Sotsiaalse taluvuse diskursus

Edu diskursuse varjuküljena on Meri toonud sotsiaalse taluvuse diskursuse, rõhutades, et jälgida tuleb seda, et ei ületataks sotsiaalse taluvuse piiri ühiskonnas. See on Meri poolt uus diskursus, mis 1994. aasta kõnes puudus ja mida saab ennekõike seletada sellega, et just uue aastatuhande alguses viidati ühiskonnas üha enam sotsiaalprobleemidele, millega Eesti silmitsi seisis. Meri toobki välja selle, et Eesti saavutused majandusliku edukuse kindlustamisel ja rahvusvahelise usalduse osas on olnud kiiduväärsed, ent toob välja, et riigil on rikkust, mida ümber jagada, vähe ning edu on saavutatud sotsiaalse ebavõrdsuse hinnaga (lisa 6 lõik 19). Sealjuures peab president taolist olukorda paratamatuks.

(lisa 6 lõik 19)[...] Teist võimalust meil ei ole olnud. Kuid nüüd on aeg eriti teraselt jälgida, kas me tahtmatult ei ületa sotsiaalse taluvuse piiri.

47

Sotsiaalsete vastuolude seas toob Meri välja ka tööpuuduse ning on viidanud, et suureneb ka tööjõupuudus, mis seab aga kohustuse ennekõike rahvale, üksikindiviidile, kes peab olema valmis ümberõppeks (lisa 6 lõik 8).

President on välja toonud, et erakonnad peaksid pakkuma lahendusi, kuidas tagada sotsiaalsed garantiid, mida Eesti põhiseadus lubab. Eesti erakondadelt ootab president lahendust haridus- ja sotsiaalpoliitika kohta, sest kodanikel on õigus haridusele, tööle ja sotsiaalabile, nagu sedastab ka põhiseadus (lisa 6 lõik 19). Ehk siis rõhuasetuse on president Meri pannud sellel, et sotsiaalsete vastuolude likvideerimine on poliitiliste erakondade vastutada.

President toob välja selle, et riigi juhtimise professionaalsus peegeldub inimeste rahulolus ja sotsiaalse ebavõrdsuses minimiseerimises ning küsibki, kas Eestis lahendatakse otsuseid poliitiliste erakondade poolt ratsionaalsetel alustel või tuginevad need emotsioonidel seoses poliitiliste kokkulepetega (lisa 6 lõik 12).

1.3.6 Kodanike rolli diskursus

Sotsiaalsetele vastuoludele viidates on Meri samas kõnesse toonud ka kodaniku ja riigi vahelise suhte, milles võib näha 1994. aasta edasiarendust. Sealjuures on 2001. a. Meri pigem kriitiline võimulolijate suhtes mitte rahva suhtes, erinevalt 1994. aastaga, kui nägi võõrandumist just rahva probleemina. Meri ütleb, et valitsuse ja kodanike vahel peaks olema rohkem arutelu ja dialoogi, et valitsejad selgitaks enam inimestele, kuidas asjad on ja võimaldaks seeläbi kodanikel ka kaasa mõelda ja rääkida.

(lisa 6 lõik 19)See on riigi usaldusväärsuse ja muidugi võrdsete võimaluste küsimus.

Tuues välja kodanike võõrandumise valitsejatest, on president eraldi rõhutanud, et ei saa rääkida riigist kui võimu teostavast organist, vaid tuleb täpsustada, et poliitilist võimu teostavad valitsus ja Riigikogu, kellest kodanikud on võõrandunud. Kodanike võõrandumisele on president viidanud eelkõige läbi avaliku arvamuse küsitluste.

(lisa 6 lõik 17)Mitte Eesti Vabariigist, mitte riigist, nagu eelistatakse kujutada, vaid valitsusest ja kahetsusväärsel kombel ka Riigikogust.

Kodaniku mõistet on kasutatud riigi valitsemises kaasarääkimise õigusele, samuti teistele õigustele viidates, just nagu sedastab põhiseadus. Niisiis näeb president kodanikku kui aktiivset subjekti, kel on õigused, mida peab täitma. Samas saab siinkohal tuua ka võrdluse 1994. aastaga, mil Meri rõhutas just vastupidi kodanike kohustusi, mida ei tunnetata piisava selgusega. Rahvast on president Meri niisiis 2001.a. iseloomustanud oluliselt leebemalt kui

48

1994.a, rõhutades peamiselt seda, mida rahvas vajaks ja mida võimulolijad peaks rahva jaoks veel tegema.

(lisa 6 lõik 19) Õigusriigis on dialoog kodanikuga iga valitsuse otsene kohustus ja iga kodaniku otsene õigus.

Sealjuures on Meri viidanud nii konkreetselt kodanikele, kel on teatavad õigused riigi ja ka võimulolijate ees, aga ka üldiselt sellele, et inimene tahab teada ja kaasa rääkida kõiges, mis puudutab riigi üldist käekäiku ja tulevikku mõjutavaid otsuseid.

(ibid)Inimene tahab teada. Inimene tahab kaasa mõelda, inimene tahab kaasa rääkida.

Arvestades seda, et Meri on välja toonud sotsiaalsete vastuolude suurenemise, võib pidada loomulikuks, et president on juhtinud tähelepanu sellele, et rahvast ei saa riigi arengus tähelepanuta jätta ning rahvaga peab igal hetkel arvestama. 2001. aastal võibki näha olulist muutust võimulolijate ja rahva vahekorra kirjeldamisel, sest Meri toob sisse kriitika võimulolijate suhtes ja samas viitab unarusse jäetud rahvale, kel tegelikkuses on suurem õigus olla kaasatud ja saada selgeid vastuseid riigi juhtimise kohta. Niisiis on Meri ennekõike välja toonud selle, mida on kodanikel õigus riigilt saada: õiguse riigiasjades kaasa rääkida, aga ka õiguse erinevatele sotsiaalsete garantiidele, samuti haridusreformiga seoses õigusele saada selline haridus, mis võimaldab tööturul läbi lüüa. Samas on kodanikel endil vastutus olla valmis ümberõppeks.

1.3.7 Ohvri diskursus

Ka 2001. aastal saab sarnaselt 1994. aastaga välja tuua ohvri diskursuse, kus Meri on üldistatult viidanud eestlastele kui rahvusele osaks saanud kannatustele totalitaarses režiimis.

(lisa 6 lõik 25) Sellel suvel möödub 60 aastat esimesest suurküüditamisest, ja 14. juuni on meie kõigi ühine leinapäev, mis ühendab kõiki küüditamislaineid, kõiki ohvreid, kõiki nimetuks jäänud arreteerituid, kõiki kadunuid.

Sealjuures rõhutab Meri, et me ei saa kunagi unustada seda, mida tegi totalitaarne režiim, sest süsteemi poolt pandi toime inimsusevastaseid kuritegusid. Meri viitab eelkõige sellele, et avalikkuses oli välja käidud soovitus unustada see, mis eestlastele tehti. Ohvri diskursuse saab siduda ka sellega, et 2000. aasta suvel toimus Eestis kommunismi kuritegusid käsitlev konverents, kus arutati selle üle, et kommunismi kuriteod tuleks võrdsustada natsismi

49

kuritegudega, sest rahvusvaheline üldsus polnud selge sõnaga hukka mõistnud kommunismi kuritegusid sarnaselt natsismi omadega (BNS, 2000).

(lisa 6 lõik 26)Inimsusvastased kuriteod ei aegu. Ei aegu, kui nende ohver on olnud eestlane, ei aegu ka siis mitte, kui süüdlane on olnud eestlane. See ei ole mitte kättemaks, see on õigus.

President Meri kutsub üles andestusele, rõhutades seda, et eestlased on võitnud ja võitjad andestavad, lisades aga juurde, et unustada ei saa ega tohi, sest selliselt kordaksime minevikku. Seega on Meri rõhunud eestlastele kui rahvusele osaks saanud kannatusi, millega on Meri ühendanud ennekõike eestlasi.

(ibid) Eestlased on võitnud. Täna võisime jälle imetleda oma lippu ja laulda oma hümni, mille eest nii paljud on pidanud oma verd valama.

Kokkuvõte

2001. aastal on Meri diskursused mõnevõrra muutunud, samuti on lisandunud diskursusi.

Domineerivate diskursustena saab välja tuua Eesti tuleviku ja kestlikkuse diskursuse ning võimulolijate vastutuse diskursuse, kus president näeb ennekõike väljakutsena vajadust keskenduda enam pikemajaliste küsimuste lahendamisele ja näeb sealjuures probleemsena võimulolijaid, kes ei suuda jõuda õigete otsusteni. Niisiis on võrreldes 1994. aastaga toimunud diskursiivne nihe tulevikuperspektiividele ning riikluse ülesehituse diskursus on asendunud Eesti tuleviku ja kestlikkuse diskursusega, lisandunud on ka võimulolijate vastutuse diskursus. Meri on liikunud rahva vastutajaks panemiselt võimulolijate selgele hukka mõistmisele.

Kolmanda diskursusena võib näha julgeoleku diskursuse, mille laiem eesmärk on jäänud 1994. aastaga võrreldes samaks – kindlustada elanikkonna turvalisus, kuid ennekõike tagada Eesti usaldusväärsus välisriikide silmis. Muutunud on võrreldes 1994.a. see, et põhirõhk on kaitseväel ja vajadusel selle selgema korralduse ja kaitseressursside suurendamise järele.

Sealjuures on jällegi vastutus just võimulolijail.

Uuena on Meri toonud presidendi kõne diskursusesse edu diskursuse, mis väljendub ennekõike majandusedu kaudu. Selle varjuküljeks on aga sotsiaalsete vastuolude süvenemine ühiskonnas, millele ka president tähelepanu toob ja millega toob järgmise diskursuse kõnesse – sotsiaalse taluvuse diskursuse. Meri rõhutab vajadust enam inimesi kaasata ja lasta ka

50

inimestel kaasa rääkida, nähes jällegi vastutajatena võimulolijaid, seega saab ka 2001. a.

kõnes välja tuua kodanike rolli diskursuse.

Viimaseks võib välja tuua sarnaselt 1994. aastaga ohvri diskursuse, kus Meri on rõhutanud eestlaste kannatusi, öeldes, et eestlased ei saa kunagi unustada, mida tegi neil süsteem, samas on eestlased võitnud ja peaksid andestama.

Seega võib 2001. aastal näha Meri kõnes seda, et president asetab vastutuse võimulolijatele ning rõhutab, mida võimulolijad peavad rahva jaoks tegema. Rahva on president välja toonud ühelt poolt kui pigem unarusse jäetud passiivsema subjekti, kellega võimulolijad peavad enam arvestama. Teiselt poolt toob Meri sarnaselt 1994. aastaga välja ka rahva põhiseadusjärgse võimu ning õigused. Läbi võimu vastutajaks panemise Eesti ees seisvate väljakutsete osas võib öelda, et Meri näeb võimulolijatel n-ö reaalset võimu erinevaid seadusi vastu võtta ning oma otsustega Eesti tulevikku kindlustada. Kirjeldades Eesti tulevikku ning väljakutseid on Meri valdavalt kogu rahva poole pöördunud, kuid ohvri diskursuse näeb selgelt eestlaste kui rahvuse keskset lähenemist.

Meri on ennast positsioneerinud sarnaselt 1994. aastaga suunanäitajana, samastamata end otseselt võimu ega rahvaga, siiski pigem rahvast toetades. Niisiis asetab president ennast kõrgemalseisvaks, kes toob ennekõike välja võimulolijate vajakajäämised ning seob need ka rahva ootustega. President on ennast poliitilise subjektina välja toonud, öeldes, et kaitsevägi ei saa tipneda presidendiga, sest president ei juhi reaalselt kaitseväge, selgitades sellega ka enda esinduslikku rolli. Meri on läbivalt oma kõnes kasutanud mina-vormi, rõhutades sellega ka isiklikku kaasatust ning seda, et ta annab nõu ja suunab.

Kokkuvõttev tabel Lennart Meri kõnedes väljatoodud probleemidest ja lahendustest asub magistritöö lisas (lisa 1).

51

2. President Arnold Rüütli kõned