ometi käia? Kes teadis seda teed?
Ruttu targas ta tagasi ühte tee äärsesse auku, nagu neid selle tee ääres palju oli, et tulijaid waik-selt mööda minna lasta.
Sammud tulilvad lähemale. Hilda süda põksus Peaaeau kuuldawalt. Ta tundis oma isa ja tema eilse külalise healest ära. Mis oli neil siin teel tegemist? . . ^ ,... ^
— Tänane töö on meil ilusast: korda lamuo, liitis isa iseenesega rahul olles. See annab ka tule-wiku peale head lootust.
— Kas üks tööloom elab ehk sureb, see on mulle üks kõik, andis komtur wastuseks. mina aga nõuan sinu käest oma raha ehk su tütart.
— Kuidas wöid sa seda nduda? Sinu mSöga-wemm ordusse astumise wanne keelab naese W0t-mise ära.
— Pah, naeris komtur, kas neid orduwenda-sid meie ajal küll ei ole, kellel naised kõdus on!
Kes läheb seda paawstile teatama? Ja kui seda ka Peaks sündima, mis sellest siis ära ei ole?
— Muud midagi, muud midagi, kui kustutakse nimi ordu registrist maha.
— Seda ma tean, ja ei pea suureks õnnetuseks.
Naga orduwenna elu ei ole mulle sugugi meele järele.
M u l on warandust küllalt, et niisama elada W0m kui ilmalikud rüütlid, ilma kõigi rumalate Nutus-teta. Anna oma tütar mulle naiseks ja ma lasen ennast siis r00muga ordust wälja Heita, im seda tahetakse.
nõnda on.
— Oled ta aga uhkeste kaswatanud, kõlbab enne-mine iga sõnniku tõstjale kui tomturile, Liiwimaa kõige kõrgemale seisusele'
— O n natuke isemeelne küll, aga eks ta rüütli raudse käe all painu ning taltsaks ei saa kui talleke.
— Aga sa pead siis ise ta minu kütte muret-sema, mul ei ole mitte lusti niisuguse metskassiga inimeste nähes kaklema hakata, et meelega ordu walitsust wihastada.
— Seda ma tean. Ma tahan sind ses tükis aidata. Waata, sõber, praegu on ta weel wihane ja saaks sind nähes uuesti kära tegema. Aga jä-tame asja natuke edasi. Sina ei näita ennast temale enam mitte. Homme ehk ülehomme sõidan ma temaga Wiljandisse. Siis woid sa waritsejad wälja panna, ja kui meie ohtu sinna kohta jõuame, siis röötmwad sinu mehed ta minu käest ära, tootvad sinu lossi — ja sa wöid ennast laulatada lasta.
Ta saab pärast sinuga ilusasti ara leppima ja su targa nalja üle rõõmustama. Nii on need asjad siis kenaste korras, mis muidu peawalu kipuwad tegema. Oled selle plaaniga rahul?
— Wapper mees, Wilcken, sa oled ka üks pagana kolumees, hüüdis komtur rõõmuga. Olgu nõnda.
Kas homme ehk ülehomme? millal meie selle roömsa jahi teeme?
— Olgu ülehomme, waheft ei saa ma homme weel oma asjadega siin korda.
— Tehtud! ^
— 121 —
Mehed loiwad käed kokku. .
— Aga waata, kas need ei ole sim immese jäljed? küsis kommr mulla peale näidates, km nad juba tükike maad Hildast mööda oliwad jõudnud.
Mehed waatasiwad mõlemad.
— Toepoolest, need on inimese ja weel pealegi üsna wärsked. Kcs Pergel siin ometigi on käinud?
Nad tulewad siia poole, ja enne ei olnud ometi ai-nust jälaegi näha. Nii oleks ta meile wasta pida-nud tulema. Ma kardan juba, et need mõne kõdu-käija jalad on olnud, kes siin kõndinud. Kes teab weel, missuguste kaela murdjate öösine tee see sun on!
— Mine ikka, komtur, ega sa ometi tonta n tarda, manitses Hilda isa.
— Mina neid küll ei karda, aga kõledad elukad on nad siiski, wastas ebausklik komtur ja ei M d -nud mitte tahtmata wärisemist ara keelata.
— Minul on lusti seda tonti kätte saada, kes siia need jäljed on teinud, seletas lossiherra.
— Jäta, sõber, tühi tahtmine. Sa näed ju, et ta meist nüqemata mööda on läinud, nagu õlge tont kunagi. Kui tal teha on, siis oleksime mne teda Pidanud ometi nägema, sest tagasi mmennse Mge siin ei ole. Jäta maha tühi n0uu, läheme ara, tatsume aga, et koju saame. Tontidega kaklemme ei ole weel kellegile onne toonud, aga murtud lae-lasid on küllalt olnud.
— Oota weidi, mu sõber, sa "«ed sim aukusid, siia sünnib tont wäga ilusaste sisse.
tame aga järele, kas ta mõnes nurgas mitte kõige oma patuse kehaga ühes ei kükita?
Nüüd algas otsimine. Weel mõni silmapilk, ja siis oliwad otsijad ka selle augu ukse peal, kus tont warjul oli.
Hilda süda wärises. Otsustan, silmapilk lähi-nes, mis ka tema elu ehk mitme teise elu wöis maksa.
Onn oli weel fee, et nad ise tema jäljed kinni oli-wad tallanud ja sellepärast mitte kõhe Siget koobast üles ei leidnud.
Mis ta muidu ialgi poleks julgenud, pidi ta nüüd ometi julgema, sest rohkem kui kinni wöetud ei wöinud ta ju saada, millega muidugi kõik lootu-sed kustusiwad. Miks pidi ta siis ennast just koopa seest kinni wötta laskma?
Ta waritses parast silmapilku. Nii pea kui otsijad ühe koopa sisse ta silmist 'kadusiwad, targas ta oma warjupaigast walja ja pani kõigest jöuust edasi jooksma. Enne kui mehed tagasi tuliwad, oli ta juba tee käänu taha otsijate silnnst ladunud.
Õnnelikult jõudis ta nüüd ilma takistuseta ton-dilossini. Siin läksiwad teed mitmesse arusse. Ta läks seda mööda, mis kõige kõrgemale wiis ja lossi lae peal loppis. See kõht näis tal tuttaw olema, sest tohe otsis ta siin ühe kitsa trepi ülesse, mis ülesse lagunenud korstna juurde wiis. Sealt laskis ta korwiga midagi alla ja tõmbas jälle ülesse. Siis aga hakkas ta otsima, nagu oleks tal midagi ladunud.
— 123 ,19.