunstist ja selle ajaloost pakub, on kirja pandud vaatepunktist, mis sai valitsevaks Eesti taasiseseisvumise järel. Avastasin, et Eesti polii-tiline taasiseseisvumine markeerib ka radikaalset kontseptuaalset katkestust kultuurilise enesereflek-siooni ajakäsitluses. Aastad 1989–1991 on käibel tun-netusliku veelahkmena mineviku ja oleviku vahel.
Eelnenud aega hinnatakse tagantjärele neil aastail alanud sümboolse ja kestva oleviku valguses, ees-kätt poliitilise iseseisvuse, majandusliku liberalismi
ja individualistlike kultuurihoiakute kontekstis. Selle tulemusel on mõningaid minevikuperioode tabanud moraalne hukkamõist (Nõukogude Eesti ja Nõu-kogude Liidu periood), mõningaid lahknevaid sot-siaalkultuurilisi väärtushoiakuid aga tagantjärele orientaliseerimine, traumatiseerimine (etnotsent-rism, rahvuslus) või glorifitseerimine (eurotsent-rism, globalism).
1. Millised sarnasused ilmnevad eesti peavoolu-kultuuri avalike enesekirjelduste ja koloniseeritud kultuuride teoreetiliste kirjelduste vahel?
Postkolonialismi uurimisraamistikust lähtuv tõlgendus võimaldas osutada hegemoonilisele kul-tuurisuhtele Euroopa ja Eesti vahel. Nimelt varjub pressiteateis teatav kultuuriline allaheitlikkus, milles eesti kultuuri enesekirjeldus on allutatud Euroopast lähtuvale vaatele, sellest seisukohast konstrueeri-tud ja ka enesehinnangu saanud. EKM-i pressitea-teis tuvastatud etnotsentrismi, eurotsentrismi ja globalismi kultuuridiskursused esindavad eri aru-saamu Euroopa kultuurist, selle ajaloost ja prae-gusest korraldusest. Kummati iseloomustab kõiki nimetatud diskursusi akuutne ja selgesti artiku-leeritud veendumus Eesti kuulumisest terminiga
„Euroopa“ markeeritud kultuuriareaali ääremaale ning ka veendumus vajaduses joonduda nimeta-tud areaali „tuumkultuurides“ toimuvate arengute järgi. Samuti ühendab neid sarnane arusaam eesti kultuuri agentsusest. Nimelt on kõigis nimetatud kultuuridiskursustes eesti kultuuri kandev jõud nn hõlmatud autsaider — teatud koloniaalse tõerežiimi pinnalt rääkima sunnitud hübriidne subjektsus.
See subjektsus rajab oma positiivse minapildi pro-vintsiaalsuse stigmadest koosneva kaleidoskoopi-lise mosaiigina, teeb seda eemal asuva kultuurikaleidoskoopi-lise metropoli vaateväljas ning võtab omaks kujutle-tud metropolist avaneva vaate kui isikliku ident-susnarratiivi. Etnotsentristlikus kultuuridiskursuses avaldus see eeskätt Eesti kunstipraktikate ilukir-janduslikus kirjeldamises perifeerse osana suure-mast lüroeepilisest kultuurimaastikust, mis hõlmas Skandinaaviat ja Põhja-Euroopat. Ka avaldus selles diskursuses teatav borealism, identsusnarratiiv, mil-les eestlased konstrueeritakse Põhjamaa rahvana, reministsentsina 18. sajandi Saksa koloniaaldiskur-susest, milles Balti rahvaid ja eestlasi nimeliselt on kujutatud Euroopa tsivilisatsiooni põhjaserval elut-seva külmakartmatu hõimuna. Eurotsentristlikus
39
j o h a n n e S S a a r
kultuuridiskursuses toimub sellise kultuurilise rassismi, nn kultuurrahvuste ja nn hõimude seg-regatsiooni avalikum põlistamine. Nii baltisaksa romantismi kui ka eesti rahvusliku modernismi uuendusi saadab provintsiaalne enese refleksioon, milles rõhutatakse tahtmatult geograafilist distantsi Euroopa kultuuri metropolidest ja vajadust ületada sellest tulenevat enda „kultuurilist mahajäämust“.
Globalistlikest väärtusprioriteetidest lähtuvas kul-tuuridiskursuses ilmneb geograafiline segregatsioon aga veelgi aredama kontuuriga. Siin nähtub ka mes-sianistlik soov lõimida kohalikku kultuuriruumi rahvusvahelisega. Küll aga esildub selgemini uus individualistlik väärtusprioriteet: kunstnike isiklikud karjääritrajektoorid ja personaalne edukus globaalse mastaabiga kunstiüritustel, biennaalidel ja triennaa-lidel. Senine niigi provintsiaalne minapilt radikali-seerub veelgi, Eesti ilmub globalismi kultuurilistes enesekirjeldustes ainult kui äratõukekoht, kunstniku oodatava üleilmse eduloo tähtsusetu alguspunkt.
2. Millised sarnasused ilmnevad eesti pea-voolu kultuuri avalike enesekirjelduste ja neo-liberaalse kultuurikorralduse teoreetiliste kirjelduste vahel?
Kõige selgesõnalisemaid vastuseid väitekirja teisele kesksele uurimisküsimusele pakkus globa-lismi kultuuridiskursus. Siin selgus, et neolibera-lismikriitilise tõlgendusraja tulemused toetavad mäluajalooliste ja postkolonialistlike tõlgenduste tulemusi. Mäluajalooline uurimisperspektiiv või-maldas jälgida pressiteateis Eesti mineviku ja kunsti-ajaloo ümberhindamist ja -kirjutamist vaatepunktist, mis pääses maksvusele alles Eesti taasiseseisvumise järel 1991. aastal. Postkolonialistlik tõlgendus lubas osutada, et kõnealune vaatepunkt sisaldab kultuu-riliselt allaheitlikke, hegemoonilisi võimusuhteid Euroopaga, Eesti ametlikku ja vabatahtlikku kir-jeldamist Euroopa mahajäänud ääremaana. Neo-liberalismikriitiline lähenemisnurk lubab lisada, et selles hegemoonilises võimusuhtes toimub ka neo-liberaalsete väärtusprioriteetide kultuuriline import, seda just globalismi kultuuridiskursuse korduvates viidetes sellele, mis „Euroopas“ ja „laias maailmas“
väidetavalt tavaks on.
Selgeimalt ilmnes selline retoorika kaas-aegse kunsti näituste pressiteadetes ja kolme
kultuur indikaatori (kultuurimaastike, kollektiiv-sete identsusnarratiivide ja kunstnike subjekti-positsioonide) varieerumises.
Kultuurimaastikud.
Milline on valimitekstides tooni andev ruumitaju ja selle varieerumine?
Globalismi kultuuridiskursuses saab selgeima sõnastuse prekaarsuse apoloogia, keelefiguurid, mil-les Daniel T. Rodgersi sõnul annavad tooni „nõrge-nenud metafoorid ühiskonnast“.12 Kui kujutlustes Eesti etnotsentristlikust minevikust olid kunsti-praktikad osa kogukondlikust sotsiaalsest korral-dusest ja moraalist, siis Eesti esimese poliitilise iseseisvumisega kaasnenud kultuurilises narratii-vis asus domineerima rahvusliku eliidi diskursus.
Kunst ja kultuur tervikuna on kirjeldatud rahvus-liku intelligentsi ja meie vaimuinimeste eksklusiivse pädevusena, millel on eurotsentristlik roll: kohaliku rahvusriikliku kultuuriruumi tihedam lõimimine Lääne-Euroopa omaga. Eesti teistkordse poliitilise iseseisvumisega pressiteateis maksvusele pääsenud globalismi kultuuridiskursuses hajub aga kunsti-praktikate ümbert ka rahvusriiklik tajuhorisont.
Kogukondlikkuse ja rahvusriigi ideestikku asendab uus arusaam kunstipraktikaid ümbritsevast kesk-konnast. Selleks on valitsev veendumus üleilmsest volatiilsusest, sotsiaalsest pidetusest ja katke-matust sotsiaal-majanduslikust kriisist kui uuest ise toimelisest normaalsusest, keskkondlikust ette-antusest, millega tuleb kohaneda nagu loodusliku paratamatusega. Pressiteateis toimub sotsiaalse eba-kindluse vargne normaliseerimine taust süsteemiks, milles nõutab endale meediatähelepanu globaalse haardega lingua franca — kaasaegne kunst. Nime-tan seda tausta ja teksti suhet neoliberaalseks järg-misel põhjusel. Ebaturvaline ja heitlik elukorraldus on pressi teateis naturaliseeritud loomulikuna, selle keskkonna kriitika asemel annab kaasaegse kunsti kõneaines tooni küsimus selle kohta, kui-das volatiilsel maastikul ellu jääda ja silma paista.
Pean seda riskide sotsialiseerimiseks kultuuri egiidi all — riskide kaalumise, võtmise ja maandamise ümbersõnastamiseks inimese (kunstniku) enda eluliste valikute ja vastutusena, mitte heitliku elu-korraldusega kaasneva sotsiaalse sunnina.
12 Daniel T. Rodgers. Age of Fracture. Boston/Cambridge: Belknap Press of Harvard University Press, 2011, lk-d 3–11.
40 h e g e m o o n i a d i S k u r S u S e d e e S t i k u l t u u r i S
Kollektiivsed identsusnarratiivid.
Millist sotsiaalset rühmakuuluvust, sotsiaalset käitumist ja sotsiaalset korda on valimitekstides seostatud kunstipraktikatega?
Valimi analüüsist selgus, et Eesti taasiseseisvumise lugu on üksiti ka kultuurilise globaliseerumise lugu ja see omakorda sotsiaalse sidususe haihtumise lugu. See annab põhjust peale individualiseerumis-teooriate13 meenutada ka Bourdieu nägemust neo liberalismist kui „kollektiivide metoodilise hävi-tamise programmist“.14 Nimelt võis täheldada, et etnotsentristlikus kultuuridiskursuses on rahvus-tervikluse ja sotsiaalse egalitarismi ideestik olulisel kohal. Eurotsentrismis, baltisaksa ja modernismi all-diskursustes ning valdavalt Eesti esimese poliitilise iseseisvuse aegruumis asendub see aga klassivahede ja kultuurilise elitarismi retoorikaga. Berliini müüri langemisele järgnenud kestvas olevikus pihustub aga seegi hierarhiline kodanikuühiskond egoistli-kult kaalutlevateks indiviidideks. Ka see diskursiivne muutus sobib illustreerima Rodgersi „nõrgenenud metafoore ühiskonnast “15 kui neoliberaalsuse kul-tuurilistest indikaatoritest.
Valimis pakkus sellele tõlgendusele empiiri-list tuge tõsiasi, et eesti peavoolukultuuri väide-tav sotsiaalne kandepind aheneb pressiteadetes oleviku aegruumile lähenedes kaasaegsete kunst-nike endi isiklikeks karjääritrajektoorideks. Esi-teks, globalismi diskursuses ei esinda ega moodusta kunstnikud loetavasti mingeid sotsiaalseid rühmi, välja arvatud ad hoc kooslused näituste produt-seerimiseks. Igasugune sotsiaalne rühmakuulu-vus on selles diskursuses diskrediteeritud samadel alustel nagu kuulumine mõnda kontekstuaalsesse kultuuri maastikku — teadvustatud riskina tunne-tuslike ettekirjutuste tekkeks. Teiseks iseloomustab globalismidiskursuses kunstnike sotsiaalset käitu-mist konkurentsivalmidus, sõjakas saavutuseetika ja personaalse edu eelistamine sotsiaalsele muutusele.
Selline retoorika avab neoliberalismi kultuuriteoree-tilised perspektiivid, nimelt arusaamad kultuurist
kui ratsionaalse ja strateegilise planeerimise objek-tist, võistlusest ja personaalse sotsiaalse staatuse edendamise vahendist. Kolmandaks, elitaarsuse all-diskursus pole globalismis kuhugi kadunud. Hooli-mata korduvatest sotsiaalse pidetuse metafooridest globalistlikes kultuurimaastikes näib neis sündi-vat konkurentsi tagajärjel edukama õigusel rajanev meritokraatlik seisuseühiskond (vt kultuuriagentide subjektipositsioonid allpool). See ei lase vaadata mööda isiklikel saavutustel rajaneva neoliberaalse seisuseühiskonna ideestikust, milles kultuurilise kapitali kontsentreerumine ühiskonna ladvikusse on legitimeeritud agentide väidetavalt erilise sünni-pärase loomeandekusega.16
Kultuuriagentide subjektipositsioonid.
Millisena on valimitekstides kirjeldatud kunstnikku, vaatajat ja kunstiteost?
Valimis on kultuurilise tsiviliseerumise lugu üksiti ka kunstipraktikate ratsionaliseerimise ja instrumenta-liseerimise lugu. Nimelt ilmuvad globalismidiskur-suses kunstnike predikaatide hulka tururatsionaalse kaalutlemise atribuudid. Kirjeldused kunstnikest lähenevad juhuti kujutlusele nn strateegilisest kaa-lutlejast, Chicago Ülikooli turuliberaalses käitumis-sotsioloogias keskseks kontseptsiooniks kasvatatud homo economicus’est, kelle sotsiaalne käitumine on tervenisti allutatud nn isikliku inimkapitali kulutõhu-sale investeerimisele personaalsesse elutrajektoori, ratsionaalsele kalkuleerimisele ja riskihaldusele.17 Bourdieu’lt pälvib selline arutlus käik raevuka kriitika kui „antropoloogilisi koletisi“18 sünnitav neolibera-lismidiskursus, mis tõrjub analüüsidest sotsiaal-sed ja kultuurilisotsiaal-sed parameetrid. Nimelt puuduvad kaasaegsete kunstnike subjekti positsioonis sotsiaal-sed sidemed, ka katsotsiaal-sed end sotsiaalse kandepinna abil (rahva nimel) diskursiivselt legitimeerida. Soli-daarne ja horisontaalne sotsiaalne lõimitus on asen-dunud nn vertikaalse integratsiooniga. Kaasaegsed kunstnikud on globalismidiskursuses järjekindlamalt integreeritud kujutlusse vertikaalsest personaalse
13 Anthony Giddens. Modernity and Self-Identity. Cambridge: Polity, 1991; Ulrich Beck, Elisabeth Beck-Gernsheim. Individualization, Institutionalized Individualism and its Social and Political Consequences. London: Sage, 2002.
14 Pierre Bourdieu. Acts of Resistance, Against the New Myths of our Time. Cambridge: Polity, 1998
15 D. T. Rodgers, 2011.
16 Richard Florida. The Rise of the Creative Class. New York: Basic Books, 2002.
17 Gary Becker. The Economic Approach to Human Behavior. Chicago: The University of Chicago Press, 1976; Gary Becker. Human Capital.
A Theoretical and Empirical Analysis with Special Reference to Education. Chicago: The University of Chicago Press, 1993.
18 P. Bourdieu, 1998.
41
j o h a n n e S S a a r
edu trajektoorist, millel edenemine tähendavat ees-kätt lähenemist globaalse meritokraatliku hierar-hia tipule. Globalismidiskursusele iseloomulikult esitatakse kaasaegsete kunstnike elulugusid edu-lugudena ning jutustustena sotsiaaldarvinistlikest ja strateegi listest välja kutsetest teel maailma kultuuri-eliidi absoluutsesse tippu.
Viimati kirjeldatud personaalse edu alldiskur-suse analüüs osutab selgesti ka uue tunnetusliku kultuurigeograafia sünnile, mida on märgatud nii postkolonialistlikus kui ka neoliberalismikriitilises uurimisraamistikus.19 Neis käsitletakse neolibera-lismi kui globaalset koloniaalsüsteemi, mis allutab vabaturumajanduslikule radikalismile ja kapitali kat-kematule akumulatsioonile kõik arengumaad ja nn kolmanda maailma, muutes need arenenud maade majanduslikeks kolooniateks, sealse populatsiooni aga odava tööjõu ressursiks.20 Valimis on tähelda-tav sellega paralleelne protsess kultuuris ja selle tagajärjed eesti kultuuri tänapäevasele enesekirjel-dusele. Nimelt on kultuurilise globalismi diskursuses kunstnik loetavasti seda edukam, mida lähedase-malt on tema ettevõtmised seotud esinemistega ülemaailmsetel kunstifoorumitel ning biennaali-del ja triennaalibiennaali-del. See annab tunnistust kultuu-rilise ja sümboolse kapitali kontsentreerumisest globaalsetesse metropolidesse. Globalismidiskur-suses annab tooni kujutlus ülemaailmsetest kunsti-näitustest kui globaalsetest mälupaikadest,21 mis on piirkondlikelt ja rahvuslikelt kultuurimaastikelt üle võtnud nende senise ruumitunnetusliku rolli. Kui euro tsentrismi esimestes võrsetes võis täheldada Eesti ambivalentset esitlemist nii kohaliku oma-kultuuri kui ka Euroopa modernismi esindajana, siis nüüd võib täheldada paikkondlikult kitsendatud kujutlusi biennaali kunstnikest, kes ongi ankurda-tud totaalsesse kultuurigeograafilisse fantaasiasse
teatud eksklusiivsetes metropolides vallanduvast ülemaailmsest eduloost. Need keelefiguurid loo-vad laiapõhjalist sotsiaalset ettekujutust kaasaegsete kunstipraktikate kuulumisest eeskätt globaalsetesse kultuurikeskustesse, mis puhtalt maateaduslikus tähenduses asuvad „juhtumisi“ Lääne-Euroopas või Ameerika Ühendriikides, mõne vähese erandiga ka Aasias või Lõuna-Ameerikas asutatud biennaalil.
On sümptomaatiline, et globalismidiskursuses ei sisalda kaasaegsete kunstnike personaalsed „edu-lood“ naasmist Eestisse, ei kultuurimessianistlikel ega etnotsentristlikel motiividel. Küll aga lansseeri-vad globalistlikult häälestatud pressiteated ettekuju-tust Eestist kui kultuurilise tähenduseta jäätmaast, kui kultuurilise genius loci kaotanud mittekohast,22 mis sobib vaid lõplikuks lahkumiseks globaalse edu otsinguile.
Kõigis kirjeldatud diskursuseelementides heiastub laiem kultuuriline kord, milles esildu-vad neoliberalismi üldtuntud sümptomid: tsentra-listlik geograafiline segregatsioon kultuurilisteks metropolideks ja kolooniateks, sellega kaas-nev kultuuriline hegemoonia: vahetegemine nn kultuur rahvaste ja nn hõimude vahel, ka sotsiaalne segregatsioon hierarhiliseks seisuseühiskonnaks, ühiskonna sidususe erosioon, prekaarsuse norma-liseerimine ning sotsiaaldarvinismi ja elitaarsuse vargne apoloogia. Nende kogunemine tõhusaks kultuuriliseks narratiiviks on allutatud eufemistli-kele diskursusestrateegiatele. Nimelt ei esine neo-liberalism uurimisvalimis kunagi deklaratiivse kolonisatsioonimanifestina. See on pigem siiv-salt kammitsetud kultuurilise liberalismi retoo-rikasse, mis on loomevabaduse sildi all asunud kaudselt demoraliseerima igasuguseid sotsiaal-seid lepinguid ning neist tulenevat mentaalset ja käitumuslikku kollektiivsust.
19 Immanuel Wallerstein. World-Systems Analysis: An Introduction. Durham, North Carolina: Duke University Press, 2004; Walter Mignolo.
The Darker Side of Western Modernity: Global Futures, Decolonial Options (Latin America Otherwise). Duke University Press Books, 2011.
20 David Harvey. A Brief History of Neoliberalism. New York: Oxford University Press, 2005.
21 Pierre Nora. Between Memory and History: Les Lieux de Mémoire. Representations, 1989, nr 26, lk-d 7–24.
22 Marc Augé. Kohad ja mittekohad: Sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012.