Ago Künnap Tartu Ülikool
T äna päeva m aailm as kadum isohus olevate keelte problem aatika tuntud uurija M ichael K rauss on hiljuti kirjutanud olukorrast 10 000 aasta eest, kui ei olnud veel üle m indud toidutarbim iselt (küttim iselt-kalastuseit-koriluselt) toidutootm isele (põllundusele- karjandusele), mis lõi tingim used inim konna arvukuse plahvatus
likuks suurenem iseks. Inimesi oli tollal kogu m aailm as 5 - 1 0 m iljo
nit, keelte arvukuse poolest oli aga tegem ist inimsoo kogu ajaloo rekordiga: kõneldi keskeltläbi 12 000 keelt. Sellise arvutuse alu
seks on oletus, et ühte keelekollektiivi võis 10 000 aasta eest kuuluda enam asti 5 0 0 - 1 0 0 0 inimest (um bes nagu Austraalia päris
maalastel uusajal). Kui oletada, et Kraussi arvutused on ligilähe
daseltki õiged, kerkib küsim us, kuhu siis hulk keeli on kadunud, nii et praeguseks on jä re le j ä ä n u d ainult ligikaudu 6000 keelt.
Patentseletusi on siin asjatu otsida. N äiteks vallutajate j a vallu- tatute k eelesuhete lõpptulemus - keele vahetab vallutatu, vallutaja või mitte kumbki neist - varieerub tugevasti ning selle v arieerum ise põhjusi peab otsim a igal üksikjuhul eraldi, uurides rahvaste kultuurilisi, sotsiaalseid j a dem ograafilisi suhteid. Sama probleem i kohta on hiljuti kirjutanud Patrick Sim s-W illiams, et tegelikult on mõeldav, et m õne viim ase aastatuhande jooksul on rohkem keeli välja surnud, kui neid tänapäeval olem as on, ning et praegu ei kõnele enam ikku keeli nende esialgsed kõnelejad. Gösta B agenholm j u h tis om a ettekandes II soom e-ugri ajalookongressil oktoobris 1998 Tallinnas tähelepanu Fennoskandiale, kus on praegu vähe keeli, põhjusena siin aastatuhandeid valitsenud ling
vistiline konvergents, s.t keelte üksteisega sarnastum ine. Pean tem a sellist seletust väga tõenäoliseks. Arvan, et see keelelise situatsiooni seletus sobib lisaks F ennoskandiale vähe m a lt kogu põhjapoolsele Euroopale. Patrick Sim s-W illiam s näeb sellelaadse
A. Künnap 105 o lukorra p õ hjusena seda, et keelevahetus on olnud inimkonna ajaloos m itte erand, vaid reegel.
T orka b silma eestlaste, soom laste j a neist põhja pool elavate saam ide soom eugrikeelse ala üksiksaarelisus germaani, balti j a slaavi keelem eres, täielik äralõigatus idapoolsest soom eugri- keelsest saartekobarast. K uidas me saim e sellises üm bruses säilitada aastatuhandete jooksul tänaseni om a soom eugrilised keeled? M uidugi võim e soovi korral lüüa endale rusikaga vastu rinda j a seletada seda subjektiivselt om a m eele kindlusega (näiteks eesti jonn j a sellele tähenduselt lähedane suomalainen sisu).
(S am asugust subjektiivset uhkust võiksid tu n d a ka ungarlased om a soom eugrikeelse saare üle E uroopa südam es.) A jaloolise aja tegelike objektiivsete poliitiliste j a psüühilistegi protsesside lahkamine läheks aga siinkohal pikale, andm ata siiski küsim usele am m endavat vastust. Kuid lõpptulem use ju u re d on kaugemas, eelajaloolises minevikus. Kalevi Wiik on rõhutatult esile toonud nende ju u rte loodusliku tausta, milleks on külm us j a kuused. M e teame, et indoeuroopa keeled levisid Euroopas lõunast põhja - tunduva hilinem isega küll - põllunduse kannul. Karm kliim a j a kuusem etsade happeline pinnas takistasid põllunduse edukat levikut. Sellised loodusolud valitsesid nii m eie kandis kui ka Püreneedes j a K aukaasias, kus samuti on tänini säilinud m itteindoeuroopa keeled - vastavalt baski j a kaukaasia.
Michael K rauss ennustab, et 150 aasta pärast on m aailm a prae
gustest keskeltläbi 6000 keelest alles parimal ju h u l 3000 j a halvimal ju h u l 300 keelt. T a m eenutab Peter Ladefogedi A afrikast toodud näidet, kuidas kiiresti väljasurevat dahalo keelt kõnelev isa räägib naerunäolisena sellest, et tem a pojad kõnelevad ainult suahiili keelt. Isa uhkus on mõistetav: pojad on õppinud suahiili
keelses koolis ning teavad igasuguseid asju. R ahulolevalt naeratav dahalo isa on selle protsessi võrdkuju, mis hävitab praegu näiteks V enem aal paljude teiste keelte hulgas ka soome-ugri j a samojeedi keeli. Kas j a kunas j õ u a b kätte see hetk, mil eesti vanem ad tunnevad uhkust selle üle, et nende lapsed oskavad ainult inglise keelt? O m a laste inglise keele oskuse üle uhkust tunda oskam e me j u b a praegu j a ega olegi selles j u midagi laiduväärset. Ainult kas pole sellega koos veerem a läinud tulevase kõikem atva laviini
14
106 Kas uued laensõnad ohustavad eesti keele tulevikku ? esim esed kivikesed? M a ei hädalda j a ega h ädaldam ine aitakski.
M a püüan toim uvat lihtsalt lahti m õtestada ning tulevat veidigi ette aimata.
V õ ib o lla pole kõigile teada, et T o o m as Liiv on ühel kirjanike liidu üritusel m õne aasta eest väitnud, et eesti keel sulab soom e keelde. Sellest väitest on kinni haaranud Liivi sõnavõttu kuulanud Kalevi W iik ning kirjutanud ajalehes “ Turun S anom at” 13. mail 1999 artikli “ Eesti so o m estu b ” . Eestlaste soom e keelele siirdumise stsenaarium i näeb ta järgm iselt. Eesti-soom e keelepiir nihkub sedam ööda, kuidas Soom e televisiooni leviala edaspidi laieneb, põhjast lõunasse kuni V õrum aani välja. K eelevahetus ise toimub nii, et iga uus sugupõlv kõneleb soom e keelt paremini kui eelmine.
P ö ö rd em o m en t on siis, kui noored hakkavad eesti keele asemel m eelsam ini soom e keeles rääkima. W iik oletab, et kõnealune üle
m inek toim ub 2 0 0 - 5 0 0 aasta pärast.
Mati Hint ongi pidanud soovitavaks eestlaste ülem inekut soome keelele või siis vähem alt mingi eesti-soom e keelekuju teket, mis suurendaks ühe läänem eresoom e keele kõnelejaskonda. Suurema kõnelejaskonnaga keel suudaks paremini vastu seista inglise keele levikule eestlaste seas. Mõte pole iseenesest laita, kui m õelda nii, et mistahes vahendid kõlbavad eesti keele päästm iseks. Iseasi on see, kuivõrd selline päästeabinõu on teostuv. Ise m a kahtlen selles tugevasti. M uidugi on j u s t noorte käitum ine ettearvam atu, kuid ma mõtlen sellele, et Tartu Ülikooli eesti j a soom e-ugri keeleteaduse o sakonna kõik professorid, enam ik dotsente j a m itm ed teised õppejõud on igaüks töötanud aastaid S oom es eesti keele ( a b i p r o fessoritena või lektoritena ning nad valdavad soom e keelt vabalt.
Sam as ei m äleta ma ühtki ju h tu m it, kus me oleksim e Eestis om avahelises läbikäimises soom e keelt kasutanud. Aga me pole muidugi ka mitte eriti noored inimesed.
Ma ise kaldun ikka selle n-ö klassikalise malli poole, et kõige suurem on tõenäosus meil mingi stsenaarium i järgi vähehaaval kogu m aailm a praegusele lingua fi'anca'\z ehk inglise keelele üle minna. M ingeid ajam ääranguid ei oska ma seejuures Kalevi Wiiki kombel küll välja pakkuda. Usun, et inglise keelele ülem ineku algetapiks saab olem a inglise sõnade tulvam ine eesti keelde - Mati Hindi moodi öeldes - üle m õõdupiiri. Selle eest pole meil pääsu
A. Künnap 107 kohe kindlasti. R ohke inglise sõnavara olem asolu korral on aga lõplik ülem inek inglise keelele j u b a lihtne, sest see keel on äärm iselt vorm ivaene j a kõik paneb selles paika praktiliselt üksnes sõnajärg, nii et meil pole tarvis uue keele puhul isegi ära õppida vähegi keerukam at gramm atilist süsteemi. Ü lem inek ei toimu muidugi veel niipea.
Võimalik, et eesti keel jõ u a b enne seda läbi teha veel ühe m uutum isstaadium i. See võib j u h tu d a siis, kui meie integratsiooni
poliitika j a m uude m õjurite tagajärjel praegu um bkaudu 400 000 venekeelset Eesti elanikku j a nende tulevased järgla se d lähevad üle eesti keelele. (Kui muidugi ikka üldse lähevad, sest suurt hulka neist huvitab eesti keelest enam hoopis inglise keel.) V enekeelsete m assilise ülem ineku korral eesti keelele on nende eesti keeles aga rohkesti venepärasusi, mis levivad paratam atult ka eestlaste keele
kasutusse. Seejuures tekib võimalus, et selle tulem usena võib eesti keel gram m atiliselt nii olulisel määral lihtsustuda, et ta m uutub mingit liiki lingua franca'ks, nagu see on Euroopa kaugem as m inevikus toim unud eri keelte ristmõju tõttu eelkõige inglise keelega, aga ka näiteks rootsi keelega, millele lisatagu prantsuse keele sõnam uutm ise vaesustum ine samal põhjusel.
Kõik see ei tähenda vähimalgi määral, et me peaksim e loobum a võitlusest eesti keele säilimise eest, hoolitsem a tem a arengu eest kultuuri j a teaduse keelena. Võrdluseks võib siinkohal öelda Mati Hindi kom bel, et mis mõtet on üldse elada, kui lõpuks saabub nagunii surm. Ometi me elam e j a teem e kõik selleks, et see elatav elu oleks võim alikult elamisväärne.
Mis puutub sõnade laenamisse eesti keelde, siis sõnu on laenatud alati j a palju rohkem, kui tavaliselt arvatakse. H uno R ätsep on teinud m õned head aastad tagasi eesti sõnavara inventuuri j a tulem used on tal sellised: eesti keeles on om atüvesid alla poole - 47% , laentüvesid - 40% , tehistüvesid - 1%, tundm atut päritolu tüvesid - 12%. Rätsep on lähtunud om a inventuuris eestlaste idastrände (eestlaste esivanem ad tulid siia L äänem ere kaldale V olga või Uuralite kandist) j a uurali keelepuu hüpoteesist ning seetõttu ja g u n ev a d om atüved tal selliselt, et praeguse eesti keele kõigist sõnatüvedest pärineb 2% uurali algkeelest {ema, kaks, kala jt), 3% soome-ugri algkeelest {hing, ilm, isa jt), 11%
108 Kas uued laensõnad ohustavad eesti keele tulevikku ? läänem eresoom e vahealgkeelest {linn, maja, nuga j t ) ning 1 2%
m itm etest m uudest vahealgkeeltest {lõuna, saar, õnn jt).
L aensõnad ja g u n e v a d R ätsepa järgi nii: indoeuroopa j a indo- iraani algkeelest pärineb praeguse eesti keele s õ natüvedest 1%, balti algkeelest 2% , germaani keeltest enne 13. sajandit 5%, mui- nasslaavi keelest 1%, läti keelest 1%, alam sa k sa keelest 14%, root
si keelest 2% , vene keelest 6%, ülem saksa keelest 9% , soom e kee
lest 2%, m uudest keeltest 1%. Enim on laene seega m itm esugus
test germ aani keelekujudest - kokku 30%. See võiks inglise laenude pelgajaid rahustada: ligi kolm andik eesti sõnadest on ju b a germ aani laenud, kuid eesti keel on ikka eesti keel. Loom ulikult on R ätsepa inventeerim isajaga võrreldes praeguseks mõndagi m uu
tunud vaadetes igasuguste algkeelte kunagisele olem asolule ning seega siis ka uurali, soom e-ugri j a vahealgkeelte pärandile eesti keeles, balti j a germaani laene on ilmselt j u u rd e leitud jne. Kuid uuem at inventeeringut pole R ätsepa järe l keegi teinud.
On niisiis hakatud m uret tundm a eesti keele saatuse pärast.
V iim asel ajal räägitakse j a kirjutatakse palju eesti keele alla
käigust, te m a kasvavast m annetusest, tem asse tunginud j a tungi
vatest ning teda laostavatest võõrm õjudest j a m uust seesugusest.
K õn e ld a k se inglise keele pealetungist, pahandatakse ingliskeelsete to o rlae n u d e kasutam ise pärast erialaste terminitena. Väidetakse, et nii hullus olukorras pole eesti keel varem olnudki, et varsti rää
gim e kõik j u b a inglise keeles j a eesti keel hävib.
Tegelikult pole selliseks m uretsem iseks põhjust. Olen korduvalt rääkinud j a kirjutanud, et miski ei hävita eesti keelt iseenesest - eesti keel säilib nii kaua, kuni tem a kõnelejad teda kõnelda tahavad. N im elt ei tea keeleteadus ju h tu m e id , kus keel oleks alla käinud j a ainuüksi seetõttu ära kadunud. Keeled õigupoolest ei m andu, vaid lihtsalt m uutuvad. M uutuse tõlgendam ine allakäiguna on kõigest m eiepoolne hinnang. Ükski keel ei kao ise ära - aktiivne pool on alati keele kõnelejaskond, kes võib keele tõesti hüljata ning hakata mõnd teist keelt kasutama.
M eie eesti keel on kõikide teiste keelte kombel kogu oma olem asolu jo o k su l pidevalt m uutunud ning m uutub edasi. Ja milli
ne ta selle m uutum ise tõttu edaspidi ka poleks, ei osutu ta kunagi kasutam iskõlbm atuks ega lakka olemast, kuni me ise teda kasutada
A. Künnap 109 taham e. Selle tahtm isega on aga hoopis om aette lugu. Igatahes ei sõltu see keele muutumisest. Ka ükski soome-ugri keel Venem aal pole kadunud või kadum as keele allakäigu, vene laensõnade tulva või muu selletaolise tulem usel, nagu sageli arvatakse, vaid ikka ühel j a samal põhjusel: keel on kaotanud või kaotam as oma kasutajaskonda. Või täpsem alt: kasutajaskond on hüljanud või hülgam as om a keelt.
Keel on paindlikult isereguleeruv ühiskondlik nähtus, peaaegu nagu mingi elusolend, kes ei lase om a k a su ta ja sk o n n a n i endaga m eelevaldselt üm ber käia. S eepärast m eenutab m istahes kee le
m uutuste vastu võitlemine võitlust loodusjõududega: see pole päris võim atu, kuid väga vaevarikas. Loom ulikult on eesti keel meie om a keel j a me võime ise otsustada, m illised m uutused tem as meile m eeldivad j a milllised mitte, milliste m uutuste eest või vastu tem as me taham e võidelda. Aga me ei pea seda tegem a hirmu sunnil, et m ingite halbate lingvistiliste m uutuste korral om a keelest ilma jääm e . Eesti keel säilib seni, kuni tal on kasutajaid.
T uletan m eelde, et eestlased on kõige põlisemaid eurooplasi.
Lennart Meri on 2001. aasta 13. augustil Helsingis peetud sem i
naril õigesti j a tabavalt öelnud: “ K eeleteaduse praegustel andm etel liikusime um bes saja kaheküm ne sajandi eest Põhja j a j ä im e truuks sellele karmile kodum aale, kus suvel oli rohkem j a talvel vähem päikest kui Euroopas ... E uroopa etnilist kaarti dramaatiliselt muutnud rahvasteränded m eisse ei puunud. Me säilitasim e oma arhailise keele, m ugandades kultuurilaene j a laensõnu vastavalt om a keskkonnale j a eluviisidele.” O lem e tõesti siin Eestis olnud vähem alt 12 000 aastat j a kogu selle aja om a eesti keelt rääkinud.
Võrdluseks mõni sõna meie teistest naaberkeeltest peale soom e keele. Kalevi Wiiki teooria järgi on germaani, balti j a slaavi keeled sündinud sel teel, et soome-ugri keelte kõnelejad õppisid ära indo- euroopa keelekuju. Kuid nad tegid seda, nagu võõrast keelt ikka õpitakse - hääldus- j a vorm ivigadega. Olen selle teooria toetaja ning olen leidnud rohkesti materjali teistelt uurijatelt selle toe
tuseks. On ka neid, kes selles teoorias kahtlevad. Vaidlusi on olnud eriti germaani keelte osas. Kõige kindlamini seisab asi jalul slaavi keelte puhul. Seega on üsna usutav, et praeguste slaavlaste esivanem ad võisid olla kunagi soom eugrilased, kes õppisid
Kas uued laensõnad ohustavad eesti keele tulevikku?
hääldus- j a vorm ivigadega ära indoeuroopa keelekuju. Teiselt poolt on Theo V ennem anni järgi ainult neljandik germ aani keelte sõnavarast pärit indoeuroopa keelekujust, kusjuures rohkesti on nendes keeltes semi algupäraga sõnu.
Rõhutaksin, et kuidas ka ei läheks, paanikaks pole põhjust. Ja üldse on nii, et m ida põlvkond edasi, seda v ähem valus on om a kunagise em akeele minetam ine. K eelevahetusprotsess m uutub pea
gi inimestele vaevum ärgatavaks ega kutsu enam esile tugevaid em otsioone. S eejuures sõltum ata sellest, kuidas sellesse suhtuk
sime meie, eesti keele praegune kõnelejaskond. Seda enam, et siis polegi meid, praeguseid südam evalutajaid, j u b a am m u elavate kirjas.