mitte enam rahwale tardetaw. Jutud inimeste ladu-misest kadusiwad aega mööda ara ja iga mees wöis jälle julgeste kardetawa lossiwaremctest niihästi öösi kui ka päewal mööda käia. Endine hirm oli lõpnud ja endine tontide hulkumine tondilossis kadunud.
Kõik näis waikseks jäänud olema. Siiski aga wa-litses seal mõni kord ka iseäralik elu.
Ilusad kewade ilmad oliwad ainult mõne paewa kestnud ning siis Jürikuu tujudele täie woli jätnud.
Iseäranis oli Iüripäewa ees torm nagu wangist wallale peasenud ja ei wäsinud päewase möllamisega weel ära, waid hullas ka öö otsa taga järele. P i l
-wis kuuta taewas tegi öö nii pimedaks, nagu oleks sügisene öö käes. Metsapuud painusiwad tuule käes madalale ja mõnigi wana tugew tüwi, kes tormidele aastakümnete ja sadade kaupa lindlalt wastu pan-nud, nõrkes looduse wäega woideldes ning laskis oma ilusa krooni praginal maha kukkuda. Näis, nagu oleks torm kõik tondid täna oma peidupaigast wälja hirmutanud, sest pea iga PSösa warjul tondilossi lähedal liikus musti inimese togusid, kcs tondilossi müüride wahele ära kadusiwad. Ka ülewel waremete müüridel oli inimese togusid liikumas, kust tuulehoo-gude wahcl tasane jutu kömingi maha ulatas.
— Kas rahwas koos on? küsis üks heal.
— Koguwad praegu, wastas teine.
— Ega meid siin ometi keegi ei luura?
— Niisugusel ööl, kus tondidgi ulu alt wälja ei julge tulla, ci wöi keegi luuramas olla!
— Aga Harjumaalt ei ole weel sonumik tagasi tulnud?
— Ei ole weel.
— Nüüd on juba aeg käes — kus ta peaks olema?
— Wöib olla, et ta ei tulegi. Sest mi pea kui kõik walmis on ja terwe Harjumaa sellest osa wötab, siis antakse meile märki.
— Kuda wnsi?
— Raiesmiku kingu peal süüdatakse wana Paja-mäe hurtsik põlema. Selle leegid saawad laugele peale-hakkamise märki andma, sest öö on pime kui kott ja kannab tulekuma üle maa laiali.
— Kas seda märgi andmist igal pool teatakse?
— Ma olen perest peresse ja külast külasse kõik
wallad läbi käinud ja sõnumi laiali kännud. Kõik on walmis nii pea kui tulekuma taewa serwa wal-gustama hakkab.
— Siis tuleb see otsustus silmapilk, mil meie rahwas kas oma wabaduse kätte saab ehk ta lootuseta hauda kannab. Telst teed ei ole ega muud nöuu üle ei jää. Seda peame oma meestele köwaste südame peale panema, et nad julgust ei käulaks ning selle läbi meie terwet ettewötet nurja ei laseks minna.
— Aga üks peab siia ometi walwama jääma, kas tulekuma näha on?
— See on õige! Jää sina siia, ma tahan mehed all kõik kokku koguda ja neile weel asla tõsidust ette panna. Teata aga meile nii kõhe, kui midagi näha on.
Sellega jäi kõik wait. Tuul köhas endist wiisi ja töi knhma ühes ning inimeste kogud kadusiwad all müüride wahele. — — — — — >
Selsamal ajal istus ülewel mõisa maja suures heledaste walgustatud saalis hulk rüütlid pidulaual kalli marjawiina pudelite taga. Kõik oliwad rööm-sas tujus ja könelesiwad läbisegamine suure healega naerdes. Noored ülemeelsed rüütlid jutustasiwad teine-teisele, kuidas nad oma talupoegade käest kümnese maksu sisse ajawad ning seal juures maksu toojaid tüssawad. Kõik naersiwad selle peale, kui keegi jälle midagi uudist teadis ütelda.
Selle meesterahwa seltskonna seas oli ainus naisterahwas Hilda, kes oma isa wöeraid pidi tali-tama ja seal juures külaliste kõnesid kuulma. Ta körwad huugasiwad ammu juba nii, et parem maa alla oleks pugenud kui niisugust kära kuulnud.
—
185—
— Noh, Hildakene, hüüdis Wiljandi komtur naerdes, kui see temast mööda läks, kas pole kena ja lõbus jutt, miks ei taha sa ka meie seltsis wiibida?
I s t u siia, ja ma tahan sulle kõhe naljakaid juhtumisi jutustada, nii et su alatine peawalu jäädawalt ara kaub.
— Mina ei taha niisuguseid lugusid kuulda, neid ei kuule keegi naisterahwas, wastas Hilda kül-malt ja tahtis ära minna.
— Oh sa rumal ära hellitud ema-tütar, ütles tomtur ja tõmbas piiga käest kinni. Wiljandis möis-tawad ka sinu wanuduscd piigad wäga hästi juba töörahwa jäuks piitsa tarwitada — ja seal on koguni teine kord tui siin, kus igamees oma pead tantsib ja lossipreili neid weel inimeste sekka loeb.
Hilda oli enese komturi käest lahti kiskunud ja waatas ähwardawa näuga tema otsa. See naeris selle üle südamest.
— Piitsa tarwitamine ei ole kunst, seda woiwad ka need teha, kes siiamaale ise piitsa saanud, rääkis piiga Mgdusega. Mõtelge selle peale, et teie oma ülekohtuse waewamisega waesed inimesed wihale olete Üritanud, kes seda ka kätte woiwad maksa, kui kan-natus kätkeb. Mis saab siis?
— Ahahah, naeris komtur südamest — koer maksab kättc, kui ta percmcyc käest piitsa saab! ja hobune koorma ecs hakkab oma ajaja wastu mäs-sama! — —
— Mis walgus sec seal peaks olema? küsis üks Pidulistest komturi jutu wahelc ja waatas ise aknast wälja.
Kõik waatasiwad akna poole. Kaugel pimeda taewa all walwendas midagi iseäralikult.
— Wistist on mõni wilets orja urtsik põlema läinud. Kahju, et see nii kangel on, muidu wöiks seda nalja waatama minna.
— See oleks toepoolest naljakas, rääkis komtur rõõmsas tujus. Midagi ei ole lõbusam, kui neid lohkunud orja logusid näha, kes meeletumalt kui pooled hullud tule ümber tantsiwad ja oma räbalaid tulest wälja kifuwad. Sakala maal olen ma oma külalistele seda nalja teinud ja paar töörahwa hurt-sikut põlema pannud. Oh, see oli niisugune nali, nagu ma omas elus paremat enam ei ole näinud.
Raske unega, nagu nad laisad worstid juba oma loomu poolest on, ei ärkanud nad enne üles, kui tuli juba körwetama hakkas. Aga siis oli jooksmist ja karjumist, et kas wöi naera lõhki.
Kõik naerfiwad ühes. Hilda kuulis seda naeru, see käis talle südamesse, ta täks ara sellest seltskon-nast, kus inimlisi tundmusi jalgadega sötkuti.
Naer ei olnud weel lõpnud, kui häkiste eeskojas kõlinat ja mürinat kuulda on. Saali uksed lähewad lahti ja hulk mehi kinni käetud nägudega tungiwad sisse. Kõigil on sõjariistad käes — kirtved, angud labidad, noad —
Rdömus prassijate seltskond oli ära ehmatanud.
Keegi ei teadnud, mis see peab tähendama. O l i see mõne naljahamba kuri nali, wöi tõsi?
— Talupojad, sai lossiherra kõige enne suure ehmatuse järele sõna suust. Mis on teile pähä tul-nud, kes on teile luba annud oma herra majasse
— 187 —
tungida? Andke silmapilk wastust, ehk muidu lasen ma teid surnuks peksa.
— See ahwardus ei hirmuta meid mitte, was-tas üks tugew heal sissetungijate seast, teie wöimus on murtud, teie walitsus on langenud, nüüd tahame ka meie kord peremehed olla, teie olete juba küllalt kaua meid piinanud — andke endid heaga alla!
— Teie olete hulluks läinud, hüüdis lossiherra.
Kes oleks seda enne näinud, et orjad oma isandate wastu nii häbematuks lähewad? Sõjariistad kätte ja raiuge maha need lurjused, kisendas ta tulises wihas oma rüütlite poole.
— Pidage, mitte ükski ei liigu Paigast, kel elu armas on, wastas kõneleja oma kätt palja mSö-gaga üles tõstes. Sma, lossiherra, pead seda üle-kohtuks, kui waese rahwa kannatus sinu ja su sugu wasta kätkeb — ütle mulle, kus on wana wapper Mando, kus on tema poeg Wiboane, kus on ta naine Wamba, kus on su tütre kaswataja lossieit, kus on tema poeg Armik? Kosta mulle! Kes on nad hirmsa näljasurma kätte tondilossi saatnud?
Lossiherra oli selle kdne üle kohmetanud. Siis Peasis ta hirmus wiha sönadcs lahti.
— Wilets ori, kuidas julged sa niisuguseid s0nu oma suhu wotta ja minu käest otsust nõuda?
Kes on sulle luba annud tondilossi saladustesse puu-tuda — kas sa ei tca, scc maksab su elu! M u auu-sad rüütlid, wotke mrd warefc naud kinni ja pekske nad surnuks! Kus on ometi mu Goswin, et ta nii-suguste järcle pavemine ei ole walwand: Ka tema Peab nm wiha tunda saama. ,
— Asjata ähwardus, ütles kõneleja rahuga, ta on oma palga kätte saanud, nüüd on kord sinu käes!
Ara hukatud inimeste waimud on sinu kättemaksjaks saanud. Waata siia, kas sa seda nägu weel tunned?
Nende sõnadega tõmbas ta oma näukatte eest ära. Ta näü arm oli heleda tule walgusel sel-geste näha.
— Armik, hüüdfiwad lossiherra ja Wiljandi komtur pea ühel healel.
— Haa, teie wärisete juba — mikspärast? kü-sis Armik ähwardades. Teie olete Armilu tondi-lossis surma mõistnud — ta luudki oliwad juba teie teades kõdunenud — aga nüüd on ta teie ees ja nSuab aru oma süüta hukkamõistmise üle. Minu kõhus on ruttu mõistetud! Andke endid alla, teie jauks on tondilossi ruumid tühjaks tehtud — wasta-panemine on asjata. Waata selle tulekuma poole, see on märgiks, et praegusel silmapilgul terwel maal rüütlid maha saawad löödud ja nende lossid ära põ-letatud. Waata,, kuidas siin ja seal silmapiiril uued tulekumad ülestöusewad ja iga silmapilguga nende arw weel kastvab ja paistus suuremaks läheb.
— Näed? Tee ruttu, meie ei taha mitte kõige hil-jemad olla.
Töc poolest oliwad ka mitmes paigas tuleleegid paistma hakanud ning pimeda öö walgcks teinud.
Piduliste purjus pead oliwad ühe korraga selgeks läinud ja hirm julguse wöitnud.
Haa, see on ju päris põrgu wärk, ütles lossi-herra wälja waadates, ja seda julged sa ise rääkida.
Nurjatu sulane!
— 189 —
— Meie ei taha oma warnlastelc mitte kätte maksa, ilma et nad teaksiwad, mispärast see on; ei, nad peawad teadma, mispärast nad peawad oma inetu elu wälja ohkama. Kas annate endid heaga alla?
Wastuse asemel tormas lossiherra, kes lähemast warnast nwöga kätte oli saanud, Armiki peale.
Kõik rüütlid tegiwad sedasama, nii et tore pidusaal silmapilk hirmsaks sõjaplatsiks ümber oli muudetud.
Wiha ja meeleäraheitmine andis mõlemal pool lõpmata waimustust, nii et surmapölgdusega mõle-malt poolt wöideldi. Juba lamesiwad mitmed kiöit-lejad pörmandul oma were sees, kui tuba korraga walgeks hakkas minema.
— Loss põleb, hüüdis Armik. Tagasi, mehed, enne kui tee eest kinni on. Wäljas peame walwama, et siit keegi ara ei pease! Üksi Hilda preili elu peate teie hoidma.
See uus sündmus lõpetas wöitlemife silma-pilguks. T u l i ei lase omaga naljatada, tema eest Peab iga hing ennast peastma. Selle läbi muutus sõda ka kõhe korratu edasi tagasi jooksmiseks ning igamees katfus ennast peasta. Aga kuhu pidiwad PVgenejad peasema? Kcs tulesurmast peasis, see jook-sis waritsejate kätte, kes lossi ümber oliwad piiranud.
Nüüd alles hakkas hädaoht oma täies suuruses Piduliste silma paistma. Meelt ära heites tormasi-wad nad pölewast majast wälja ja katfusitormasi-wad enes-tele waenlastest teed läbi raiuda, aga langesiwad.
Üksi lossiherral Wiljandi tomturiga oli korda läinud ära põgeneda — kõik teised oliwad külmaks tehtud.
Ka nemad ei oleks muidu peasmud, kui nad mitte
enestele saalis langenud Eestlaste riided selga ei oleks ajanud ning sel kombel tundmata wiisil wastaste r i -dadest keelmata läbi saanud.
30.