ara minema hakanud. Tema tee wüs teda ühest wolwialusest läbi, kust ta maa-aluse tee otsa peale lootis saada. Enne aga kui ta nii kaugele jõudis, tuli tulewalgus ja sellega ühtlasi ta munga must togu nähtawale. Ruttu kargas ta tagasi ja jooksis üht teist wölwialust mööda sinna, kust natukese aja eest isa Wiljandi komturiga ülesse oliwad läinud.
Ruttu otsis ta pörmandul ümber ja wajutas jalaga
wasta maad. Uks läks lahti, trepp tuli alla,
kii-relt ronis piiga üles ja natukese aja pärast oli loik
jälle wagusi. Ta oli munga käest peasenud.
Kaua luusis munk mööda urkaid ja otsis wangi-söötjat — aga ei leidnud midagi. Talle oli aru-saamata, et siit üks elaw hing ära wöinud peaseda.
Peaaegu hakkas ta uskuma, et tõeste nägemata käed siin tegewad on.
Järgmisel ftäewal istus ta kaua oma isandaga kirjutusetoas ja kõneles temaga tasakeste.
— Ma usun, tondilossis käiwad tõeste tondid ümber, ütles ta.
— Kuidas nii? küsis isand.
— Täna öösi nägin ma, et ühele wangile korst-nast toitu alla lasti, ja kui ma tegijat tabania läk-sin, oli ta kui suits kudunud.
— Hm, kas sa ka kõik köhad ilusaste läbi otsisid?
— Wiimase kui urka.
— Kas sa maa-alult teed ka tunned?
— Maa-alusest teest ei tea ma midagi.
— Uta näen, et ma ka selle saladuse weel sinu kätte pean usaldama, mis ma siiamaani ainuüksi oma teada pidasin, kõneles maa-ülcm. See saab wa-hest sind jälgile wiima. Aga enne pead sa wan-dega töutama, et sellest kecgi surelik sõnagi teada ei saa.
— Ma wannun sulle seda, ütles munk oma kütt ülesse tõstes.
— Walewannet maksad sa oma Peaga, ähwar-das lossiherra. Kas mõistad?
— Wäga hästi.
— Waata, Goswin, scda lossi siin tondilossiga ühendab maa-alune tee. See on juba ammu enne ehitud, kui praegune loss siin. Juba esimene lossi-herra, kes praeguse tondilossi ehitada laskis, tegi
—
139—
selle tee. Keegi pole täna päewani sellest teest mi-dagi teadnud, sest ta ehitaja oli wäga ettewaatlik mees. Ta laskis kõik ehitajad, kui töö walmis oli, üra tappa, et teegi midagi tvälja lõriseda ei saaks.
Seda teed oli tal mitme asja parast hädaste tar-kus. Wiimaks sai praegune loss selle tee otsa peale ehitatud, nii et nüüd teda wäga hästi tondilossi käi-miseks W0ib tarwitada. Kaua seisis ta Hoopis tar-witamata, ja kui ma öösel koju tulin, siis leidsin wärskeid jalga sealt, mis tunnistawad, et keegi teine weel seda teed tunneb. Ja ma usun, see saab wan-gide söötja olemagi. Niisugusele asjale peab ots saama tehtud, ütlen mina, ja sina, Goswin, pead seda korda saatma. Waata siia, ma tahan sulle lossi plaani kõige maa-aluse teejuhatustega anda, et et sa iga nurka ja saladust taieste tundma öftid.
Aga seda plaani ei tohi sa kellegi teise surelise näpu wahele anda.
Ta segas paberid kaua aega. Siis läks ta ra-hutuks.
— Ohoh, mu plaani ei ole enam siin, kus ta pidi seisma. Kuhu on ta jäänud? Kes on ta ära wotnud? — Haa, ma aiman, et ta wistist selle käes on, kes maaalusele teele jalga on teinud.
Seda pead sa mu kätte tooma, Goswin. Ta peab oma häbemata julguse üle aru andma!
Siis seletas ta suusõnaga pikemalt ara, kuidas tee käib, kus ta sisse ja wälja käigu köhad on, nii et munk nüüd taieste tee saladusi tundis.
— Homme sõidan ma Hildaga kõdust ära, siis wöta sa walwamine käsile. Aga ma ütlen sulle,
Goswin, ära tule mitte siis mu silma ette, kui sa midagi kätte ei ole saanud.
— Kas nii kaua wöin ma teda enese hoole all hoida, wöi mis pean ma tegema?
Selle jätan sinu hooleks. Tee temaga, mis ise arwad; ma usun, et su kawal pea talle paraja ka-ristuse wöib leida. Ära waata mitte selle peale, kes ta on. Kui ta ka mu oma poeg oleks, armu ei pea ta minu silmis leidma. Pea seda meeles ja nüüd mine. Siin on kolmandama keldri ukse wöti.
Mees töutas teha, mis wöimalik ja läks rõõmuga minema. Weel päelva walgel käis ta maa-aluse tee läbi ja waatas kõik hoolega järele, et ennast öö tarwis hästi ette walmistada. Ka tondilossi wahib saiwad igaüks üksikult käsud. Kõigist wöis näha, et midagi iseäralist tulemas oli.
Nüüd pidi kawal kodukäija loksu langema!
Kui munk üra oli läinud, laskis maaülem W i l -ken bon Ilsede tütre enese juurde kutsuda. Natu-kese aja pärast ilmus Hilda. Ta käik oli köikuw, nägu kahwatu, silmad ära nutetud. Wilken von Ilsede waatas imestades ta otsa.
S i i n ma olen, isa, mis sa minust tahad? ütles ta iseäralise healega.
— M u l on sulle midagi ütelda.
— Siis ütle, ma kuulen.
— M u l on nöuu homme reisi peale minna.
— Minul ei ole ju sinu reiside kohta midagi ütelda.
— Sa pead ühes tulema.
— Ma ei wöi — ma olen haige.
—
141—
— Just sinu terwise pärast olcngi ma seda reisi ette WStnud. See on minu isa tohus, et oma ainsa lapse eest hoolt kannan.
— Isalikku kõhust auustan ma igakord, aga homme ühes tulemine on mul wöimata. Ma tun-nen, et mu terwis reisi wäsitamist ära ei kannata.
— Weel on öö tänase ja homse päewa wahel, ja see öö wöib mitu walu ära wiia. Minu wii-mane sõna on: pane ennast reisi wastu walmisl
— Aga isa, mikspärast pean siis mina homme ühes tulema; muidu ei ole sa mind ialgi ühes wotnud!
— Siiamaale olid sa weel lapse ea sees, aga nüüd juba walmis piiga. Sa pead ka ilma tund-ma õppitund-ma; iltund-ma tarkust on igal tüieealisel inimesel tarlvis. — Ja pealegi on minu kui isa kõhus ka sinu tulewiku peale mõtelda.
— Kuidas tahad sa siis reisi peal minu tule-wiku peale mõtelda? küsis tütar.
— See on minu asi, sellest wöin sulle pärast kõneleda, nüüd küllalt su uudishimulikest küsimistest.
Ma ütlen sulle weel kord, et sa homme hommiku reisi tarlvis walmis pead olema. Nüüd mine!
Hilda läks. Ta isa ei olnud sellest midagi rää-kinud, ega teda mitte mamtsenuogi, et ta Wiljandi komturi nii wäga oli teutanud. Ta arwas, et Hilda ta plaanist midagi ei teadnud, ning et teda heaga ühes tulema saada, ei lausunud ta sellest sõnagi, mis teda nii rängastc oli wihastanno. Hilda aga tun-dis seda kawaluse W0rku, millesse ta oma isa teda meelega tahtis wedada.
— Taewale olgu kaewatud, et minu oma isa
MU wastu nii ülekohtune on, ohkas ta iseeneses, kui ta üksi omas toas oli. Mis wöin mina sinna pa-rata, kui ma tema wastu enam ustawat laftsearmas-tust ei saa näidata. Oh kui ma Mida asemel olek-sin, ma wöiksin siis kümme kord õnnelikum olla! Ma näen selgeste, et anus inimlik meel lossidest on põ-genenud ja holekatustega hurtsikute all aset wötnud.
Nende kiwimüüride peal lasub nagu hirmus wannc, mida wacse töörahwa werehigi siia on saatnud. Kui wanemate patud laste kätte nuheldakse, siis ei wöi ka mina selle wande nuhtlusest peaseda. Aga tulgu mis tuleb, mina tahan oma südame hea heale järele elada, mu süda ei jiwa seda wälja kannatada, et süüta hinged hirmsat ülekohut, nälga ja janu kanna-tawad. — Ma tean seda selgeste, kui ma homme isaga ühes reisin, siis ci tule ma enam siia tagasi.
Ja siis jääwad köit wangid näljasurma ohwrits.
Nende seas on minu emalik sõbranna lossieit, ainus hing, kelle armu soojust ma tunda olen saanud — ja minu elupeaftja — Wiboane, — ka sina oled surma mõistetud. Ma kuulsin su ni)rka hcalt, sa kõnelesid kiidusönu, taewas teab lellele. — Ja kui see ka ühele teisele surelikule piigale oli — sellegi-pärast pean mina oma pühaks kohuseks sind peasta.
Nüüd tunmn ma su wangihauda, nüüd tunnen ma maa-alust teed — kui ma nüüd su heaks midagi ei tee, siis ei wöi ma seda ilmaski enam. Tulgu, mis tuleb, ma ei lähe mitte isaga ühes, ma ei wöi ta auutumat soowi täita ega mitut immest surma ohwriks jätta. See on mu kindel, wäärdumata mõte.
Ta helistas kella. Teener tuli uksele.
— 143
-— Lase Pedro siia tulla!
— Pedrot ei ole täna lossis olnud.
— Pedrot ei ole täna lossis olnudki? kordas ta üsna ära ehmatades. Kus ta siis on?
— Ma ei tca. Ta on juba eila õhtust saadik ladunud.
Enam ei küsinud Hilda midagi. Ta süda ei kännud küsida, sest ta ütles talle ju liig selgeste, mis temaga sündinud. Ka tema wiiume abi oli murtud.
Enne poolt ööd kadus ka Hilda lossist.
23.
Abitooza.
Wiida istub omas toakeses weel ülewel, ehk küll öö ammugi käes on. Mitu päewa on sellest ajast mööda läinud, kui Wiboane ära kadus. Ka oma sõbrannat Hildat ei olnud ta sest saadik enam nai-nud. Lõpmata hingepiin oli rahu südamest ja une silmist riisunud ning meclcüraheitmisele teed walmis-tannd. Ta silmad oliwad juba kuiwaks nutetud, nii et pisarate pchmed wood walusaid haawu enam ei wöinud waigistada.
Wäljas oli pime öö ja winge tuul wilistas hoode kaupa. Wiida silmad waatawad üksisilmi pime-duse sisse. Kas seal ei liigu üks inimese kogu? Ta waatab tcrawamalt. Ometigi ei wöi silm kottpime-duses midagi hästi stl^wda. Eeal kuuleb ta jala astumist, tasast koputamist; see on tõepoolest inimene.