— 175 —
ob ta kord jälle hulga aja järele siia käima tulnud ning kõhe weeti ta tondilossi.
— Ja teda läksid sa peastma!
— Teda ja ka teisi.
— Oh kui mina Wiboane asemel oleksin olnud, öhlcs Armik.
— Miksparast tahad sa teise asemel seista, kaS igaüts ka enese asemel mees ei wöi olla?
— Kõik ei leia truu püga armastust — see önn on üksi Wiboanel olnud.
— Wiboanele hiilgawad paremad tähed — mina kustun nende körwal ära.
— hiilga minule! minu südamele toob see taewa õnne. Waata lepitusega mu otsa, siis on kõik wiha mu hingest pühitud ja ma olen jälle hea inimene ning mu walusad südame haawad paranewad ära.
— Sa oled iga tingimisega lubanud heaks teha, mis halb olnud, rääkis Niida, ma panen sulle ai-nult ühe tingimise ette, millega ma lepin. Lõpeta wiha pidamine Wiboanega, siis olen ka mina sinuga leppinud. Kas oled sellega rahul?
Armik andis oma käe.
28.
a needrnins.
T a l i oli sellest ajast saadik maad oma pehme walge tekiga kawud ja sooja päikese sulatawate kiirte eest warakult jälle pdgcncnud. I l u s kewade oli lin-nud wöeralt maalt tagasi meelitauud ja metsad
lau-lumeistritega täitnud ja üleni täidetud jõed ja me^sa ojad woolasiwad röömsa wulinaga hiilgawal päikse paistel mere poole. Tasane tuuleõhk oli oma v l -wise kareduse kautanud ja puhus pehmelt üle mctsa ja maa, nagu tahaks ta sureliste rindadest lõik maapealsed mured ära wötta ja Vnnelisi kewade wn-deid asemele auda, Ja see nöuu näis tal ka taunis hästi korda läinud olema.
Metsa sees muliseja oja kaldal istus üks piiga, nii kaunis kui kewadine köit ja waatas üksi silmi lainte mängusse. Ta palgilt paistis magus önn, aga ühtlasi ka waikne walu. Ta õrnu palgeid, mis kahwatanud oliwad, kattis höögaw puna nöidliku kenadusega ja ei lasknud mitte kergelt aru saada, kas see llusa kewadise ilma wöi seespidise tundmuste mõju oli. Mis ta südames ilma eest warjul seisis, seda awaldasiwad ta sõnad, mis ta tasakeste iseene-ses rääkis.
— Kuldne päike siniseb taewa wölwil, oh kui sa teaksid, missugusid leekisid sa ühe waese tütarlapse südames põlema süütad, siis ei paistaks sa mitte nii soojalt maha. Mis aitab see önn, mis rinda üht-lasi ka waigistamata walujoed woolama paneb!
Uputa parem ära oma kuldkiirtesse need magusad igatsused, milledel silm läbi walu pisarate randa ei näe. Jää seisma, sa Srn kewade tuule dhk ja ära kanna mu mõtteid tundmata teedele, kust nad teda ei leia, keda nad otsiwad. Jätke rahule mind, teie ilusad unenäud ja ärge petke mind petliku lootustega.
Ma ei wöi ju teda ometi leida ega kütte saada — ialgi! Waene rind, ole rahul selle trööstiwa
tundmu-—
177—
sega, et sa talle head oled teinud, et sa talle oma tänu wdlga oled tasunud, teda wangist peastnud — ära igatse muud — see on woimata — wöimata!
Temale hiilgab teine taewas kähe truu tähega — sina woid närtsida, sinu silmade sära on talle tume, nad ei tungi ta südamesse. Oh kes lõhub küll need waheseinad, mis meid lahutawad! Süda, jäta oma tuksumise, sa ei wöi oma igatsuse eesmärgile ialgi jõuda, rind, ära põksu tundmuste mässul, waid heida enesest ära unenäu ilutsemised. — Aga kas pean ma siis toeste ennast ühe inimesega köitma, kes mulle hirmus on. Kas wöib helde taewas seda tõeste tahta? See oleks mulle hirmsam kui surm — ja surm ei olegi nii hirmus. Teie, ilusad lained, ka teie ei wöta mind lahkeste wasta ja ei kata mu walud igawese waikusega? Teie ei räägiks sellest kellegile, et teie pehmes sülcs kord üks ilmetu piiga rind oma tuksumist on lõpetanud! Ja missugune surelik teie tönet mõistab. Kui te ka pikse keelel klsendaksite?
Ei, ei, ma usaldan teid, wdtke mind oma saladuse sülle wasta, ma tulen — ma tulen!
Asutamise heal ehmatas ta neist mõtetest üles.
Ta waatas ümber. Tema selja taga seisis ta jamp-situste ja unenägude paleuslik pilt, ta igatsuste püha kuju!
— Wiboane! — sosistasiwad ta huuled.
Wiboanc seisis sõnata paigal, nagu oleks ta tinm naelatud. Ta ei olnud wistist mitte seda piigat näha lootnud.
— Kõrged jumalad! kogeldas ta wiimats suure
imestusega, kas sa tõeste ise oled, wöi näetvad mu silmad wiirastust?
— Miks räägid sa jumalatest? küsis piiga wähe aralt. See on patt taewa pühaduse ja ristiusu wasta.
— Ma ei ole paremat Jumalat tundma õppi-nud, kui minu isaisade jumalaid, wastas noormees.
Ma ei ole ristiusust midagi head kuulnud, waid olen neist inimestest üksi jõledust näinud, kes seda usku peawad. Sellepärast pöörsin ma ka sellele usule selga ja läksin oma isaisade jumalate juurde tagasi. — Nad on mind küll weega ristinud, aga mis mul muud teha oleks, seda pole ma kuskilt kuulda saanud. Ma tean, et mind sellepärast põla-takse ja paganaks hüüpõla-takse. Ütle, kas pole tõsi, ja kas sina muid ka sellepärast halwaks ei pea?
— See pole ju sinu süüd, kui sulle ristiusu kõrgust ara ei ole seletatud, tähendas Piiga.
— S u sõnad on täis magusat waigistamise rohtu mu südamele. Nii wöib ainult hea iniiuene kõneleda.
— Aga ma näeksin siiski wäga hea meelega, et sa omad jumalad maha jätad ja õige usu poole pöö-rad, ütles Piiga. Kui sa halbu inimesi ristiusus tundma oled õppinud, siis ei ole see mitte usu süüd, waid inimeste õelus, mis usust ei hooli. Õiglane ja auus inimene wöib ristiusus wäga palju õnnis-tust leida.
— Olgu siis, kui sina seda nduad, ütles Wibo-ane — ma jätan oma jumalad maha. Ole sina mu jumal, mu ristiusk, mn taewane önn, mu elaw täht, kes mu eluteed walgustab! Ütle, kas tahad seda olla?
— 179 —