1. Üldisemat
Uudis on seesugune fakt, resp. sündmus, mis 1.1. üldiselt veel ep ole teada (s.o pole leidnud
välja-ütlemist mõne teise kanali või vahendi kaudu) või millest teatakse vähe ja tahetakse rohkem teada.
1.2. pakub eeldatavasti laiemat huvi, s.o on sotsiaal-selt oluline, ootuslik ja lähedane (geograafilisotsiaal-selt, rahvuslikult, human interest’i seisukohalt: töö, tervis, palk, elukeskkond jne).
1.3. on erakordsuse mekiga, s.t erineb teistest enda-taolistest faktidest-sündmustest sellega, et ta on (heas, aga ka halvas mõttes) markantsem, silma-torkavam, esilekerkivam, mitte päris igapäevane.
Ta on nagu kontsentreeritum, temas on nagu vastuolu igapäevase statistilise keskmisega. Iga päev tehakse tööd, aga uudis on vist näiteks see, kui seda kuskil tehakse tõesti uut moodi, teise, hoopis tootlikuma süsteemiga, uue ideega. Vist on uudise väärtus ka sellel, kui kõneleme, kes esimesena lõpetas kevadkülvi. Ka õnnetused ja kuritööd on uudised.
1.4. on kooskõlas ajastu üldkontseptsiooniga. Seda mitte „alt üles“ kirjutamisest lähtudes, vaid tõe-list ootuslikkust arvestades, sest ajastu suured põhihoovused (kui nad ikka tõepoolest on suu-red, mitte ainult loosungid!) selekteerivad pal-juski, mida lugeda, mida mitte — s.o asi langeb paljuski kokku punktiga 1.2. Näiteks rahvusliku liikumise ajastul oli põhiteemaks ajakirjanduses just see, sellest olid nii juhtkirjad kui uudised.
Revolutsioonide päevil olid taas sellele vasta-vad uudised jne. Praegu peaks ajastu üks põhi-kontseptsioone olema demokratiseerimine, mida tuleks arvestada uudise määratlemisel.
1.5. on äsjane. On öeldud, et „uudis on kõige kerge-mini riknev kaup“. Uudis rikneb kõigepealt seis-tes (aegudes) ja ka siis, kui teised vahendid ette jõuavad (vt punkt 1.1).
1.6. on konkreetne. Uudislikust sündmusest kirju-tades-kõneldes tuleb sisuliselt vastata vähemalt neljale küsimusele: mis? (mis juhtus?), kes? (kel-lega juhtus, kes olid tegevad?), kus? ja millal?.
Eriti oluline on sisuline vastus küsimusele mis?
(ei piisa näiteks, et sm1 Paju esines ette kandega, vaid ikka ka, millest ettekandes juttu oli). On sagenenud ka vajadus vastata küsimustele miks?
ja kuidas?
1.7. Uus on auditooriumile arusaadav tuntu foonil.
Uudislikku fakti, näiteks teadussaavutust tuleb seostada sellega, mis peaks kuulajail üld-hariduslikult teada olema. Muidu on see müra.
Masing kirjutas elevandist, mida ükski talumees polnud pildilgi näinud, võrdlevalt… härjaga.
1.8. Uudise vorm (sõnum) sõltub kanalist (välja-andest), seega TV puhul tuleb arvesse selle kanali spetsiifika, mis võib mõjustada mitte ainult uudise vormi, vaid ka uudise valikut. Kanal võib välja praakida mõnegi uudisväärtusliku asja, mis pole n-ö telegeeniline. Vist ei vaja lähemat kom-mentaari see, et spetsiaalajakirja jaoks on oma kriteeriumid uudise piiritlemisel, raadiol omad, kolhoosilehel omad jne.
2. Detailsemat
ad p. 1.1. Muidugi on uudise teadmine või mitte-teadmine üsnagi subjektiivne asi. Üldiselt on aga meie inimesed hästi informeeritud. Psühholoo-giliselt on hästi teada asi, et esimesest allikast saadud fakt on kõige mõjukam ja jääb kauemaks
Esinemise konspekt „Aktuaalse kaamera“ ajakirjanike õppepäeval, arvatavasti 1987.
1 Lühend nõukogudeaegsest ametlikust pöördumisest „seltsimees“. — Toim.
103
j u h a n p e e g e l
meelde. Vaja oleks seega, et TV oleks see esimene allikas. Siia liitub ka see, et TV-s on inimene nagu sündmusest osavõtja, sündmus on sünkroonis.
ad p. 1.2. Loomulikult käivad siia ka poliitilised ja majanduslikud probleemid, mis praegu peak-sid olema üldhuvitavad. Näib, et meil on praegu päris oluliselt teravnenud ajakirjanduse kolm põhifunktsiooni (hoiatus, järjepidevuse jätka-mine, integreerimine), millest lähtudes võiks samuti hinnata ühe või teise asja uudislikkust.
Minu arvates on TV heaks saavutuseks geograa-fia laiendamine uute korrespondendipunktide loomise näol. See on toonud TV paljudele väga lähedale ja rikastanud uudiste valikut. Korres-pondentide võrk võiks ehk veelgi tihedam olla?
Kuid vist on peamine selles, et nüüd on TV-l või-malus väärtustada kohalikke fakte, milles koha-likus konkreetsuses (seega siis väga veenvalt) peegelduvad ehk ka suured asjad ja probleemid, sest ühe veepiisa järgi saab ju paljugi öelda ka terve veekogu kohta. Järjepidevuse funktsiooni kohta — oluline on vist äratada vahepeal uinu-tatud sotsiaalset mälu (koolide juubelid, restau-reerimised, kultuuriloolised tähtpäevad jne).
ad 1.1. — „millest teatakse vähe ja tahetakse roh-kem teada“ — see on nn järjenõudlus. Võiks ehk mõnikord AK-s olla ka nii: algul telesõnum, järgneval paaril päeval täienduseks huvitavaid detaile (mitte ainult kriitilisi), millega me fakti väärtustaksime ja kinnistaksime (näiteks uue kaubamaja avamine (kui seal ikka midagi ka osta oleks!), arheoloogiline leid, üks mees tegi toreda kodumasina, imetabane kollektsionäär vms). Seda muidugi sageli teha ei saa, asi peab põnev olema.
On nii, et žanre on jagatud kaheks: kohese tasu žanrid ja edasilükatud tasu žanrid. Esimesed on need, kus lugeja-vaataja vaev tasutakse kohe vas-tava looga, milles on kohe antud huvitav(ad) fakt(id). Siia kuuluvad infožanrid. Teises sahtlis on rohkem publitsistlikud lood, kus tasu järg-neb probleemi sisseelamises, allteksti taipami-ses, kujundatud suundumisele jõudmises. Siia kuuluvad ka sarilood ja reportaažid, kus dünaa-miline areng viib konfliktini.
Uudisliku sõnumi järjenõudlust rahuldav n-ö pisisari eeltoodud näites oleks nagu midagi vahepealset.
ad 1.2. Meie uudise mõistesse kuulub ilmselt ka tun-netusliku külje arvestamine, s.o niisugustest fakti-dest kõnelemine, mis rikastavad inimeste mälu ja teadmisi, ilma et need faktid oleksid alati seotud mingi sündmusega. N küla juures on 700-aas-tane ohvripärn, legend selle kohta kõlab nii ja nii; Rõngu kool sai 300-aastaseks, sel puhul avati mälestuskivi — siin on sündmus olemas, eelmi-ses näites mitte.
ad 1.3. Uudsuse ja erakordsuse meki annab sünd-musele-faktile see, kui seda vaadeldakse uuest vaatekohast, mis erineb traditsioonilisest lähe-nemisest. Ka käsitluse eesmärk võib olla raba-valt erinev, juba harjumuspärasele asjale antakse hoopiski uudislik münt.
Näiteks vabrikust on korduvalt AK-s juttu olnud — täidab ilusti plaani, toodang suureneb, palgad ka. Aga seekord näitab reporter asja tei-sest otsast. Laoplats toodangut täis, keegi ei osta.
Miks?
Maaparandajad kuivendavad sood põllu alla nagu müdin. Kolhoos hõõrub käsi — siin hak-kab vili lokkama. Reporter aga kolistab külas kaevu juures, ämber tühi… (Näited on vist küll imalavõitu.)
ad 1.4. Demokratiseerimise kui põhisuuna üks tahke on konkreetse inimese sissetoomine AK-sse, kel-lel on nimi, töö, mured ja ehk ka rõõmud. See ei ole mingi avastus, eks teda ole enne ka seal olnud. Kuid päevauudiste impersonaalsus peaks vähenema — sai valmis, anti käiku, avati. Mõt-len seda, et sündmus tuleks esitada ikka inimese kaudu, koos inimesega.
Näiteks
Ilmus uus raamat. Sõnum sellest võiks olla nõnda, et autor oleks ka pildis ja ütleks mõne sõna.
Valmis uus maja — mitte ainult lindilõikaja, vaid ka töömees.
Mõnikord võiks sündmuse puhul olla eetris
„mees tänavalt“ (seda on olnud eraldi saadetes, AK-s harvem).
104 a j a k i r j a n d u S l i k u u d i S
Tahaks, et AK-s oleks kultuuri rohkem. Oleme mõnedki tõelised sündmused maha maganud.
Rahvuskultuuris on emakeelel kandvaim osa.
Kuskil mujal N. Liidus pole sellist organisatsiooni nagu Emakeele Selts. Selts korraldab väga popu-laarseid keelepäevi (aastat kolm tagasi oli juba 100.
keelepäev), annab välja mitut sarja jne, aga pole veel kuulda olnud, et AK oleks siin iitsatanud (vist nat-sionalismi hirm!).
Võiks olla kuu jooksul paar elusat inimest, kes räägiksid kahel-kolmel õhtul 2–3 minutit millestki, mis oleks inimlikult hästi lähedane. Mingit kokku-võtet poleks vaja — see oleks lihtsalt hääl rahva hulgast.
Siit jõuame külgepidi paratamatult selleni, et AK-d ei saa pidada ainult päevasündmuste edas-tajaks, asi läheb tükati publitsistikasse. Küllap seegi on üks aja nõudeid.
Pilt ja elav sõna on TV spetsiifikas vaieldama-tult peamisi jooni. Asi on läinud sinnamaani, et TV mõjul on foto kindlalt hakanud trügima sinna, kus teda varem polnud, ja see on hea (foto isiku päraste lugude juures, Edasis näiteks „Lugejaga vestleb“).
Ilmselt jääb TV-s pildilise katteta edaspidigi suur osa agentuuride sõnumeid. Seda enam peaks püüdma, et mujal, kus aga võimalik, oleks elav pilt
saates sees. Asi pole muidugi mitte vaid heas tahtes, vaid ka tehnikas ja majanduslikus küljes.
Praegu on ajalehesõnumi kui žanri arengus toi-munud (ilmselt taas TV, aga ka ringhäälingu mõjul) olulisi nihkeid. Nõnda on sõnumisse, mis varem oli väga neutraalne, sisse tulnud võte to make a picture, s.o nähtava (kuuldava) sissetoomine. Näi-teks: „Eile kell 18 tapeti kolme revolvrilasuga oma palee punasel graniittrepil Ngubomba president Michel Sukubuku.“
Ja samuti lühikommentaari lülitamine sõnu-misse: „Lääne-Aafrikas asuv Ngubomba sai ise-seisvaks aasta tagasi, president…“ jne.
Ka konkretiseerimisel võib pilt olla: „N kaevan-dus jõudis oma täisvõimsuseni — 40 tuhat tonni sedasamust ööpäevas, see on kaheksa saja vagunilist ešeloni…“
Muidugi on siin ka oma piirid ja maitsekus, kuid võib-olla vajab tekst mõnikord selles suunas tööt-lust. Kuuldeline tekst eriti.
Keelest räägitakse teile eraldi. Hirmus paika-panemine on küll ära tüüdanud.
(Siinkohal jääb konspekt pooleli. Arvata aga on, et esinemine sellega ei lõppenud.)
105