Orduwend Wilken von Ilsede istus oma toreda lossi kõige uhkemas toas ja kiigutas ennast kiigetooli peal heledalt pdlewa kamina suu ees. T a wahtis pimedalt enese ette, ja ta ärritatud peaaju laskis nagu mõni hea kunsti etendaja talle tuleleegist sajasuguseid pilta üles tõusta, mis ebausklikku sõja-meest kui mitte üsna kartlikuks, siis ometigi rahu-tumaks tegiwad. Need pildid oliwad ta waewatud südametunnistuse kujutused, millest keegi teine i n i -mene midagi ei teadnud^ kui ta t r u u teener Goswin, kes praegu munga ülikonnas sisse astus ja terawalt enese ümber waatas.
Tuba o l i poolpime ja ahju t u l i heitis toguni iseäralist walgust maalitud seinte ja raskest tamme-puust majariistade peale. Sisse astujasse mõjus
see nähtus nõnda, nagu oleks siin tontide kogumise paik, kust kõik head waimud PSgenewad. Ahju suu ees istuwa lossiherra wari liikus nagu ilmatu suur labipaistcw tondikuju teise seina peal.
Sisseastuja köhatas juba teist korda, aga itka weel ei tõstnud lossiherra silmi üles. Ta ei olnud teda mitte kuulnud.
— Tont wötku kõiki neid kifendawaid nägusid
— rääkis ta iseeneses. Kui nad oma jäledat mängu ei lõpeta, siis pean ma weel hulluks minema. Ma ei saa aru, kuidas ma korraga nii araks lambaks olen lämud, et neid kartma hakkan, kelle luidki juba sammal katab. Ars minu käsu läbi otsa on leid-nud, need on seda ära teeninud ja nende hingedel ei ole ühtki õigust mind piinamas käia. Pealegi ei ole ma oma käega kellegisse puutunud. Seda on Goswin innud. Nälg ja halb ohk on neile surma toonud, mitte Iärwamaa ülem mööga-orduwend Wilken von Ilsede.
Kõle, loikaw naer kdlas nende sõnade järele läbi toa ja kajas mitmest kullest wasta. Ise oma heale kajaft ära lohkunud waatas ta ringi enese ümber, kus juures ta imestawat munka silmas. Natuke kõhtudes hüüdis ta oma pöruwa healega edasi:
— Noh, Goswin, kas sina ka juba ennast mu piinajate waimude sekka segad'? Mis põhjust on sinul selleks? Sa murdja lamba nahas, sa lubjatud hunt.
— Pea kinni, kõrge orduwend, sa pead mind waimuks, — ei, ma olen ilmsi su ees ja nõuan wastust nende sõnade üle, mis sa praegu rääkisid.
Põlastan) naer oli wastuseks.
— Narr, sa julged wastust nõuda oma isanda käest, ütles ta wiimaks oma imestuse üle peremeheks saades. Kos sa siis tõeste usud, et mu silm su waga munga kuue alla ei näe?
— Ja, Wilken von Ilsede, kelle tasuks kannan ma seda kuube? küsis munk rahulikult naeratades.
Kas ma enese pärast wagaduse kätte all töösid toime-tan, mis walgust kardawad? Mis ütled sa selle peale? —
— Sa oled minu teener, minu tööriist —
— Ja pean sinu tahtmist täitma, kõneles munk elawalt lvahele.
— See on iga truu teendri kõhus, tähendas lossiherra kuiwalt.
— Ja kui truu teener oma kohut on täitnud, see on, oma isanda tahtmist teinud, kas wöib ta isand siis tcma tööde üle kohut mõista? Kui ta oma teendri töödes siis ülekohut leiab, siis peab ta seda ülekohut enese peale wotma. Kas sa woid tule üle pahandada, kui sa ise oma maja põlema süütad?
— Mis tarwis teed sa nii Palju küsimisi, mis iseenesestki juba selged küll on? andis lossiherra wastuseks.
— Kui asi sulle selge küllalt on. siis ei peaks sa mitte nõnda rääkima, seletas munk rahulikult.
Ma olen sinu eest palju teinud, mille eest ma oma südametunnistusele wastust ei jõua anda. Ma ei waadanud aga selle peale, sest et ma sinu eest kõik tahtsin teha, mis mu jõus oli. Kui sa sellest lugu
ei taha pidada, siis on see mulle täheks, et sul mind enam tarwis ei ole. Ma ei paku ennast ka sinu teenistusesse mitte enam, ma saan tvistist ilma sinuta paremine läbi, kui sina minuta. Ahaha! Olgu n i i , ordu herra, meie lahkume. Aga ära pane siis ka pahaks, kui mõnigi asi walge ette tuleb, mida siia-maani kõige paksemad müürid ilma silmist üra war-jasiwad. Mina leidsin jälle teenistust, ma olen sel-lega harjunud, aga kuidas üks orduwend siis läbi saab, kui häkiste terwe kari tonta nöialossist ilmub, seda arwa sina ise järele! Pealegi oli mul ka täna wäga tähtsaid sõnumid, mis ma nüüd rahwa käsuks üksi oma teada jätan, ilma et ordu käsuks sõrme liigutaksin.
Necd sõnad kölasiwad juba oige ähwardawalt.
Nõrga mõtlemise wöimuga orduwend wahtis eh-matades oma teendri otsa, kes temast mõistuse tera-wufe poolest palju ees oli ja seda tundes kahjurdö-muga julgelt oma isandat silmitses. Ta teadis Wäga hästi ära, et lossiherra ilma tema abita läbi ei saa ja ct ta käsi pahaste wöis käia, kui ta tema wastaseks hakkab. Seda tundis WUken von Ilsede ise ka wäga hästi. Sellepärast oli ta ka ehmata-nud ja ilma nöuuta. Kui see mees, kellele ta kõik oma hirmsad saladused oli usaldanud, tema wasta üles tõusis, siis ei julgenud ta enam edasi mõtelda, mis temast edaspidi saab. Ta segane pea ei W0i-nud sugugi aru saada, kuidas ta truu munk häkiste ta wastaseks oli saanud.
— Goswin, mispärast sa pahandad, rääkis ta waigistades. Mina olen sinust ikka suurt lugu
pi-— 29 pi-—
danud, mis sa sellest juba wöid näha, et sind oma usaldufemcheks olen walinud. Kcs tcine inimene ilmas teab teise saladusi?
— J a , naeris meelitatud teener heal meelel.
Keegi teine inimene ei oleks neid ka nii hästi hoid-nud lui mina. Kes on tondilossi paremine walit-senud kui mina? Keegi inimene et julge praegu sinna lähedale. Hiljuti weel leidsin ühe ebauskliku jäne-pülsi, kes kogemata sinna juurde läinud ning sealt ära joostes peaaegu surma oleks saanud.
— See on hea, kinnitas lossi herra. Ma tean, et sinu peale julge W0in olla. Tondilossi et tohi kecgi saada- Kes seal aga kord on. sec peab ka sinna jääma. Ta peab üheks kardetawaks tohaks jääma, et keegi meie tegusid seal uurima ei hallaks.
Selleks olen ma sinu wälja walinud. ftllls ameiis oled sa ka mu usaldust teeninud ja s^lttös!' ametisse pead sa jääma. Weel ühe küla tunnuse nu,ts on su palga suurenduseks. Kas oled rahul, wöi nõuad weel midagi?
— Rahul taieste. Tänan lahke lubamise eest.
Seda ei pea kõrge orduwend mitte tahmVma. et ta Goswini wastu nii kchke on.
— Soo, siis on asjad kõik jälle wanas joones, hakkas Wilken uuesti peale. Nüüd raagi, mis uu-dist sul on?
— Inimesed pcawad nöuu ordu walitlust oma dladclt maha raputada, algas munk,
See sõna mdjus kui wälgu löök ornlwcni asse.
— Kus peetakse niisugust häbemata nöuu? Ja
kes on need nöuupidajad? küsis orduwend ärrita-tud olekus.
< — Üsna sinu enese rahwa seas, kostis munk rahulikult. Ma käisin weel eila öösi nende koosole-kul, kuhu mind aga kinniste silmadega weeti ja nii-sama tagasi toodi. Nende peamees näitab üks noor mees olema, keda Wiboaneks hüütakse.
— Wiboane! Haa, see on see ristiusust ära ta-ganenud pagan. Kus elab see mees nüüd? — siin ei ole teda mitte näha olnud, sest ma olen teda igal pool taga otsida lasknud.
— Tema on siia kutsutud. Kus ta elab, seda ei tea ma ütelda. Praegu wiibib ta aga sinu maa peal.
— Minu maa peal ja kihutab siin maarahwast minu wastu ülesse?
— Nii on, isand.
— Seda peab see poisike raskeste kahetsema, äh-wardas orduwend. Kas sa ei saa teda kätte? Sa tead j u , mis ma arwan — tondilossis on tvistist tema jauks weel ruumi. —
Üks Shkaw kiljatamine teises toas segas ta edasi rääkimist.
Ruttu kiskus lossiherra ukse lahti ja küsis sisse waadates waljustc:
— Kes seal on?
— Mina, isa, wastas kartlik naisterahwa heal.
— Mis sa siin teed?
— Ma tulin sind praegu sööma kutsuma.
— Imelik sööma kutsumise wiis küll, pilkas
lossiherra.
— Oh, mul on hirmus pcawalu ja ma ehma-tasin pimedas, nii et weike kiljalus'tahtmata huul-telt libises.
— Rumal lapsuke, mis sa asjata kardad. Sinu soontes ei oleks nagu sugugi rüütli werd, kui tilk korra oma suu lahti teeb, siis ehmatad sa pool sur-nuks. Häbene ka wühe! Nüüd mine woodisse ja maga oma peawalu hästi wälja. Küll ma omal ajal söömalauale lähen. — Oh, weel üks sõna.
Enne too meile paar pudelit head wiina minu töö-tuppa, et sellega ahjupaistel liikmeid soojendada.
Ruttu!
Tütarlaps kadus ara ja tuli m0ne silmapilgu pärast jälle tagasi, kaks pudelit kallist marjawiina käes. Ta nägu lõkendas ja hodgawad huuled wäri-sesiwad kui ta pudelid munga ette laua peale pani, kes silmapilgul üksi toas oli. T u l i kaminas oli pea ära põlenud, aga siiski andsiwad lriimsed höd-gawad söed weel nii palju lralgust, et ta munka selgeste ära wois tunda, kcs noore tütarlapse ilust wäga waimustatud näis saama. Ta tõusis ruttu üles ja näpistas piiga pehmet kätt.
Ruttu tõmbas sce oma käe ära, naau oleks kihw-tine madu teda hammustanud. Ta ilusaist silmist wälkus wiha leek sügawas pölgduses selle mehe wasta, keda ta iialgi ei wöinud sallida. Munga nägu oli talle nii wastik, et ta ilmaski ta silmi ei wöinud waadata. Üks ära seletamata wägi tdukas teda kau-gele sellest mehest, kellest ta süda talle ütles, et ta teud päewa walget kardawad.
Munk naeris, ja ta naer kõlas koledastc.
Iseäralik hirm ajas wäriseja neiu hirwe sam-mul põgenema.' Ta targas toast wälja, nagu sihiks hirmus munk teda kihwtise noolega.
Orduwend astus tuppa tagasi, munk istus sSna lausumata laua ääre ja wiina rüüpamise juures al-gas nende töö uuesti. Nüüd könelesiwad nad aga nii tasa, et kellegi teise surelise körw seda kuulda ei wöinud. Ainult mõni ähwarduse sõna tungis weel tumedalt läbi seina.
Pimedad salaplaanid oliwad pimedas ja salajas tehtud, millest teegi midagi ei tohtinud teada.
Öö oli juba ammugi käes, kui isand ja ori lah-kusiwad ning selle juures wennaliku soojusega teine-teise kätt pigistasiwad.
— Goswin, ma rehkendan sinu ofawuse ja jul-guse peale — see närija uss meie elupuu tallalt peab langema! ütles lossiherra weel ukse peal oma truule teendrile.
^ - Wilken von Ilsede, sa WSid oma pea rahu-likult padja sisse suruda ja magusaste magada, kui Goswin su eest wäljas on, töutas munk. Kui tõik on toimetatud, siis näed mind jälle. Nii kauaks head ööd!
Warsti oli ta pilkases pimeduses lossiherra sil-mist kadunud.
Pikal sammul ja mõtetes astus Wilken von I l -sede mitmest toast läbi söögilauale.
Seal ei olnud tal midagi muud hinge ees kui kaks orja, kes alanduses oma isandat ootasiwad, et talle söökisid ette kända ja ära wiia. Tütar oli ka-dunud; wist oli ta peawaluga woodisfe läinud,
mdtles mehike ja ei murdnud mila pead kauem.
Naist ei olnud tal enam; see oli juba lapsewoodist hauda läinud ja aima tütre oma isa hoolde jätnud, kes aga niisama wahe tütrest hoolis kui enne omast naisest. Tema käre ja tihti ka hirmus ümberkäi-mine oligi pchme, õrna loomuga naise surmaja olnud.
Selle järele oli Wilken don Ilsede möögawen/
dade ordusft astunud, kus ta enam abielusse ci wöi-nud heita. Ordumeister oli temaga rahul ning tös tis ta sellepärast Iärwamaa ülemaks nmg jättis ta tema isa lossi Kanneweresse elama.
Ilma toidusse puutumata läks ta oma magamise tuppa, kus hommikuni tülewalgust nähti.
Tütre Hilda tuba oli iüll pime. aga tüdi ja ase külgi puuwmuta.
5.